2006. aasta suvel pani Dan Gelder aluse The Papertiger Sound`ile, mis oli mõeldud lingina tema noorukiea lemmikute - My Bloody Valentine`i, Slowdive`i ja New Order`i juurde. 2006. aastal liitus temaga Kerstin Wilson aka ker, kes oma sooloprojektis etendab hoopis teistsugust, eksperimentaalfolgi tunnusjoontega muusikat.
4 aasta jooksul on välja antud posu kauamängivaid ja EP`sid, mis on üksteisega sarnased. Siinkirjutaja lemmikuks on kujunenud eelmisest aastast pärit "Tiny Robot Love", mille 5 lugu illustreerivad kõrgkvaliteedilist elektroonilise indie puudet. Samas oleks kindlasti vale rääkida kanadalaste muusikast kui indietronica`st - võrdluses keskeurooplaste sarnase muusikaga on selles märksa rohkem lopsakust ja sära - meloodiaid-harmooniaid, sügavust ning klassikalist popmuusikakirjutamisoskust. Selles on küll võrdlemisi palju elektroonilist sentimenti ja hoogu, kuid glitch-rütmide dominantsus on kõrvale jäetud. Kas peakski üldse nendega võrdlema - see on ennekõike kaunikõlalise retro kaasus, kus harmooniline tänapäeva inimene vaatab tagasi heldimusega minevikku - nagu Neil Halstead-Rachel Goswell ühinenuks taaskord unelevat universumit kujundama. Mind hämmastab enim tõik, kui erinevatesse muusikalistesse rollidesse suudab Kerstin Wilson kehastuda.
Kuula albumit siit
