Danish Daycare A Story Of Hurt (23 Seconds/AF- Musik/Bandcamp)

Rääkides Daniel Jönsson`i debüütalbumist tuleks alustada sellest, kuivõrd erinevad võivad olla mõtted esimese ja järgmiste kuulamiskordade vahel. Alul olin kindel, et alustan ülevaadet halbadest külgedest, et seejärel ka mõned positiivsused ära märkida. Praeguseks on jälle vaekauss teisele poole kaldunud...
34-aastane malmölane on (indie)muusikaringkondades olnud tuntud ansamblite Eyedrop`i (1997-2005) ja Emerald Park`i klahvkamängija, bassisti ja kitarristina. Esimese pundi harmoonilisest aasapopist ning teise rühmituse veidi järsemast, trummeldavast ja hõikuvast lähenemisest on Jönsson`i soolokal kuulda mõjusid mitmeid, kuigi ta püüab ennekõike leida oma teed. See ka õnnestub 11-loolisel üllitisel. Avalugu A Purpose To My Sins demonstreerib poptroonilist sirgjoonelisust, helklevat edetabelipoppi. Jönsson tõestab, et tema tugevaks küljeks on catchy`d refräänid, isegi kui sellest väljapoole jääv on mõnikord tuhm või kahtlase väärtusega. Lööb pompöösseks orkestreeritud reljeef, staadionitele liuglev ambitsioon (Second Day In June). Rootslase pompatakk võib kuulajast elegantselt üle kasvada, lämmatamata teda (Never Change Never Fade või albumi keskne, neworderlik Red Dead Flowers). Üldiselt domineerib kolmeplaaniline varieeruvus - on strummivaid kitarre, on sissejuhatusi piaanol, samuti on seda kokkumiksitult; ka on digitaalkõlalist elektroonilist eksperimenteerimist või vähemasti arglikku vihjet sellele (õnneks kuulub see erandite valda). Ka jääb miinuspoolele lovelorn-tüütus Boo. Lõpupoole äratatakse taas ellu indie-saurused; robertsmithilikku kaeblikku laulumaneeri on suisa mitmes kohas kuulda (pluss postpungilikud bassikäigud üleüldisemalt) ning pulpilikust tumedast velvetlikkusest kantud sissejuhatus lõpuloos The Man in White. Korralik popalbum.

Kuula albumit siit

8.4

[Artistid] Magdalen Graal

Magdalen Graal
Jamendo
Myspace
Lastfm

Foxes In Fiction Swung From The Branches (Orchid Tapes)

Noor torontolane Warren Hildebrand on tasapisi tõusmas Põhja-Ameerika võimsa tasemega eksperimentaal(rock/folk/indie)muusika/ambient-maastikul. Tema debüütalbum "Swung From The Branches" - millest siin kohe juttu tuleb - reliisitakse kuu aja pärast (uuesti) Brooklyn`i label`i Moongadget all, saades tuntumatest artistidest oma kaaslasteks Hella, Casino Versus Japan`i, Benoit Pioulard`i, Praveen`i, Dykehouse`i (kolm viimast nime on plaadifirmaga seotud lõdvemalt, täpsemalt kogumike kaudu). Märk on maas, seda enam, et kaasaegse muusika piibel Pitchfork pühendas tulevasele sündmusele soliidse pikkusega kirjutise.

"Swung From The Branches" üllitati esmakordselt kanadalase personaalse CD-R/lindifirma Orchid Tapes`i alt. Mis teeb WH muusika eriliseks? Kindlasti üheks (tehniliseks) eelduseks on analoog- ja digitaaltehnoloogia ühekspõimimine - ühelt poolt salvestamine lintidele, teisalt kasutab ta digitaalset reverb-masinat. Integreerida erinevat päritolu helilained orgaaniliseks tervikuks eeldab tegijalt nutikust. 19-loolise ja natuke üle tunni aja pikkuse taiese võib tinglikult jagada kahte ossa. Üks kimp hiilgab ambient/atmosfääriliste post-rock-numbritega, millest kostub pulseerivat ja märkamatult kerkivat atmosfäärilisust, lindisahinat, kohati ka (igatahes meeldivat) pastoraalset primitivismi. Ennekõike meenuvad M.Pyres`i ambient-eksperimendid. Samas flöödikahinad eeterlikus sentimendis sildavad tänapäeva 70ndate-80ndatega - täpsemalt new age-muusikaga. Muljetavaldavalt kaunis. 7-8 träki kohal sisenevad masinatega tekitatud kesktempos rütmid, spoken word/storytelling, kuid ennekõike omandab helimaastik kiiremad tuurid, millega ongi uus faas alanud. Lisanduvad musique concrete-elementide põimimised, avatud elektroakustilised keskkonnad, eksperimendid lindikiiruste ning helitugevusega. New Panic Cure on esimene indie-pääsuke, demonstreerides kohe puust ja punasest, miks torontolasele pannakse suuri lootusi; Jimi Bleachball meenutab My Bloody Valentine`i, ennekõike Hildebrand`i laulumaneeri ja tämbri kaudu, mis vägagi läheneb Kevin Shields`i omale (vrd Off Your Face; Moon Song). Nimilugu on avatud uste-akendega läpparifolk, kus lisaks pärishelidele on kasutatud lindimanipulatsioone, psühhedeelset tekstuuri ning häälutusi. Shields`i nimi sai mainitud, kuigi kaasaegsetest suurkujudest on Hildebrand ilmselt kõige lähemal Bradford Cox`ile. Sellega seonduvalt on üks albumi tipphetki 15 Ativan (Song for Erika). Dünaamiline inditroonika/poptroonika tõmbab lihtsalt aju vurrina käima ning ajumahlad jooksma. Või siis sellele järgnev To Go Home. Music that will save your life. Kui 80ndatel päästis elusid jangle pop/twee pop`i helin, 90ndatel shoegaze`i ja britpop`i meistriklass, nullindatel post-rock ja friikfolk ning avangardpop, siis viimatinimetatuga on uute kümnesse sisenenud chillwave ja glo-fi. Elagu tänapäeva muusika ning üks selle aasta meistriteoseid!

Kuula albumit siit

10.0

GabeeN Reincarnation (Audioexit)

GabeeN on ungarlane Gabor Bacsardi ning "Reincarnation" on tema debüütalbum (pärast 2 EP`d, 1 kahaalbumit ja paari koostööreliisi, st originaalträkid pluss teiste remiksid).

Kui minimalismi kontseptsioon eeldab mingis ulatuses progressiooni ning tehno masinlikke rütmikarkasse-roborütme, millest ei puudu ka inimlik puude, siis "Reincarnation" kehastabki seda. Madjari põhiinstrumendid on tehno ja minimalism, mida tihtilugu "häiriv" teknolik podin lisab paraja annuse vulgaarsust. Sarnaselt varasema loominguga võib 7 loos kuulda mõjusid nii Autechre`ilt, Orbital`ilt, The Locust`ilt kui Thomas Köner`ilt, samuti Berliini ja Detroidi klubiskeened on kenasti esindatud. Techno-struktuure aeg-ajalt läbistavad ulmelised kajaefektid annavad reliisile ettekäände higiselt tantsupõrandalt eemaldumiseks, kuigi see ei ole eesmärk omaette - mingi hetk hiljem ollakse platsis tagasi. Nimilugu on ühtaegu sulnis ja pretensioonikas ambient techno, Crack keerleb dub-süsteemis, With Ghosts Whisperer hiilgab funky sämplikäiguga. Õigupoolest, mida rohkem seda albumit kuulata, seda enam tuleb see catchylikkus üleüldiselt esile, kuigi varasematel üllitistel oli seda veelgi rohkem. Tõepoolest, eeskujulikult balanseeritud techno-taies jaheda ja tundeküllase sentimendi seisukohast.

Kuula albumit siit

8.8

Snowden Slow Soft Syrup EP (NoiseTrade)

New Yorgi/Atlanta kombo Snowden on 5-6 aasta jooksul suutnud palju populaarsust võita. Uurisin ja leidsin, et last.fm`is on isegi Snowden`i kommuun - mida igale pundile teps ei pühendata -, ning kuulamiskordade arv läheneb miljonile. Reliisinud 1 stuudioalbumi ning 5 lühimängivat, on kvartetil ette näidata aukartustäratav gig`ide nimekiri alates 2003. aastast. Tõsi, viimasel kahel aastal oli punt üsna vakka jäänud.

Võrdluses nelja aasta taguse stuudioalbumiga "Anti-Anti" (Jade Tree) on rühmitus liikunud enam kingapõrnitsemismaastikele, peites tsipa rohkem Interpol`i - ja selle kaudu Joy Division`i, The Comsat Angels`i ja The Chameleons`i - mõjusid. Aga ainult natuke. Mis iganes, 5-looline EP on igal juhul dekadentlik - nii oma ilus kui tüütuses. Kaunid ja tüütavad hetked esinevad sageli kõrvuti ühes ja samas träkis (No One In Control (EP Version)). Venivad kitarrid ja vokaalliinid, katkematud katedraaliorelid ning sporaadilised trummeldamised. Hoolimata mõningasest letargiast virgumisest - sisaldades seti kaunimaid harmooniaid - kõlab samasse auku ka Don't Really Know Me (EP Version), ning Anemone Arms (EP Version) tundub kõigest pateetilise käkerdisena. Samuti So Red (EP Version) on nii nagu ta on - üsna lõdva ja lohaka suhtumisega; alles lõpetavas No Words No More (EP Version) hakkavad kitarrid elama-kriipima, pingestatud tume sentiment kerkib esile, kuigi üsna varsti langeb träkk tuttavlikku skeemi.
"Slow Soft Syrup" EP põhiviga peitub selles, et tahetakse panustada ainult unelevatele kihtidele ja lummale (nagu enamus tänapäeva shoegaze-newgaze-punte teeb), kuid jäädakse selles osas selgelt puudulikuks. Kui välja arvata paar hetke (teises ja viiendas loos), siis ülejäänus dèjà vu efekti kordumine muudab 24 minutilise seti märksa pikemaks.

Kuula albumit siit

6.7

Vulturius Electrovulturism (Jamendo)

Gdynia linnast Poolamaalt pärit 31-aastane Vulturius [ka Vulturius (Maestus)] alustas elektroonilise muusika loomega 1996. aastal, kuigi reliisis oma esimesed albumid alles selle aasta alul. Kui esimene üllitis "Vultechspheric" kulges atmosfäärilise drum and bass`i rajajoontel, siis 12-looline järg "Electrovulturism" valgub stilistiliselt laiali - trummi ja bassi biidid muutuvad tihedamaks ja nurgelisemaks ning hakkavad kolisema (jungle), lisanduvad happelised trance-rütmid/trancetronica, puurivad elektrojurakad ning pulbitsev sünteetiline maastik. Kõrgemad, meditatiivset alatooni kandvad heliregistrid on ilmselgelt mõjutatud new age-klassikast (poolaka eeskujud on muuseas Vangelis, Tangerine Dream, Klaus Schulze, Jean-Michel Jarre). Tõepoolest, album on täis kauneid happelisi sündisaunde, lähendes kohati Air`ile (nt Vulturius Maestus - Astral Requiem). Siinkirjutaja lemmiklood on enniomorriconelike harmooniatega Vulturius Maestus - Big City Loneliness ning Vulturius Maestus - It's Too Bad pluss parajalt tembutav Vulturius - Immolation. "Electrovulturism" on peaaegu 70 minutit pikk ning jagatud mitmetesse sektsioonidesse. Kus Vulturius (Maestus)`est saab lihtsalt Vulturius, seal hüljatakse meditatiivne põhirõhk ja esoteeriline nimbus ning muututakse klubirütmide keskse(ma)ks. Põnev kuulamine igal juhul.

Kuula albumit siit

8.9

[Vana ning oluline] Luigi Archetti Fragments on Speed, Slowless and Tedium (Domizil)

Kes kuidas teab - kes teab Luigi Archetti`t tema soolotööde järgi, kes koostöös Bo Wiget`iga (Archetti/Wiget), kes mõlema järgi. 55-aastane itaallane on viimase kahe kümnendi jooksul olnud üks olulisemaid elektroonilise muusika kontseptualiste/sound artiste. Temaga seotud diskograafia on aukartustäratav ning muusikaliselt on ta suutnud ikka ja jälle uusi rakursse avada.

Kahe ja poole aasta tagusel üllitisel keskendus vanameister salvestatud helimaterjali üleminekupunktidele/aladele ning helide vähendamise/aeglustamise võimalikkusele ja piiridele. Instrumentideks olid elektrikitarr ning hilisem helitöötlus ja uuesti arranžeerimine. Tõepoolest, kolossaalsed kontseptuaalsed klaaspärlimängud leiavad aset käesoleval reliisil - kiirused-tempod nihkuvad teineteise suhtes, eeldusel, et ka erinevad helifraktaalid suhestuvad ja paiknevad üksteise suhtes. Nihe ongi albumi keskne vahend ja meedium. Hoolimata digitaalsest keskkonnast ei sumbu heli - see jääb piisavalt põnevaks, nauditavaks ja ka küllaseks. Ehk on see isegi värviküllane, kuigi need toonid manatakse kuulaja tajus teistsugusel viisil esile. Hõredad ja undavad, kohati signaali meenutavad helid progresseeruvad kurjakuulutavaks boreaalseks kõminaks, tühjusele antakse vitaalne eluvorm. Minimalistliku dünaamika vahendusel - võnge kui liikumine, liikumine kui muutumine, muutumine kui vähenemine ja lõpuks kui kadumine.

Kuula albumit siit

[Artistid] Un vortice di bassa pressione

Inglorious Ocean
Myspace
Lastfm

IlKobra All'epeca (Sostanze)

IlKobra on klassikalise muusikahariduse taustaga Edoardo Taori, kes on muuseas mänginud ka nu metal- ja hardrock-puntides. Mis iganes, kuid 6-7 aastat tagasi avastas itaallane enda jaoks pöördumatult elektroonilise muusika võlud ning aastad hiljem asutas plaadifirma Sostanze Records`i. Ta on jaganud lavalaudu seesuguste klubimuusika legenditega nagu The Panacea, Vinka, Crystal Distortion, Suburbass, Banditos, Pseudonym ning Empatysm. Kuulates roomlase teist albumit tuleb nentida, et tegu on tõepoolest andeka ja huvitava muusikuga. Drum`n`bass on kese, mille ümber keerlevad ning mida uuristavad reiviturbulentsid, orkestreeringud, turntablism ja maailmamuusika elemendid (araabia motiivid), klassistsistlikud ja kammerlikud virvendused ning muidugi struktuuri kõvasti raputavad bassijurakad (mis kohati muutub väga madalsageduslikuks müdinaks). Sageli see kese intensiivsuse laksu all nihkub, muutudes thrill`n`bass`i nihilistlikuks vooks. Bassid on tõesti eeskujulikult valjud ja sünged, teisalt kõrges heliregistris võib tajuda avarat värvigammat. Helide tagant peegeldub kompromissitus, mis - arvestades lisaks ET tausta - kuulub pigem avangardi valdkonda kui täidab tantsuplatsi helindamise eesmärki. Teisisõnu, Edoardo Taori pillub-viskab-lammutab-ehitab, kaotamata hullunud mängu juures kordagi elegantsis ja kvaliteedis. 

Kuula albumit siit 

9.4

The Living Targets Inneriot (Airbagpromo/Jamendo)

Kolmeliikmeline The Living Targets tuleb Montanist Põhja-Itaaliast. Lõunatiroollased mängivad debüütalbumil segu grunge`st (õrna hardcore`liku puudutusega), popmetallist ja täiskasvanurokist. Eelistatult eeskujulikult, paipoisilikult ning klišeedest kubisevalt - vaatamata mänguosavusele kõlab see oma tuttavlikkuses mittemidagiütlevalt. On`s maailmale tõesti vaja järjekorras 137ndat või 402ndat Metallica või Nirvana tribuutpunti? Lugesin nende kohta, et nad alustasid tuntud ansamblite lugude kaverdamisega, misjärel jõuti omaloominguni. Tõsi, nende omalooming on paremal juhul poollooming. Kahjuks seegi jauramine ei hakka kuidagi peas kruttima ning võimsatest kliimaksitest võib üksnes unustada. Õnneks on 10-loolisel üllitisel paar kohta, mis annab lootust tulevikuks - Intro kõlab väga futuristlikult - tumeelektroonilised hoovused ja süngelt pulbitsevad alarmi meenutavad saundid -, eriti veel konteksti arvestades; träki Trash teises pooles tuleb korraks sisse psühhedeelne sündifoon, mis loob kitarride taamal huvitavaid assotsiatsioone. Ehk järgmine kord jälle ja rohkem?

Kuula albumit siit

5.7

[Artistid] Australian Tropical Stinger Research Unit

Australian Tropical Stinger Research Unit
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] Bram Nelson Tokyo Dawn Classics (Tokyo Dawn)

Soome muusiku Jaakko Autio aka Bram Nelson`i "Tokyo Dawn Classics" pärineb aastast 2001 ning peegeldab ilmekalt nullindate alguse ajastuvaimu ning suundumusi - teisisõnu, jazz-muusika ja klubirütmide ristamise kõrgaega. Acid jazz oli huviorbiiti tõusnud umbes 10 aastat tagasi ja 4 Hero mõjukast teosest "Two Pages" oli möödunud 3 aastat, ning 7 loos on kuulda neid mõjujooni. What He Plays segab elektroonilisi biite ja balkani rütme, When We Sleep ja City Harmony liiguvad ühelt poolt samas rütmis, teisalt kandes selgemat lounge-varjundit, platseerudes kuhugi Bugge Wesseltoft`i ja St Germain`i kõrvale; Le Mort Du Petit Prince peegeldab kõige enam vana kooli acid jazz`i. Kuid Bram Nelson ei ole kindlasti elektroonilise jazz`i ortodoks - Collision Of Asteroids (Part 1) mängitakse free jazz- ja improvisatsiooniliste mustritega - akustilistega, muideks. Pärast kummarduse tegemist legendile (Finger Of Coltrane) algab reliisi kõige eripärasem träkk - prantsuskeelne Le Temp De Lete, mille kammerlik unistuslikkus on tõeliselt rammestav ja kaunis. Tõepoolest, "Tokyo Dawn Classics" on algusest lõpuni kompromisse välistav, muutudes seeläbi tõeliseks klassikaks.

Kuula albumit siit

EDH Beko 44 (Beko DSL)

EDH ehk Emmanuelle de Héricourt pluss 2 abilist on üllitanud 4-loolise reliisi Beko DSL`i alt. Kes on tutvust teinud pariisitari hiigelteosega "New York tracks 2001- 2002", neid need neli träkki ei üllata. Kuigi mingi erinevus on siiski täheldatav. Lo-fi ja primitivistlik sentiment on jätkuvalt täheldatav, kuigi enam mitte nii alasti - näituseks second hand-süntesaatorite provokatiivselt hõredad rütmiliinid on siit eemaldatud. Teisisõnu, eksperimenteerimise faas on lõppenud ja EDH on jõudnud korralike poplahendusteni - näituseks avangus Stereotrop on nakkavad bassikäigud, plekine sündisaund ning Emmanuelle`i kõrgustesse rihtivad ja muretult hõiskavad vokaalliinid. Elektrokäigud on olulised, kuid ka indiesuhtumine pole väheoluline. Või siis erinevaid helisid-stiile segipaiskav Paradise. Piisavalt sophisticated, piisavalt iepäine. Tõepoolest, see muusika kõnetab jätkuvalt oma post-punk- ja avangard/no wave`i lapsepõlve kaudu, mistõttu pidada seda järjekordseks hipster-hollallaaks oleks räigelt vale. Dark Age otsib toetust David Sylvian`i ja Joy Division`i tumepoolsetest maailmadest. Tahab, otsib ja leiab.

Kuula albumit siit

9.0

König Saatgut art.031 moog air ep (Arteqcue)

König Saatgut on keegi kunstnik ja muusik Karlsruhe`st, kelle 4-looline debüütEP koosneb klubirütmidest - märksõnaks on house ning sellega seonduv. Avang moog air on tugev träkk, mis algab muusikavälise sämpliga ning kasvab tangerinedreamilikust Moog`i pulseerimisest hüpnootiliseks ning happeliseks tech-house`ks, mis leiab edenedes tagasitee kosmische musik`i juurde. Ka on siinkirjutajale alati meeldinud seesugune house-muusika, millel on filtrite "lõhn" man (hinne: 9.0). Living for the city kätkeb eneses housevokaali sämpleid - õnnetuseks on träkk veidi amatöörlik, sellelt kostub kõrvalsaadusena ebameeldiv kõrvalkrõbin ning terviklikku tunnet ei tekigi - pigem on see saamatu mash up-ettevõtmine (6.0). Drumz sämplib conga-trumme ning kaugustest kostuva laevasireeni kõla pluss vokaalliinid. Karkass on huvitav, kuid 3-minutiline träkk jääb liiga lühikeseks, et sellel kõrvatorkavatest arengutest rääkida (7.3). Selle eest hoolitseb originaalist üle kahe korra pikem m.telemann kidswanthouse rmx, mis annab tribal house`ile vaibiliku vaaba, modifitseerib rütme ning krutib harmoonialiine ja meeleolu (7.7). Konkreetse reliisi puhul jääb terviku kogusumma väiksemaks selle osade omast. Teisalt oma keskmisest see ilma ei jää - tänuks karvase naisterahva ja analoogsüntesaatori (kaane)pildi eest.

Kuula albumit siit

7.4

[Kogumikud] 1st Borrowdeer Records compilation (Borrowdeer)

Portlandis resideeruva väikese indie-plaadifirma esimene ja seni viimane kogumik (2008) peegeldab paari aasta tagust muusikalist situatsiooni. Innovaatilisust hindavas (folk)muusikailmas oli/on DIY-mentaliteet/kodus salvestamine tipul ning Animal Collective oli/on (tookord) kaheldamatu autoriteet, mis nihestas arusaamu ning mille mõju ulatus kaugele, kaasa arvatud käesolevale, 20-loolisele kogumikule. Rõõm on mainida, et üksnes Khemo Rabbit mängib varjamatult - kuigi väga hästi - AC`i mõjudega, ülejäänud püüavad oma rida sünteesida, pendeldades erinevate žanrite, peamiselt eelpoolvihjatud friikfolgi, psühhroki, jangle pop`i ja lo-fi vahel, vahele jääb ka kiledamat tsellofaansaundi (Cemetery Cemetery), musklis(ema)t rokki (Diacon-Panthers) ja hoogsalt gruuvivat orelipsühhedeeliat (Queen College Organs). Ka on kurioosumeid - Accordion + Tetris esitleb primitivistlikus võtmes - läbi 8-bitiste vööndite - balkani gruuvi. Üldjoontes tuleb nentida, et ka kohtab sugulust USA kultuslabel`i Slumberland Records`i puntidega. Tuntumatest artistidest on siin esindatud eelpoolmainitud QCO, Chauchat ja Deek Hoi. Ilusaid hetki on palju - vastupandamatud on Happy Veterans Day jangle-jämm you don't hold back my rv, Chauchat`i eepiline (marsirütmid ja puha!) old smuggler ning Courtney Short`i resigneerunud noir-number the stars are ugly. Ka Animauled`i nothing without los lobos pühitseb lo-fi ja eepika imekaunist allianssi. Teisalt - Forsa ja Samo träkid on lihtsalt suvapopp. Kompilatsiooni lõpetab Workhorse Industries`i singalong-pala don`t turn around. Väärt läbilõige.

Kuula albumit siit

Moon Runners Full Enough (Rack & Ruin)

Korraliku muusikatraditsiooniga Olympia linnakesest pärit duo Danny Natter-Jake Jones lammutab inspireerivas art/avant-punk-võtmes. Muusika, mis on segu motoorsetest mustritest, blues`ist, garage`st, math-rock`ist, post-hardcore`ist, psühhedeeliast ja surf rock`i seemnetest. 11 lugu ning kolmveerand tundi - nende esimene täispikk ühe EP ja spliti kõrval - toovad konkreetselt mällu The Jon Spencer Blues Explosion`i, Times New Viking`i, The Fall`i, The White Stripes`i, 80ndate lõpu Sonic Youth`i, Big Black`i ning The Stooges`i. Lood on lühikesed, keskmiselt kahe ja poole minutilised, mis samas on piisav, edastamaks Moon Runners`i mürarikast ja vürtsikat helidepešši. Häid kohti on jalaga segada; mõned read sellest suvalises järjekorras - avalugu All Cops are Murderers avaneb ülevate surf blues-refräänide ja primitivistlikus võtmes deklameerimise vastanduse kaudu, My Name is Not Mud lööb markesmithiliku künismi ja täristavate kitarride-trummidega. Üleüldse - kui Natter ja Jones kärgatavad instrumentidel, siis teevad nad seda läbimõeldult, st suunitletult ja viimistletult. Loos Wolf Shirt on keel- ja löökinstrumendid tuunitud maksimaalselt toorekõlaliseks, mida saadab minimalistlik elektroonika (vrd The Fall "Perverted By Language"). I Wanna Say No haarab veelkord bassigruuvist kinni, keerates sellele happelisi sündiliine peale. Lõpulugu Death Tunnel`it võib käsitleda erandina - ligi 17-minutiline koloss, mis annab võimaluse eksperimenteerida vormiga - tagurpidi käiatav ning hõllandusliku taiesena esitatav interlüüd pärast intensiivset blues- ja mürakarkassi. Stopp! Tegel`t selgub , et see ei olegi vahepala, vaid omaette minimalismi nurgake. Oluline on, et mingi veider ja häiriv nihe läbib seda, muutes siinkuulaja pikapeale rahutuks.

Kuula albumit siit

9.7

[Vana ning oluline] Zebrabook Satelle (Neferiu)

Calgary avangardhip-hop`i plaadifirma Neferiu üks pärle on Jon Bushaway aka Zebrabook`i album "Satelle" (2009). Ütlen kohe hoiatuseks, et hip-hop`pi siit albumilt ei leia. 70-minutiline üllitis on instrumentaalne (v.a üks erand) ning viidetega paljudesse suundadesse. See on kui raamat, mille algus ei vihja järgnevale - mille keskosa ja lõpp elavad omaette elu. Reliisi alustab imetabane ja kruttiv keelpillide orkestreering Falling Leaves - saavutatakse eepiline tasand, milleni jõuavad üksnes vähesed muusikud. On vist ülearune lisada, et ainuüksi selle loo pärast on mõtet "Satelle"-ile tähelepanu pöörata. Severance Is No Excuse vahendub tikleva-tuksleva elektroonika, kasinate conga-trummide ning dub-hoovuste kaudu, mis kasvab ning millest areneb mitu heliliini. Picture From the Island sumpab eeterlikes sfäärides, milles on heledust ja vaikselt tumenduvat valgust, meenutades kultusliku kaasmaalase-vahtralehemaalase Mort Garson`i taieseid nelja dekaadi tagusest ajast. Müstilist new age`i rida jätkab ka järgmine - Barry White. Mis siinkirjutajat jahmuma paneb, on hõrk tasakaal tumeda ja heleda (heli)pooluse vahel. Digitaalsed ambient-kihid kõlisevad metalselt big beat-rütmide kohal (Book of Dreams), kellamängus ilmnevad klaaspärlimängu elemendid (The Drought That Drove Satan Mad). Losta on unenäoliselt sügav ristand new age`ist ja ambient`ist. Redundancy Feat. Sean Boyle on taaskord unenäoline ambient-segu - seekord koos psühhedeelia ja post-rock-vundamendiga, olles aluseks ühele storytelling`ule. Meistriteose lõpetab nimilugu, millest õhkub kosmilist tumeollust ning tähtede plinkivat valgust.

Kuula albumit siit

n Left (Liminal Recs)

Pean häbiga tunnistama, et kuigi minu lemmikplaadifirmade hulka on kuulumas ka Liminal Recs (põhiliselt IDM, dark ambient, downtempo, elektrooniline psühhedeelia, ambient, trip-hop, ambient dub, noise, subtle soundfields), ei ole ühestki selle alla kuuluvast artistist veel arvustust kirjutanud või ülevaadet andnud (videod, lingid). Vene leibel on kaheldamatult teenekas - tegutsenud ligi 4 aastat ning välja andnud 106 reliisi.

"Left" on artisti n debüütreliis. Ei hakkagi keerutama - kõigile 10 träkile kribib siinkirjutaja kahe käega alla. Üks impressiivseimaid üllitisi AD 2010, st mis suudab puudutada iga tahu kaudu, ning erinevaid tahke on palju. Kuigi Venemaal valminud, on see must muusika - süngelt roomav ja rohmakalt kinemaatiline Bristol`i saund (trip-hop`i püha kolmainsus Tricky, Massive Attack, Portishead), kuid peaasjalikult tumefääriline dub(step). Loos Shiver (feat. ЯСК_ZCR) on jungle`i võnget tunda ning Air tungib ambient-esoteeriasse. Helikihtidest immitseb ängi, raevu ning melanhooliat. Mingid loop`id mingi hetk seiskuvad, avarduvad ning hajuvad interferentsi. Teisalt progressioonid-üleminekud murravad püstloodis (t)ajju. Ainuüksi need valjult raksatavad vinüülikrõbinad-sahinad ise on miljoneid väärt. Rabavad kompositsioonid. Kujutage ette Burial`i, kes on ohtra vinüülirisuga üle valatud. Tõsi, William Bevan ei liigu nii elliptilist trajektoori pidi.

Kuula albumit siit

9.8

Paulo Chagas Centopeia (Modisti)

Brasiilia päritolu, kuid hetkel Portugalis resideeruv Paulo Chagas on jõudnud järjekorras teise üllitiseni. Omal ajal noore mehena autoritaarses Brasiilias vangistatuna poliittegevuse eest, on ta vahepeal olnud muusikaprofessor California`s, keskendudes muusikateooriale ja- semiootikale ning uurinud multimeedia ja elektroakustilise muusika loome- ja esitamisprotsessi.

Debüütreliis "Sodoma", mis keskendus nüüdisklassika, rütmimuusika ja elektroonika seostele, oli väljutatud legendaarse avangard(elektroonika)leibli Sub Rosa alt 17 aastat tagasi. 4-loolise "Centopeia" keskmes on elektroakustilised keskkonnad, pärishelide väljad ning improvisatsiooniline sidesaine. Pluss (neo)klassistsistlikud elemendid ning minimalistlikult pulbitsev elektroonika. Instrumentaalne improvisatsioon põhineb puupuhkpillidel, milledest domineerivad flöödid ning fagoti majesteetlikult tumedad (bassi)foonid. Kaheldamatult kostab teosest läbi akadeemilisus - rangus ülesehituses, progressioonis ning vormistuses. Helipilt on hägune, mistõttu ka taiese ning kuulajat ümbritsevate helide piir jääb nähtamatuks - kust alates jookseb kunst ning kust elu, jäägu kuulaja enda välja peilida.

Kuula albumit siit

9.2

Foilface EP2 (Whisky Adaptor)

Manchester`i kombo taga olevad tegelased (vale)nimedega WS Evil-Stone, Mulgip HaHa, 'Bro' Jo Stern ning Duncan Ratters üllitasid eelmisel aastal esimese EP tiitliga "Jean Claude Naive", mis rokkis mööda sirgeid ning kõveraid trajektoore. Sellel oli nii klassikalist rokileksikat a la Jimi Hendrix Experience ning 60ndate rollingud kui psühhedeeliast, psühhrokist ja progevaimust kantud taieseid. Terav ning muljetavaldav algus bändilt, kelle Myspace`i kontot on külastatud tuhande ringis.

Silmapaistev start on saanud väärika järje 5 uue loo näol. Vormiliselt puhuvad uuel EP-l uued tuuled. Tõepoolest, kuigi sellel on esindatud lad rock ja ballaad(likkus), säilitab reliis fenomenaalsed tunnusjooned ja tõsiseltvõetavuse, isegi kui selle juurde kuulub paras annus (enese)irooniat. Avang Hello Everybody Eyebrows sisaldab ska-, pub rock- ja teatraalroki elemente. Kabinetioreli/reed organ/ saundid on vaheldumas orkestratsioonide ning süüdimatu kitarri- ja vokaalatakiga. A Fine Bromance kriibib teravate kitarridega ning paitab refrääni sisenevate orkestratsioonide ning happeliste sündisaundidega, Sadhouse on tõsiselt kaunis indieballaad, Leviathan Jones sisaldab screamo-vokaali ja britpoppi läbi northern soul`i, briti folgi ja psühhedeelia rakursside. Muuseas, träki viimase veerandi algus kisub tõsiselt diibiks langemiseks. Mitmete nägude ja ilmetega kaunidus. Lõpuloo Judgement Day juhtmotiiv meenutab siinkirjutajale vägisi ühte britpopi hitti, mille nimi ja esitaja kahjuks hetkel ei meenu. Oli see äkki midagi James`ilt? "EP2" sarnaselt debüütreliisile on avaldatud tüüpide enda leibli Whisky Adaptor Records alt.

Kelledele britpop kallis oli/ja on, need peaksid kindlasti käesolevale slacker rock`i meistriteosele kõrva peale heitma. Egas midagi, on vägagi põhjust oodata nende ammu planeeritud, järjekorras kolmandat EP`t. Soovitan lisaks kuulata hingesugulasi The Girobabies´t ja Clinker`it.

Kuula albumit siit

9.5

dmyra Everywhere is Everywhere (Clinical Archives)

Robert Demes II on ühendriiklane, kes viimased 7 aastat on koos perega veetnud Kostariikas - enda sõnul helide helipilti/studying the sound of sound/tudeerimas. Demes on kaheldamatult andekas muusik - tema kui dmyra 4 stuudioalbumit paljastavad huvitavaid lähenemisi folk-muusikale, tema kõrvalprojekti Windowbox Ensemble`i eksperimendid on rajatud minimalistliku ja kammerliku kõlaga muusikale, mille vundament on ehitatud tšellode, piaanode, viiulite, metsasarvede, oboede, klarnetite ja trompetitega. Neoklassitsistlikust hoiakust hoolimata kumab sellest kohati läbi vahemeremaalikku kergust ning virvendavat improvisatsiooni.

Missugune on dmyra kui helihüdra muusika? 7-looline "Everywhere is Everywhere" peegeldab eelnevaid albumeid, ja vastupidi - varasemad üllitised ennustasid käesolevat ette. Põhivundament on folk ja bluus - moodne folgil ja bluusil põhinev singer-songwriterlus, mida segatakse psühhedeelia ja elektrooniliste elementidega. Klassika ning juured on allutatud 21. sajandi heliproduktsioonile. Nurgelised ning jäigad folktroonikabiidid ning kvaasiorkestratsioonid avardavad kontseptsiooni - võib paralleele tõmmata nii mehhiklase Molloy and his bike`i kui eestlase Pastaca loominguga. Ning Wales`i popgeeniuste Super Furry Animals`i folgihetkedega, mis tihtilugu oli nende muusika üks rajumaid peatükke. On albumeid - näituseks "Love in the Air" (2009) -, millel folkmuusika kohtub lisaks eelpoolmainitud liidetele ka downtempo, dub`i ja proge-elementidega. Siin see puudub - v.ä äkiline, dünaamiline ja kriipiv proge avaloos Found You -, kuigi eksperimentaalselt ja leidlikkuselt on see ikkagi raju album. Taaskord. Mis veelgi olulisem - nagu juba eelpool mainitud sai - on Demes andekas moosekant, kes suudab kindlalt oma visiooni reaalsuseks vormida. Tulemus on väga hea. Kindlasti kuulake ka tema varasemaid šedöövreid.

Kuula albumit siit

9.3

A Warmth Hearth (Rack & Ruin)

A Warmth on Robby Massey, kes varemalt oli tuntud kui dessktop, mida võis pidada CocoRosie pisivennaks - primitivistlikud popkontseptsioonid, mis leidsid toetust osaliselt folgist, osaliselt elektroonikast, osaliselt lo-fi`st ning osaliselt ümbritsevatest helidest. Muusikategemisel ei põlatud ära ka panne-potte.

Uus projekt jätkab enam-vähem sama rida - 5 loo vahendusel esitletakse süüdimatult lo-fi`likku instrumentaalpoppi - madalanoodilised süntesaatoriliinid, sporaadilised kellamängud, taamal distortion-kahinad ja- lainetused. Isegi orkestratsioone on korraks kuulda (Dream Song). Meloodiad ei ole hakatised- või kui ongi -, siis kasvavad ning tõusevad väljapeetult esile. Pisidetailid siin-seal, mis määravad albumi headuse.

Kuula albumit siit

8.3

[Vana ning oluline] Hexlove Harp Drafts (Obstructive Vibrations/FMA)

Hexlove on Zach Nelson. 2009. aastal ilmunud 4-loolise EP ja lugude nimed vihjavad harfile. Tõsi see on, et Portland`i tüüp eelistab eelpoolmainitud keelpilli kitarridele. Ei ole ka probleemi - vaheldus ja ebastandarsus on teretulnud ning teisalt domineerivad helipildis niikuinii süntesaatorid ning trummimustrid, mistõttu helikude ei piinle ei aneemilisuses ega hõreduses. Harfi ülesanne on lisada süntesaatoritele nõiduslikku fluidumit ning sisse juhatada üleminekud ja olla sildumisaineks. Üllitise träki keskmine pikkus läheneb 6-le minutile, mis vihjab sellele, et popmuusika keskmest on kaugele väljapoole liigutud. Eksperimentaalsed prismad on need, mille kaudu midagi näha tahetakse - tortoiselikult või jakileibezeitlikult - kuidas soovite - tehnilised trummiimprovisatsioonid ja -kaskaadid, helikoe hõllanduslikkus tõstab mällu Labradford`i ning Tangerine Dream`i. Ilu printsiibi kohaselt keskseks looks - kuigi see on juba juuksekarva pooleks ajamine - pean Harp Loves II-e, mis liigub vanadel headel ambient-radadel. Väga ilus muusika mitmes mõttes - kõrvailu pakkuv ning taibukust ja vahedat meelt peegeldav. Kuigi see plaadiümbris on küll arusaamatus.

Kuula albumit siit

JAH WAH L.S.D. (Jamendo)

Pariis`i eeslinnast Sarcelles`ist pärit artist JAH WAH on võrdluses oma eelmise, samuti 2010. aasta alul ilmunud üllitisega "Lp1" põhirõhku muutnud. "L.S.D" ei kõla enam vaevatuna hardtech/hardstep´ist, trance`st ning gabber`i puuslikest. Okei, need elemendid on jätkuvalt olemas, kuigi märksa varjatumal kujul. Kõik 6 träkki kannavad "acid"-nimelist alapealkirja ja järjekorranumbrit, ning tulemus on piisavalt intrigeeriv. Psühhedeelne happedance, rhythm and noise, puurivate elektrojurakate repetiivne lummus ning ohtrad kõlavarjundid löövad kontseptsiooni heledalt lõkendama. Tõepoolest, elektromoolokite nihkumine - tõusud ja kollapsid - pluss motoorselt müdisev bassiterror on kesksel kohal ning annavad kontseptsioonile vormi ja sihi. Siit võib leida sarnasusi nii Pan Sonic`u, Autechre`i kui The Orb`iga, sealt edasi kraut-elektroonikaga.

Kuula albumit siit

9.1

[Kogumik] Friendship Bracelet Club

Kui otsite uusi kogumikke, et avastada kaunist muusikat, uusi suundumusi - teisisõnu, innovaatilisi ideid ja ristandeid, siis kindlasti peaksite ette võtma Friendship Bracelet Club`i nime kandvad helikandjad. Mida kõike nendelt kuulda ei või - käesoleval, kõige esimesel kogumikul alustab Family Portrait kuldajastu rock`n`roll`i ja garage rock`i ristamisega, siinkirjutaja viimase poole aasta üks armastatumaid leide Wonder Wheel rokib shoegaze`i ekstaatilises pohmeluses, tõestades järjekordselt ja ilmekalt, et hetkel puuduvad talle kingapõrnitsemismaailmas vastased. Kui ainult välja arvata Big Troubles, kes teeb kahinatega toorest ja väga valju noise shoegaze`i. Kuulake nende lugu Drastic and Difficult kõrvaklappidest täiel võimsusel - uskumatu distortion-halleluuja! My Bloody Valentine ei rokkinud kunagi nii valjult plaatidel, küll aga väikestes klubides (veendusin selles YouTube`i vahendusel). Autopsy segab kokteiliks hip-hop`i ja soul`i põhjad, tõsi, mis lõpptulemusena ei paku väga uut, samas jäämata verevaeseks katsetuseks. Shahs loob osaliselt Wolf Eyes`i ja Black Dice`i stiilis metalset ja nurgelist noise`n`dance`i, Paralyze Humanity Sequence serveerib unistuslikku big beat`i - Hammock on kaheldamatult albumi üks tipphetki, Dem Hunger on esindatud kahe looga, miksides need eriilmelistest osadest koosnevaks tervikuks, Kitchen's Floor kõlab nagu kultuslik prog/zeuhl-ansambel Magma oleks punk-dieedil. Fluffy Lumbers on püünel psühhedeelselt lainetava fuzz rock`iga. Lisaks on veel siin baroque electro-käkki (LA), kaasakiskuvat electro-indie-tralli, mis vägagi meenutab The Fall`i 90ndaid (Norse Horse), happelist sündidraivi lo-fi nurga alt (Sad City), noir`likku slowcore`i (Jeans Wilder). Julian Lynch ja Phil and the Osophers`i stiilinäited jäägu Teie endi avastada.

Kuula albumit siit

Xalm Retribution Ritualistic Ceremonies (Qulture Production)

"Ritualistic Ceremonies" on Sergei Pakhomov`i alias Xalm Retribution`i järjekorras 4 stuudioalbum umbes aastase perioodi jooksul. Alustanud kunagi klubibiitidega, on 24-aastane novosibirsklane liikunud edasi eksperimentaalambient/dark ambient/industrial illbient/ritualistic ambient/drone`i ähmastele piirialadele. Tunni aja pikkune ning kümnest loost koosnev reliis on täis pulseerivat ja lainetavat tumedat mateeriat, ebamääraseid kajasid, sirinaid ning sireenide vaevukuuldavat laulu. Digitaalne kriipivus on vaheldumas või tjuuni lisamas paisuvale ja kokkutõmbuvale soundscape`ile. Elektroonilisus ja akustika - kes neid suudaks lahuta! Kohati tüüne, ajuti agressiivne, kuid põhiliselt kurjaendeline. Lõpuloos Distorted Reality lisanduvad abstraktsed rütmistruktuurid düstoopsele maastikule. Anonüümne muusika - ruum teadmata, aeg tuvastamatu, ruumiparameetrid aimamatud. On see depressiivselt ilus muusika või purgatoorium, jäägu kuulaja enda otsustada. 

Kuula albumit siit 

8.8

Littoral Drift Rise and Descend the Mountain (Patient Sounds)

Littoral Drift on Brett Taylor, üks osa Colorado osariigi linnakese Fort Collins`i skeenest ja plaadifirma Patient Sounds`i ilmest. Olen blogis varem tutvustanud M. Pyres`it, kellega LD`l on märgatav ühisosa ja kvaliteet. Õieti ka Taylor ise kuulus M. Pyres`i koosseisu - enam ilmselt mitte, kuna ta asus elama kaugele põhja - Minneapolis`esse.

Kitarrid, kitarriefektid ja ruumilisus on põhimärksõnad, milles Taylor`i muusika leiab omapära. Akustiline, kohati kriipiv kitarriplõnnimine on vaheldumas atmosfäärilise pulseerimise ning pingestatud võnklemisega. Vaevalt tema muusikat saab nimetada lihtsakoeliseks, küll aga minimalistlikuks - hillitsetud progressioon loob mustreid ja vorme. Käesoleval üllitisel võib kuulda kaunist ja eepilist singer-songwriterlust (I Hate Parties), eksperimentaalset ambient`i (Flickrn` Halos), southern rock`i mõjusid (Lousy Town Epiphany) ning elektroakustilisi eikellegimaid, mistõttu sageli tundub, nagu taamal lõõmaks leek ja puhuks vaikne tuul. Lisaks Patient Sounds`i kamraadbändidele võib leida hingesugulust John Fahey ning varase Vlor`iga. Suur üllitis igatahes.

Kuula albumit siit

9.5

Het Fukking Licht Kutplaneet (Narrominded)

HFL`i 3-looline album (EP`ks oleks seda vale nimetada, kuivõrd träkid on vähemalt 10-minutilised ja pikemad kompositsioonid). Vaikus, hillitsetus, pingestatus, abrasiivsus ning progressioon on märksõnad, millest kujuneb metafüüsiline koloss. Reverb-efektidesse mähkunud industriaalsed kõminad ja (järel)kajad ning elektroakustiline "avatus" loovad illusoorse keskkonna. Sfäärilisus. Sfääride maailm on konkreetne - hoolimata sellest, et see voogab ja virvendab -; seevastu sinna peidetud "juhuslike" (konkreet)helide puhul kerkib probleem - kust jookseb piir reaalselt eksisteerivate helide ja taju kausaalse ning iseenesesliku genereerimise vahel? Kõik see on väga põgus, asendudes järjekindlalt uue vooga. Midagi võib sealt kuulda - põrklev trummeldamine, inimhääle ebamäärane lalin, elektroonilised ludinad. Muusika, mille juured peituvad kompromissitus vana kooli industrialmuusikas ning eksperimentaalses elektroonikas-krautrock`is a la Conrad Schnitzler või Manuel Göttsching. Mida ette võib heita, on helipildis üleliia domineeriv digitaalsus-digitaalne luitumus. Seda tulnuks (rohkem) peita. Samuti olen täiesti veendunud, et analoogformaadis kõlaks "Kutplaneet" märksa paremini. Seesugune saund lihtsalt vajab loomupärast "määritust".

Kuula albumit siit

7.3

[Kontsert] Faust Live at WFMU Fest Oct 1 2009

Faust on ansambel, mis tõsisele eksperimentaalrokifännile lähemalt tutvustamist ei vaja. Legendaarne Saksamaa (Liitvabariigi) rühmitus, mida on peetud krautrock`i kvintessentsbändiks - enamakski, kui olid seda CAN või Kraftwerk näituseks. Bänd, mis tegutses 70ndatel neli aastat, andes välja geniaalset muusikat, millele järgnes paarkümmend aastat vaikust, et seejärel vanade meestena naasta. Kindlasti oli nende tagasitulek seotud ka krautrock`i olulisuse teadvustamisega popmuusika ajaloos ja arengus, iseäranis seostatuna teatud bändide (The Fall, Tortoise, Stereolab) peamiste eeskujudena. Rääkides veel Faust`i albumitest, siis siinkirjutaja jaoks on "IV" maailma esimene indiealbum - omast ajast umbes veerand sajandit ees.

Kuigi algusaegade kuuikust on järele jäänud vaid kaks meest - Jean-Herve Peron, Zappi Diermaier -, kelledega on liitunud James Johnston ja Geraldine Swayne, kestab Faust`is jätkuvalt müütiline hingus. Rohkem kui poolteisetunnine laiv varieerub varase Faust`i klassikaliste art-rock-numbrite (Jennifer, Sad Skinhead, So Far, Psalter, Krautrock) ja hilisema elektroakustilise eksperimentalismi, sound art`i ning free jazz`ilike uuristuste vahel. Sessiooni fragmentaarsus meenutab "The Faust Tapes"-i. Toniseeriv energialaks on igati garanteeritud.

Kuula albumit siit

Cheese People Well Well Well (Cheese People)

Eelmisel aastal Samaara dadarokkaritega grupist Burrito lävides pärisin nende kodulinna teiste silmapaistvate muusikaaktide järele. Ning esimeses järjekorras soovitasid nad külastada Cheese People`i Myspace`i lehekülge, kes tolleks hetkeks ei olnud veel jõudnud täispikaga maha saada.

Lühikeste poplugudega täidetud omanimeline debüütalbum võnkles funk-rock`i, nu rave`i, techno rock`i, disko ja hip-hop`i rütmis. Elemente leidus mujaltki - jungle, indie, noise rock, psühhedeelia, maailmamuusika jalajäljed. Olja Tšubarova ekspressiivsed vokaalpartiid suutsid toekale rütmistikule ja helipildile väärikat pidepunkti pakkuda - ja vastupidi. Ütlen ausalt, et The Raptures, !!!, The Klaxons jt NRM`i esindajad said nende käest pika puuga ära. Väidan seda, kuivõrd album oli eriilmelisi pärle täis (I Hate This Sound; Down & Down; Stroitel; Catch U jt). Mis omakorda oli võimalikuks saanud seetõttu, et Samaara nelik on impulsiivne, ebakonventsionaalne, kompromissitu, rohmakas ja sugestiivne - neil puudub ettekujutus n-ö keskmisest tantsuroki saundist. Või kui ongi, siis üksnes selleks, et sellest suure kaarega eemale hoiduda. Mark E Smith vaevalt näitaks neile näpuga.

"Well Well Well"-i on bändiliikmed nimetanud akustiliseks reliisiks. Vähemasti akustilisemaks küll - disko- ja elektrogruuvid on asendunud väga prognoosimatu ja üllatavaga. Angry Stupid Faces on kas kummituslik kabareelik kammerjämm või siis kabaree versioon free jazz`ist. Farewell Tree Song annab märku kvarteti Jaapani suunalistest püüdlustest, Kagu-Aasia lounge pop`i ja bossa nova täketest. Monday toob tantsurütmid tagasi, kuid sellele vaatamata ei ole see enam endine Cheese People. Ka järgmised lood näitavad kõrgpilotaaži - mis kõrgpilotaaži?! - ideaalse art pop-elemente ja standardeid sajab järjepanu. Lisanduvad Vahemereäärse filmimuusika kergus ja bigband-seaded, flamenco-puuted. Western on perfektne popstandardite nihestaja. Hüpnootiline sametine funk-rütm on vaheldumas raskete rokiriffide ja enniomorriconelike harmooniahaakidega. Suurepärane album Samaara popgeeniustelt, muusikutelt Jumala armust.

Kuula albumit siit

10.0

melting clouds melting clouds (Clinical Archives)

Kiievist pärit duol Dmitri Levtšenko-Jevgeni Matkovski on ambitsiooni ja ka katet sellele. 77-minutiline 9-looline oopus paljastub ootamatus mitmekesisuses ja kõrgelennulisuses - siin on ohtralt eksperimentalismi - nii traadimuusika kui elektroonika poole pealt, lisaks veel drone`i, vaba improvisatsiooni, meditatsiooni, psühhedeeliat. Teisisõnu - kaemusi erinevate nurkade alt ja tagant. Meenuvad kaks Briti kultusgruppi - The Spiritualized ja Piano Magic. Esimese meditatiivsus peegeldub 20-minutilises kosmilises jämmis teneleventwo ning teise etteennustamatu ja raskesti hoomatav vorm üleüldiselt. Dmitri Levtšenko vokaalis on kuulda isegi iancurtislikke resigneerunud tundmusi (swan). Kuid viimaste lausete põhjal ei tasuks järeldada, et tegu on tribuutbändiga - vastupidi, see on üks selle aasta parimaid üllitisi, millel kohtuvad väga heade puntide väga head omadused. Muusika sügavate orgude ja kõrge taevavõlviga.

Kuula albumit siit

9.5

ker walking up hills (The Papertiger Sound)

New Brunswick`ist pärit Kerstin Wilson on osaline nii The Papertiger Sound`is, The Plebs`is kui KoAK`is - millest esimene teeb retropuutega elektroonilist dream pop`pi ja shoegaze`i, teine ja kolmas segavad eepiliseks kokteiliks omavahel post-rock- , slowcore-, folk- ja kingapõrnitsemiselemendid. Looduse keskel elava ning ökoeluviisidest lugu pidava daami sooloprojekti ker iseloomustab singer-songwriter`i eepiline kaemuslikkus vürtsitatuna erinevate stiilidega, milles on nii brassi, new weird´i, kingapõrnitsemist, naturaalhelisid ja ohtralt heliefekte. Teisisõnu, Wilson on keskmisest kitarrimoosekandist märksa laiema ja innovaatilisema tajuga tegelane.

Ka "walking up hills" suudab nelja-aastasele projektile nii mõndagi lisada. Helipilti on sugenenud rohkem kui kunagi varem maalähedust - rustikaalset loomulikkust ning lihtsust. Helipilt on muutunud lo-fi`likumaks - tuututavad puhkpillid, vaikselt uurmeid ajavad harmooniumiliinid, meloodika "kiiksutamine", isegi üks konarlik tehnorütm on teiste sekka ära eksinud (northern tree line). Bass- ja elektrikitarri toored saundid koos happeliste sündisaundidega meenutavad The Breeders`it (rolling down mountains). Nimilugu on puhtakujuline häälutuseksperiment. 8 lugu (albumi kogupikkus kõigest 21 minutit) ei jää üksteise suhtes fragmentaarseks, moodustades orgaanilise terviku - moodustades lõppkokkuvõttes ker`i kõige katsetuslikuma teose.

Kuula albumit siit

9.0

Fescal Lethal Industry (Bypass)

Fescal´i debüütalbum "Lethal Industry" on üks hägune ja kummastav halo- ja hauntopiiridega teos, mille aluseks on avar hüpnootiline helipilt ja eksperimentalistlikud analüütilised ideed. Ühelt poolt ambient-muusika, kuid selgelt oleviku ääre peal seisev, st milles peituvad sound art- ja field recording-loogika ja allikad pluss elektroakustiline virvendus. Muusika, mis püüdleb immanentselt eemale ambient-kehandi klišeelikkusest, eemale selle ohtlikest lõksudest. Lõksud, mis peituvad apelleerivas "sügavuses", st sisutühjuses, mis nii sageli ambient-teostele saatuslikuks saavad. Üllitis koosneb 8 rajast ja 35 minutist, milles marginaalsele helile (sahinad, suvalised sämplid, jutukõmin) on antud vorm ja mõte. Kohati tume ja kummituslik, sageli abstraktne, kuid mitte kordagi settiv ja kopituv. Nagu mingi stiihiline voog, mille loomuldaseks ja kaunistavaks tungiks on liikuda ja liikuda- st paisuda ja vaibuda -, omandades ajapikku ja märkamatult teistsugused reljeefid, mistõttu triivi(de) suuna järele pärimine näib kaunis mõttetu. Selles ei peitu eesmärk. See on justkui kaleidoskoop, mille tuum seisneb protsessi jälgimises, monumentumite ülestäheldamises. Jäin "Lethal Industry"`d kuulates poolteiseks tunniks arvuti taha sügavalt magama - mida ei olnud muideks minuga kaua aega juhtunud. Siinkirjutaja personaalne lemmik on sünge ja pahaendeline Wayfaring Geography.

Kuula albumit siit

9.4

[Vana ning oluline] The Papertiger Sound Tiny Robot Love (The Papertiger Sound)

2006. aasta suvel pani Dan Gelder aluse The Papertiger Sound`ile, mis oli mõeldud lingina tema noorukiea lemmikute - My Bloody Valentine`i, Slowdive`i ja New Order`i juurde. 2006. aastal liitus temaga Kerstin Wilson aka ker, kes oma sooloprojektis etendab hoopis teistsugust, eksperimentaalfolgi tunnusjoontega muusikat.

4 aasta jooksul on välja antud posu kauamängivaid ja EP`sid, mis on üksteisega sarnased. Siinkirjutaja lemmikuks on kujunenud eelmisest aastast pärit "Tiny Robot Love", mille 5 lugu illustreerivad kõrgkvaliteedilist elektroonilise indie puudet. Samas oleks kindlasti vale rääkida kanadalaste muusikast kui indietronica`st - võrdluses keskeurooplaste sarnase muusikaga on selles märksa rohkem lopsakust ja sära - meloodiaid-harmooniaid, sügavust ning klassikalist popmuusikakirjutamisoskust. Selles on küll võrdlemisi palju elektroonilist sentimenti ja hoogu, kuid glitch-rütmide dominantsus on kõrvale jäetud. Kas peakski üldse nendega võrdlema - see on ennekõike kaunikõlalise retro kaasus, kus harmooniline tänapäeva inimene vaatab tagasi heldimusega minevikku - nagu Neil Halstead-Rachel Goswell ühinenuks taaskord unelevat universumit kujundama. Mind hämmastab enim tõik, kui erinevatesse muusikalistesse rollidesse suudab Kerstin Wilson kehastuda.

Kuula albumit siit

Vet.Engine The World You Lived In Is Gone EP (Rack & Ruin)

Lisaks lo-fi`le, eksperimentaalse kallakuga indie`le ja alternatiiv- ja veiderfolgi tutvustamisele on Rack & Ruin Records olnud platvormiks veidra ja veiderdava elektroonilise muusika propageerimisel. Kes nimetatud plaadifirmal on pikemat aega silma peal hoidnud, teavad Gnomefoam`i, Dylan Ettinger`i, Megazord`i jt artiste.

Uute weirdtroonikute sekka on lisandunud Pennsylvania osariigist pärit Vet.Engine, kelle sünninimi ei ole loomulikult Nite Owl, nagu ta oma Myspace`i leheküljel väidab. 5-looline "The World You Lived In Is Gone" EP peegeldab paljusid helitahke läbi kõverdunud prismade. Näituseks primitivistlikus lõpuloos Roads Unraveling on elemente nii Animal Collective`ilt, Paavoharju`lt kui kaasosariiklastelt Black Moth Super Rainbow`lt. Psühhedeelne upbeat-tonaalsus lööb ja pumpab eksperimentaalse vaimsuse kaudu. Helidest koosnev tuba, mis pulbitseb nootidest, käikudest, harmooniatest-meloodiatest, ulgumisest ja laulust. Kaheldamatult üks käesoleva aasta ridu. Albumi domineerivateks teemadeks on unistused-unenäod, armastus ja igapäevahullus. Maritime Watchers üleneb imetabaseks astraalämbiendiks, midagi sarnast ei olegi kuulnud pärast Paavoharju träkki Ursulan Uni. Üllatus saabub järgmises - In the Temple -, mille aluskiht kõlab kahtlaselt sarnasena võrdluses Spiritualized`i loo Broken Heart algusega. See kahtlus ei ole etteheide, kuivõrd on korrelatsioonis ruumilise vokaalpsühhedeelia ning taotuslikult primitivistliku sünteetilise biidiga. Hip-ster Chee-tah`i alguse efektidesse maetud vokaalliin väljub laia kaebena, mida on rikastatud kõrgete ja madalate nootidega.

Kummastav, äraspidine ja väljapaistev reliis New Weird`i kodumaalt, millel on ka palju ühist soomlaste metsafolgiga.

Kuula albumit siit

9.2

[Artistid] Molloy and his bike

Myspace
Lastfm

Milhaven Milhaven (12rec/Valeot)

Christoph Freudenberg, Jens Reichelt, Hannes Zagermann ning Andreas Fanter ehk Bochum`ist pärit post-rock-ansambel Milhaven on jõudnud oma kolmanda üllitiseni. 2004. aastal reliisitud "Bars Closing Down" (12rec) ja kaks aastat hilisem "I.M. Wagner" EP (12rec) peegeldasid instrumentaalse post-rock`i ajastuvaimu, vaimustust ja kvaliteeti, tõsi, mis oli tasapisi dekadentsi langemas.
Ei ole juba aastaid huvitunud, kas ja kuidas on täiendust saanud Mogwai, Explosions In The Sky või Mono diskograafiad. Kuigi laivansamblitena on nad eeldatavasti jätkuvalt suurepärased - näiteks Mono üle-eelmise aasta esinemine festivalil Plink-Plonk oli lihtsalt sõnulseletamatu!

Hoolimata tõigast, et 4 pikka aastat on möödunud, hoiab Saksa ansambel jätkuvalt vanu raudu tules. 49 minuti sisse mahtuvad elemendid on piinlikult samad - aegamööda koguvad ja rulluvad kitarrid, et mingist hetkest lahvatada pool-crescendo`deks (heakene küll, Count to Infinity, Twice suudab pakkuda ka ühe raskemalt lajatava tõusuminuti). Väheke kitarri-distortion`it ja pinnapealseid efekte tüünesse kulgemisse ei muuda üldsuunda- ja pilti (Supervulkan). Jutusämplid loo Miami Jesus helipildis annavad ennekõike märku mainitud žanri pöördumatust allakäigust ning ideede puudusest. "Milhaven" lihtsalt liigub lõpuni. Isegi kui lõpulugudes on midagigi, nullib albumi esimene pool igasuguse tajuteravuse. Siin ei ole kahjuks juletud riskida ega areneda - samahästi piisanuks Milhaven`i kahest varasemast üllitisest. Ka eepiline tasand on jäänud poolde vinna pidama, mis teisiti võinuks ju albumi üldmainet parandada. Hea seegi, et kuulajatele on halastatud ning üle 10-minutiliste lugudega ei tüüdata. Seevastu plaadiümbris on küll väga armas.

Kuula albumit siit

6.4

[Artistid] Parallel Pyres

Myspace

Minimal States Liberty Hoax (Test Tube)

Thom Carter on laia ambitsiooni ja profiiliga muusik, kelle looming varieerub art-pop`ist ja elektroonilisest indie`st (March Rosetta), 60ndate psühhedeeliast mõjutatud indie folk`ist (Menhirs of Er Grah), atmosfäärilisest art pop/nu jazz-fusioonist (Hip Nothings - koos Blake Rhein`iga), nu soul/nu jazz-eksperimentidest (The Marsh Chapel Experiment - koos Salvador Cortizo`ga) kuni eksperimentaalproge/kosmische musik`i (Black Crown) ning ämbiendi ja subtle soundfields`ini (Minimal States) välja. Oxford`i mehe näol ei ole tegu demonstratiivse kameeleoniga, kes oleks otsustanud katsetada erinevate žanritega 1-5 loo piires, vaid enamusel eelpoolmainitud aliastest on vähemalt 3-4 reliisi väljas ja müügis. Võib küsida, et juhul kui tema kaaslinlastest superstaare nimega Radiohead tunnusmärgitsetakse popkameeleonidena, siis kuidas võiks veel laiema haardega Carter`it ennast nimetada?

"Liberty Hoax" on Minimal States`i 4 album sisuliselt ühe aasta jooksul. Triloogia teine album - esimene osa oli "Like A Photograph" (samuti Test Tube) - pakub välja ruumilise tähendusega metafoore indiviidi vabaduse sümboliseerimiseks. Digitaalne heliprotsessioon on suunatud ambient-maastikele. Lõpmatutena näivad, sügavad ning õhkõrna metalset tolmupuru õhkupaiskavad 8 taiest varieeruvad vähe, mis kohati omandavad abstraktsed mõõtmed (Revelations), millel ei näi sellesinatse aja ja ruumiga midagi ühist olevat (kuigi Carter`i enda sõnul peituvad konkreetsed helid siselinnas, äärelinna tühermaadel ja indiviidi sees). Need on põhimõtteliselt signaalid, mis otsivad teed punktist X punkti X1. Teisalt on ka soojemaid hetki (National Security) soft-süntesaatorite vahendusel, mis, tõsi, liiguvad liiga ambient-kultuurkihi keskele, muutudes seetõttu tüütuks ja venivaks. Avaloos Data Mining on õrnalt vibreeriv drone-element sees, mis annab träkile omaette väärtuse. 11-minutiline Come the Rain on mäng vaikuse, progressiooni ja vaikeluga, mille lahkmekoht loo keskpaigas on (hinge)ülendav. Siinkirjutaja lemmik on Memory Bank, mille pealtnäha jäise helgi all lõõmab leek. Lugu Ruins väärib oma nime - tundub tõesti, nagu hiiglaslikud metallkarkassid kukkunuks kaugustes kokku. December Orgy demonstreerib võimalikku maailma läbi düstoopse ja pessimistliku prisma (indiviidi vabaduste piiramine? Suure Venna tähelepanelik pilk?); Mass Graves omandab soojemaid toone, progresseerub, muutumata seejuures läilaks nagu National Security. Sugulushingedest soovitan sellele meistriteosele juurde kuulata slept.`i omanimelist debüütalbumit ning Caustic Reverie õõnsat helikunsti/düstoopbienti.

Kuula albumit siit

9.1

[Vana ning oluline] Myrakaru Tammetõru (Sutemos)

Hiljutisest ajast jäi meelde uudis, et Mart Juur kirjutas raamatu Eesti popmuusikast ning olulisematest albumitest viimase 35 aasta jooksul. Ise ei ole veel jõudnud seda lehitseda - huvitav oleks teada, missugused hetked Eesti hilisemast (eksperimentaalsest) elektroonikast - mis teatavasti on samuti popmuusika osa - seda kaunistavad. Sihin selle poole, et Eesti nullindate elektroonikast on siinkirjutaja jaoks selgelt esile settinud 4 reliisi - Galaktlan`i "Sinine Platoo" (2000), Wochtzchèe "Diktüoneemakilt" (2006), Kulgurite "Reisimuusika" (2009) ja Myrakaru "Tammetõru" (2004/2008).

Myrakaru ehk Indrek Tamm ja Joel Tammik olid bändikaaslased juba legendaarse drum and bass-rühmituse Lu:k aegu. Ei paralleeli seda niisama, kuivõrd ka "Tammetõru" peal on kuulda Lu:k`i sametisi rütmimustreid ja ümaraid nurki. Mis omakorda meenutab Sven Grünberg`i emotiivselt helklevat-põrklevat elektroonikat, mis samas ei ole ka ime, kuivõrd Grünberg on alati olnud Eesti elektroonikute peamisi kumiire. Sulnilt naiivsed rütmimustrid ja harmoonilised sündiliinid toovad meelde kasvõi "Naksitrallide" multifilmid, mida oma lapsega viimastel aegadel tihti koos vaadatud. Imetabane, turvaline - soojalt eestipärane -, väljapeetud ning samas ka kaasaegne. Sellel peegeldub nii valgusrohke alusmets, kuupaistes sillerdav järvevesi kui ka linnapimeduses plinkivate reklaamtulukeste virvarr. IDM-muusika, mille eripärane emotiivne tahk suudab pakkuda kõrgemat ja teravamat lendu kui Ulrich Schnauss ja Arovane kokku. Näituseks. "Tammetõru" moodustab orgaanilise terviku, teisalt, mille iga lugu võiks vabalt eraldiseisvaks täheks arvata. Ka välismaalastel on selle kohta head lausuda - paljud on seda perfektseks muusikaks nimetanud.

Kuula albumit siit

[Artistid] The Papertiger Sound

The Papertiger Sound
Myspace
Lastfm

Alexei Biryukoff Talmenka (Green Field Recordings/Muhmood)

Barnaul`ist pärit eksperimentaalmuusik ja maalikunstnik Aleksei Birjukov aka Muhmood on jõudnud oma kuuenda sooloalbumini - ning enda sõnul esimese field recording-reliisini. Tõepoolest, kuue aasta jooksul on tema loomingu kese nihkunud tumeämbiendi ja kitarrieksperimentalismi juurest naturalistliku suunas. Ka tema eelmine üllitis "6200 Miles Of Silence" (2009, Noecho) oli puhtalt naturaalhelide põhine - ainult selle vahega, et siberlane töötles ja kärpis märgatavalt algsalvestiste kogumit.

Aprilli alul väljastatud "Talmenka" nimi on tulnud samanimelise jõe ja küla järgi Altai regioonis - inspireerituna ennekõike looduslikult kaunist paigast. 15 lugu talletavad üksikasjalikult Birjukov`i reisi - algab ja lõpeb see rongireisiga. Rongirataste motoorika, erinevate taustamürade-urinate talletamine, jutukõminad. Põhiosa moodustavad ülesvõtted päikesepaistelistest ja märgadest päevadest - ritsikate sirin ja konnakoorid on vaheldumas kõu ja paduvihmaga. Veepahin - ja vulin. Ka koerte haukumist, sammude kaja võsastikus ning elektrilõikuri müra on kuulda. Pastoraalne idüll. Koherentne ja hästi komponeeritud simulaakrum - seda meie, kuulajate jaoks.

Kuula albumit siit

10.0

Parallel Pyres Parallel Pyres (Parallel Pyres)

Parallel Pyres (PP) on Joshua Frank, kanadalane, kes jagab koos vanemate ja vend Simon`iga eluruumi Shanghai ja Montrèal`i vahel. Joshua ja Simon teevad koos bändi Hot & Cold, mis segab no wave`i, psühhedeeliat ja electro-punk`i. Samuti Simon`i omanimeline sooloprojekt kõlab samasse nurka.

Ka PP`i muusika ammutab avangardistlikku väge nu wave`ist, kuigi selle teisest divisjonist. Suicide`ilik ängist muserdatud punktroonika on asendunud pealtnäha helgemate toonidega. Tema muusika põhitoon - hüpnootiline ja motoorne electro-indie/drone/neokrautrock/psühhedeelia meenutab kõige rohkem legendaarset The Silver Apples`i, ka on sugulushingedeks Neu! ja Clinic, samuti kohtab kohati sarnasust viimase otsa Spaceman 3, Animal Collective`i (psühhootiline trummeldamine) ja Ganglians´iga (lo-fi`likud robustsed ja rabedad elektroonilised sissejuhatused, psühhootiline trummeldamine, feedback`ist ja reverb`ist jõudu ammutav vokaal). Elektroindustriaalne elektriorelitega analoogsete fraaside lõputuna näiv käiamine annab Joshua`le ühisosa minimalistidega - ja kuidas veel!

Tunnistan, et esimese kahe kuulamise järel jättis käesolev mittemidagiütleva mulje ning tahtsin hindeks panna 6.5. Tõsi, kolmanda kuulamise ajal käis prõks peas ning pärast seda on iga kuulamisega asi aina paranenud. Paljastub montrèallase geniaalsus - see, kuidas ta väheste, kõige rohkem kahe-kolme helilayer`i vahendusel minimalistlikult faase nihutab. Võnked. Võnked.

Kuula albumit siit

9.0