Ryko & Patryk Molinari Who am I EP (Auflegware)

Ryko & Patryk Molinari 4-loolisel albumil pärineb 2 lugu esimeselt, üks Molinari`lt ning viimane on Mathis Johnsen`i remiks Ryko loost Keepin` Me`st. Berliinlaste muusika on house, house ja veelkord house. Deep house. Muusika läbi dub-puhvrite. Käes oli laupäeva hommik, kell oli 11, päike veel paistis (enne ootamatut ning äkilist lumetormi) ning meeleolukas muusika paitas kõrvu. Keskne lugu on Molinari 11 minuti pikkune atmosfäärilise vokaaliga Symphonic Days, kus deep house`i pinnast narmastavad soul`i ja smooth jazz`i juured. Keepin` Me on minimalistlik-monotoonne süvahouse, millele Johnsen lisab plekise kõlaga bubblegum-rütmid, dub-filtrid ning puhkpillisämplid. Meeleolukas ja väljapeetud pooltund.

Kuula albumit siit

8.6

a27 z archiwum.G (pitu pitu recordz!)

a27 järjekorras teine album “z archiwum.G” koosneb 6 loost kogupikkusega 10 minutit. Põhimulje? Kui olete kunagi katsetanud-salvestanud mõne sämpleriga, siis aimate, mis siin juhtuda võis. Sellele on salvestatud erinevaid rütme ja naturaalhelisid (kraanist valguva vee vulin, vokaalhäälitsused-oiged) pluss tuuranud sämpleid brass- ja jazzmuusikast. Seejärel lülitanud sisse masina rütmifunktsiooni ja slice-režiimi, keerates sellele suvalt kõrvale control effect-nuppe. Tulemuseks on ka suvalt tükeldatud helipilt. Sämplisõda. Vastanditest koosnevaid skaalasid on mitmeid - hõre-tihe, emotsioonitu-sugestiivne, anonüümne-paljuütlev, kramplik-voolav, psühhootiline-lõõgastav, arusaamatu-mõistetav, diletantlik-meisterlik. Kuid kindlasti olulisim on, et siin ei hakka igav. Kontseptuaalne eeldus on ju tuttav - vaimustus "vigadest" (elik valikuvabaduse temaatika) ning kaose representeerimine konkreetsete isikute peades (Filip Golarz ja tema poeg Adolf). Inimene kõnetab masinat, ja vastupidi. Sämpli- ja masinaajastu pidu ja pillerkaar. Kuigi ilmselgelt mitte tantsimiseks ette nähtud.

Kuula albumit siit

8.2

[Artistid] Tree Hopping

Myspace
Lastfm

[Laivsessioon] Wild Honey

Eelmise aasta üks vaieldamatuid muusikalisi tipphetki oli Guillermo Farrè elik Wild Honey eepiline album "Epic Handshakes and a Bear Hug". Siinkirjutaja jaoks parim twee-akt pärast legendaarset Briti pioneeri Field Mice`i. Nädalpäevad tagasi salvestas madridlane oma 5-liikmelise saatebändiga laivsessiooni kohalikus Radio 3`s. 25 minuti jooksul on kuulda-näha igihaljaid laule, ilusaid inimesi, rokkivat esitust ning twee pop-ansambli kohta ebatavalist pilliparki (lisaks ordinaarsetele pillidele ka theremin`i, meloodikat, ukulele`t, bandžot, kellamängu ja ühte veidrat kummituslikku heli tegevat poognat). Kõik see kokkuvõttes sünergiseerub üheks võimsaks meeleliseks ning esteetiliseks kogemuseks.

Vaata seda siit

[Kogumik] Stereogum Presents... Enjoyed: A Tribute To Björk's Post (Stereogum)

Björk`i kaverdamine ei ole kindlasti ülesanne kergete killast. Veelgi vastutusrikkamaks muudab selle fakt, et tõlgitsetakse paljude kriitikute arvates ühe olulisima (nais)muusiku parimat albumit. Teisalt on vähe indiemuusikuid, keda Björk`i muusika ei oleks puudutanud. Seetõttu tänuvõlgluse ning hingestatuse üle ei tohiks muusikud kaebelda. Tõsi, ka ei ole see islandlanna esimene remiksalbum - 90ndatest pärineb "Telegram" - mille keskmes oli samuti "Post" - , kus kaverite-remikside eest hoolitsesid elektroonikud (Graham Massey, Mika Vainio, Dillinja, Outcast, LFO) ning keelpilliartistid-orkestrid (Deodato, Brodsky Quartet, Björk isiklikult). Igatahes suurepärane täiendus originaalile. 11-12 aastat tagasi sai kassett suht ribadeks kuulatud.

Muusikamaastik on kümne aastaga märgatavalt teisenenud - klubielektroonika on taandunud-lahustunud ning esile on tõusnud eksperimentaalne indie/indietronica/post pop. "Stereogum Presents... Enjoyed: A Tribute To Björk's Post" üllitati 2008. aastal ning siin on esindatud tänapäevase indie raskekahurvägi - Atlas Sound, Liars, Dirty Projectors, Xiu Xiu, Final Fantasy, No Age. Muusika ulatub baroque pop`ist (Final Fantasy & Ed Droste) ja folktronica`st (High Places) noise rock`i (No Age), trikitava elektroonika (Bell) ja ülevõimendatud bassimüdistamiseni (Liars). Hinge soojendavad siiski enim Evangelicals`i psühhedeelse puutega versioon loost You've Been Flirting Again, Pattern Is Movement`i veiderdav kammerpop ning Xiu Xiu õõnes-õõvastav sissevaade loosse Isobel.

Kuula albumit siit

[Artistid] ART ABSCONs

ParaLucid
Myspace
Lastfm

Talbot EOS (Talbot)

Sestpeale kui Talbot umbes poolteist aastat tagasi 3-loolise "Tundra" EP üllitas, on Magnus Andre-Jarmo Nuutre tuntus ja kuulsus märgatavalt kasvanud. Oldud ühe tuntud Kanada ansambli soojendusesinejaks. Ka müsteeriumi listis käib ansambli nimi üpris sageli läbi (Eesti undergroundmuusika jaoks riigisiseselt on see oluline indikaator). Ja mitte üksnes Eestis - kohe-kohe on neid kuu aja pikkune Euroopa-turnee ees ootamas. Tase on olemas ning ka fännibaas kujunenud-veel kujunemas.

Kuigi Talbot`it on peaasjalikult armastatud lahterdada kui "doom", siis tegelikult "Tundra" oli vaid pool tõde sellest. Stoner-rock, grunge- ja goregrind-vokaaliga hekseldav hübriid ning isegi shoegaze- ja ambient-kihid olid kenasti esindatud. Poosetamisest oli asi kaugel - lauludes oli jõudu, vahelduvust, ülevust ning seeläbi ka kandvust. Viimistletuim, eksperimentaalseim ning väljapeetuim reliis Eesti raskemuusikas üleüldse.

"EOS" koosneb 6 loost ning kolmveerandtunnist. Võrreldes debüütalbumiga on saund raskem, eriti need kohad, kus tempo maha keeratakse , vokaaljorina abil end pinnasesse juuritakse ning muda sisse ahmitakse. Kuid mitte piisavalt. Lõpuniminemise, vindi ülekeeramise puudumise läbi on bänd kaotanud mõndagi oma eksklusiivsusest, liikunud tavasurelike doombändide sekka. Natuke liiga palju on seda põhivundamendi peal üles-alla liuglemist. Neetult kahju on atmosfäärilise ja psühhedeelse sentimendi hääbumisest, mis on muutnud Talbot`i muusika sirgjoonelisemaks ja seeläbi läbinähtavamaks ning ka haavatavamaks. Tõsi, üks lugu on, mis veenab mind 107 protsenti - Combat Zen Speech. Kokkuvõttes korralik album siiski.

Kuula albumit siit

8.0

[Artistid] Zooey

Zooey
Myspace
Lastfm

Yoko Absorbing Museum Of Modern Chaos (Clinical Archives)

Mihhail Lezin ning Jevgeni Haritonov on tagasi trikitamas. Ka seekord ei olda päris kahekesi - kaasatud on Konstantin Guro saksofonil ja trummidel ning Aleksei Karmanov rütmikitarril. Kui nende eelmise aasta albumi "Vinyl" märksõnaks oli teravalõikeline fragmentaarsus, siis "Museum Of Modern Chaos" keskendub stiihiale. Seda püütakse kujutada nii otse, st visuaalseid kujutlusi esile manades kui ka kaudselt piire stiilide vahel ähmastades. Kitarriimprovisatsioon/eksperimentaalrock on üksik kalju keset elektroonilisi tõmbetuuli, mille arenguid on põnev jälgida. Vahele on pistetud ka natuke piaanomuusikat (Museum Opening) ning jazz-elemente (Free Future). Helikeel paisub vahetevahel ka masinlikuks (King Of Surf 1) ja elektrooniliseks õuduseks (Museum Of Modern Chaos (Script Type) või kriipivatel kitarr-riffidel ratsutavaks metalseks ambientmuusikaks (Another Hemisphere).

Igatahes - põnev album. Samuti kuulake kontrastiks käesolevale Yoko Absorbing`i üht väljapeetuimat üllitist "Roughly & Gently Special Lowbit Release "(2008, Microbit-Records).

Kuula albumit siit

9.0

[Artistid] Children Egoism

Noecho Records
Myspace
Lastfm

Juanitos Soul Africa (Jamendo)

Prantsusmaal 90ndate algusest igiliikur Juan Naveira juhtimisel tegutsenud punt on armastanud eksperimenteerida kõikvõimalike Ladina-Ameerika rütmide, exotica- ja lounge pop`i, rockabilly`i, psühhedeelia ning surf pop`ga, tekitades kuulajas stilistilise virvarri ning helikeele intensiivsusega peapööritust. Brass-orkestratsioonid, elektrioreliga ohjeldamatu harmooniaakordide tulistamine. Seejuures jätsin arvestamata frontman`i kõrvalprojektid (Limbo deluxe, Miss Emma), mis keskenduvad 60ndate tüdrukutepopile ning meeleolukale ska-lounge pop-punk-disco hübriidi loomisele. Tiitel “Soul Africa” viitab ühelt poolt Aafrika päritolu inimeste muusikale, mis leidnud õitsengu mujal (dub, reggae, samba) ning teisalt on siin ehedal kujul afrofuturistlikku soulfunk`i - Fela Kuti pärandile tehakse järjekordne reveranss. Kes on harjunud Juanitos`e varasema hullunud pillerkaaritamisega, sellele ei pruugi käesolev album kontseptuaalsest piiritletusest lähtuvalt kohe avaneda. Minu peas hakkas album alles 5 kuulamiskorral elama. Väheke kannatust ning veendute, et tegu on tugeva albumiga.

Kuula albumit siit

8.6

[Vana ning oluline] Zack Kouns A Catalogue Of Erica's Misfortunes (Clinical Archives)

Zack Kouns on radikaalsete vaadetega ameeriklane, kes räägib kunstist revolutsioonilises (ja loodetavasti sümbolistlikus) võtmes, kus instrumendid kui pealiskaudsed vahendid peaksid olema asendatud kuulipildujate või muu seesugusega, mis raputaks ja hävitaks tänapäeva inimese (post)modernistlikku tunnetust. Eeldusel, et helide loomise võimalusi on väga palju, ning kuivõrd enamus kontseptsioone ebaõnnestub originaalsuse püüetes, siis võib tõdeda, et kunst on alla käinud. Põhjus peitub nimelt selles, et kunstilised ambitsioonid on eesmärgistatud tavapäraste sihtidega, mis omakorda annab märku dekadentsist ühiskonnas ning inimeste vaimus.

Teisalt tuleb küsida, et kas Zack Kouns ise suudab oma 3-loolisel debüütalbumil (2008) midagi uut pakkuda? Vastus on nii ja naa. Ühte ja samasse jõesängi on võimalik kaks korda astuda - ilmselgelt pärineb tema kontseptsioon La Monte Young`i ja tema sõprade (Angus Maclise, Tony Conrad, Marian Zazeela, John Cale) minimalismi ja drone-kontseptsioonist. Ka kasutab ta lihtsakoelist analoogvarustust muusika salvestamiseks. Teisalt ühte ja samasse jõkke ei ole tõepoolest võimalik kaks korda astuda - sitaritest ning elektroonilistest torupillidest välja võlutud pikad akordid on palistatud elektrooniliste efektide, häälutuste ja (India) raga-lauludega, keelpillinäpete ning vabavormiliste trompetisoolodega (Kouns`i pillipark on muljetavaldav, sisaldades kokku umbes 30-40 instrumenti), olles seeläbi mitte nii väga ortodoksne minimalist. Keskmises loos lähenetakse üldse Ameerika Primitivismi traditsioonile. Lisaks tuleb arvestada ka tõika, et järg "I lift my hands against the gods" eemaldub märgatavalt debüütkontseptsioonist. "A Catalogue Of Erica's Misfortunes"`i üldine narratiiv on rajatud intensiivsele inimlikule kogemusele, mis jutustab ühe naise hullusest ja kurbadest kogemustest suhetes oma liigikaaslastega.

Kuula albumit siit

[Artistid] Zack Kouns

Zack Kouns
Zack Kouns
Myspace

[Vana ning oluline] Hard Ton These Stars Are Not Yet In Sight, When The North Passes By (R.A.I.G Accessory Takes)

Hard Ton on Moskva lähistelt pärit A.D Drogunkin, kes on teinud muusikat ka oma nime all.
Albumit "These Stars Are Not Yet In Sight, When The North Passes By" jõuti tituleerida Vene underground-skeene kõige muljetavaldavamaks ning šokeerivamaks teoseks aastal 2009. Sellega võib nõustuda, ja ka mitte - omalt poolt tean kahte tugevat oponenti (Canoply Games`i "Cthulhucore" ning Burrito "Burritard") nimetada.

Milles siis võib seisneda käesoleva albumi fenomen? Kuivõrd kontseptuaalseks (õõnestus)punktiks on juhuslikkus, siis kompositsiooniliselt on tulemuseks lahkkõlaline ja ohtralt liigendatud metal-muusika. Või õigem oleks öelda sound collage metal-muusika ning sellega rohkem ja vähem külgneva dieedil. Avangardproge, MIO, math-metal, hardcore, kurjast vaimust vaevatud elektrooniline muusika, neoklassikalised orkestratsioonid ja piaanomuusika. Tõepoolest, kui TSANYISWTNPB puhul rääkida sotsiaalsest referentsist, siis vaevalt see oma hüplevuse tõttu suudab metal- ja progemeeste südametesse murda, kui just RIO/avant- prog`i paadunud fänn ei olda. Lugude pikkused ulatuvad kümnest sekundist kuni üheksa minutini. Ühesõnaga, selle tunni jooksul leiab aset hästikonstrueeritud instrumentaalne (topelt)lammutamine. Võta siis kinni, kas on see teatud stiilide suretamise või siis selle päästmise püüe.

Kuula albumit siit

[Artistid] Taiga Blues

Taiga Blues
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] ART ABSCONs Spektral Magik (ParaLucid)

Neofolk/dark folk on aus žanr, kuivõrd selles tipus on senini bändid, kellest mõned andsid konkreetsele stiilile piirid juba 20-30 aastat tagasi. Non/Boyd Rice, Death In June, Ataraxia, Current 93, Werkraum. Kõikvõimalikud spekulatsioonid stiilis a la "see bänd väärib tipukohta ning too seal ei peaks teps olema" jäävad ära. Samuti on see adekvaatne seetõttu, et erinevalt black metal`i äralörtsimisest ning devalveerumisest on uusfolkarid suutnud oma karmi, sügava ning sageli poliitiliselt ebakorrektse imago sellesinatses maailmas säilitada. Ning neile, kes veel ei tea, siis tavafolgiga ei ole sellel muusikal peale nimelise kattuvuse midagi ühist.

"Spektral Magik" on ühe saladusliku sakslase - Grandmaster Abscon`i nime taha varjuva - esimene ning siiani viimane album, üllitatud eelmise aasta keskpaigas. 7-looline album on vaieldamatult üks parimaid - kui mitte parim -, mida mul on õnnestunud tumefolgi vallast kuulda. Iseenesest mõista, kohustuslik põhielement - akustilise kitarri-süntesaatoritega visandatud kõrged helivõlvid - on läbiv joon. Ning loomulikult müsteeriline aspekt - avaloo Somnium I avahetkedes lausutakse:

Ich komm zürück aus fremden Welten/Seelen/von einsamen Hören/von verlassenen Tränen.

Samavõrd veenev kui on ta tumemuusikalik aspekt annavad tooni sakslase ebaharilikud kõrvalepõiked. Näiteks loos Somnium III ahmitakse sisse Prantsuse estraadipopi kergust. Veelgi täpsemalt - ei ole kahtlustki, et juhtmotiiv on võetud Paul Mauriat`i poolt kuulsaks mängitud loost Love is Blue. Tõsi, träkk areneb siiski kaldega keskaegse muusika suunas. Somnium IV on imeilus prantsuskeelne mehe-naise sünkroonlaul. Imetabane hetk. Küllap üks ilusamaid, mida eales kuuldud. Somnium V altkulmu põrnitsev eksperimentalism läheneb Einstürzende Neubauten`i albumilt "Silence Is Sexy" pärit saksakeelsetele sedöövritele (siinkirjutaja arust Neubauten`i parimad lood üleüldse). Ka järgmine liigub Bargeld`i esteetika käevangus. Lõpulugu - nagu isegi aimasite - Somnium VII - laskub gregoriaanlikesse häälutustesse-eeterlikesse helikihtidesse, spoken word`i arusaamatutesse deklaratsioonidesse - ning laiemalt helilisse eksperimentalismi. Neoklassitsistlikud-dark wave`i õõtsuvad struktuurid. Müsteeriline universum. Samavõrd nagu on kogu "Spektral Magik" müstiline oma headuses. Täiesti klass omaette.

Kuula albumit siit

[Artistid] Robot

Robot
Myspace

Bashed Nursling Every Sunday Morning Kills Us (Enough Records)

Eile arvustatud ning maksimumpunktid saanud Boston`i duo Magic Man pakkus hulgi ekstaatilisi hetki, kuivõrd sugereerivad harmoonia/meloodiaelemendid olid ühte köidetud ning teravaks tipuks suunatud. Popmuusika ülesanne ei olegi midagi peegeldada - selle ülesanne on kuulajas võimalikult palju serotoniini kupli alla pumbata, temas õnnetunnet tekitada. Olla kõigest neurokeemiliseks instrumendiks. Vastuvõtja nõjatub vastu toolituge ning jääb ootama, muusikat ning omi mõtteid vaatama. Kui mõtted ei liigu ning tuju langeb, siis helide kombinatsioonid on ebaõnnestunud - lihtne ja efektiivne indikaator annab asjale reeglina kiire hinnangu. Müramuusikal on sotsiaalselt seevastu täita teistsugune roll - ebaharilikust formaadist tulenevalt - kõikidest (sotsiaalsetest) tsentritest eemal - paistab see igal juhul silma ning võidab tähelepanu ka siis, kui see hiljem võrdluses teiste samasugustega peaks esteetiliselt tähelepanu mitte väärima. Helide intensiivsusse, üleminemisse ja üksteisest läbikasvamisse on veetlevalt kurioosne element sisse kätketud. Küllap see on seotud inimese tavapärase konditsiooniga, inimolendi iskliku ja sotsiaalse hulluse projitseerimise-selle tagasisidestamise funktsiooniga, toimides seeläbi omamoodi maandajana. (Heast) müramuusikast tulenev ekstaas sunnib kuulajat kainusele - s.t kaose pealtvaatamise kaudu.

Ungarlane Ashtif on teinud muusikat 4 aastat ning üllitanud 2 albumit. Oma ametlikul kodulehel väidab ta muuseas, et Bashed Nursling on müra, mis on sihitud igasuguse kunsti vastu. 2008. aastal ilmus Eating Thorax, mis ristas industriaalmüra ning tantsurütme. Korralik 5-looline üllitis, mille muutis eriti huvitavaks lugu nimega A Bowl Of Poisoned Muffinz.

"Every Sunday Morning Kills Us" laksab samamoodi nagu debüüdikal, kuigi kestvust on juurde tulnud pluss erandid. Tõsti, neid on üpris palju. Näituseks nimilugu, mis segab omavahel tihket müratärinat ja drum and bass-rütme ning loos I Am Chaos omandab rütmitihedus gabber-muusika gabariidid. Decaying Mental Theories paiskab välja halli ja pruuni segust saasta -12 intensiivset minutit üles-alla võimendamist. Ejaculation Of Zepar on madjari võimalik et rõhutatuima rütmijoonisega lugu üleüldse. Dawn Is Coming (remastered) - lubab oletada, et mõnel Banshed Nursling`i tulevikualbumil võib nõelateravik liikuda hoopis reivimuusika peale. Tegelikult madjar segab hoolikalt jälgi - lõpetav Last Five Pulse demonstreerib Ashtif`i hillitsetud poolust, mis on üles ehitatud üksiku elektrikitarri ning efektiploki koosmängule. Tulemuseks on eemaldumine rhythm industrial- kõlekojast ning liikumine kitarrieksperimentalism/eksperimentaalroki manu. Nagu Weekend Guitar Trio oleks üllitise lõpuossa ära eksinud.

Kuula albumit siit

8.7

[Artistid] Bashed Nursling

Bashed Nursling
Bashed Nursling
Lastfm

Magic Man Real Life Color (Arcade Sound/Bandcamp)

Sam Lee ning Alex Caplow on kõrgeltharitud ameeriklased, kelledest esimene tudeerib Yale`i ning teine Tufts`i ülikooli magistratuuris. Möödunud suvi veedeti Prantsusmaal vabatahtlikuna tööd vihtudes ning jõudehetkedel kirjutati muusikat (rannaonnikeses, mõisahäärberis, farmis ning tsirkusefestaril). Kodumaale jõudes anti loomingule toekam ning soliidsem kuju, kusjuures "Real Life Color" pandi kokku interneti teel kommunikeerudes.

10 träkki, mille üle tunneks iga indiebänd suurt uhkust. Duo ammutab ilmselt inspiratsiooni 90ndate americana`st ning Animal Collective`i sissejuhatatud maagilisest (avant-)poppauerist. His Name Is Alive`i ning The Magnetic Fields`i krutskiline, samas ahtakoeline elektrooniline indie, Mercury Rev`i eeposlikkus ning Loomakollektiivi hüpnootiline joiglemine ning trummeldamine pulbitsevad Maagilise Mehe smokingi all. Kuivõrd õhu väljalaskmist ja meeleolukate hetkede üleskorjamist-üksteise otsa kuhjamist ning teisalt lo-fi`likku naiivset lihtsakoelisust on rohkem kui rubla eest, siis haakub Magic Man ka chillwave/glo-fi-liikumisega. Rohkem kui mõni kaasaegsetest, väärivad bostonlased new americana tiitlit - see muusika kõlab väga Ameerika (undergroundi)-keskselt, et mitte öelda patriootlikult. Kes teab, äkki Valge Maja personal tantsibki selle selle järgi, või mis?

Kuigi Magic Man`i ei leia praegu kusagilt edetabelitest, ei tähenda see, et neil ei peaks sinna asja olema. Vastupidi, absoluutselt kõik on olemas - hingestatus, sirgjoonelisus, karisma, põnevus, glamuur, meloodia-harmoonia suured visandid. Üksnes helidevälised asjad tõmbavad pidurit. Kuulake lugusid Monster, Polygons, Daughter ning Layers ning mõelge välja kasvõi üks põhjus, miks need ei võiks Billboard`i tipus olla? Ka üllitise pealkiri võtab kõik tabavalt kokku - päriselu värvid. Tahaks küll väga öelda, et aasta album popmuusika vallas, aga aukartusest Põhja-Ameerika võluveskite ees on targem see aasta lõpus välja lausuda. Maailma parim bänd hetkel.

Kuula albumit siit

10.0

[Artistid] edPorth

edPorth
Myspace
Lastfm

fantômes fantômes (pitu pitu recordz)

Fantômes (demonszy + Kuku Smigun) viljeleb minimalistlikku hüpnotroonikat, kusjuures nende "hüpno" ilmneb otsingulisuse kaudu. Tõsi küll, siin puudub eksperimentaalne elektronmuusika - rütmika tõstetakse esile repetiivsuse kaudu. Repetiivsus täpsemalt kehastub õhkõrnas elektroakustilises struktuuris, (prantsuskeelsete) vokaalsilpide monotoonses rütmilisuses ning pinnapealses vinelikus virvenduses. Teisisõnu, struktuurist saab (repetiivne) rütmikehand. Kord on rõhuasetus rohkem silpidel, kord naturaalpillide (löök-, klahv- ja keelpillid) kordustel. Samuti on albumit läbivaks elemendiks tagurpidi rulluvad helid. "Fantômes" on konkreetselt lahterdatud introks ning nimeliselt ja numbriliselt üheksaks episoodiks, mis konkreetsel juhul viitab teatud järjepidevuse, läbiva koherentse seose taotlusele. Tõepoolest, teose lõppedes on tunne, justkui kuulanuks üksnes ühte (pikka) lugu. Ainsaks erandiks on lõpulugu episode 9 outro, mis lisab tempot ning dünaamikat, pürgides niimoodi Penguin Cafe Orchestra või Daniel Figgis`e mängumaadele. Nagu vihjatud, ainult korraks, kuivõrd lähimaks sugulaseks pean Soome projekti Thuoom - ühelt poolt hoomamatu eksperimentaalse vaimsuse, samas tasakaalustatuse, ning teisalt instrumentaalse-tehnilise lähenemise (elektroakustilised seaded, improvisatsioon, repetitroonika) kaudu. Hämmastavaks muudab üllitise tõik, et see on salvestatud koduse laivsessiooni käigus, vältides seejuures kõiksugu helitöötlemisprotseduure. Ühesõnaga, loomulik on ilus ning vähe on palju. Klišee või mitte, kuid konkreetsel juhul peab ta paika.

Kuula albumit siit

9.1

[Artistid] NunParty

Holiday Records
Myspace

Lengua Mortuoria I (B.P.M Front)

Legua Mortuoria taga on keegi Hristo. Täpsemat informatsiooni tema kohta ei ole võimalik netiavarustest leida. Ka ei ole argentiinlane soetanud endale muusikute tänapäevast (neti)passporti Myspace`is. Teisalt, kuulates tema muusikat, tundub üsna loomulik, et tal seda ei ole. Raske on ette kujutada, et keegi võiks talle sõbrakutseid saata ning tema neid aktsepteerida.

LM muusikat on koduleibli B.P.M Front leheküljel tunnusmärgitsetud kui funeral drone doom. Kurb meeleolu on 3-loolist albumit teisest loost alates läbimas. Teisalt on selle helipilt toores ning tahumatu, kuivõrd dissonants on helidesse sisse kätketud. Doom-kitarride põrge on vaheldumas süntesaatorite õhulise passaaži ja digitaalelektroonilise õõnsa ulgumisega. Õõnsuses ning tühjuses peitubki tema tugevus. Üksikud klaveriakordid toovad küll sisse vaheldust, samas ka lahjendades helipilti. "I" üldine iluviga peitub siiski liiga intensiivses digitaalses hingamises, s.t teatud programmifunktsioonide varjamatus ekspluateerimises, ennekõige elektroonilisemas osas. Oleksin eelistanud autonoomsemat kõla. Kaaneümbris on igatahes muljetavaldav.

Kuula albumit siit

7.5

[Artistid] Nebelom

Nebelom

Nameless Dancers Morning Touches (Bump Foot)

Nameless Dancers`i taga on Jevgeni Haritonov, Moskva underground-sügavuste üks võtmefiguure, kirjanik, kultuuriaajakirjanik, ürituste kuraator, kes on osaline ansamblites-projektides Microbit Project, EugeneKha, Yoko Absorbing ning teinud ka muusikat oma pärisnime all. Kui kellegi kohta võiks muusikalises plaanis kasutada iseloomustust "mitmekülgsus", siis on see tema - muusik Jumala armust. Avangardrokk ja eksperimentaalne elektroonika (glitchtroonika, lobit/drone), ambient, noise, downtempo, chillout, sound-art, sound collage.

Nameless Dancers`i esimene album "Cloudy Coffee" (2009, 45RPM-Records) oli sulnis (disco) house- ja drum and bass-rütmidega lounge-muusika, postmodernistlik easy listening. Haritonov ei oleks tema ise, kui ta ei üritaks põhituuma tsentrist väljapoole nihutada.

"Morning Touches" suudab eelnevast eristuda konkreetsete aktsentide poolest. Venelane ei ole teinud saladust sellest, et käesolev projekt on "olevikuväline" - muusika on inspireeritud 80ndate lõpu Nõukogude värvikirevast ning uhkeldavast graafilisest disainist. Kui muusikat teha, siis kas nostalgiapilguga minevikku või siis aimamisi tulevikku, vältimaks oleviku närvilisust. Käesoleval albumil on glamuurne transformatsioon helisse realiseeritud. Disco house-biidid on asendunud kinemaatilistema rütmidega, ajatut sentimenti on enam. Sound collage`i skeemid on selgelt välja joonistunud. Siin on Nõukogude-aegset psühhedeelset oreligruuvi, atmosfäärilist futupoppi, italo disco`t, bigbändide vahemereäärseid helesiniseid heiastusi ning latiinorütme. Kohati muutub helikeel üdini kergeks, ülenedes oma naiivsuses. Täna oli õhus tunda kevadist hingust ning "Morning Touches" sobitus sellega paganama hästi. Tõepoolest, kevade rütmika - pidev muutumine ootamatutes suundades.

Kuula albumit siit

9.5

[Artistid] Randomajestiq

Myspace
Lastfm

Blues for spacegirl Drifting into open (Jamendo/Bandcamp)

Thurston Moore`i ambient drone-pala Blues for spacegirl järgi oma projektile nime võtnud Thomas de Bauw alustas heliloomega 2008. aasta keskpaigas. Happeliste ning mullistatud sündiseintega debüüdile "Alice Springs" järgnes muljetavaldav "Theme for August" ja "Orchestre dans le lac gelé du Roi Hiver".

21-aastase Belgia muusiku uus üllitis on 70 protsendi ulatuses rajatud lindiloop`idele. Tulemuseks on valjemalt või hillitsetumalt voogav atmosfääriline kitarridrone. Heliloome kontseptuaalseks lähtekohaks on info(hulga) vähendamine, selles kao tekitamine, kasutades selleks müra toimimist signaalina. Üllitise parim lugu on Needless in Seattle, mis läheneb Tim Hecker`i kihtide segustamise-läbikasvamise ning minimeeritud digitaalkaoste esteetikale. Ka Lost in I Ching ning Violet currents, saffron winds suudavad tõusta keskmisest kõrgemale. Seevastu Lathe of Heaven näib eksperimenteerivat esimese albumi söövitava mustri ning võnkuva sfäärilisusega, jäädes kokkuvõttes väheveenvaks, et mitte öelda tüütuks ponnistuseks. Nagu ka ülejäänud "Drifting into open" ei suuda siinkirjutajat veenda. Piimjas massiiv piirdubki üksnes väliselt musklite pingutamisega, mille taha peitub...piimjas massiivsus. Tautoloogiline keskpärasus, mis enamusele ambient-muusikale on nii omane olnud. Kui kuulata võrdluseks Jacques de Villiers`i, slept.`i, Fennesz`it, Tim Hecker`it, Eluder`i "Drift"`i või belglase enda "Augustiteemat", tuleb mittemidagiütlevus distinktselt esile. Teisalt aimdub ka praegustest helidest suure muusika varje. Kahjuks viimane pingutus on jäänud olemata.

Kuula albumit siit

7.7

[Artistid] Coen Oscar Polack

Coen Oscar Polack
Myspace
Lastfm

Stereo Moon Like The Morning Does (Kill Mommy)

“Stereokuu” on kanadalane Emm Smith, iseõppinud muusik, kes albumil “Like The Morning Sun Does” olevad träkid salvestas juba üle-eelmise kümnendi lõpus, v.a avang I Would Dream For You. Album on uuesti üllitatud pärast 5 aastast pausi, seekord blues`i, rockabilly`t ning alt-folk`i väljastava Sitsiilia plaadifirma Kill Mommy märgi all. 24 loo salvestamiseks kasutas Smith laenatud 4- ja 8-realisi rekordereid. Akustiline kitarr ning vokaal; kuivõrd mees oskab huvitavalt kõlada, on see ennekõike saavutatud tänu tema sugestiivsele ja välterohkele laulumaneerile. Teisalt - kuigi kitarr on esikohal, ei kõla taust luitunud tapeedina - esiteks lindisahinasse mattumine lisab hindamatut, sinna sisse on vahetevahel lisatud ka suva sämpleid ning fikseeritud erinevaid elektroonilisi-eksperimentaalseid rakursse. Robustne, samas soe helikude. Põhja-ameeriklased valdavad seda kunsti hästi, eks ole. Smith kasutab loomulike ruumide kajasid, paaris loo (Everybody Love Someone, Read Between The Lines) tarvis sammub ta vannituppa ja surub kitarrikeeled vastu valamu äärt, ja puhast kulda valgub üle ääre. Muuseas, vannituba pidas ta parimaks ning kahetses, et rohkem lugusid seal ei salvestanud (meenub, et Raul Saaremets oma saates 90ndate lõpus mängis ühte Eesti trubaduuri nimega Ants, kes samuti salvestas vannitoas ning kelle muusika kõlas vapustavalt hästi!).

Emm Smith`i blogi tiitlit nähes saab aimu tema märksõnadest: armastus, olla armastatud ning eemale trippida. Lüüriline pool kinnitab kõike seda. Igatsusest, põgenemisest, armastusest ning armuhaigusest kantud laulud vahelduvad “rohutekstidega”, mis kohati sõna-sõnaliselt ülenevad oodiks sellele. Veelgi enam - ontariolane rakendas muusikategemist kanepisuitsetamisest saadava kogemuse võimendamiseks, püüdes muusikasse lükkida niipalju ideid kui võimalik. Lüürika on kaheldamatult nauditav - ilus, sissepoole ning kõrvalt vaatav, kohati müstiline ning mõtlemapanev (Grow Up illustreerib subtiilselt mälestuste ning oleviku rasket kokkupõrget).

Siinse keskkonna eesmärk ei ole kindlasti mõnuainete kasutamist propageerida. Eesmärk on muusikat, iseäranis head, tutvustada. “Like The Morning Sun Does” on kaheldamatult DIY/kodus salvestamise meistriteos. Suurepäraseid näiteid on kamaluga - mõni neist võtab hinge alt õõnsaks; teisalt, konkreetselt midagi välja tuua ei ole ka mõtet - igaüks peab need ise andeka Kanada hipi muusikast leidma. Kuid see on küll fakt, et Emm Smith kõlab paeluvamalt kui (varane) Devendra Banhart. Tõsiselt.

Kuula albumit siit

9.3

[Artistid] Valerio Orlandini

Valerio Orlandini
Myspace
Lastfm

Sinweldi-Front Sonore & les Chevaliers de l'Ordre Noir (La Caverne Du Dragon)

Plaadifirma La Caverne Du Dragon`i üllitis hõlmab 5 projekti (Front Sonore, Militia Dei ja Sinweldi Prantsusmaalt ning Gabe Unruh ja Art Abscon Saksamaalt) kokku 12 träkil. Õieti võiks seda helikandjat nimetada ka Sinweldi koostööalbumiks (v.a kaks originaallugu pluss paar remiksi) teiste projektidega. Seetõttu domineeribki siin peaasjalikult prantsuskeelne neofolk/dark folk, mida ümbritsevad sõjaindustriaalmuusika, dark synthpop/industrial, loomulikud helid, darkwave, mana. Ebastatsionaarsuste sekka liigituvad parmupill ning akordion. Ritualistlik ning esoteeriline õhkkond. Luuakse sildu möödunud sajandite sõjaperioodidega ning õhatakse “puhta” ning “tõelise” Euroopa järele. Põhirõhk on Sineweld`i-Front Sonore koostööl. Sellest hoolimata pean väljapaistvaimaks helindiks Gabe Unruh`i remiksi loost The True Color of the Wind.

Kuula albumit siit

8.6

[Artistid] Cldscp

Cldscp
Myspace
Lastfm

Clinker Open See EP (Opera Dog Productions)

Euroopa seisab silmitsi immigratsioonitondiga. Kolmandast Maailmast, peamiselt Aafrikast, on üha enam inimesi siia tulvamas. Eurooplastel ei ole jäänud midagi muud üle kui poolte valimine - kas olla poolt või vastu. Väljendada viha või siis empaatiat uute tulnute vastu. Teisalt tuleb arvesse võtta seda, et Läänemaailma heaolu on niikuinii põhinenud kolonialistlikul-ekspansionalistlikul välispoliitikal, koos kõigi kaasnevate "hüvedega" - (endiste) asumaariikide majanduse ruineerimine, looduskeskkonna sandistamine, lokaalsete sõdade pidamine huvisfääride (ümber)jagamiseks, "võõraste" esmavajaduste allasurumine "omade" sekundaarsete või suisa põhjendamatute soovide ees - asi, millest Euroopa (ultra)parempoolsed ei armasta rääkida, jättes uutest tulijatest mulje vaat et peaaegu tulnukatest. Ka mantrana ketratud jutud inimõigustest ning demokraatia eksportimisest on üksnes instrument oma vajaduste (sekundaarsete vajaduste- soovide), oma ego rahuldamise teenistuses. Uhkem maja, võimsam auto, uus lits. Kuulake JMKE lugu Organiseeritud elu, mis puudutab seda ego-temaatikat ülimalt kainelt ning tabavalt. Inimese egoistliku alge eitamine on esimene samm tõest eemaldumisel; selle valguses vajab mõiste "humanism" ning sellega külgnevad mõisted tõsiselt revideerimist. Ühesõnaga, karmaratas on eurooplaste peale langemas - põhjuse-tagajärje kausaalne seos on endiselt vääramatult toimimas.

Peter Jordan & Co on samuti valiku langetanud - kindlalt empaatia kasuks. Õieti enamus tänapäeva Clinker`i koosseisust on samuti mitteeuropiidset päritolu. "Open See" EP on inspireeritud Jim Goldberg`i samanimelisest fotonäitusest, mille eesmärk oli peegeldada asüülitaotlejate läbielamisi ning tundmusi. Clinker kasutab lüürikas koguni fraase-tsitaate kannatajate suust. Võrreldes londonlaste varasema loominguga on suurenenud keel- ja puhkpillide ning taustavokaalide osakaal, teisalt on vähenenud süntesaatorite-elektroonika roll. Tõepoolest, 4-looline üllitis on täis minoorse alatooniga indie soul/soft rock`i, eepilist kammerpoppi, kaotamata seejuures on nurgelist indieiseloomu. Clinker on alati hiilanud suurte numbrite kirjutamisega - käesolevalt lisanduvad nimistusse One Hell to Another ning Will This Never End (Ood Song).

Kuula albumit siit

9.2

[Artistid] Normaa

Normaa
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] Kreng The Pleiades (a.k.a. The Seven Sisters) (Fant00m)

Pepjin Caudron on Antverpenist pärit muusik, kes on tuntust kogunud koostöös prestiižse Belgia avangard/situatsionism/dadateatriga Abattoir Fermè. Mehe hingel on praeguseks hetkeks ligikaudu 15 tantsu- ja teatriproduktsiooni helindused.

“The Pleiades (a.k.a. The Seven Sisters)” on üllitatud Fant00m leibli all 2007. aastal. Album on kontseptuaalne - iga tiitel on nimetatud Vana-Kreeka mütoloogiast tuntud plejaadide-õekeste järgi. Pingestatud mütoloogilisele narratiivile kohaselt on üllitis täis tumemeelset noir-hingamist ning pingestatust. Looming pärineb veel sellest ajast, kui Caudron`i muusika oli sämplipõhine. Sõnalised osad on vaheldumas downbeat/cool jazz`i ning tumekabareelike-ja sümfooniliste osistega; klassikaline modernism kohtub darkwave`iga. Korrapäratud piaanoaklinked-klimberdused siin-seal, kummitavad theremin-kihid sulandumas viiulite helidega, üksteisest ülerulluvad helikihid, roomavad rütmid (nt loo Celaeno rütm omandab suisa trip-hop mõõtme ning Alcyone on (noir) nu-jazz). Just hiljuti tutvustasin siin Hollandi artisti Mentz, kelle heliloome on lähedane ning sämplite allikad on kattuvad. Isegi meeleolud moodustavad ühisosi, kuigi laiemas plaanis on rihitud vastassuunaliselt. Tõepoolest, erinevus seisnebki selles, et kui Stefan Raab vaatab helides väljapoole ning inflitreerib neisse ajalist dimensionaalsust, luues silla minevikust tulevikku, siis Pepjin Caudron tungib helidega sissepoole - inimese varjatud hingesoppidesse. Ning tehes seda nii kuradima hästi!

Kuula albumit siit

[Artistid] Tallinn Daggers

Tallinn Daggers
Myspace
Lastfm

edPorth Saying vamos and thinking let's go (Inglorious Ocean)

“Kõik kaunikõlalise eksperimentaalmuusika teed viivad Rooma” - tuntud ütluse parafraseering peab antud juhul kenasti paika. Patrizio Piastra elik edPorth pakub debüütalbumil “Saying vamos and thinking let's go” imetabaseid hetki. Kuidas saaks kujutluspilti tema muusikast puust ja punasest visandada? Kui sobrada mälestustes ning manada esile Seefeel`i düstoopsest kookonist puutumata lood, siis saaks juba rääkida poolest tõest (ning natuke peale). Veelgi parema tulemuse annab võrdlus mùm`i kahe esimese albumiga, kuigi itaallane hoiab islandlastega võrreldes mitmekesisemat profiili. Näiteks nimilugu ilmestab seda - sulnite harmooniakihtidega IDM/indietronica/post-rock/glitch-ambient. Meeting at the utility pole jätkub samuti Briti legendansambli radadel - tõsi, seekord tonaalsus abstraheerub, omandades tumedamad varjundid. Seda küll ainult kõrgemates heliregistrites, kuivõrd rütmi eest hoolitsev sündibiit läheneb häbenematult new wave/new romantic-ansamblite omale. 101 protsenti elektrooniliste vahenditega tehtav post-rock-metoodikale allutatud muusika. Selles osas on siiski paar erandit. Eighteen degrees below the horizon kasutab kitarre, kõmisevat bassi ja massiivseid viiuleid, ning Kreuzberg and the sun ristab glitch-biite ning külmavärinaid esilekutsuvaid kitarrikäike-üleminekuid. Ka ingellikel vokaalhõllandustel on albumil oluline roll etendada. Ilmekalt eristub vokaali osakaal loos Kadievka. Your sand algab nu-jazz`i ning Balkani rütme ristava sissejuhatusega, et seejärel glitch-võrkudesse ning scratch-efektidesse takerduda. Varieeruvusele vaatamata tundub kõik ümberringi hanguvat. Lõpetav Long Exposure pakub avarakõlalisi orkestratsioone, mis on samuti tipphetked käesoleval albumil.

Eepiline, kussutav, meisterlik, unistuslik, ajatu. Jätkake siit ise. Kuid kuulake ka mùm`i, Seefeel`i, Echelon Effect`i, Monokle`it, orange crush`i ning Apenniini kaasvõitlejaid port-royal`i ja The Japanese Gum`i. Samuti ka Patrizio Piastra leiblikaaslasi.

Kuula albumit siit

9.6

[Artistid] Chad Golda

Chad Golda
Chad Golda
Chad Golda

[Vana ning oluline] Mentz Piani EP (Humanworkshop)

Hollandis resideeruv Stephan Raab aka Mentz üllitas “Piani” EP möödunud aasta jõululaupäeval. Ajastus oli tähenduslik, seda enam, kuivõrd 4-looline album demonstreerib (nu-) jazzmuusika parimaid omadusi. Kes on kuulanud tema 6 aasta tagust “Relocate” EP`i (Tokyo Dawn), teavad, et tüüp on sündinud kuldmune munema. Sämplipõhine muusika, mille allikateks on vanad helisalvestised, dokumentaalfilmid ning erinevad instrumendid-instrumentalistid. Meenub saundkollaažikunn Chenard Walcker, kelle tegevuse ideoloogiliseks-praktiliseks lähtekohaks oli varasemast muusikast sämplite kogumine ning nende rekontekstualiseerimine, mis tema arvates oli eetiline tegevus ning sisaldas eneses ka uut autorlust. Tõepoolest, parimal juhul luuakse uued muljetavaldavad vormid, halvimal juhul sattutakse autorikaitseühingute huviorbiiti. Sämplitele ehitatakse uued lood - justkui kummitusorkester oleks tänapäeva kaasatud (oma laivesinemistesse kaasab ta pärismuusikuid). Täpsemalt väljendub see suitsuvinest läbiimbunud trompetisaundides, kummituslikes theremin-helides, kinemaatilistes orkestratsioonides, üksikutes jutukatketes. Ühesõnaga, kõik, mille kuulmine viib inimvaimu rändama, sunnib olevikusituatsioonist väljuma. Imeline noir.

Kuula albumit siit

[Artistid] State Shirt

State Shirt
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] Vlor sacred places in the city (Silber)

Vlor (Brian John Mitchell ning Russell Halasz) alustas tegevust 1992. aastal The Cure`i ning Bauhaus`i lugude akustilistel kitarridel kaverdamisega, millele õige pea järgnes esimene laialiminek. Kokku tuldi uuesti 1997. aastal kui salvestati “lavished” EP ning aasta hiljem “luxate” EP (neid pakutakse tänapäeval ühendalbumina). Kuivõrd USA duol puudus raha varustamaks endid kajaefekte tekitava tehnikaga, siis kasutati selleks loomulikke (kõla)ruume. Näiteks reketpalli saali. Ühesõnaga, see oli ulatusliku reverb-narmastusega shoegaze, mis oma kõlalt meenutas My Bloody Valentine`i atmosfäärilisemaid ning eepilisemaid (When You Wake) You're Still in a Dream; No More Sorry; Moon Song), samas ka eksperimentaalsemaid hetki (Touched); teisalt oli helipildis ka tumedamat sentimenti pluss rütmi hõredust või selle puudumist, lähenedes seeläbi teise legendi - Lycia - shoegaze`i, darkwave`i ning ethereal pop`i ristandhelipildile (muideks, mille liider Mike VanPortfleet kuulub tänapäeval Vlor`i koosseisu).

“Sacred places in the city” on ennekõike sümboolne selle poolest, et jäi viimaseks ühiseks salvestussessiooniks ehk vana Vlor`i viimaseks albumiks, pärast mida keerasid lähimad sõbrad pöördumatult tülli (paralleel Spaceman 3`ga). Võrreldes eelmiste üllitistega on reverb`i osakaal märgatavalt vähenenud ning (akustilised) kitarrid kõlavad käeulatuses. Kitarriarpedžod joonistuvad selgepiiriliselt välja - kuigi üllitis on instrumentaariumilt minimeeritud ning helikeelelt minimalistlik - suudab duo lisaks kunstilistele püüdlustele välja pigistada rohkelt meeleolu. Ei ole ju vahet, kuidas seda lummavat 33-minutilist setti karaktiseerida - igatahes kingapõrnitsemis-, post-rock- ja darkwave-fännidele on see maiuspala. Teisalt - olles siiski kaugel eemal kõiksugustest poptsentritest ning minimalistliku lähenemise kaudu pigem lähemal akadeemilisematele ringkondadele, võiks selle albumi sihtgrupp olla märksa laiem. Vlor`i ülejäänud loomingule lisaks soovitan kindlasti kuulata ka
Brian John Mitchell`i kõrvalprojekti Remora (kus alustas kitarr(drone)eksperimentidega 90ndate keskpaigas pärast Vlor`i esimest lagunemist) ning hetkel Vlor`i koosseisu kuuluvate muusikute (eksperimentaal)loominguga.

Kuula albumit siit

[Artistid] Xera

Xera
Xera
Myspace
Lastfm

Guezos Oito Destinos (Aregueifa)

Galiitsiamaalt, Hispaaniast pärit 7-liikmeline ansambel demonstreerib oma locus`ele ning plaadifirmale Aregueifa (mis omakorda peegeldab locus`t) kohast helipilti. Nende etnopopi skeemi läbivad psühhedeelsed (oreli)sõidud (Terradentro); teisalt - rahvuslikult meelestatud Astuuria-Galiitsia bändid ei saa loomulikult läbi ilma omi (keldi) juuri demonstreerimata. Näituseks avalugu Guezada 69 ristab etnorokki ning happelist tantsurokki. Justkui haldjad saabunuks madchesteri-peole ning võtnuks peo üle. Loos Acción-Reacción tõugatakse psühhedeelia valjult refrääniosas sisse; sinna kõrvale on ka lisatud introspektiivset tahku. Vals do Regueiro ristab omavahel downbeat-käike, hardrock-riffe ning kohalike torupillide (gaita) sentimenti. Gaitad ning oreligruuvid hoiavadki enamikes lugudes elegantselt meeleolu üleval. Todo Perfecto on ainus, mis mulle käesolevalt ei sümpatiseeri - kuigi seda alustab sulnis yanntiersen`lik akordionimotiiv, muutub träkk õige pea suhtkoht platnoipopiks ning banaalseks latiinoestraadiks. Obskuurne Benvida a Terradentro on minu lemmik, mis oma lühiduselt ning kaemuslikult iseloomult on pigem mõeldud interlüüdina ja sissejuhatusena lõpuloosse Terradentro.

Kuivõrd Viljandi Folgi organiseerijad on lisaks piiritletult pärimuslikule muusikale ka kutsunud sinna bände, mis on otsinud popist tuge (Oort, Zetod, Haydamaky), siis Galiitsia-Astuuria skeenest leiaks küll ja küll adekvaatset täiendust oma roster`i täitmiseks (nt Xurxo Romani, Xera, PROJECTO [TREPIA] jpt).

Kuula albumit siit

8.1

[Artisitid] Lean Horse Marathon

Lean Horse Marathon
Myspace
Lastfm

Chad Golda Dance Session (Rack & Ruin)

Kuldne poiss Chad Golda on tagasi. Tema eelmise aasta debüütalbum "(CHAD GOLDA'S ALBUM)" oli siinkirjutaja üks aasta albumeid. Abrassiivne elektroonika/psühhootiline tantsumuusika kohtus indie- ja folkmuusikaga. Nagu Mika Vainio produtseerinuks ameeriklase varasemat ansamblit starstarstar (veel varem tuntud kui *** ning ringostar). Teate ju küll neid Pan sonic´u õõnsakõlalisi ning dünaamilisi, samas veidralt hüsteerilisi bassilingusid. Kui ma üllitist taas pika aja tagant uuesti kuulasin, avastasin sellelt Ian Brown`i unustamatu debüütalbumi “Unfinished Monkey Business” elektroonilised mõjud (Lions, Unfinished Monkey Business, Deep Pile Dreams) ning kohati võis tajuda sarnasusi Velvet Underground`i asutajaliikme Angus Maclise`i drone-katsetustega Nepaali pagoodides 70ndatel aastatel. Fenomenaalne album, mis oma vahetuslikkuselt ning nakkavuselt-mõjususelt, teisalt ka teravuselt saavutas parema tulemuse kui nt Animal Collective`i poisid on siiani suutnud (muideks, kellede muusikast-lähenemisest on Chad Golda kindlasti inspireeritud).

Tegelikult saatis Chad Golda mulle oma uue reliisi juba 3 kuud enne ametlikku üllitamiskuupäeva. Mäletan, et ei kannatanud “Dance Session”`it üle kahe kuulamiskorra välja. Vaatamata sellele, et albumi pikkus oli lühenenud 8 minuti võrra - 30 minutile, kõlas sellelt välja midagi tõsiselt häirivat. Võimalik, et taaskord peitus põhjus eelmise albumi originaalsuse ning kredibiilsuse taagas.

Kuulan uuesti, et muljes mitte eksida. Writing alustab suurepäraselt - eelmiselt albumilt tuttava ajukeemiat laiali paiskava trilliga - motoorne elektroonika/(neo)krautrock leiab kohe adressaadi. Two annab lõpuks kätte põhjuse, miks mulle album oli esimestel kuulamistel tõsiselt vastukarva hakanud - see tundus lihtsalt kergemeelne. Võetakse tuntud meloodiajupp, millesse siirdatakse kõrvetavaid elektrojurakaid-biite. Nali jõudis lõpuks kohale ning muusika näib äärmiselt nauditavalt kõlavat. Meenuvad isegi space age pop/exotica pop`i suurnimed Perrey & Kingsley, kes omal ajal mängisid happelistel analoogsüntekatel süüdimatult tuntud upbeat-meloodiaid. Tuttavlik ning veider ühtaegu. Kusjuures loo lõpp võib vabalt olla paljude ruumirokkarite/krautrokkarite märja unenäo osa. 9-minutiline Guitars põhineb kitarriga nurgeliselt esitatud monotoonsel meloodiajupil, mida intensiivselt surgib destruktiivne elektroonika. Helikihid väänduvad, lainetavad, hulluvad - mida kõike veel! Aging algab valjult puurivate elektrojurakatega - kraftwerk`ilikku elektromotoorsust kasutatakse kurjalt ära, väänates seda masinlikuks luupainajaks. Ent jälle - “kuri” ei ole olemuslikult kuri, kuivõrd üleforsseerituse tagant paistab Golda lai muie. Teisalt - kui geniaalselt toestab teisi helikihte eepiline drone-liin loo keskel! Ning päris irvakile vajub jänki nägu lõpuloos - That Boom esindab naiivset 2-3 duuri elektromalakat, muutes seda vähe, kuid just niipalju, et seda lugu tahaks taaskord kuulata.

Siinkirjutajale ei meeldi reeglina eksida, kuigi antud juhul ei ole sellega vähimalgi määral probleemi. Geniaalsus ning hullus ühel albumil. Tase!

Kuula albumit siit

9.5