Blogiarhiiv

2/19/2010

[Vana ning oluline] Vlor sacred places in the city (Silber)


Vlor (Brian John Mitchell ning Russell Halasz) alustas tegevust 1992. aastal The Cure`i ning Bauhaus`i lugude akustilistel kitarridel kaverdamisega, millele õige pea järgnes esimene laialiminek. Kokku tuldi uuesti 1997. aastal kui salvestati “lavished” EP ning aasta hiljem “luxate” EP (neid pakutakse tänapäeval ühendalbumina). Kuivõrd USA duol puudus raha varustamaks endid kajaefekte tekitava tehnikaga, siis kasutati selleks loomulikke (kõla)ruume. Näiteks reketpalli saali. Ühesõnaga, see oli ulatusliku reverb-narmastusega shoegaze, mis oma kõlalt meenutas My Bloody Valentine`i atmosfäärilisemaid ning eepilisemaid (When You Wake) You're Still in a Dream; No More Sorry; Moon Song), samas ka eksperimentaalsemaid hetki (Touched); teisalt oli helipildis ka tumedamat sentimenti pluss rütmi hõredust või selle puudumist, lähenedes seeläbi teise legendi - Lycia - shoegaze`i, darkwave`i ning ethereal pop`i ristandhelipildile (muideks, mille liider Mike VanPortfleet kuulub tänapäeval Vlor`i koosseisu).

“Sacred places in the city” on ennekõike sümboolne selle poolest, et jäi viimaseks ühiseks salvestussessiooniks ehk vana Vlor`i viimaseks albumiks, pärast mida keerasid lähimad sõbrad pöördumatult tülli (paralleel Spaceman 3`ga). Võrreldes eelmiste üllitistega on reverb`i osakaal märgatavalt vähenenud ning (akustilised) kitarrid kõlavad käeulatuses. Kitarriarpedžod joonistuvad selgepiiriliselt välja - kuigi üllitis on instrumentaariumilt minimeeritud ning helikeelelt minimalistlik - suudab duo lisaks kunstilistele püüdlustele välja pigistada rohkelt meeleolu. Ei ole ju vahet, kuidas seda lummavat 33-minutilist setti karaktiseerida - igatahes kingapõrnitsemis-, post-rock- ja darkwave-fännidele on see maiuspala. Teisalt - olles siiski kaugel eemal kõiksugustest poptsentritest ning minimalistliku lähenemise kaudu pigem lähemal akadeemilisematele ringkondadele, võiks selle albumi sihtgrupp olla märksa laiem. Vlor`i ülejäänud loomingule lisaks soovitan kindlasti kuulata ka
Brian John Mitchell`i kõrvalprojekti Remora (kus alustas kitarr(drone)eksperimentidega 90ndate keskpaigas pärast Vlor`i esimest lagunemist) ning hetkel Vlor`i koosseisu kuuluvate muusikute (eksperimentaal)loominguga.

Kuula albumit siit