[Kogumik] Friendship Bracelet Club

Kui otsite uusi kogumikke, et avastada kaunist muusikat, uusi suundumusi - teisisõnu, innovaatilisi ideid ja ristandeid, siis kindlasti peaksite ette võtma Friendship Bracelet Club`i nime kandvad helikandjad. Mida kõike nendelt kuulda ei või - käesoleval, kõige esimesel kogumikul alustab Family Portrait kuldajastu rock`n`roll`i ja garage rock`i ristamisega, siinkirjutaja viimase poole aasta üks armastatumaid leide Wonder Wheel rokib shoegaze`i ekstaatilises pohmeluses, tõestades järjekordselt ja ilmekalt, et hetkel puuduvad talle kingapõrnitsemismaailmas vastased. Kui ainult välja arvata Big Troubles, kes teeb kahinatega toorest ja väga valju noise shoegaze`i. Kuulake nende lugu Drastic and Difficult kõrvaklappidest täiel võimsusel - uskumatu distortion-halleluuja! My Bloody Valentine ei rokkinud kunagi nii valjult plaatidel, küll aga väikestes klubides (veendusin selles YouTube`i vahendusel). Autopsy segab kokteiliks hip-hop`i ja soul`i põhjad, tõsi, mis lõpptulemusena ei paku väga uut, samas jäämata verevaeseks katsetuseks. Shahs loob osaliselt Wolf Eyes`i ja Black Dice`i stiilis metalset ja nurgelist noise`n`dance`i, Paralyze Humanity Sequence serveerib unistuslikku big beat`i - Hammock on kaheldamatult albumi üks tipphetki, Dem Hunger on esindatud kahe looga, miksides need eriilmelistest osadest koosnevaks tervikuks, Kitchen's Floor kõlab nagu kultuslik prog/zeuhl-ansambel Magma oleks punk-dieedil. Fluffy Lumbers on püünel psühhedeelselt lainetava fuzz rock`iga. Lisaks on veel siin baroque electro-käkki (LA), kaasakiskuvat electro-indie-tralli, mis vägagi meenutab The Fall`i 90ndaid (Norse Horse), happelist sündidraivi lo-fi nurga alt (Sad City), noir`likku slowcore`i (Jeans Wilder). Julian Lynch ja Phil and the Osophers`i stiilinäited jäägu Teie endi avastada.

Kuula albumit siit

Xalm Retribution Ritualistic Ceremonies (Qulture Production)

"Ritualistic Ceremonies" on Sergei Pakhomov`i alias Xalm Retribution`i järjekorras 4 stuudioalbum umbes aastase perioodi jooksul. Alustanud kunagi klubibiitidega, on 24-aastane novosibirsklane liikunud edasi eksperimentaalambient/dark ambient/industrial illbient/ritualistic ambient/drone`i ähmastele piirialadele. Tunni aja pikkune ning kümnest loost koosnev reliis on täis pulseerivat ja lainetavat tumedat mateeriat, ebamääraseid kajasid, sirinaid ning sireenide vaevukuuldavat laulu. Digitaalne kriipivus on vaheldumas või tjuuni lisamas paisuvale ja kokkutõmbuvale soundscape`ile. Elektroonilisus ja akustika - kes neid suudaks lahuta! Kohati tüüne, ajuti agressiivne, kuid põhiliselt kurjaendeline. Lõpuloos Distorted Reality lisanduvad abstraktsed rütmistruktuurid düstoopsele maastikule. Anonüümne muusika - ruum teadmata, aeg tuvastamatu, ruumiparameetrid aimamatud. On see depressiivselt ilus muusika või purgatoorium, jäägu kuulaja enda otsustada. 

Kuula albumit siit 

8.8

Littoral Drift Rise and Descend the Mountain (Patient Sounds)

Littoral Drift on Brett Taylor, üks osa Colorado osariigi linnakese Fort Collins`i skeenest ja plaadifirma Patient Sounds`i ilmest. Olen blogis varem tutvustanud M. Pyres`it, kellega LD`l on märgatav ühisosa ja kvaliteet. Õieti ka Taylor ise kuulus M. Pyres`i koosseisu - enam ilmselt mitte, kuna ta asus elama kaugele põhja - Minneapolis`esse.

Kitarrid, kitarriefektid ja ruumilisus on põhimärksõnad, milles Taylor`i muusika leiab omapära. Akustiline, kohati kriipiv kitarriplõnnimine on vaheldumas atmosfäärilise pulseerimise ning pingestatud võnklemisega. Vaevalt tema muusikat saab nimetada lihtsakoeliseks, küll aga minimalistlikuks - hillitsetud progressioon loob mustreid ja vorme. Käesoleval üllitisel võib kuulda kaunist ja eepilist singer-songwriterlust (I Hate Parties), eksperimentaalset ambient`i (Flickrn` Halos), southern rock`i mõjusid (Lousy Town Epiphany) ning elektroakustilisi eikellegimaid, mistõttu sageli tundub, nagu taamal lõõmaks leek ja puhuks vaikne tuul. Lisaks Patient Sounds`i kamraadbändidele võib leida hingesugulust John Fahey ning varase Vlor`iga. Suur üllitis igatahes.

Kuula albumit siit

9.5

Het Fukking Licht Kutplaneet (Narrominded)

HFL`i 3-looline album (EP`ks oleks seda vale nimetada, kuivõrd träkid on vähemalt 10-minutilised ja pikemad kompositsioonid). Vaikus, hillitsetus, pingestatus, abrasiivsus ning progressioon on märksõnad, millest kujuneb metafüüsiline koloss. Reverb-efektidesse mähkunud industriaalsed kõminad ja (järel)kajad ning elektroakustiline "avatus" loovad illusoorse keskkonna. Sfäärilisus. Sfääride maailm on konkreetne - hoolimata sellest, et see voogab ja virvendab -; seevastu sinna peidetud "juhuslike" (konkreet)helide puhul kerkib probleem - kust jookseb piir reaalselt eksisteerivate helide ja taju kausaalse ning iseenesesliku genereerimise vahel? Kõik see on väga põgus, asendudes järjekindlalt uue vooga. Midagi võib sealt kuulda - põrklev trummeldamine, inimhääle ebamäärane lalin, elektroonilised ludinad. Muusika, mille juured peituvad kompromissitus vana kooli industrialmuusikas ning eksperimentaalses elektroonikas-krautrock`is a la Conrad Schnitzler või Manuel Göttsching. Mida ette võib heita, on helipildis üleliia domineeriv digitaalsus-digitaalne luitumus. Seda tulnuks (rohkem) peita. Samuti olen täiesti veendunud, et analoogformaadis kõlaks "Kutplaneet" märksa paremini. Seesugune saund lihtsalt vajab loomupärast "määritust".

Kuula albumit siit

7.3

[Kontsert] Faust Live at WFMU Fest Oct 1 2009

Faust on ansambel, mis tõsisele eksperimentaalrokifännile lähemalt tutvustamist ei vaja. Legendaarne Saksamaa (Liitvabariigi) rühmitus, mida on peetud krautrock`i kvintessentsbändiks - enamakski, kui olid seda CAN või Kraftwerk näituseks. Bänd, mis tegutses 70ndatel neli aastat, andes välja geniaalset muusikat, millele järgnes paarkümmend aastat vaikust, et seejärel vanade meestena naasta. Kindlasti oli nende tagasitulek seotud ka krautrock`i olulisuse teadvustamisega popmuusika ajaloos ja arengus, iseäranis seostatuna teatud bändide (The Fall, Tortoise, Stereolab) peamiste eeskujudena. Rääkides veel Faust`i albumitest, siis siinkirjutaja jaoks on "IV" maailma esimene indiealbum - omast ajast umbes veerand sajandit ees.

Kuigi algusaegade kuuikust on järele jäänud vaid kaks meest - Jean-Herve Peron, Zappi Diermaier -, kelledega on liitunud James Johnston ja Geraldine Swayne, kestab Faust`is jätkuvalt müütiline hingus. Rohkem kui poolteisetunnine laiv varieerub varase Faust`i klassikaliste art-rock-numbrite (Jennifer, Sad Skinhead, So Far, Psalter, Krautrock) ja hilisema elektroakustilise eksperimentalismi, sound art`i ning free jazz`ilike uuristuste vahel. Sessiooni fragmentaarsus meenutab "The Faust Tapes"-i. Toniseeriv energialaks on igati garanteeritud.

Kuula albumit siit

Cheese People Well Well Well (Cheese People)

Eelmisel aastal Samaara dadarokkaritega grupist Burrito lävides pärisin nende kodulinna teiste silmapaistvate muusikaaktide järele. Ning esimeses järjekorras soovitasid nad külastada Cheese People`i Myspace`i lehekülge, kes tolleks hetkeks ei olnud veel jõudnud täispikaga maha saada.

Lühikeste poplugudega täidetud omanimeline debüütalbum võnkles funk-rock`i, nu rave`i, techno rock`i, disko ja hip-hop`i rütmis. Elemente leidus mujaltki - jungle, indie, noise rock, psühhedeelia, maailmamuusika jalajäljed. Olja Tšubarova ekspressiivsed vokaalpartiid suutsid toekale rütmistikule ja helipildile väärikat pidepunkti pakkuda - ja vastupidi. Ütlen ausalt, et The Raptures, !!!, The Klaxons jt NRM`i esindajad said nende käest pika puuga ära. Väidan seda, kuivõrd album oli eriilmelisi pärle täis (I Hate This Sound; Down & Down; Stroitel; Catch U jt). Mis omakorda oli võimalikuks saanud seetõttu, et Samaara nelik on impulsiivne, ebakonventsionaalne, kompromissitu, rohmakas ja sugestiivne - neil puudub ettekujutus n-ö keskmisest tantsuroki saundist. Või kui ongi, siis üksnes selleks, et sellest suure kaarega eemale hoiduda. Mark E Smith vaevalt näitaks neile näpuga.

"Well Well Well"-i on bändiliikmed nimetanud akustiliseks reliisiks. Vähemasti akustilisemaks küll - disko- ja elektrogruuvid on asendunud väga prognoosimatu ja üllatavaga. Angry Stupid Faces on kas kummituslik kabareelik kammerjämm või siis kabaree versioon free jazz`ist. Farewell Tree Song annab märku kvarteti Jaapani suunalistest püüdlustest, Kagu-Aasia lounge pop`i ja bossa nova täketest. Monday toob tantsurütmid tagasi, kuid sellele vaatamata ei ole see enam endine Cheese People. Ka järgmised lood näitavad kõrgpilotaaži - mis kõrgpilotaaži?! - ideaalse art pop-elemente ja standardeid sajab järjepanu. Lisanduvad Vahemereäärse filmimuusika kergus ja bigband-seaded, flamenco-puuted. Western on perfektne popstandardite nihestaja. Hüpnootiline sametine funk-rütm on vaheldumas raskete rokiriffide ja enniomorriconelike harmooniahaakidega. Suurepärane album Samaara popgeeniustelt, muusikutelt Jumala armust.

Kuula albumit siit

10.0

melting clouds melting clouds (Clinical Archives)

Kiievist pärit duol Dmitri Levtšenko-Jevgeni Matkovski on ambitsiooni ja ka katet sellele. 77-minutiline 9-looline oopus paljastub ootamatus mitmekesisuses ja kõrgelennulisuses - siin on ohtralt eksperimentalismi - nii traadimuusika kui elektroonika poole pealt, lisaks veel drone`i, vaba improvisatsiooni, meditatsiooni, psühhedeeliat. Teisisõnu - kaemusi erinevate nurkade alt ja tagant. Meenuvad kaks Briti kultusgruppi - The Spiritualized ja Piano Magic. Esimese meditatiivsus peegeldub 20-minutilises kosmilises jämmis teneleventwo ning teise etteennustamatu ja raskesti hoomatav vorm üleüldiselt. Dmitri Levtšenko vokaalis on kuulda isegi iancurtislikke resigneerunud tundmusi (swan). Kuid viimaste lausete põhjal ei tasuks järeldada, et tegu on tribuutbändiga - vastupidi, see on üks selle aasta parimaid üllitisi, millel kohtuvad väga heade puntide väga head omadused. Muusika sügavate orgude ja kõrge taevavõlviga.

Kuula albumit siit

9.5

ker walking up hills (The Papertiger Sound)

New Brunswick`ist pärit Kerstin Wilson on osaline nii The Papertiger Sound`is, The Plebs`is kui KoAK`is - millest esimene teeb retropuutega elektroonilist dream pop`pi ja shoegaze`i, teine ja kolmas segavad eepiliseks kokteiliks omavahel post-rock- , slowcore-, folk- ja kingapõrnitsemiselemendid. Looduse keskel elava ning ökoeluviisidest lugu pidava daami sooloprojekti ker iseloomustab singer-songwriter`i eepiline kaemuslikkus vürtsitatuna erinevate stiilidega, milles on nii brassi, new weird´i, kingapõrnitsemist, naturaalhelisid ja ohtralt heliefekte. Teisisõnu, Wilson on keskmisest kitarrimoosekandist märksa laiema ja innovaatilisema tajuga tegelane.

Ka "walking up hills" suudab nelja-aastasele projektile nii mõndagi lisada. Helipilti on sugenenud rohkem kui kunagi varem maalähedust - rustikaalset loomulikkust ning lihtsust. Helipilt on muutunud lo-fi`likumaks - tuututavad puhkpillid, vaikselt uurmeid ajavad harmooniumiliinid, meloodika "kiiksutamine", isegi üks konarlik tehnorütm on teiste sekka ära eksinud (northern tree line). Bass- ja elektrikitarri toored saundid koos happeliste sündisaundidega meenutavad The Breeders`it (rolling down mountains). Nimilugu on puhtakujuline häälutuseksperiment. 8 lugu (albumi kogupikkus kõigest 21 minutit) ei jää üksteise suhtes fragmentaarseks, moodustades orgaanilise terviku - moodustades lõppkokkuvõttes ker`i kõige katsetuslikuma teose.

Kuula albumit siit

9.0

Fescal Lethal Industry (Bypass)

Fescal´i debüütalbum "Lethal Industry" on üks hägune ja kummastav halo- ja hauntopiiridega teos, mille aluseks on avar hüpnootiline helipilt ja eksperimentalistlikud analüütilised ideed. Ühelt poolt ambient-muusika, kuid selgelt oleviku ääre peal seisev, st milles peituvad sound art- ja field recording-loogika ja allikad pluss elektroakustiline virvendus. Muusika, mis püüdleb immanentselt eemale ambient-kehandi klišeelikkusest, eemale selle ohtlikest lõksudest. Lõksud, mis peituvad apelleerivas "sügavuses", st sisutühjuses, mis nii sageli ambient-teostele saatuslikuks saavad. Üllitis koosneb 8 rajast ja 35 minutist, milles marginaalsele helile (sahinad, suvalised sämplid, jutukõmin) on antud vorm ja mõte. Kohati tume ja kummituslik, sageli abstraktne, kuid mitte kordagi settiv ja kopituv. Nagu mingi stiihiline voog, mille loomuldaseks ja kaunistavaks tungiks on liikuda ja liikuda- st paisuda ja vaibuda -, omandades ajapikku ja märkamatult teistsugused reljeefid, mistõttu triivi(de) suuna järele pärimine näib kaunis mõttetu. Selles ei peitu eesmärk. See on justkui kaleidoskoop, mille tuum seisneb protsessi jälgimises, monumentumite ülestäheldamises. Jäin "Lethal Industry"`d kuulates poolteiseks tunniks arvuti taha sügavalt magama - mida ei olnud muideks minuga kaua aega juhtunud. Siinkirjutaja personaalne lemmik on sünge ja pahaendeline Wayfaring Geography.

Kuula albumit siit

9.4

[Vana ning oluline] The Papertiger Sound Tiny Robot Love (The Papertiger Sound)

2006. aasta suvel pani Dan Gelder aluse The Papertiger Sound`ile, mis oli mõeldud lingina tema noorukiea lemmikute - My Bloody Valentine`i, Slowdive`i ja New Order`i juurde. 2006. aastal liitus temaga Kerstin Wilson aka ker, kes oma sooloprojektis etendab hoopis teistsugust, eksperimentaalfolgi tunnusjoontega muusikat.

4 aasta jooksul on välja antud posu kauamängivaid ja EP`sid, mis on üksteisega sarnased. Siinkirjutaja lemmikuks on kujunenud eelmisest aastast pärit "Tiny Robot Love", mille 5 lugu illustreerivad kõrgkvaliteedilist elektroonilise indie puudet. Samas oleks kindlasti vale rääkida kanadalaste muusikast kui indietronica`st - võrdluses keskeurooplaste sarnase muusikaga on selles märksa rohkem lopsakust ja sära - meloodiaid-harmooniaid, sügavust ning klassikalist popmuusikakirjutamisoskust. Selles on küll võrdlemisi palju elektroonilist sentimenti ja hoogu, kuid glitch-rütmide dominantsus on kõrvale jäetud. Kas peakski üldse nendega võrdlema - see on ennekõike kaunikõlalise retro kaasus, kus harmooniline tänapäeva inimene vaatab tagasi heldimusega minevikku - nagu Neil Halstead-Rachel Goswell ühinenuks taaskord unelevat universumit kujundama. Mind hämmastab enim tõik, kui erinevatesse muusikalistesse rollidesse suudab Kerstin Wilson kehastuda.

Kuula albumit siit

Vet.Engine The World You Lived In Is Gone EP (Rack & Ruin)

Lisaks lo-fi`le, eksperimentaalse kallakuga indie`le ja alternatiiv- ja veiderfolgi tutvustamisele on Rack & Ruin Records olnud platvormiks veidra ja veiderdava elektroonilise muusika propageerimisel. Kes nimetatud plaadifirmal on pikemat aega silma peal hoidnud, teavad Gnomefoam`i, Dylan Ettinger`i, Megazord`i jt artiste.

Uute weirdtroonikute sekka on lisandunud Pennsylvania osariigist pärit Vet.Engine, kelle sünninimi ei ole loomulikult Nite Owl, nagu ta oma Myspace`i leheküljel väidab. 5-looline "The World You Lived In Is Gone" EP peegeldab paljusid helitahke läbi kõverdunud prismade. Näituseks primitivistlikus lõpuloos Roads Unraveling on elemente nii Animal Collective`ilt, Paavoharju`lt kui kaasosariiklastelt Black Moth Super Rainbow`lt. Psühhedeelne upbeat-tonaalsus lööb ja pumpab eksperimentaalse vaimsuse kaudu. Helidest koosnev tuba, mis pulbitseb nootidest, käikudest, harmooniatest-meloodiatest, ulgumisest ja laulust. Kaheldamatult üks käesoleva aasta ridu. Albumi domineerivateks teemadeks on unistused-unenäod, armastus ja igapäevahullus. Maritime Watchers üleneb imetabaseks astraalämbiendiks, midagi sarnast ei olegi kuulnud pärast Paavoharju träkki Ursulan Uni. Üllatus saabub järgmises - In the Temple -, mille aluskiht kõlab kahtlaselt sarnasena võrdluses Spiritualized`i loo Broken Heart algusega. See kahtlus ei ole etteheide, kuivõrd on korrelatsioonis ruumilise vokaalpsühhedeelia ning taotuslikult primitivistliku sünteetilise biidiga. Hip-ster Chee-tah`i alguse efektidesse maetud vokaalliin väljub laia kaebena, mida on rikastatud kõrgete ja madalate nootidega.

Kummastav, äraspidine ja väljapaistev reliis New Weird`i kodumaalt, millel on ka palju ühist soomlaste metsafolgiga.

Kuula albumit siit

9.2

[Artistid] Molloy and his bike

Myspace
Lastfm

Milhaven Milhaven (12rec/Valeot)

Christoph Freudenberg, Jens Reichelt, Hannes Zagermann ning Andreas Fanter ehk Bochum`ist pärit post-rock-ansambel Milhaven on jõudnud oma kolmanda üllitiseni. 2004. aastal reliisitud "Bars Closing Down" (12rec) ja kaks aastat hilisem "I.M. Wagner" EP (12rec) peegeldasid instrumentaalse post-rock`i ajastuvaimu, vaimustust ja kvaliteeti, tõsi, mis oli tasapisi dekadentsi langemas.
Ei ole juba aastaid huvitunud, kas ja kuidas on täiendust saanud Mogwai, Explosions In The Sky või Mono diskograafiad. Kuigi laivansamblitena on nad eeldatavasti jätkuvalt suurepärased - näiteks Mono üle-eelmise aasta esinemine festivalil Plink-Plonk oli lihtsalt sõnulseletamatu!

Hoolimata tõigast, et 4 pikka aastat on möödunud, hoiab Saksa ansambel jätkuvalt vanu raudu tules. 49 minuti sisse mahtuvad elemendid on piinlikult samad - aegamööda koguvad ja rulluvad kitarrid, et mingist hetkest lahvatada pool-crescendo`deks (heakene küll, Count to Infinity, Twice suudab pakkuda ka ühe raskemalt lajatava tõusuminuti). Väheke kitarri-distortion`it ja pinnapealseid efekte tüünesse kulgemisse ei muuda üldsuunda- ja pilti (Supervulkan). Jutusämplid loo Miami Jesus helipildis annavad ennekõike märku mainitud žanri pöördumatust allakäigust ning ideede puudusest. "Milhaven" lihtsalt liigub lõpuni. Isegi kui lõpulugudes on midagigi, nullib albumi esimene pool igasuguse tajuteravuse. Siin ei ole kahjuks juletud riskida ega areneda - samahästi piisanuks Milhaven`i kahest varasemast üllitisest. Ka eepiline tasand on jäänud poolde vinna pidama, mis teisiti võinuks ju albumi üldmainet parandada. Hea seegi, et kuulajatele on halastatud ning üle 10-minutiliste lugudega ei tüüdata. Seevastu plaadiümbris on küll väga armas.

Kuula albumit siit

6.4

[Artistid] Parallel Pyres

Myspace

Minimal States Liberty Hoax (Test Tube)

Thom Carter on laia ambitsiooni ja profiiliga muusik, kelle looming varieerub art-pop`ist ja elektroonilisest indie`st (March Rosetta), 60ndate psühhedeeliast mõjutatud indie folk`ist (Menhirs of Er Grah), atmosfäärilisest art pop/nu jazz-fusioonist (Hip Nothings - koos Blake Rhein`iga), nu soul/nu jazz-eksperimentidest (The Marsh Chapel Experiment - koos Salvador Cortizo`ga) kuni eksperimentaalproge/kosmische musik`i (Black Crown) ning ämbiendi ja subtle soundfields`ini (Minimal States) välja. Oxford`i mehe näol ei ole tegu demonstratiivse kameeleoniga, kes oleks otsustanud katsetada erinevate žanritega 1-5 loo piires, vaid enamusel eelpoolmainitud aliastest on vähemalt 3-4 reliisi väljas ja müügis. Võib küsida, et juhul kui tema kaaslinlastest superstaare nimega Radiohead tunnusmärgitsetakse popkameeleonidena, siis kuidas võiks veel laiema haardega Carter`it ennast nimetada?

"Liberty Hoax" on Minimal States`i 4 album sisuliselt ühe aasta jooksul. Triloogia teine album - esimene osa oli "Like A Photograph" (samuti Test Tube) - pakub välja ruumilise tähendusega metafoore indiviidi vabaduse sümboliseerimiseks. Digitaalne heliprotsessioon on suunatud ambient-maastikele. Lõpmatutena näivad, sügavad ning õhkõrna metalset tolmupuru õhkupaiskavad 8 taiest varieeruvad vähe, mis kohati omandavad abstraktsed mõõtmed (Revelations), millel ei näi sellesinatse aja ja ruumiga midagi ühist olevat (kuigi Carter`i enda sõnul peituvad konkreetsed helid siselinnas, äärelinna tühermaadel ja indiviidi sees). Need on põhimõtteliselt signaalid, mis otsivad teed punktist X punkti X1. Teisalt on ka soojemaid hetki (National Security) soft-süntesaatorite vahendusel, mis, tõsi, liiguvad liiga ambient-kultuurkihi keskele, muutudes seetõttu tüütuks ja venivaks. Avaloos Data Mining on õrnalt vibreeriv drone-element sees, mis annab träkile omaette väärtuse. 11-minutiline Come the Rain on mäng vaikuse, progressiooni ja vaikeluga, mille lahkmekoht loo keskpaigas on (hinge)ülendav. Siinkirjutaja lemmik on Memory Bank, mille pealtnäha jäise helgi all lõõmab leek. Lugu Ruins väärib oma nime - tundub tõesti, nagu hiiglaslikud metallkarkassid kukkunuks kaugustes kokku. December Orgy demonstreerib võimalikku maailma läbi düstoopse ja pessimistliku prisma (indiviidi vabaduste piiramine? Suure Venna tähelepanelik pilk?); Mass Graves omandab soojemaid toone, progresseerub, muutumata seejuures läilaks nagu National Security. Sugulushingedest soovitan sellele meistriteosele juurde kuulata slept.`i omanimelist debüütalbumit ning Caustic Reverie õõnsat helikunsti/düstoopbienti.

Kuula albumit siit

9.1

[Vana ning oluline] Myrakaru Tammetõru (Sutemos)

Hiljutisest ajast jäi meelde uudis, et Mart Juur kirjutas raamatu Eesti popmuusikast ning olulisematest albumitest viimase 35 aasta jooksul. Ise ei ole veel jõudnud seda lehitseda - huvitav oleks teada, missugused hetked Eesti hilisemast (eksperimentaalsest) elektroonikast - mis teatavasti on samuti popmuusika osa - seda kaunistavad. Sihin selle poole, et Eesti nullindate elektroonikast on siinkirjutaja jaoks selgelt esile settinud 4 reliisi - Galaktlan`i "Sinine Platoo" (2000), Wochtzchèe "Diktüoneemakilt" (2006), Kulgurite "Reisimuusika" (2009) ja Myrakaru "Tammetõru" (2004/2008).

Myrakaru ehk Indrek Tamm ja Joel Tammik olid bändikaaslased juba legendaarse drum and bass-rühmituse Lu:k aegu. Ei paralleeli seda niisama, kuivõrd ka "Tammetõru" peal on kuulda Lu:k`i sametisi rütmimustreid ja ümaraid nurki. Mis omakorda meenutab Sven Grünberg`i emotiivselt helklevat-põrklevat elektroonikat, mis samas ei ole ka ime, kuivõrd Grünberg on alati olnud Eesti elektroonikute peamisi kumiire. Sulnilt naiivsed rütmimustrid ja harmoonilised sündiliinid toovad meelde kasvõi "Naksitrallide" multifilmid, mida oma lapsega viimastel aegadel tihti koos vaadatud. Imetabane, turvaline - soojalt eestipärane -, väljapeetud ning samas ka kaasaegne. Sellel peegeldub nii valgusrohke alusmets, kuupaistes sillerdav järvevesi kui ka linnapimeduses plinkivate reklaamtulukeste virvarr. IDM-muusika, mille eripärane emotiivne tahk suudab pakkuda kõrgemat ja teravamat lendu kui Ulrich Schnauss ja Arovane kokku. Näituseks. "Tammetõru" moodustab orgaanilise terviku, teisalt, mille iga lugu võiks vabalt eraldiseisvaks täheks arvata. Ka välismaalastel on selle kohta head lausuda - paljud on seda perfektseks muusikaks nimetanud.

Kuula albumit siit

[Artistid] The Papertiger Sound

The Papertiger Sound
Myspace
Lastfm

Alexei Biryukoff Talmenka (Green Field Recordings/Muhmood)

Barnaul`ist pärit eksperimentaalmuusik ja maalikunstnik Aleksei Birjukov aka Muhmood on jõudnud oma kuuenda sooloalbumini - ning enda sõnul esimese field recording-reliisini. Tõepoolest, kuue aasta jooksul on tema loomingu kese nihkunud tumeämbiendi ja kitarrieksperimentalismi juurest naturalistliku suunas. Ka tema eelmine üllitis "6200 Miles Of Silence" (2009, Noecho) oli puhtalt naturaalhelide põhine - ainult selle vahega, et siberlane töötles ja kärpis märgatavalt algsalvestiste kogumit.

Aprilli alul väljastatud "Talmenka" nimi on tulnud samanimelise jõe ja küla järgi Altai regioonis - inspireerituna ennekõike looduslikult kaunist paigast. 15 lugu talletavad üksikasjalikult Birjukov`i reisi - algab ja lõpeb see rongireisiga. Rongirataste motoorika, erinevate taustamürade-urinate talletamine, jutukõminad. Põhiosa moodustavad ülesvõtted päikesepaistelistest ja märgadest päevadest - ritsikate sirin ja konnakoorid on vaheldumas kõu ja paduvihmaga. Veepahin - ja vulin. Ka koerte haukumist, sammude kaja võsastikus ning elektrilõikuri müra on kuulda. Pastoraalne idüll. Koherentne ja hästi komponeeritud simulaakrum - seda meie, kuulajate jaoks.

Kuula albumit siit

10.0

Parallel Pyres Parallel Pyres (Parallel Pyres)

Parallel Pyres (PP) on Joshua Frank, kanadalane, kes jagab koos vanemate ja vend Simon`iga eluruumi Shanghai ja Montrèal`i vahel. Joshua ja Simon teevad koos bändi Hot & Cold, mis segab no wave`i, psühhedeeliat ja electro-punk`i. Samuti Simon`i omanimeline sooloprojekt kõlab samasse nurka.

Ka PP`i muusika ammutab avangardistlikku väge nu wave`ist, kuigi selle teisest divisjonist. Suicide`ilik ängist muserdatud punktroonika on asendunud pealtnäha helgemate toonidega. Tema muusika põhitoon - hüpnootiline ja motoorne electro-indie/drone/neokrautrock/psühhedeelia meenutab kõige rohkem legendaarset The Silver Apples`i, ka on sugulushingedeks Neu! ja Clinic, samuti kohtab kohati sarnasust viimase otsa Spaceman 3, Animal Collective`i (psühhootiline trummeldamine) ja Ganglians´iga (lo-fi`likud robustsed ja rabedad elektroonilised sissejuhatused, psühhootiline trummeldamine, feedback`ist ja reverb`ist jõudu ammutav vokaal). Elektroindustriaalne elektriorelitega analoogsete fraaside lõputuna näiv käiamine annab Joshua`le ühisosa minimalistidega - ja kuidas veel!

Tunnistan, et esimese kahe kuulamise järel jättis käesolev mittemidagiütleva mulje ning tahtsin hindeks panna 6.5. Tõsi, kolmanda kuulamise ajal käis prõks peas ning pärast seda on iga kuulamisega asi aina paranenud. Paljastub montrèallase geniaalsus - see, kuidas ta väheste, kõige rohkem kahe-kolme helilayer`i vahendusel minimalistlikult faase nihutab. Võnked. Võnked.

Kuula albumit siit

9.0

1-Speed Bike Pashto Translator Needed (Bandcamp)

Hiljuti läbis maailma muusikapressi uudis, et Godspeed You! Black Emperor tuleb 7-aastase pausi järel taas kokku, aasta alul üllitas GY!BE juhtliikmetest koosnev A Silver Mt. Zion oma kuuenda täispika ning GY!BE ja Exhaust`i trummar Aidan Girt aka Bottleskup Flenkenkenmike sai 1-Speed Bike`i kehastuses maha seitsmenda albumiga.

Kuivõrd “Pashto Translator Needed” on visuaalselt kaetud John Rambo (Sylvester Stallone kehastuses) näopildiga, märksõnadeks on Afganistan ja Iraak ning lood kannavad Läänemaailma suhtes mõnitavaid tiitleid, siis pole kahtlustki, kuhu suunas anarhistist montrèallane sihib. See on suunatud sõjategevuse vastu Iraagis ja Afganistanis. Nagu Girt ise küsib (ja ka vastab): “Mis on see sõda? Nad ise väidavad, et nende eesmärgiks on vabastada naised, võidelda narkootikumide ja terrorismiga, kuid naised on veel halvemas olukorras kui Taliban`i ajal, oopiumikogused on kolmekordistunud ning ei ole võimalik võita taktikalise sõjapidamise vastu võideldes”. Muuseas, tüüp palub loos Steve Earle Number One Taliban Commander otsesõnu Kanada ja Quebec`i rahva nimel vabandust segaduse põhjustamise pärast Afganistanis.

Mahukas, 71-minutiline ja 16-looline "Pashto Translator Needed" on segu poliitiliselt sarkastilisest sõna- ja tähenduste seadmisest ning fragmentaalsest elektroonilisest muusikast - elektrobiidid- ja piiksud, (pseudo) hip-hop, digitaalsed soul funk-vidinad, elektroonilised heliefektid, mis, tõsi, ei suuda siiski reliisi käima tõmmata. Erinevate elementide vahele ei sugene sünergiat, seaded jäävad veidi kuivaks-kriipivaks, eraldiseisvateks ja üheülbalisteks. Ainsana väärivad esiletõstmist Wiggle Wiggle Wiggle (Found Magazine tape from Ypsilanti Parking Lot Remix) ja Grrrls Look Good In Canada And Afghanistan (feat Mr Badman) - motoorsete electro-hop`i põhjadega käilad. Pluss Hotboxing The LAV May Protect You From The IEDs - kõmisevate bassipõhjade ning peapööritust tekitava saundskeibiga rida. Tõepoolest, superkäilad, mis toovad albumile värskendavat tuulutust. Teisalt, manifesto-elektroonikana täidab üllitis oma eesmärki küll.

Kuula albumit siit

6.8

Weird Forest Records Sampler One (Weird Forest)

Juba kolmandat päeva kuulan plaadifirma Weird Forest sämplerit. Tõepoolest, patt oleks nuriseda selle üle, mida seal pakutakse. 12 erinäolist artisti - kelledest kindlasti tuntuimad on Grouper, Maurizio Bianchi ja Yellow Swans -, kes pakuvad kaootilist ja hulluvat noise rock-kaost (So So Many White White Tigers), sulnist shoegaze`i ja ambient`i segust kõrvapaitust (Grouper), kummastavat introspektiivset folk-croonerlust (Dead Western); legendaarne noisenik Maurizio Bianchi esitleb industriaalse pohmelusega ambient`i - helid justkui valguksid läbi pikkade-pikkade ja siksakiliste metalltorude, DMPH mängib vabavormilist kammerlikku müra elektroakustilises keskkonnas, Yellow Swans manab aeglases tempos õhulist mürarock`i, Sam Goldberg esitleb enam-vähem seda, mida Grouper pakub, tõsi, tehes seda vähemveenvamalt, Derek Monypeny on seestunud digitaalsetest "kollidest" ja "aurudest" - obsessiivne, ainitivahtiv ja kasin. Pump Kinn kulgeb samuti "jääkidel" - teisisõnu, vaevutajutav ambient`i ja spoken word`i ühispuudutus. Jaapani kitarrist Taku Sugimoto improviseerib mürast vaevatud kitarridel, Hexlove/Faulouah on näide New Weird America kaugemast-veidra(ma)st divisjonist. Starving Weirdos`e God Of Echoes Excerpt on siinkirjutaja lemmik käesolevalt kogumikult - kummituslik kitarriambient, mida saadavad sporaadiline trummeldamine ning vokaalsämpel, mis kõlab nii nagu libahunt uriseks oma "väljavalitule" fataalset serenaadi.

Kuula sämplerit siit

[Artistid] mind_noise

mind_noise
Lastfm

[Vana ning oluline] Volumina Ciencia Ficción (Peppermill)

Benjamin Zàrate aka Volumina on järjekordne kinnitus veendumusele, et hetkel löövad latiinod-segaverelised tugevate elektrooniliste mõjudega avant-indie`s laineid. Ühemeheprojektid nagu Neon Indian, MillionYoung, Toro Y Moi ning Wonder Wheel (viimane postitas oma Myspace´i leheküljele traktaadi tuleviku popmuusika tehnilistest võtetest) loovad 21. sajandi teise kümnendi popkehandit. Chillwave/glo-fi, shoegaze, dream pop, lo-fi, psühhedeelia ja elektrooniline tantsumuusika on siiani olnud peamised vahendid, milledest on uusi muusikalisi universume vormitud.

“Ciencia Ficción” on mehhiklase järg samal, st 2009. aastal ilmunud debüütalbumile “This Is Our Home, Please Come In!” (mõlemad üllitatud Kanada leibli Peppermill all). Seos ei ole üksnes kronoloogiline – harmooniatest-meloodiatest laetud indietronica/electro-indie hüljatakse enamuses ning täidetakse ja segatakse avant-proge/zeuhl`i, 60ndate-70ndate kummituskogumike helide ja space age pop-mullistuste kollaažiks. Justkui Mort Garson-abielupaar Barron`id ja Magma-Eskaton leiutanuks oma tippaegadel ajamasina ning maabunuks kolm-neli kümnendit hilisemasse aegruumi. Paraja koguse müstika ja ängiga segatud teatraalne element ajab kombitsad kuulaja alateadvusesse. Näituseks vastupandamatud ava- ja lõpurada.

Kuula albumit siit

[Artistid] Pequeña Fiera!

Error! Lo-Fi
Rain Music
AEIOU

[Artistid] Grace Valhalla

Grace Valhalla
Jamendo
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] The Sarcastic Dharma Society Other People's Songs (volume one) (CLLCT)

The Sarcastic Dharma Society taha peitub singer-songwriter Mat Vuksinich - üks eredamaid tähti CLLCT`i liikumises. Indie-folkar on tegev olnud 2003. aastast saati - enamasti üksi, vahel kaaslaste ja sõpradega (kelledest omanäolise naistrubaduuri Shelby Sifers`i märkimata jätmine oleks südametunnistusele koputamine). Portlandi mees on 7 aasta jooksul reliisinud 2 täispikka albumit ("This Is Me As A Musician", "Summeresque"), ühe EP, laivsalvestise, raadiosessiooni ja luubi all oleva kaveralbumi, mis oli salvestatud ühe mahajäetud maja magamistoas.

Nagu pealkirjastki aimdub, tegeleb "other people's songs (volume one)" (2009) teiste (ja reeglina tuntumate) artistide, sh biitlite, Bright Eyes`i, Pedro The Lion`i, Why?, Julie Doiron`i ja Mount Eerie`i lugude, aga ka kaaslinlasest kamraadi Meyercord`i tõlgitsemisega. Algselt koguni 30-loolisena planeeritud üllitise muusika toetub peamiselt kolmele instrumendile - vokaalile, orelile ja akustilisele kitarrile. Hoolimata instrumentaariumi kitsusest suudab Vuksinich esitada kavereid veenvalt ja sugereerivalt - kitarriseadetes on piisavalt helisevust, keskmisest folktrubaduurist erinevalt demonstreerib Vuksinich vokaaltehnilise poole pealt laiemat sirutust, mis väljendub kord kurbuses ja süngemeelsuses, kord helgemates ja rokkivamates toonides. Kahtlemata lisavad ka sporaadilised orelidrone`id helipildile värvigammat juurde. Isiklikud lemmikud on töötlus Meyercord`i loost Shit On My Heart ning originaalist veidi hillitsetum Andrew Jackson Jihad`i Bad Bad Things.

Kuula albumit siit

[Artistid] Volumina

Peppermill
Peppermill
Myspace
Lastfm

Cidulator Nightingale EP (Jamendo)

Varsti oma 28ndat sünnipäeva tähistava Dominik Jansen`i muusikaline teekond on hõlmanud rohkem kui poole tema elust. Mänginud erinevates Kölni ansamblites, on ta ennekõike tuntud oma ühemeheprojekti Cidulator järgi. Kolmel esimesel ametlikul albumil olid Cidulator`i märksõnadeks (retro)krautrock, psühhedeelne elektrooniline rock, kosmische musik, proto-punk kraut, motoorne rock. Või lihtsalt analoogsüntesaatoriindie`ks ei oleks ka vale seda nimetada.

Cidulator`i viielooline "Nightingale" EP lunastab Jansen`i ühe kõrvalprojekti Basic Broadcast`i viimase üllitise "Melodusk" piinliku narruse ning liigub eemale eelmise reliisi - kõrgetasemelise "Torsional Moments"`i - proge- ja kosmische musik`i elementidega palistatud fusion-psühhedeeliast. Vankumatult instrumentaalne muusika ei otsi enam niivõrd tuge kosmosest - vähemasti mitte enam sellest osast, kust varem. Draivivaid kitarre ja sinna tasapisi pealevalguvat psühhedeelset süntesaatorisentimenti ei näi enam kõlavat. Õieti viimase värelust on jätkuvalt tunda - lihtsalt nartsissistlik läige on muutunud intensiivsemaks ning pimestab ülejäänut. Ilus, pompöösne...ja enesekindel oma poosidest ja ilust. Tõepoolest, sakslane keskendub kaunite ja avarakõlaliste hetkede loitsimisele, mis ehedalt ilmnevad lugudes Philomela, Arisin ja The Real X. Nimilugu mängib minimalismi kontseptsiooniga progerock`i võtmes. Avalugu Good Morning, God Of Night kulgeb proge, kraut`i ning sümforock`i mõjuväljadel. Raske ülesanne on käesolevat üllitist ühtselt klassifitseerida.

Kuid palju olulisem on, et sisemise dünaamika, sugestiivsuse ning terviklikkuse poolest on "Nightingale" EP Cidulator`i senine tippteos.

Kuula albumit siit

9.4

Hox Vox Mjöllnir (Jamendo)

45-aastane Gianluca Missero on oma kuuenda albumini jõudnud. "Mjöllnir" tähendab Thor`i vasarat ning kõik lood, v.a üks, kannavad viikingite jumaluste nimesid. Eelmise aasta lõpus reliisitud küllaltki kurioosne klubimuusikast läbiimbunud "Hurry Up Harry - part 1" ei olegi hoolimata lubadustest veel leidnud järge - selle asemel on veneetslane teinud põike ning on tagasi vanade harjumuste, avangardistliku kaldega progerock`i juures. Nagu ta ise on maininud - ristamas maist ja pühalikku. Tõsi, suurele loojale kohaselt on itaallasel ka siin mida lausuda. Niivõrd turbulentset ja ekspressiivset klahvidega mürgeldamist ei ole Missero puhul varasematel albumitel täheldanudki. Mis teisalt ei ole ka ime - konkreetset albumit on juba tunnusmärgitsetud kui "zeuhl". Tõepoolest, kontseptuaalses keskmes on mürgeldav, kohati kalk bass, kriipivad kitarrid, masinlikud trummikaskaadid, sümfoonilised avardumised, obskuurne ja teatraalne klahvpillistik, klassitsistlikud manerismid ja flöödikatked. Kaos vaheldumas korraga, kõlaline pehmus jäikusega. Siin on loomulikult ka pomp-element esindatud, kuigi seesugune, mille ees tõstaks lihtsalt kaks kätt püsti. Meisterlik, väljapeetud ning nauditav. Kaheldamatult üks parimaid üllitisi üleüldse, mida mul RIO/Avant-prog`i valdkonnas on au tunda olnud.

Kuula albumit siit

9.4

[Artistid] Tiny Creatures

Tiny Creatures
Birdsong
Imaginary Albums

Naono Sleepy Pebbles (Archaic Horizon)

Tegin pühapäeval väljas haljastustöid ning kuulasin kõrvaklappidest juurde muusikat. Peamiselt uusi proge- ja krautrock`i asju (Cidulator; Hox Vox) ning kreeklase Naono kolmandat albumit "Sleepy Pebbles". Külm ilm oli - tuul lõõtsus, vihma ja rahet sadas, vahetevahel paistis ka päike. Naono kuulamine oli küllaldaselt assotsiatiivne - võimalik, et põhjus peitus helipildi hapruses, mistõttu sellesse tungisid konkreethelid. Tuule paukumine ja rongi motoorika taamal, näituseks. Igatahes, tulemus oli orgaaniline ja sünergiline, mis tekitas mõtteid ambient- ja elektroonilise muusika funktsioonist ja suunitluse muutumisest aegade jooksul.

"Sleepy Pebbles" esindab ühelt poolt vanemat traditsiooni, milles püüti kunstlikult, st eesmärgipäraselt tekitatud helide kaudu representeerida ning hõlmata võimalikku reaalsust - lennuvälju, roboteid, linnapilti; teisalt kasutab ateenlane tänapäevaseid võtteid, rakendades pärishelisid - konkreetse aja ja ruumiga seotud helisid oma loomingus. Tõsi, tänapäevase ambient-muusika eesmärk konkreethelide kasutamise kaudu on ähmastunud. Usk arengutesse on hääbunud, optimism on asendunud pessimismiga. Isegi kui artist seda loomehetkel selgelt ei teadvusta, tunnetab ta seda ometi oma kuklakarvadega. Intuitiivselt tundub arusaadav, et pärishelide rakendamise kaudu ei saa reaalsust representeerida. Tõepoolest, kuidas saakski mingi lõik minevikust pretendeerida uueks olevikuks ja juba järgmine hetk uueks minevikuks? Laiemas tähenduses puudub sellel narratiiv ja kontseptsioon - helid algavad lihtsalt kusagilt ja suubuvad-sumbuvad lihtsalt kuhugi. Teatud kandvad hetked on need, mis kunstilisi püüdlusi mõtestavad. Teisisõnu, monumentumite esilemanamine näikse seesuguse saundi mõte olevat.

Tänapäevaseks teeb "Sleepy Pebbles"`i ka ajastuvaimust kantud totaalsus - esindatud-segatud on ambient, chillout, downtempo, field recording, eksperimentaalelektroonika, modernne klassika, minimalism, isegi new age. Kreeka muusik oskab piiri pidada - peatub 33 minuti peal - hetkel, pärast mida võinuks tema muusika tüütuks muutuda. Ka plaadiümbris väärib silma, ja silm väärib puhkust. Sarnastest artistidest soovitan juurde kuulata Humberto Luis Schenone`t ja David Schombert`i. Ah jaa, väljas kuulamine oli märksa muljetavam kui toas arvutiekraani jõllitades.

Kuula albumit siit

8.3

[Artistid] The Destroyed Room

The Destroyed Room
Myspace
Lastfm

Punktieren True Colours (Enough)

"Punktieren" tähistab saksa keelest eesti keelde tõlgituna "punkteerimist" või "täpistamist". Täppidest jadade-radade-trajektooride-teede loomist. Peterburi duol Dmitri Krotevitš-Ilja Belorukov on sellele ilmselt praktilist laadi põhjendus olemas. Nad kasutavad suhteliselt uut - umbes viieaastast - elektroonilist instrumenti tenori-on, mida aktiveeritakse käsitsi punkthaaval ning mis tööprotsessis näeb välja kui vilkuv tahvlike.

Duo debüütalbum "True Colours" peegeldabki autentseid värvikiiri -ja gammasid adekvaatses lainepikkuses. Kohtuvad minimalistlikult tukslev abstraktne tehno ja tracker-muusika. Teisisõnu - arvutimuusika algusaastad ja tänapäev. Tuleb möönda, et ei ole eelpoolmainitud sümbioosi varem kohanud nii ehedal ja väljapeetud kujul. Näituseks kohe avalugu Copy/Paste - autechre`likud geomeetrilised helijooned tungimas läbi kileda chiptune-trilli. Järgnevas (Twice Around) hakkavad bassid kestvamalt puurima ja põrnitsema, pruunjad prääksuvad-prõksuvad-krudisevad rütmisämplid siginevad helipilti. Glitch-motoorsus laieneb ning järjekordne metalne rütmimetafüüsika ongi sündinud. Tõsi, vahetevahel ruum avardub - hetkeks - pelgalt uute võimalikkuste paista laskmiseks. Teelahkmed - flashback. Chinatown Rush kõlab kui tekno-transs tulnuklaeva masinaruumist või juhtimiskabiinist. Float(Outro) iva peitub taamal kõlavates layerites, mis lihtsalt paitavad aju. Ideaalselt kõlav lõpuosa - kui Leyland Kirby oleks Autechre`i liige, siis võiks sealt säherdust imesaundi oodata.

Kuula albumit siit

9.6

Anton Rotschild The Year of the Kitten (Vulpiano)

Tuntud pankurisuguvõsa nime kandev, kuigi väidetavalt nendega sugulust mitteomav Inglise muusik reliisis möödunud aastal Dainty Records`i vahendusel silmapaistva "The Diffident"`i, kus miksis omavahel kokku folki, elektroonikat, indie dance`i ja kammerlikku poppi, milles võis märgata sarnasust nii Scott Walker`i, varase Pulp`i kui ka Patrick Wolf`i ja The Arcade Fire`iga. Meisterlik singer-songwriterlus, milles oli hoogu ja unenäolisust, pingestatust ja vabalendu.

"The Year of the Kitten" EP on vahetanud plaadifirmat ning ka helikeelt - õieti küll selle põhisuunitlust. Nimelt folgilik-folktrooniline element on asendunud indie pop`i sentimendiga ning ka kõlab märksa elektroonilisemalt. Ava- ja ühtlasi nimilugu on nakkavate käikudega päikesepop, Eurostentialism ja The Completist otsivad tuge electro-indie`st a la Hot Chip. A Town Beside the Sea ja Mouser pöörduvad sissepoole, kuigi saavutamata seda mõjusust, mis oli eelmisel üllitisel. Kaunite püüdluste ning hetkedega 22 minutit sellele vaatamata.

Kuula albumit siit

8.5

[Artistid] M. Pyres

M. Pyres & New Past Tense live from the LOW KEY 1 (new gaze / gravity deluxe) from matthew sage on Vimeo.

M. Pyres & New Past Tense live from the LOW KEY 2 (citrus pome / braids) from Patient Sounds on Vimeo.

Patient Sounds
Fir Traders Union
Broken Focus
Myspace

[Vana ning oluline] Volumina This Is Our Home, Please Come In! (Peppermill)

Vaatasin mehhiklase Benjamin Z alias Volumina myspace`i lehte - rubriiki Sounds Like kaunistavad sekventseri/rekorderi ja süntesaatorite pildid. Muie kiskus sundimatult näole - kangastusid Maarjamaa indie-ikoonide Dallas`e (ühe albumi ümbrisel 90ndate lõpus) ja Pia Fraus`i (ühes videos) paljakstiritud sünteka-fetiš pluss saate Nestor & Morna lehte kaunistav klahvpillipilt R2 kodukal. Ümberpositsioneerimine - rokipeerud versus indiemehed, kitarrid versus süntesaatorid. Vanade ettekujutuste ümberkultiveerimine rock-kehandis. Või on see mäss? Rock-muusika mallide järgi ikkagi.

Tõsi, Volumina muusika on märka rohkem süntesaatorikeskne kui eelpoolmainitet auväärsetel Eesti puntidel, mistõttu klahvpillide kujutamine mõjub kindlasti transitiivsemalt. 8 lugu, mis üllitati eelmisel aastal Kanada leibli Peppermill Records`i poolt, tekitasid siinkirjutajas vastupandamatut soovi laulda kiidulaulu guadalajarase debüütalbumile. Tüüp demonstreerib imeteldavat oskust leida indie-muusikast üles eikellegimaa konarused ja vaikelu. Siin on nullindate alguse elektroonilist rock`i a la Simian/või siis 80ndate alguse pulbitsevat kosmilist elektrodiskorock`i a la lõunanaabrite Zodiac (The Rock & Roll Space Band), lo-fi`likke teatraalseid tembutusi-keerutusi (Twist), eksperimentaalset Moog-klahvkade sulnidust (Hide and Seek) a la High Llamas ja Stereolab. Träkid Love ja Study For A Pop Band on ühtaegu ekspressiivsed ja intiimsed, demonstreerides mehhiklase tervet ja elurõõmsat poptunnetust. Old Family Photo Album oma õrnalt riivavate meloodiate ja harmooniatel surfimise kaudu toob meelde Wild Honey ja Space`i - mäletate ehk veel seda suurepärast popansamblit 90ndatest? Loo lõpuosa kriibib justkui Kevin Shields löö(nu)ks kaasa konkreetses loos. Lõpetav Turn On The Music on sarnane albumi avaloole My Best Friend - umpa-umpalikult janditav šedööver, milles on ka psühhedeeliat ning indie soul`i elemente. Kahtlemata meenutab träkk (eriti selle algusosa) Blur`i The Debt Collector`it. Kui ma vaatan Benjamin Z`i suurimaid eeskujusid - biitlid, Queen, Bowie, Radiohead, Björk -, on lõplikult selge, kust tüüp on oma loomingulise koherentsuse üles korjanud.

Geniaalne debüütalbum geeniuselt. Kui vaid saaks seesugust tautoloogiliselt tüütut tõdemust rohkemate puntide puhul kasutada!

Kuula albumit siit

Max Tannone Mos Dub (Max Tannone)

New York`ist pärit Max Tannone aka Minty Fresh Beats on kuulsust kogunud mash-up-meistri ja remiksijana. Ristanud kahel üllitisel omavahel Jay-Z`id ja Radiohead`i ("Minty Fresh Beats - Jaydiohead:: Jay-Z x Radiohead"; "The Encore") ning remiksinud Beastie Boys`i tolle oma vahenditega konkreetsetes piirides ("Beastie Boys - Doublecheck Your Head"), leides seejuures äramärkimist USA ühe suure telekanali (NBC) poolt.

Nüüd on järg jõudnud Mos Def`i juurde, miksides legendaarse hip-hoppari muusikasse dub`i ja reggae elemente. 10 lugu ja 36 minutit pakuvad piisavalt nauditavaid hetki, demonstreerimaks ennekõike Tannone talenti ja pühendumust toimida vahendajana erinevate stiilide vahel. Saanud hakkama alternatiivroki ja räpi ristamisega, saab seda lihtsamini hakkama stilistiliselt loogilisemate - reggae ja hip-hop`i - segamisega. Musta muusika liinide orgaaniline segustamine valge mehe poolt. Mis on loomulikult oluline teatud klišeede murdmiseks. Muidugi eeldusel, kui seesugused eelarvamused veel tänases päevas eksisteerima peaksid.

Kuula albumit siit

8.7

Canoply Games Phantoms (Jamendo)

Canoply Games on Siberi mehe Platon Terentjev`i sooloprojekt - kui kuidagigi CG muusika põhituuma kirjeldada, siis võiks rääkida avangardistliku kaldega sündimuusikast. Ei, Bratski noorsandi inspiratsiooniallikad ei asu new wave`s, vaid industrial-muusikas, mürarohkes no wave-harus, Mike Patton`i cutting edge-esteetikas pluss tumedaid varje armastavas ambient-kontseptsioonides. Eredaimaks eksemplariks on "Cthulhucore" (2009, Jamendo), mis tagus armutult free jazz`i ja avant-industrial`i rauda sound collage`i meetodil.

"Phantoms" kummitab teistmoodi - helipoeesia kaudu. On tsiteeritud-esitatud lõike rohkem- ja vähemtuntud kirjanike - Hemingway, Brodski, Murakami, Hrenova ja Košin`i - poeemidest. Esiteks, teatraalne miljöö - piaanomuusika, kammerlik elektroonika, "tõsimeelsed" maneristlikud heliefektid; teisalt, loos We loose touch with our own consciousness ei häbeneta drum`n`bass`i rütmi laenata. Eating a mix of concrete and oil on üks suur lõikav progesööst. Tõepoolest, huvitavaid heliühikuid-sämplijuppe on teisigi, samas informatsioonihulga doseerimine ja jaotamine on lahendatud ebaühtlaselt ning pealtnäha sihitult - kord pealevalguvad digitaalsed müralained - mis jäävad väheveenvaks -, teisalt palistab helipilti hõredus, mis kokkuvõttes kõlab ühe halliseguse ollusena. Piltlikult - nagu see nägu konkreetse üllitise coverprint`il.

Kuula albumit siit

6.5

[Artistid] Post Human Era

Post Human Era
Test Tube
Clinical Archives
Myspace
Lastfm

Les Dix-Huit Secondes Les Cahiers Des Improvisations - Cinquième Volume (Bandcamp)

No nii, Carlo Barbagallo ja Lucia Urgese on juba jõudnud viienda koostööalbumini. 13. september 2009 on välja toodud käesoleva laivsessiooni sünnihetkena. Taaskord tõestab 25-aastane sitsiillane end Euroopa ja maailma ühe andekaima ja silmapaistvaima eksperimentaalmuusikuna kaasajal. 7 lugu 55 minuti sees. Võib nentida, et ühelt poolt on "Les Cahiers Des Improvisations - Cinquième Volume" enim lähenenud Barbagallo omanimelise projekti mõnele reliisile - monotoonselt ajjuraiuvad psych-(folk)-improvisatsioonid (Specchi), teisalt pakutakse uusi ja unustamatuid nägemusi. Näituseks lõpulugu Farfalla segab turbulentsidena turmlevat müra spoken word`i, psych-freakout`i ja avant-prog`i elementidega. Helilise hulluse uus kvaliteet! Tõepoolest, mitte mingisugune tavajorsside andetult masinate abil käiatav kräpp, vaid ülim level. Avalugu Poisson sammub monotoonse loomuga improvisatoorse pingestatuse ning math- ja post-rock`ilike elementide vahel. Tõepoolest, psühh-muusika on käesoleva üllitise märksõna. Sogno jätkub kompromissitus avangardistlikus vaimus - erandiks on, et elektroakustiline valgus valgub helimonstrumite peale. Kuulake, kuidas träkk tasapisi areneb vapustavaks industriaalseks õuduseks ekstaatilise kisa abil ja saatel. Oo jee! Oo jee! Järgnevas - M == N - puhutakse terasest torupille, lisatakse ängist tõusvat mana ning kilksuv metalne sämplijupp saadab kokku kupatust. Üha enam meenub siinkuulajale legendaarse CAN`i legendaarne "Tago Mago" - kaherealisele makile salvestatud tulevasi generatsioone valgustanud-valgustav album. Näituseks ka Tout Le Monde - irminschmidtilik süntesaatoritel põhinev psühhedeelne kammerlikkus saavutab apoteoosi - kaikuv, kriipiv, lõõgastav, ärritav - teisisõnu, äärmusi kompiv. Pikim lugu Gigia evib enim lõõgastavat elementi - kuigi algab põrnitsevate vokaalsämplitega, areneb sellest hillitsi õhulisi (post-)rock-struktuure esilekandev eepiline kaunidus - lähenedes ilmselgelt GY!BE eepilisusele -, kuigi rütmis on (ette)hoiatavat metalset moolokit - tõepoolest, loo lõpp sumbubki industriaalseks kaoseks. Ütlus, et kaos on korra ema, peab antud juhul kenasti paika.

Suurepärane teos, mis oma ideelt, teostuselt - järelikult ka vormilt - väärib üksnes maksimumpunkte. Perkele küll, tooge see mees Jazzkaare`le!

Kuula albumit siit

10.0

[Artistid] Williamson

Williamson
Williamson
Lastfm

Evil Men Have No Songs Evil Men Have No Songs EP (Bandcamp)

Budapest`ist pärit ühemehebänd EMHNS andis sellel nädalal välja kaheloolise singli Beko DSL`i all. Tulemus oli meeldivalt üllatav - eriti nauditav oli subtiilsete orkestratsioonidega shoegaze-träkk Home Tonight. Üks kaunemaid lugusid aastast 2010. Teine lugu Standstill on esindatud ka käesoleva 4-loolise EP peal. Tõsi, puhtakujulist kingapõrnitsemist sellelt üllitiselt ei kuule, küll aga meeldivalt mällusööbivat indie rock`i. No You No Me on mõnus singalong-jauramine - pretensioonitu, samas piisavalt enesest lugupidav. Ka ei imestaks, kui see lugu on kirjutatud naistele. Gigolopoosi on selles piisavalt. Stand By surfab Briti 80ndate post-punk- ja jangle pop-harjal. Lihtsad meloodiad-harmooniad, tempokas rütm. Ka lugude pikkus jääb 2-3-minuti vahele. Muidugi, tänapäeval võitleb seesugune muusika juba esimeste kohtade pärast edetabelites. Teisalt - oleks seesugused lood Eurovisioonil, viitsiks teleka MUTE-režiimilt vabastada ning R2 vaiksemaks keerata. Eelpoolmainitud Superstill jõllitab ängistatud stoner-pilguga läbi karvase shoegaze- ja post-punk-kaleidoskoobi. Tegelikult on ka see väga hea lugu, lihtsalt singliüllitisel jäi veidi Home Tonight`i varju. Ma ei imesta, miks madjar nimetab oma muusikat shoe-wop`iks. Vastus on lihtne - doo wop`ilik avarakõlaline ja sugestiivne laulumaneer agiteerib üllitisele järjepanu plusspunkte. Syd the Beat kõlab kui Home Tonight`i B-poole versioon, mis tähendab, et lugu on korralik. Nagu 10-minutiline reliiski kokkuvõttes.

Kuula albumit siit

8.4

[Artistid] Evil Men Have No Songs

Evil Men Have No Songs
Beko DSL
Myspace