The Goner Bitemarks EP (DFBM/Bandcamp)

5-liikmeline Stockholm`i punt on viimase paari aasta jooksul reliisinud 3 limiteeritud koguses albumit ("Halartrallar", "Hind Hand", "Haven"). "Bitemarks" on nende esimene EP, koosnedes viiest meisterlikust träkist. Psühhe(deelia), improvisatsioon, gootika/noir, drone ning minimalism sulavad üheks folkalgoritmide kaudu. Tõepoolest, neofolk/dark folk, klassikalise folgi väljund ning psühhedeelia leiavad ühise osa ning seismas kõrvuti teineteisega. Keskaeg, minevik ja tänapäev saavad käesoleval albumil üheks. Viiulipartiid - kvintett ise ongi rõhutanud koostööd Emma Wahlgren`iga -, tasahilju paisuvad-progresseeruvad meditatiivsed orelipassaažid, distinktselt artikuleeritud kitarriakordid ning taiest lõpetava Oakmulgee Creek`i viimast kahte minutit täitvad naturaalhelid looduvad orgaaniliseks universumiks. Sugulushingedest vääriks esile tõstmist Espers ja Anahita (ühisosa: medievaalne aktsent), Six Organs Of Admittance (eepilisus) ning Death In June (tumetooniline viskoossus).

Kuula albumit siit

9.3

[Artistid] Elaine

Poni Republic
Bandcamp
Myspace
Lastfm

Nodding by The Fire Nodding by The Fire EP (Bandcamp)

Javier Ordàs (kitarr), Carlos Puente (bass, kitarr, Casiotone, flööt, harmoonika) ning Jacob Gonzàlez (perkussioon) pakuvad hõrgu 10-loolise seti nautimiseks. Muusika on instrumentaalne, mis kätkeb eneses nii psühhedeelse folgi arhailisust kui ka esilepurskuvat sentimentaalset ja melanhoolset meelolulisust. Albumit alustab introlikult lühike Fanfare, mis happeliste pahvakutena kandub kaugele 60ndatesse. Teisalt El Monte krutib üles fantastilised harmooniad brassi, mandoliini ja harmoonika saatel (kes suudab seesuguse pilotaaži saavutada, väärib igati tunnustamist) või siis muretu kaasavilistamise näide Summer in the air. Kitarriarpedžod ja mandoliinid koovad jätkuvalt edasi, kuhu vahele mahuvad ka mariachi-kitarride varju(tuse)d. Lisaks tõdemusele, et suupill on seksikas instrument, saab edasi kuulates üha enam selgemaks, et käesoleva üllitise intentsionaalsus peitubki võrgutavas meeleolulisuses. Igati soliidne, väljapeetud ning lummav.

Kuula albumit siit

9.7

Flood Feelings Sparkling Space (ukrainian/torn music)

5-loolise üllitise obskuurset sissejuhatust lugedes jäid meelde märgusõnad nagu "kurbus", "kahetsus", "hirm", "andestamine", "kadumine", "viimased lapsed". Kõlab ennustuse moodi, justkui inimkond tõmbaks oma tegudega Jumala või tulevaste generatsioonide viha enda peale. Helides väljendub see emotiivse keelena, kus riffidel edasikanduvad elektrikitarrid, elektroonika ja heliefektid, piaano kurblik tinklemine, akustilise kitarri saated, paar minutit vaikust ning hingestatud ukrainakeelne manalaul tekitavad artikuleeritud kontseptsioonina uusi kujutelmi. Sedasorti spirituaalne müstilis-religioosne kontseptsioon - sõnalise ja elektroonilise helikeele ühtepõimumisena - ei tule slaavlaste puhul üllatusena, kuivõrd seda on varem esindanud tandemid Aleksei Borissov-Aleksei Rafijev ja Aleksei Birjukov(Muhmood)-Viktor Ivaniv. Kaunis ja intiimne.

Kuula albumit siit

8.6

[Artistid] The Happy Few

The Happy Few
Lastfm

Elaine De verdad, de verdad quiero que te mueras (Poni Republic)

Kõlapilti arvestades võiks arvata, et Justin Frischmann & Co on kõne all oleva Venetsueela trio (2 naist, 1 mees) peamiseks eeskujuks (võrreldud on seda ka Yeah Yeah Yeahs`i, Siouxsie & The Banshees`i ning Sleater Kinney`ga). Praeguseks hetkeks juba hingusele läinud pundi 12 rida ning umbes 30 minutit on täidetud hoogsa mineku ning nakkavate käikudega. Shere`i kilkav-karjuv naisvokaal voogab ülevoolavast (indie) punk-energiast, vilistav ja kilav kidramüra on vaheldumas konventsionaalsemate taiestega (nagu niigi suurt kiirust omava sõiduki juht vajutab vahetevahel sirge jalaga gaasipedaali); krutskilised jaah-jaahh-jaatamised ning juh-juh-juhhuutamised on refräänidesse pikitud. Ha Hu Ha segab eeskujulikult surfikäike ning Free Design`i meenutavaid harmooniaid, Verushka toob sisse tumedama dimensiooni, Puta pakub kitarrimürast seestunud hüpnoosi. Albumi 3 lugu - Over It (Not), Yes Louis, Like It Naked pärinevad eelmisel aastal reliisitud "Desnuditos" EP`lt in corpore. Väärt märgise mahapanemine igatahes.

Kuula albumit siit

8.8

[Artistid] Menion

La bèl
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] Flymodus Milky Seas (either/OAR)

Duo Håvard Volden´i ja Martin Taxt`i 5-looline album ei ole salvestatud-produtseeritud stuudioseinte vahel, vaid hoopis üles võetud Henie Onstad Art Center`is Bærum`s (Norra) eelmisel aastal. Volden musitseerib 12-keelelisel kitarril ja elektroonikal ning Taxt tuubal. Kas üllitise tiitel õigustab ennast? Digitaalset merekohinat simuleerivat heli on siin tõesti kuulda. Elektroakustiline kammerlikkus kohtub elektroonika, jazz`iliku improvisatsioonilisuse-teemaarenduste ning vaikusega. Konkreetsemalt tähendab see teritava elektroonilise helikeele, tuuba improte ja drone-lainetuse ning üksikutest kitarriakordidest pikitud vaikuse-vaibumise vaheldumist või simultaanset-polüfoonilist progressiooni. Eriliselt huvipakkuv lähenemine ilmneb loos Undertow, kus tuubaga improviseeritakse nii nagu mõni avangardjazzist läheneb trompetile. Kokkuvõttes võib nentida, et tegemist on teosega, mis sobitub iga meeleolu ning hetkega.

Kuula albumit siit

[Artistid] Edgeist

Edgeist
Archive.org
Clinical Archives
Abdicate Cell
Amduscias
Lastfm

Outasight Never Say Never (LRG)

New York`i (Yonkers`i) hiphoppari Richard Andrew aka Outasight`i album/miksteip on soliidne ketas, mis põhiosas on produtseeritud kaasvõitleja 6th Sense`i (Notherground Music) ning west coast-produtsendi Cook Classics`i abil (pluss legendaarne Sa-Ra Creative Partners, Table For 6 ning Mike Cash). Külalistena osalevad albumil Freddie Gibbs, Avriel Epps ning XV. 14-looline üllitis demonstreerib stilistiliselt sama rida, mille poolest 27-aastane muusik jäi esmakordselt siinkirjutajale meelde eelmisel aastal ilmunud reliisiga "From There To Here". Tugev kiindumus soul-elementide/emsii vastu, nutikad sämplid, hoogsad seaded ning kruttivad harmooniad andsid märku sellest, miks suurkorporatsioon Warner - täpsemalt Asylum Records`i kaubamärgi all - mehe oma artistide nimekirja värbas (märtsis reliisitud "Further" EP-le lisaks on käesoleval aastal veel selle alt kauamängiv ilmumas). Kuid "Never Say Never" demonstreerib uut kvaliteeti, olles ühelt poolt lõbus, samas teisalt ka mõtlik (vananemise ja armastuse teema kordumas). Rohkem kui varem on see popmuusika, kus brass-seaded, downbeat, funk,"filtrimuusika"/elektroonika, r`n`b, keelpillid, orkestratsioonid looduvad haavamatuks tervikuks. Loomulikult on selle kõige keskmes pöörane Andrew ise, tulistades järjepanu tämbritega ning jagades ennast MC-rolli ja laulmise vahel. Tõepoolest, ühtegi nõrka träkki siit ei leia, samas ligi pooled neist on lihtsalt outstanding (Dizzy, Believe, Near The End, Be Alright, Twenty Something, Understand).

Kuula albumit siit

9.5

[Artistid] Spirit Fangs

Spirit Fangs
Myspace
Lastfm

Felipe Casey Cardona Casio Nightlife (Noise Horror)

Felipe Casey Cardona 4-looline kassettsingel "Casio Nightlife" on järjekordne tunnistus Ariel Pink`i hindamatust panusest uue ajastu popmuusikale rohelise tee sillutamises. Muusika, mille essents peitub lo-fi- ja DIY-liikumise robustses esteetikas ning magamistoapopi sulnis unenäolisuses, mis kombinatsioonina hoiabki tõrvikut kõrgel uue ajastu tarvis. Muusika loomine ei ole enam elitaarne tegevus, kuivõrd low technology on rehabiliteeritud ning ausse tõstetud. Kalifornialane demonstreeris ilmekalt, et meeleolukat muusikat võib luua odava tehnikaga või suisa mittemuusikaliste vahenditega (suuga tekitatud rütmistik), vajamata selleks ulmeliselt maksvat tehnikat (meenuvad kohe Eesti muusikute jutud, kuidas nad omal ajal maksid süntesaatorite eest autohinda ning Benny Andersson`i väidetavalt pool miljonit dollarit maksnud klahvpill). Muidugi, hetkel seostatakse seesugust muusikat veel ekstsentrilisusega, kuid ajapikku artistide lisandudes ning laiemalt uute harjumuste juurdudes olukord kindlasti muutub. Tõsi, hetkel on see veel vastastikune - plaadifirmade ja artistide vaheline - kompromissidele seatud protsess, milles artistid ise liiguvad (päris)perifeeriast keskme poole nagu on juhtunud Devendra Banhart`i, Wavves`i või Pink`i endaga.

FCC läheneb asjale otse ning ilustamata, lihtsalt trillerdades süntekaga noir`ist nakatatud purpurset tooni vokaalmaneeri saatel (või on see vastupidi). Nimiloost avang on catchy tribuut erootikale, lõpulugu Subjective Paradoxical Argument on (inner) space noir. Vahepeale mahub naivistlike akordide ning õrnalt distorted fooniga liuglemist, laulu nii inglise kui hispaania keeles. Siin on erksust ning meeleolukust, mis siiski lõpupoole kipub instrumentaalse üheplaanilisuse tõttu kaduma. Kuid potentsiaali mehel kahtlemata on. Ning kassetid helikandjatena ei ole aegade hämarusse kadumas.

Kuula albumit siit

7.7

[Artistid] Open Work Stocking

Enough Records
Fluttery Records
Myspace
Lastfm

Xarhope Always A New House (Very Nice Noise)

Piltide ning ühe kontseptuaalalbumi ("Melodica") põhjal oletades peab Samuel Ufus ilmselt meloodikast samapalju lugu kui kadunud Augustus Pablo seda tegi, kuigi portugaallase muusikaline ampluaa on märksa laiem. Tuntud ka kui avangardpoeet ning Tontura Rural`i kunstirühmituse-sõpruskonna liige, on ta kandnud dadaistlikud ja sürrealistlikud mõjud üle oma helikandjatele. Üllitisi, koostöid ning plaadifirmasid on tal 10 aastase tegevuse jooksul kogunenud märkimisväärselt. Dadaism ja sürrealism leiab väljundi läbi improvisatsioonide, vabas vormis ekspromptjämmide, repetiivse (impro)folgi, maailmamuusika elementide, lo-fi, psühhedeelia/elektroonika, spoken word`i, (free) jazz`i, helipoeesia/vokaalatribuutika (tal on palju ühist näiteks Kreatiivmootori sõgedama poolusega), elektro- ja psühhoakustika, konkreetmuusika/field recording`i ( lindistanud oma rännakuid Lõuna-Euroopas, Ees-Aasias ning Lähis-Idas ning vorminud neist kontseptuaalalbumid) ja palju muuga, segades nimetatud ja (nimetamata jäänud) stiile suva intensiivsuse ning intentsiooniga klassifitserimatuks tervikuks. Tõepoolest, Ufus on ehe DIY-musternäide, demonstreerides väheste vahenditega suurelt loomise võimalikkust.

Käesoleval aastal on Xarhope`lt ilmunud mitu albumit. Ühel neist, 8-realisel "Always A New Home", mis on salvestatud Instanbulis, kasutab Ufus seekord spoken word/psychic music/vaba improvisatsiooni tihedat kombinatsiooni, vormides sellest ühe oma silmapaistvaima taiese. Helid manatakse esile väikese süntesaatori (Casio mt 200), piaano, viiuli, duduki, elektroonika ning suvaliste asjadega. Üllitisel löövad kaasa tema lähimad võitluskaaslased nemraca, alrucini ning minson. Ootamatuim - kui midagi üleüldse saab Xarhope`i puhul selleks pidada! - träkk on kahtlemata Instanbul, kus tõupuhas hip-hop-kontseptsioon allutatakse tempomuutustele, kihtide tasahilju nihkumisele ning heliefektidele mängimisele, kuid vaatamata "vintsutustele"/tänu sellele on see üks selle aasta parimaid hip-hop-näiteid. On ka roometjakapilikku vokaalakrobaatikat/friikauti. Ufus`e koostöö oma pruudi nemraca`ga ei ole esmakordne, pakkudes seegi kord kaasahaaravat psühhounisooni; lisaks pakutakse spirituaalset laulumana kajaefektide ning jazz-impro taamal (Stones Insted Of Money), enesesse süüvimist kriipivate helifragmentide saatel (Burkulmus Adam), biitboksi ja dadaistlikku häälutamist (Conversa Barata), sufi muusika ja deklameerimise ristumist (Osmosis) ning palju muud. Kokkuvõtvalt tuleb nentida, et teos on eksperimentaalne ning spirituaalne - seda nii sissepoole vaatavalt kui ka väljapoole purskuvalt. Äkki koguni universaalne?

Kuula albumit siit

9.2

[Artistid] Skanderani

Persona Isla
Myspace
Lastfm

Fourteen Twentysix Lighttown Closure (Mine, All Mine!/Wise Owl/Bandcamp)

Eindhoven`ist pärit ning Chris van der Linden`i juhitud Fourteen Twentysix on pompöösne koloss, mille suurust esmapilgul-kuulamistel on raske hoomata. 2 aasta eest ilmunud debüütreliis "Songs To Forget" EP on saanud "Lighttown Closure"-i näol igati väärilise järje. 9 (reeglina) pikka lugu - millest õhkub melanhooliat, süngust ning äraspidist uhkustunnet - nostalgitsevad möödunud sündmuste ja aegade meenutamisega ning keskenduvad heitlustele nii isiklikul tasandil kui sellesinatse maailmaga laiemalt. Elektri- ja akustilise kitarri liinide mitmekesisus (kus sulnist voolavust murendavad vahetevahel kriipivad keelpillid ning abrasiivne elektroonika) ning tšellopartiid-orkestratsioonid põimuvad elektrooniliste tämbrite ja rütmidega, moodustades ühtse ja üleva terviku. Juhuslikud loodushelid siin-seal ning linnast väljapoole jäävas vanas küünis salvestatud (live-) trummid täidavad oma eesmärki, lisades tervikule vitaalset orgaanilisust. Van der Linden`i introspektsioon ning sametine tämber meenutavad kahtlemata enim Mark Hollis`t ja David Sylvian´i. Kõrgest ning väga ühtlasest tasemest hoolimata tõstaksin esile lõpuloo Lashes peadpööritavat eepilist kaost rulluvate-hulluvate kitarride vahendusel. Ning lisaks kõigele soovitan ka kuulata remiksalbumit "APRX/ETA", millel elektroonikud tõlgitsevad Fourteen Twentysix`i radasid.

Kuula albumit siit

9.3

[Artistid] Xarhope

Xarhope
Tonta Rural Collective
Clinical Archives
Very Nice Noise
Green Field Recordings
Electro Rucini
Editora Do Porto
Punk ist pop
XS Records
Pandafuzz
Lastfm

John E. Flash Der Usurpatorkomplex (Autark)

John E. Flash`i debüütalbumi kirjeldamiseks ei ole palju sõnu-ridu tarvis. 9-looline demonstreerib valdavalt sulnilt looklevat elektroonilist helikeelt, kus sädelevad IDM-rütmid sulanduvad ning vahelduvad monotoonsema click`n`cut-esteetika ning vaevu tumedaid varje heitvate süntesaatoritega, ning korra ka ripsutades tiiba dub`i (Vol de nuit) ning field recording/sound collage`iga (Flora & Fauna). "Võimuärastaja kompleksi" -i tugevaimateks träkkideks on eelpoolnimetatule lisaks ka sädelev One Five Six.

Kokkuvõttes tuleb nentida, et "Der Usurpatorkomplex" peegeldab (Kesk-Euroopale nii iseloomulikku) dekadentlikku ja turvalist elektroonilist õukonnamuusikat, mis teisalt - ning sama(de)l põhjus(t)el - omab ka kindlat kvaliteeti. Huvipakkuv üllitis kindlasti neile, kes peavad lugu elektroonilistest Mozart`itest.

Kuula albumit siit

7.4

Edgeist Assembly EP (Clinical Archives/Edgeist)

Jätkame plaadifirma Clinical Archives`i ning (rütmilise) müramuusika lainel (päevad tagasi tutvustasin duot ddaA). Alates 2006. aastast 5 reliisi üllitanud lyonlase Edgeist`i kontseptsioon sümpatiseerib siinkirjutajale eriti. Mustvalged kaaneümbrised ning analoogne kujunditemaatika - mis varasema(te)ga võrreldes on veidi ümber paigutatud (nentigem, et "koostisosade" arv on samaks jäänud) - loovad usaldustunde. Prantsuse noisenik hoomab suurepäraselt oma kontseptsiooni piire ning sellega külgnevat valgustneelavat (piiri)tsooni. Süngete ning valjult kõrva paiskuvate karkasside masinlikud distorted-rütmid - millest õhkub ämbientset hingust - paiskavad metallipuru näkku ning panevad mustmateeria võnkuma, tekitades ühelt poolt assotsiatsioone brutal death metal`i, vana kooli nihilistliku industrial`i, klassikalise noise`i, industrial techno ning martial music`uga, teisalt ka Pan Sonic`u pauerelektroonilise kontseptualismiga (kurjakuulutav minimalistlik progressioon; träkkide pealkirjad nagu Tesla, Kinetic, Generator kinni(s)tavad seost Soome legendaarse müraduoga). Mõtteid korrapäraselt kanaliseeriv ning puhastav teos. Ning ka ei saa kuidagi jätta märkimata, et Kinetic ja Generator on pesueht killerid - suurepärase strukturaalsuse läbi. Kui Edgeist`i kaasmaalaste Daft Punk`i muusikat nimetati - võib-olla naljatamisi - (uueks) pungiks 13-14 aastat tagasi, siis seda loogikat aluseks võttes võiks tema loomingut lausa progeks nimetada.

Kuula albumit siit

9.4

[Artistid] La Compagnie Cuanol

Jamendo
Myspace
Lastfm

[Kogumik] Various Artists - Season of the Sun (Rack & Ruin)

Inglismanni Dean Birkett`i kureeritud Rack & Ruin on leibel, mis annab peavarju pöörasele lo-fi muusikale, mille nime esimene pool on kahe aasta vältel tunnusmärgitsenud alternatiivpoppi-indie`t ning teine pool eksperimentaalset, kohati suisa irriteerivat elektroonikat. Tõsi, nimetet kogumik - mis on pühendatud käesolevale suvele - ei järgi niivõrd teravalt seda eristust võrdluses mõne varasema eelkäijaga. Mõnes mõttes on see ka paratamatu, kuivõrd elektroonika on ajapikku segunenud traadimuusikaga ning ka vastupidi. (Nimetagem seda poptroonikaks). Ennekõike väljendub nimetet tendents artistide puhul nagu Western Homes, T Bear ning Hipster Youth. Vincent Lillis jätkab tavapärast peitusemängu varjude ning folgiga, Woodland Heights teeb silma hoogsa kidrapopiga, kompilatsiooni koostaja Chad Golda pakub omalt poolt elektrist särisevat elektroonikat. Kogumik pakub loomulikult ka üllatusi - Frost Faire`i - mis on siin esindatud surf pop-liuglemisega - ninamees Brad Fielder, kes eelmisel aastal sai maha meisterliku alternatiivfolgi albumiga, pakub brass rock`i ja hip-hop`i hübriidi; auger shell pakub sulnist unenäopopi ja kingapõrnitsemise segu - kuulajana tahaksin isegi volüümi juurde keerata; kogumiku pikima - 14-minutilise - träki eest hoolitseb Dave Menzo, kes segab üheks psühhedeeliat, lo-fi`d ning abrasiivset elektroonikat-efekte, hoolitsedes seekord märksõna "Ruin" eest. 11-looline kogumik on tõepoolest väärtasi, iseasi muidugi, kas see just päikeselõõsas kuulamiseks mõeldud oli; kuid mõnusalt jahedasse ning vihmaootel augustiõhtusse sobib küll suurepäraselt.

Kuula albumit siit

The Victory Park False Silence (Radio Hand)

Moskva trio neljalooline debüütreliis peegeldab sarnaseid mõju(tus)jooni ilmakuulsustest Franz Ferdinand`i ja Interpol`i omadele, kuigi siinkirjutajale imponeerib noorte venelaste kontseptsioon palju enam. Olen The Victory Park`i viimaste päevade jooksul palju kuulanud, endiselt tüdimata neist. Nende muusikas puudub kalkuleeritus, tänapäeva popmuusika tippudele nii omane tüütu stuudioseinte hermeetilisus, ma-tean-mis-on-õige produtsentide puudumine ning sügavamate-süngemate meeleolude ignoreerimine. Nad ei ole fucking hipsterid a la keevitame ootustele vastavat saundi ning leiame oma turuniši. Pigem on see personaalne äng ja pessimism, mis muusikuid tegudele kannustab. 70ndate lõpu ja 80ndate alguse süngeilmelise post-punk`i ja proto-indie mõjud on nähtaval (Joy Division, The Cure, The Chameleons, Durutti Column). Ka sõnalise poole pealt kumab läbi obskuurne elufilosoofia ning morbiidsed meeleolud. Vaatamata süngusele on kitarriakordid varjamatult varjulist helki täis ning overdrive-kitarririfid kestavad, paiskudes kohati shoegaze-muusika territooriumitele (a la Swervedrier); neurootilised trummiliinid ning näputäis elektroonikat lisavad obligatoorset sugestiivsust. Äramärkimist leidnud album paljudes riikides.

Kuula albumit siit

9.3

[Artistid] Molly Shannon, Molly Shannon

Fir Traders Union
Mediafire
Lastfm

ddaA (Antonis Anissegos / Oliver Steidle) - Zoonoses (Clinical Archives)

ddaA on Berliini duo Antonis Anissegos ja Oliver Steidle - impro, elektroonilise muusika ja jazz`i taustaga respekteeritud artistid -, kes pakuvad 20 minutilise seti improvisatsioonilist müra. Ei peagi eeldama, et 5 lugu oleksid väga eemalseisvad kreeklase ja sakslase varasemast personaalsest helikogemusest. Siin on psühhootilist ning (post-)hardcore`ilikku trummeldamist, lõgisevaid trummitaldrikuid, kuid lisandunud on ka vilisev-sisisev lobit-elektroonika, läbi delay-efekti juhitud trummeldamine (mis justkui pärineks CAN`i 70ndate alguse albumitelt), mis kokkuvõttes formuleerub abrasiivseks hele- ja tumedakõlaliseks lainetuseks. Paljud proto-elemendid on transformeerunud apokalüptiliseks post-trilleriks. Teisisõnu, noise-muusika mängitud jazz`i meetoditega, mille kvalitatiivne tasand saab tugevdust ettenägeliku (lühi)kontsepti kaudu.

Kuula albumit siit

8.8

Flyafter Flyafter EP (23 Seconds)

Jakarta kolmiku 4-loolist EP`d kuulates ei jää üle muud kui konstateerida, et järjekordne kauniilmeline ning ajastutruudusest pakatav indiereliis on ilmavalgust näinud (püüdmata seejuures kuidagi irooniline olla). Tänapäevane indie tähendab reeglina pendeldamist akustilise ja elektroonilise helikeele vahel (rõhuasetusega viimase suunas), second-hand`ist soetatud süntekatega nurgeliste helimustrite mängimise kaudu DIY-kultuurile truuduse vandumist ning viimistletud produktsiooniga established popi vundamenti murendades. Keskmisest poploost on siinsed taiesed poolteise minuti jagu pikemad - naiivnaljakas sünteetiline helikeel avardub ning omandab "kredibiilsuse" sametiste sündiorkestreeringute/shoegaze-refräänide ning unistuslikkusest täidetud väljavenitatud vokaali toel. Ning uskuge mind, Indoneesia pealinna indieskeenest leiaksite teisigi suurepäraseid punte.

Kuula albumit siit

9.0

Jilk Fractured Fulfillment (Bit-Phalanx)

Bristol`i projekti kolmas EP on reliisitud London`i plaadifirma Bit-Phalanx`i all, mis muuseas on tihedalt seotud legendaarse indie label`iga One Little Indian. 6 träkki - mis keskenduvad une- ja teadvusetuseseisunditele - on igati väärt seesuguste seoste kaunistamiseks. Helikontseptsioon, kus kitarrid on sämpliteks lammutatud ning elektroonilistele manipulatsioonidele allutatud, provotseerides kuulajat vastandelementidega silmitsiseismise ning seejärel rahustades orgaaniliseks tervikuks vaibumise kaudu - nurgelised glitch-troonika mustrid ning mürarohkuse genereerimine sulandub sulnite orkestratsioonide ning elektroonikaga, kuhu on meisterlikult põimitud elemente nii musique concrete´ist kui nüüdismuusikast. Artist, kelle lähisugulasteks on nii mùm kui Four Tet, kuigi hetkel teeb Jilk mõlemale kindlalt silmad ette. Enesekindel- ja teadlik oopus.

Kuula albumit siit

9.6

[Vana ning oluline] Ben Woods - Nymh: Realms of Detachment (Wise Owl)

Ben Woods`i 2008. aastal ilmunud ning järjekorras 3 üllitis on kahtlemata omanäoline helimaailm, mis on võrsunud post-rock`i universumist. Siin on oma võttestik, tõsimeelne suunitlus ning kordustele allumatud meeleolud-mustrid. 9-looline ning 53-minutiline minimalistlik triller kätkeb eneses piaanomuusika üksildust, valju, samas sisekaemuslikku kitarriambient`i ja drone-esteetikat ning vähehaaval kihte koguvat polüfoonilisust. Meeleolud on jäägitult ülevad, süstides iga noodiga eepilist majesteetlikkust. Iga akord on tähenduslik ning lööv. Isegi kui vormiliselt näib esmapilgul vähe aset leidvat, on see seesmiselt plahvatuslik album. Monumentaalne taies.

Kuula albumit siit

Sekotis People In Grass Houses (No-Source)

Kuigi briti Tom Stokes´i 7-loolise üllitise kirjeldamiseks on plaadifirma No-Source leheküljel kasutatud žanrimääratlust "shoegaze", on tõeluses kingapõrnitsemiskontseptsiooni kuulda üksnes episoodiliselt, ning võib-olla sedagi suuresti heas usus vastutulemise kaudu. Põhiosa on kindlalt reserveeritud elektroonilise (pop)muusika ja äärealasid armastava rock`i sulamile, kust ei puudu ka uinutav ambient-kihistus. Särisev elekter ja närviimpulsse väristav elektroonika, ülev ainitipilguline liikumine nagu filmikangelane Kowalski ("Vanishing Point") on pöördumatult oma eesmärgi poole suundumas. Iseenesest lakooniline heli- ja struktuurileksika, kus kord esile tõusnud traatidele järgneb trummide domineerimine, ning tsükkel kordub. Ilmselgelt on tervik allutatud (motoorse) krautrock´i mõjudele - võib muidugi oletada, kas need mõjud on vahetud (Neu!, Faust) või kaudsed (nt Fujiya & Miyagi ja Ladytron`i vahendusel). Või on seesugune helipilt saavutatud hoopis Hella, Godflesh`i, Aphex Twin`i, Portishead`i ja Lightning Bolt`i - kui viidatud eeskujude - iseäraliku kombinatsiooni kaudu? Tegelikult ju vahet ei ole, oluline on, et Stokes suudab taseme saavutada ja seda hoida - kuigi jah, esimeste kuulamistega ei pruugi album kohe avaneda.

Kuula albumit siit

9.3

[Artistid] Starscream

Starscream
Bandcamp
8bitpeoples
Myspace
Lastfm

[Artistid] Old Bear

Old Bear
Rec72
Myspace
Lastfm

Elisa Luu The time of waiting (La bèl)

Kui room(a)lanna Elisabetta Luciani alustas oma muusikalist karjääri "Floating Sounds" EP-ga (plaadifirma Phantom Channel) 2008. aastal, siis võis kohe aimu saada, et esile on kerkimas suur self-made-woman sooloartist, kes afektiivset külge ja innovatiivset tehnilist pagast originaalselt segades-rakendades suudab vastassugupoolega sammu käia või neist isegi ees olla, mida - poliitilist korrektsust kõrvale heites - ei juhtu kuigi sageli (meenuvad ainult Jessica Bailiff, Maja Ratkje ja Hanne Adam aka adamned.age). (Loomulikult on ka olemas uusi suundi demonstreerivaid naiskollektiive - nt Anahita, Knitted Abyss ja Pocahaunted). "Floating Sounds" EP kasvas aasta hiljem üle albumiks "Chromatic Sigh" (plaadifirma The Hidden Shoal), mis vähemalt ühes webzine`s valiti 2009. aasta 100 parima albumi sekka. Kui keegi ka esitanuks selle parimaks, siis vaevalt oleks vastuväiteid suvatsetud leida.

Tõesti, Luciani helikeelt iseloomustab imetabane sensitiivsus - et mitte öelda afektiseisunditesse suikumine ja neist ärkamine - sfäärilise elektroonika, klassitsismi, helikunsti, drone`i ja eksperimentaalroki varjundite kaudu. Kui laenata ühte pealkirja tema kauamängivalt, siis võiks seda ka haldjate ruumirokiks nimetada.

Uus, 5-looline EP toob esile uusi toone - avalugu r735 on sulnis tervik post-rock-kangastustest, musique concrete`ist ning happelisest psühhedeeliast/indietronica-rütmidest. Kuid see, mis seejärel hakkab juhtuma, võtab pehmelt öeldes sõnatuks. Elektrooniline lummus paisub sümfooniliseks illusiooniks, ülenedes sakraalseks hümniks. Vaevalt et lõikavad kitarririfid siin-seal enam popkriitikute intellektuaalsetesse skeemidesse mahuvad, kuivõrd keelpillide funktsioon on järsult teisenenud. On see siis kitarri kui peenisepikenduse- või ersatsiga vehkimine, kui seksuaalse frustratsiooni maandamine, kui seksuaalsetele ihadele allumine ah? Naisterahvas lööb need skeemid sassi... . (Mis mõtet on raisata oma aega neile muusikariitikutele, kes kasutavad vanu seletusmudeleid, olles võimetud uut situatsiooni adekvaatselt aduma?) Kuigi ka Elisabetta Luciani allub ihadele, jääb selle suunitlus ilmselgelt traditsioonilisest rock-kehandist väljapoole. Tõsi, ka daam ise pole jälgede segamisega kitsi olnud. Kuidas tuleks lõpulugu Piano 5-1 mõista-haarata? Kui palju on sellel õigupoolest klaverimuusikaga pistmist - kui jätta välja esimesed 30 sekundit -, kui see kõlab nagu noir/space-beat/jazz rock, - kui Death In Vegas remiksiks Spiritualized`i?

Kuula albumit siit

10.0

[Artistid] Sunlight Ascending

Futurerecordings/Bandcamp
Stereo Killer
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] Logical Disorder Hypnotism and Gnosis (Xynthetic)

2009. aastal ilmunud 5-looline EP on näide ehedast death disco`st. "Death" osutab millelegi teisele - käesolevas kontekstis valju- ja tumekõlalisuse, ebastatsionaarsuse ja kompromissituse ning uuesti defineerimise kombineeritud mudelile. Katalaani Javier Barrero teos sisaldab ühelt poolt tantsumuusika iseloomujooni, kuid mille karakteristikud teisalt on suunatud tavaettekujutuste vastu käivaks. Teisisõnu kontseptsioon, mis eeldatavalt tantsitava muusikana jääb siiski tinglikuks, disorienteerivat märki sisaldavaks ning seetõttu spekulatiivselt mittetantsitavaks füüsilises mõttes. Üheks võimalikuks mudeliks on Kevin Shields`i (või The Seefeel) ja Autechre`i (või The Orb) kombineerimine - kujutage ette situatsiooni, kus kingapõrnitsemismuusika suurmeister saaks opereerida üksnes intellektuaaltechno elementidega - tõsi küll, ilma strukturaalsete piiranguteta. Tulemuseks oleks raskelt kukkuvate, kokkupuutepunkti otsivate, sügavustest kõmisevate ja kildudeks purunevate rütmidega koloss, millele vastukaaluks kõrgema heliregistri moodustaks eepiline (atmo)sfäärika (kuigi ka barcelonalase unistuslikkus näikse industriaalsetest ulmadest seestunud olevat). Kokkuvõtvalt kuuleme kontseptsiooni, kus dünaamilised helikihid kasvavad loomuldasa üksteisest läbi, kerkides muljetavaldavaks löögirusikaks. Seniseid ettekujutusi murendav meistriteos.

Kuula albumit siit

[Artistid] Alanna Takes A Solo

CLLCT
Myspace
Lastfm

Wings Of An Angel Requiem For An Anonymous Genius (The Breath Of Life, Carnal Annihilation And Miraculous Resurrection Of The Job Of Art) (ParaLucid)

"Requiem For An Anonymous Genius (The Breath Of Life, Carnal Annihilation And Miraculous Resurrection Of The Job Of Art)" on Felix Kaplan`i aka Wings Of An Angel`i järjekorras viies album. 10 lugu ja 53 minutit paljastavad israeliidist müstiku tihke kontseptsiooni, mis koosneb araabia/Lähis-Ida motiividest, eeterlikust koorilaulust, helipoeesiast, spoken word`ist, free jazz`ist ning vaevumärgatavast immitsevast elektroonikast. Tõepoolest, üldistatult võib seda teost käsitleda osana maailmamuusikast, kui moodsat fusiooni, milles traditsionalistlik laulumana on toetatud naturaalpillide (hurdy-gurdy, viiul, tabla-trummid) ja programmeeritud rütmidega. Meeleolud kõiguvad minoorse ja tumemeelse vahel või siis seguna kahest, mängides kohati teadlikult darkwave`iliku kontseptuaalse süngusega. Iseäralikem lugu on Ishq For Majnun, kus sõnum edastatakse emsii võtmes, mille taamal hakkavad tumedakõlalised orkestratsioonid tasahilju progresseeruma. Kunstiliselt suurepärane album, mis lisaks kõigele demonstreerib võimalikkust, et juudid ja araablased võivad rahumeeli üksteise kõrval eksisteerida ning teineteise kultuuripärandit austada.

Kuula albumit siit

9.3

[Artistid] Gobble Gobble

Gobble Gobble
Bart Records
Beko DSL
Myspace
Lastfm

Ducktails: Live at WFMU on Marty McSorley's show on 10/24/2008

Üle-eelmise aasta jõululaupäeval salvestatud 7-looline sett (sh intervjuu) paljastab Matt Mondaline`i suuruse. Kuigi väljutanud muusikat suht lühikest aega, on New Jersey resident mõne aasta vältel jõudnud üheks silmapaistvaimaks DIY-liikumise suurkujuks tõusta. Jänki on lugu pidanud töötlemata helikvaliteedist, salvestamiskeskkondadeks on olnud tööriistasara ja kelder ning levitanud oma loomingut üksnes kassettidel ja vinüülidel.

Kitarrid, Casio, Moog ja helifaaside modulaatorid on tema mänguvahenditeks. Helipilt on ühelt poolt uinutav, kuid teisalt (kohati väga) erk oma tekstuurilt. Mulksuvad elektroonilised (mini)efektid/drone, newage`ilikud süntesaatorite ja loodushelide põimumised ning minimalistlikult progresseeruv kihistus on vundamendiks, kandes edasi Neu!, Tangerine Dream`i, Conrad Schnitzler`i ja Harmonia aegumatuid ideaale - demonstreerides ilmekalt, kus peitub chillwave/glo-fi ideoloogiline lähtepunkt. Tõepoolest, suurepärane sessioon.

Kuula albumit siit

[Artistid] The Owl Archimedes

Wise Owl Records
Myspace
Lastfm

[Kogumik] Nene Records: La Compilacion 07 (Nene/FMA)

Monterrey kultuslabel`i Nene Records`i järjekorras 7 kogumik (nagu ka varasemad) peegeldab mingilgi määral Mehhiko (post-) punk`i ja kompromissidest mittelugupidava roki hingeelu hetkeseisu. 19 lugu, mis pärinevad aastatest 2005-2007, pakuvad stilistiliselt meeliülendavat kompotti. Siin on käredat kidrakraapimist, algusaegade rock`n`roll`i, blues`i ja rockabilly`i hõivamisega esiletõstetud kontrasti-nihet, elektriorelitest seestunud boogie-woogie`t, sonicyouthilikku piirjoonteta ängi, samuti The Pixies`e ja Dinosaur Jr stiilis laia viipega rokki ning loomulikult punk-muusika nihilistlikku irvet ja soppa näkku. Teisisõnu, 64 minuti jooksul säilib põnevus ja pinge. Personaalsed lemmikud on mõlemad Mockinpott`i träkid - teravat punk-kontseptsiooni happeliste süntesaatoritega segav Japon 4 ning Kim Gordon`i laulumaneeris hulpiv Hotel Roosevelt; samuti Mou (RBMK100) rohmakalt kolksuvate trummidega abrassiivne ruumipsühhedeelia, Los Margaritose´e (Mentes Programadas) pohhuistlik mäugumine ning Taladro Supremo (Naranja) vaikust lõhestav toores psühhroki eksplosioon (kus võib taaskord neliku Ranaldo-Moore-Shelley-Gordon vaikuse-, müra- ja selle vahepeale jääva ala piire märgata).

Kuula albumit siit

[Artistid] The Sarcastic Dharma Society

CLLCT/The Sarcastic Dharma Society
Less Than Three Records
Oh! Map Records
Myspace
Lastfm

Chad Golda - [FASTER THAN BECOMING THE PAST - TASTING YOUR OWN TEMPERATURE (Rack & Ruin)

Tuleb märkida, et Chad Golda sooloalbumid on allutatud rohkem eksperimentidele kui ansamblid, mille koosseisu on ta kuulunud (Ringo Star; starstarstar). Kuid määrad teatavasti ei determineeri muusika kvaliteeti, selle headust või keskpära (ning ootan pikisilmi starstarstar`i teist üllitist, järge nende suurepärasele debüüdile "Electric Goose and the Nylon Moose"). Ameeriklase personaalsed otsingud on üha süvenenud, leides pidepunkte psühhfolgist ja (obskuursest) elektroonikast, moodustades helide kombinatsioone, mida siinkirjutaja suvatseb nimetada modaalfolgiks - muusikaks, mis opereerib folgi võimalikkustega, mis kokkuvõttes läheb kaugemale New Weird America-liikumise keskmest.

"FASTER THAN BECOMING THE PAST TASTING YOUR OWN TEMPERATURE" on Golda kolmas sooloalbum ning esimene duubelalbum. Album väärib osadesse jagamist, kuivõrd stilistiline erinevus tekitab selge veelahkme. Esimene pool koosneb akustilistest numbritest, mille kohta tuleb märkida, et Golda ei ole eales kõlanud nii akustiliselt, unistuslikult ning lihtsalt. "Lihtsus" on loomulikult tinglik määratlus, kuivõrd ka konkreetsed pisimuutused helikeeles omavad tektoonilist mõju. Muljetavaldavalt sugereerivad numbrid, mis kinnistavad ameeriklase staatust meisterliku singer-songwriter`ina, lähenedes arvatavasti enim Nick Drake`i loomingule.

Teine osa koosneb elektroonilise muusika (selle puhul tahaks tõesti vältida mõistet "elektroonika") ja kammermuusika seosest. Ka pealkirjad vihjavad üheselt sellele - põhirõhk on tšellodel (ning selle süitidel). Kontseptualism, mille minimalistlik, altkulmu põrnitsev elektrooniline mikrotonaalsus paneb ajukeemia pulbitsema. Tšellode tumemeelsus omandab uusi vorme, kulmineerudes (müra)orkestreeringutena. Ei imestaks, kui jänki järgmine üllitis sõuab juba modernklassika sõiduvees, kuivõrd neid elemente on ka käesoleval kuulda.

Esimese osa eest 10, teise poole eest 10. Meistriteos.

Kuula albumit siit

10.0

[Artistid] Plastique Noir

Plastique Noir
Ekleipsi
Pisces Records
AF-Musik
Myspace
Lastfm

Chappaquiddick Chappaquiddick (Noise Horror)

Chappaquiddick on Taylor Ross, Jeremiah Johnson ja Mark Lynn Jacksonville`ist. Taylor Ross`i (Picayunes) muusikat olen siinses blogis ka varem tutvustanud. Trio 14-looline ja 31-minutiline debüütalbum on segu psühhedeeliast, avangardprogest ning improrock`ist. Intensiivselt esitatud helikihid moodustavad muljetavaldava terviku. See pluss pillikooslus - bass, trummid ja klahvpillid - toovad mällu ennekõike Canterbury legendi The Soft Machine`i. Tõsi, Chappaquiddick`i kohati pilti-eest-viskavad trummeldamised ja vokaalapoteoosid lähenevad hardcore-numbritele, olles seeläbi suguluses Witchporn`i ja The Moon Runner`iga. Muidugi, võib üksnes oletada, kas vihahood on spontaansed või teeseldud-kontrollitud (kahtlustan viimast). See on uus underground-muusika, mis defineerib end sarnaselt 80ndatele kassetikultuuri-liikumise kaudu. Veneetsia progegeenius Gianluca Missero alias Hox Vox andis tagasisidet, öeldes, et omal ajal USA`s elanuna nägi ta küllalt seesuguse taotlusega (clean psychedelia eclectic mix-up) punte, kelledest mitte keegi ei osanud oma kontseptsiooni niivõrd impressiivselt välja mängida kui Chappaquiddick. Ta võrdles bändi "muskleid pumpava Slint`i" ning teiste Louisville/Chicago (jazz`ist mõjutatud) post-rock-ansamblitega. Kahtlemata väga värskendav kogemus ning üks selle aasta üllitisi.

Kuula albumit siit

10.0

[Artistid] Jordan Reyne

Jordan Reyne
Myspace
Lastfm

Oskar Hallbert doodling (Resting Bell)

Olen täiesti veendunud, et päris paljud lisaks siinkirjutajale ootasid pikisilmi Põhja-Rootsis metsade keskel elava eraku kolmandat albumit. Tema eelmised, "Sid Apartement EP" (2008, Rain Music) ja "1123581321345589" (2009, Zymogen), peegeldasid südame alt külmaks võtvaid minoorseid meloodiaid läbi elektroakustika, folktroonika, kammermuusika, slowcore/sadcore`i, musique concrete`i ning sound-art/digitaalse helitöötluse võtete. Tema esimest taiest on muuseas kirjeldatud kui “näpupuute-kitarrimuusikat kusagil tänava keskel või ülerahvastatud maja kauges nurgas”.

Ka uus, 5-looline EP kasutab samu võtteid ning kulgeb eelpoolmainitet žanrite piires või sinna vahele jääval eikellegimaal. Rahvamurru hääled, tänavamüra, kõiksugu sahinad-kahinad, kitarrinäpped ja mandoliinisillerdused; progresseeruvad, vaikselt hinge juurduvad meloodiajupid annavad kogu kupatusele sihi ja mõtte. Ja kuidas veel! On ilmselgelt kuulda, et rootslane on teinud rahu maailma ja Kõigevägevamaga. Muidugi, küünitsedes võiks väita, et käesoleva üllitise suurim viga üleüldse on selle lühidus (12min ning 12 sekundit). Kuid geenius ei peagi ruttama penikoorma sammudega, piisab, kui annab vahetevahel enesest märku. Jään pikisilmi tema järgmist üllitist ootama.

Kuula albumit siit

9.3

Okinawa Lifestyle Lazy Friend You Move So Fast (haaa00a00a0a/Bandcamp)

Tbilisi duo eelmist reliisi "Naha" - kahtlemata üks parimaid sellest aastast - arvustades avaldasin lootust, et loodetavasti kuuleme neist veel ja veel. Tõepoolest, meisterlik looming, milles on esindatud ning omavahel tasakaalustatud meeliülendavad harmooniad ja kaasakiskuvad nurgelised strobo-rütmid. Uus 5-looline EP jätkab vankumatult eelmise reliisi "Naha" rida. Funky`d electro-haagid ning läbi klubimuusika filtrite kulgev elektrooniline popmuusika kätkeb eneses loomulikult ka tugevat chillwave-glo-fi elementi, olles rohkem kui eales varem lähedal näiteks The Neon Indians`ile. Kuigi David Datunashvili-Gigi Jikia alustasid atmosfääriliste-unistuslike numbritega (debüütreliis "Roswell Crash" EP), on rütmid järjest olulisimat rolli nende helipildis omandamas. Kaasaegne indie dance´i vaste.
----------------------------------------------
Having reviewed their previous release "Naha" I expressed my strong hope that we would get a lot of issues from this crafty Tbilisian duo in the future again and again. Their alchemistry is a good example of balancing of magical harmonies and edge-y strobo rhythms. Indeed, a new EP does continue walking on in the steps of "Naha". All of those funky electro strokes and through the filters of club music roving electronic pop tunes are previously blended strongly with exhilarating chillwave/glo-fi aesthetics, for instance, being as close to The Neon Indians as they have never done it before. This music can seriously be described as contemporary indie dance.

Kuula albumit siit

9.3

[Artistid] Two Lane Phonebooth

Two Lane Phonebooth