[Vana ning oluline] Death and Vanilla Death and Vanilla (Bandcamp)

Kui ma tahaksin või oskaksin popmuusikat teha, siis kõlada nagu Malmö punt Death And Vanilla oleks ahvatlev mõte. Isegi väga. Nad on kahtlemata lahedad - deklareerivad albumi reliisidaatumina 2021. aasta jaanuari (õige on aasta 2008) ning eeskujudena toovad välja kõikvõimaliku avangardmuusika ja (innovatiiv)pop`i panteoni - Alice Coltrane, Broadcast, The Zombies, Stereolab, Siouxsie & The Banshees, Ennio Morricone, Henry Mancini, Current 93, Krzysztof Komeda, The United States Of America, Charles Mingus, David Axelrod, The Beach Boys, Motown, Roy Budd, The Velvet Underground, The Shangri-Las, Hungry Hippos, Roman Polanski, Piero Piccioni, Sun Ra, Love, Piero Umiliani, Nino Rota, Nico, Sunn O))), The Mamas & The Papas, BBC Radiophonic Workshop, The Ronettes, Can, Eggstone, Tim Buckley. Jajah, tänapäeva (totaalsed) inimtüpaažid - selleks, et üle ajahorisontide kiigata, tuleb teada tuleviku märke. Seesugust krautrock`ist, elektroonikast, 60ndate tüdrukutepopist ning üleüldse mahukat viitesüsteemi kasutavaid bände on varasematest aegadest ikka ette tulnud. Stereolab, Pram, Broadcast, Flunk. Ometi - kui te olete väsinud näituseks Stereolab`i viimase otsa (või üleüldse) loomingust, siis vahelduseks kuulake rootslasi. Nende vokaalliinid ei kulu ega tekita kuulajas tüdimust, helikihid on kenasti üksteisest eristatavad; kuigi meloodiajoontes ei ole teab mis keerulisust, kriibitakse nendega ajusoppi sügavad täkked. Vektoriaalsus ja dünaamika. Kosmosepopparid. 2021. aasta ei olegi utoopia, ei näigi ülepakutuna - näis, kas 11 aasta pärast näiteks kuulub seesugune muusika autofirmade poolt pakutava varustuse hulka? Kes ütleb, et autod veel maanteedel vuravad? Kas muusika saab olla suurem kui elu? Tuleviku muusika. Seda see ongi. Mina igatahes olen sellesse ansamblisse armunud. Jäägitult.

Kuula albumit siit

[Artistid] Uberlulu

Uberlulu
Uberlulu

[Vana ning oluline] Velvet Davenport Happy Ending (Velvet Davenport)

Pöördume tagasi aastasse 2009. Mul on hea meel, et Neon Indian`i “Psychic Chasms” EP pälvis suurt tähelepanu. Headus ning tähelepanu said adekvaatselt seatud proportsiooni. Teisalt, headus ning tähelepanu reeglina ei saavutagi tasakaalustatud suhet. Sageli on nii, et kui kuuled mõnd teist vapustavat artisti, mõtled, et mis kuradi pärast üks saavutab edu ning teine mitte. Aasta 2009 ning teiste all mõtlen Tan Dollar`i,Dizzy Jaguars!`i, Sore Eros`i ning Eureka Brown`i albumeid. Ning loomulikult Velvet Davenport`i albumit “Happy Ending”.

VD tõmbab lahti 60ndate folk-underground`i ning psühhedeelse muusika kaardi, võimendades nonde stiilide/liikumiste marginaalseid tahke. The Incredible String Quartet ning rollingute “Their Stanic Majestic Request”. Minneapolis`e kuuik tulistab julgelt, häbenemata ning stiilselt. See on paras ime, kuidas üks nullindate bänd oskab produtseerida niivõrd kauge- ja kauniminevikulist kõla. Selle eest tulebki enamus punkte ära anda. Ka piltidel näevad need tegelased välja nagu tänapäeva äraeksinud hipid. Tõepoolest, kaasajas püsib see punt marginaalsete tahkude suurendamise kaudu. Näituseks You Are The Fool, mis läbi filtrite võimendatuna kõlab nagu kõhurääkija manifestatsioon, Thanks Robbie`i veider fragmenteeritus või siis Outside Man`i sissejuhatav tehno/big-beat-rütmistik. 20 lugu 34 minuti sees ei ole ka kõige ordinaarsem albumikontseptsioon. Hoolimata minevikku jõllitamisest kõlab see album (retro)futuristlikult ka 17. jaanuaril 2010.

Kuula albumit siit

Alexander Kibanov/HZ Two sides of life (Justnotnormal)

“Two sides of life” on venelaste kahasse tehtud album. Aleksandr Kibanov`i diskograafiat ning muusikalist aktiviteeti uurides näib, et ta on kogu oma (noore) elu ainult muusikale pühendanud. Lõputu nimekiri soolo- ja split-reliisidest, koostööprojektidest (sh Aleksei Borissov`i ning Kenji Siratori`ga) ning kogumikest. Lisaks veel veab ta 4 plaadifirmat. Stilistiliselt ulatub mehe muusika eksperimentaalsest ämbiendist ja psühh(dada)pungist kuni harsh noise`i ning spoken word`ini. Julia Timofejeva aka HZ on ka tuntud kui Âûïü ning N|B|K.

Mõlemad osapooled pakuvad eriilmelist, samas teineteist täiendavat helikeelt. Aleksandr Kibanov eksperimenteerib valdavalt hillitsetud elektroonilise helikeelega, pakkudes tagurpidi kukerpallitavaid helisid, kellamängulikku rütmitiksumisi ning vaikseks keeratud abrassiivseid bassiseinu. Lugu Cycle of night kaugeneb eelnenud träkkidest, esindades atmosfäärilist ning tsillivat hoiakut - happeliste sündisaundidega murendatud psytronica/psychill/psybient. Lugu The end algab akustiliste keelpillide jõuliste näpetega, millega õige pea liitub kilav elektroonika, ning digitaalne mürakollaps lehvitab hüvastijätuks. See muusika meenutab mulle oma kõlalt osaliselt ühte 7-8 aasta eest kuuldud kogumikku, kus akadeemilise haridusega heliloojad lõid digitaalelektroonilisi taieseid, mida oli pelutav kuulata. Õnneks AK oskab helikeele steriliseerumist, toda vaimusilmas kangastuvat luitumist osavalt vältida-peita.

Julia Timofejeva helikeel on märksa lopsakam ning massiivsem. Loodushelidega vürtsitatud drone-pulseerimisele lisandub veel paar kihti, fraktaalid segunevad ning helisein valjeneb sugestiivseks ämbientmüraks (I`ll never make up). Seejärel kihid settivad, heli selgineb, ning muutub peaasjalikult ruumiliseks eksperimendiks - eepiliseks avardumiseks, rohesiniste horisontide poole liikumiseks. Subtle soundfields või dreamscape - nagu seesugust muusikat tavatsetakse sildistada (Anomaly). Loos Transparent World elimineeritakse emotiivne tahk, heli minimeeritakse. Kas õhk, mis teoreetiliselt ei kaotaks oma energiat, mis liiguks lõpmatult läbi metalltorude, kiiskaks samamoodi metalselt? Objekt laiuvas üksinduses. Timofejeva jätkab muljetavaldavalt - eelmise loo lõpp areneb minimalistlikuks ämbientoopuseks. Tegelikult tundub “ämbient” sõimusõnana seesuguse muusika kirjeldamiseks. David Toop ning Brian Eno näivad teisest maailmast pärinevat. See on pigem kirurgiline helikollaaž - kihtide liitmine kinnisideelise täpsuse ning pühendumusega. Helimaastik avardub, tuksleb ning põleb. Selles on nii Pan America`t meenutavat linnulennuvaatelist monumentumit kui ka Caustic Reverie`le omast düstoopset (sise)ruumiängi. Põlemine muutub kurjaendeliseks lõpuloos Puddle mind, mis võiks vabalt mõne ilmaruumilise, Alien-tüüpi ulmeõuduka helindiks olla.
Venelanna lood moodustavad vaieldamatult ühe parima (eksperimentaal)ämbiendi taiese, mida mul on au olnud kuulata. Albumi esimese osa eest 8.8, teise eest 10.0. Seega...

Kuula albumit siit

9.4

[Artistid] entertainment for the braindead

entertainment for the braindead
aaahh records
Aerotone
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] The New Drum The New Drum (Scribble Kite)

Esiteks on mul suur rõõm teatada, et soliidset indiemuusikat (The Procedure Club, Molloy And His Band, Transvorder, The Human Elephant) väljastanud plaadifirma Scribble Kite on pärast rohkem kui aastast eemalolekut tagasi (Oh No Nuno! “Got Soul Go Fight”). Tõsi küll, seekord on leivad pandud ühte kappi teise Mehhikos plaadifirmaga Umor Rex. Ajalehele Postimees saadetud 2008. aasta parimate albumite edetabelis pärines mul paar asja ka SK diskograafiast. Selles nimistus olnuks kindlasti ka The New Drum`i omanimeline album, kui jõudnuks õigel ajal läbi kuulata.

Kalmar`ist pärit Pär Boughardt`i tuntakse ennekõike huvitava popduo Outmen ühe poolena. Aga jah, The New Drum tuli, nägi ja võitis (ning kahjuks ka kadus). 8 lugu keskmise pikkusega alla 2 minuti. Kuigi rootslase saundis on ka nullindate alul haibina lakke karanud 70ndate (proto) punk-rock`ist inspireeritud lackluster-popi elemente, lükkab ta selle ees magamistoa ukse kinni. Teisiti võib ka tema saundi nimetada revival`i negatsiooniks või ajastutruuks versiooniks. Ajastutruudus väljendub (totaalse või selle lähedase sünteesi) kontseptsioonis. Tänapäevane (pop)muusika on ju kõike haarata püüdev. Suuname korraks mõtted seesugustele liikumistele nagu New Weird America, soomlaste metsafolk või chillwave, ning asi ongi selge. Rootslane võtab DIY-esteetika, luues karvast, samas naturaalset helipilti, laseb voolata suurtel meloodiatel (The Frog, Electricity, The Ghost), põletades oma lihtsuses maha tõkked kuulaja ja enda vahel. Bourghardt ei ole popstaar – ta ei vaja klantsajakirju ega kõikvõimalikke skandaale/sööda etteheitmist, ta on kõigest muusik. Ta teps mitte ei häbene kõrvutada feedback`ilikku indu ja ballaade, odavate süntesaatorite rütme ning hämust kitarrisaundi, kasutada indie/lo-fi/ noise/elektroonika segustamise valemeid (Staden). Olla nii joviaalne kui mõtlik, varjutada kui särada.

Mis me siis saime kokku - alternatiivpopi erinevad paled , lo-fi, magamistoapop, mahepop, fuzz pop, DIY, elektroonika, müra. Mülgas ja taevas, dekadents ning eksperimentaalne foon. Vaevumärgatav irve asja man. Ühesõnaga - ei olegi seda nii vähe. Õigupoolest demonstreerib Pär Boughardt, kui vähe on tegelikult tarvis, et luua suurepärast muusikat. Oleks meie mandril rohkem seesuguseid artiste, kehtiksid tõesti Kraftwerk`i lauluread: Europa Endlos/Eleganz und Dekadenz/.

Kuula albumit siit

[Artistid] Dizzy Jaguars!

Dizzy Jaguars!
Myspace

[Vana ning oluline] XYDZO Y (Pulsations For You)

“Y” on suur album. Kuigi välja antud Pulsations For You poolt 2008. aastal, viivad selle jäljed 2003. aastasse. Suur album kuidas? Sven Swift (aka Bettina Rhymes) võrdles seda Eno-Byrne`i legendaarse koostööga “My Life in the Bush of Ghosts”, samuti on seda nimetatud üheks parimaks vabalt reliisitud albumiks üleüldse, millega saab üksnes nõustuda. “Vabalt reliisitud album” on üldjuhul vajalik, kuigi konkreetsel juhul liigagi piirav kategooria. Plaadiümbriselt vastuvaatav kaheharuline oksaraag (milledel omakorda on uued oksaraod, ning pudemed) sümboliseerib siin olevaid põhielemente. Üks on etno/world music ning teine teravanurkne elektroonika. “Y” on vaieldamatult eksperimentaalelektroonika/etnomuusika tippteos, kaasaegse etnofusiooni teenäitaja, kuigi reaalselt mõju omal ajal ilmselt mitte väga avaldamata.

XYDZO taga on mees nimega Ljekio Ulmar, kes oma igapäevast leiba teenib metsavahina Karjala looduskaitsealal töötades. Ta asutas projekti 1999.aastal eelmise projekti ИР varemetele. Tema aktivasse kuuluvad veel osalemised erinevates projektides (Экология Звука, Yoki, Девять) ning sooloalbumitel. Karjalase tihe seos-seotus loodusega on helipildis tajutav. Sellega seotult ka Karjala šamaanide kuulsusrikas minevik. Albumit on kirjeldatud järgmiselt: “Looduse hääl, Karjala taiga müra, Aafrika päike, polaarvalguse tuiklemine, ning vaikus ja lõp(pe)matus samaaegselt.” Aga on muudki - lugu Alebet (millele laenab hääle keegi Zuzina) on bõliinalaulu ning elektroonika ristand, sarnanedes seeläbi teise Vene ansambliga Volga. Lisaks on laenatud kajaefektidesse mähitud vokaalsämpleid ühelt muistselt Islandi fonograafilt (albumi ühes väljapaistvaimas-eristuvaimas loos Djug - agressiivselt motoorse pulseerimisega drone-vektor avab uusi universumiuksi) ning ka aborigeenide kosmogoonilisi mustreid ei ole välja jäetud. Ühesõnaga, lisaks sisule on album ka geograafiliselt sirutuselt sõna-sõnalt maailma(le kuuluv) muusika. Etnofuturistlike ning transtsendentse ülevuse tõttu ei piirdugi “Y” ainult sellesinatse Sinise Keraga. Elektroonilisel helimaastikul on tunda nii ninjatune`ilikku sünteetilist sametpuudutust kui ka warp`ilikku teravust ning väänet (mainitet adjektiivide taha peituvaid plaadifirmasid mainib Ulmar enda peamiste mõjutajatena, kõrvuti etnotaadi Glen Velez`iga). Teravat, kiiskavat võnget paljastab ehk kõige paremini lugu Tudrahi, millele eelneb imetabaselt hõllanduslik Kuyhet. Loos Tulie (on see Tuli?) ristuvad newage`ilikud flöödiheiastused ning afrofuturistlikud rütmid. Kuna album on täis rohkem- ja vähemvarjatud nurki, tundmatuid muutujaid, siis iga kuulamiskord annab uue tulemuse. See ongi meisteroopuse põhitunnus. Ka kuulake XYDZO kahte ülejäänud albumit - “Untitled” ning “Timber: Old Lumber”.

Kuula albumit siit

[Artistid] adamned.age

adamned.age
Myspace

Håkan Lidbo Atombomb EP (Depth Recordings)

Håkan Lidbo`t on kirjeldatud kui üht kõige produktiivsemat ning eriilmelisemat tantsumuusika artisti, kes eelmise kümnendi lõpust alates on produtseerinud ja olnud osaline 200 albumil/EP-l/kompilatsioonil ning teinud koostööd loendamatute plaadifirmadega, sh EMI, Tresor`i, Astralwerks`i ning Shitkatapult`i, Planet E, Force Inc`i, Ministry of Sound`i, Tigerbass`i, V2, Mille Plateaux`i ning Compost Records`iga. Lisaks veab ta plaadifirmat Container, mille sihiks on tutvustada eriilmelist Skandinaavia muusikat maailmas. Tuntuimatest artistidest on teda võrreldud Steve Bug`i, Anders Tilliander`i, Martin Landsky`i, Phonique`i ning John Tejada`ga. Vaatamata sellele, et teda tuntakse ennekõike klubimuusika produtsendina, on stockholmlase žanriline tegevusraadius olnud väga lai - ta on mänginud improviseeritud piaanomuusikat, produtseerinud lisaks kosmilisele ämbientmuusikale, nu-jazz`ile ning glitch-elektroonikale ka kammerlikku keelpillimuusikat (Wind Chamber Orchestra), olles ka ise vahetu osaline klassikalisi seadeid ning elektroonikat ristavas kammeransamblis Chambertronica (helikeelelt meenutab see Under Byen`it ning Efterklang`i). Samuti on ta olnud nõutud remiksija.

Kuigi“Atombomb” EP on klubirütmikeskne, on see siiski divööörsss reliis. Nimilugu alustab dub`iliku vokaalliini ning dub house`i määrdunud rütmidega. Monster X õigustab oma nime - kuigi träki algus tungib 90ndate alguse ambient techno valdustesse, võtavad õige pea võimust raskelt puurivad elektromotoorsed maatriksbiidid, mis vahelduvad aeg-ajalt popurriiliku meloodialiiniga, mis justkui jookseks mõne lastesüntesaatori demo pealt. Naiivne ning lõbus sentents on hunnitult vaheldumas pingestatud loop`idega. Võrreldes aasta taguse, Broque`i all reliisitud hüpnootilise tech-dub`i ning deep techno`ga palistatud meistriteosega “snaella doktorn” EP või (minimalistlikku) happetehnot pakkuva "Technotainment" EP`ga (Third Wave Music) pakub käesolev üllitis mitmekesisemaid, hetkeks ka vallatlevamaid numbreid. Lidbo mängib nendega hetke, seni, kuni kuulajas vastandlik emotsioon esile manipuleerida. My Tidy Bedroom areneb tech-elementide, kajakodade ning võimsa dünaamikaga deep house`iks. Super lugu! Isegi field recording-kihid on sisse sämplitud! Leiblikaaslane Brandon Plank pakub motoorse dub/minimal techno-remiksi nimiloost - tasemel töötlus, mis pakub soliidset alternatiivi originaalile. Albumi kriipsutab elegantselt alla Viewpoint Blue - selles on nii laundžilikku kergust, teisalt ka motoorset, samas sügavat tech-house-malakat. Ei oleks tarvis vist mainidagi, et taaskord suurepärane lugu. Nagu terve album tervenisti. Mis ilmselt ei saanudki Håkan Lidbo brändi arvestades teisiti minna. Keeruline on sellest muusikast välja saada.

Kuula albumit siit

9.6

[Artistid] starstarstar/***/Ringo Star

starstarstar
starstarstar
starstarstar

our Subatomic Earth Underscore (Modicum Of Silence/Jamendo)

Vaevalt sai uus aasta alata, kui Nic Ross on taas platsis. Rõõmuga. Võib ainult kihla vedada selle peale, kas noor ameeriklane rõõmustab meid sel aastal rohkemate albumitega kui mullusel aastal (5 albumit). Tõsi, albumi pealkirja vaadates võib arvata, et selle teosega koos saab ühtlasi projektile joon alla kriipsutatud. Teisalt, kui võimalust on, siis reliisida aasta jooksul album (või palju albumeid) on kindlasti palju etem kui anda välja album iga 2-3 aasta tagant. Lisaks tunnetuse säilitamisele võivad ka muusikakriitikud muusiku suurele vaevale lihtsalt vee peale tõmmata.

“Underscore” koosneb 4 loost, mis kõik kannavad pealkirja sama tiitlit (pluss järjekorranumber). Esimeses loos esitleb OSE uut tahku oma saundis - seda alustab raadiolainete intensiivne kruttimine ning mineviku sügavustest pärit jutuvada, milledest saab kontrapunkt eepilistele tumeainelistele post-rock-helistruktuuridele. Õieti viiimatimainitud element saavutab loo arenedes tasahilju ülekaalu esimese üle. Loo lõppu kaunistab vaikne, kuid hõrk ämbienttekstuur, meenutades puudutuselt suurepärast mikrotonaalset ämbienthõllandust Palus Somni (albumil “Infinite”). Ning jutusämplid on albumit algusest lõpuni läbiv element. Teine träkk rõhub kõrgetele ja kaugeleulatuvatele kitarrivõlvidele ning helikihtide segustumisele, kõlades nii nagu olemuselt massiivne eepiline instrumentaalrokk kõlama peaks. Kolmanda loo massiivsetes doom-riffides on palju veenvust, mis üleneb võimsaks post-metal-crescendo`ks. Crescendo peksleb-taob kuni järgneb püänt - lugu lõpeb medikamentide reklaamiga kaugetest aegadest. Albumi lõpetab massiivse kitarriinertsina (esile- ja edasi)rulluv ning hingetõmbekohtadega vahelduv Underscore IV. Üles-alla kihutamine nagu läbi alternatiivmetallisti ajukäärude.

Siksakilised manerismid on käesoleval albumil suht kergesti ettenähtavad, prognoositavuse tõttu koguni pelutavad, samas kui need hetked kätte jõuavad, on neis palju kaunist ülevust. Dekadentlik ülevus. Kuid mõte sellest hakkab mind tasapisi väsitama.

Kuula albumit siit

8.4

[Artistid] The Family Simpson

The Family Simpson
WM Recordings
Myspace
Lastfm

Eureka Brown iDigitalia! (Digitalia)

Mitte juhuslikult ei valinud ma viimaseks 2009. aasta albumiks välja Indiana osariigi linnakesest pärit Eureka Brown`i. Õieti tahtsin nende albumit “iDigitalia” juba 3-4 kuud tagasi arvustada, kuid nende myspace`i leheküljel olid kõikvõimalikud viited albumi(te) allalaadimisele-ostmisele elimineeritud (arvatavasti see ajavahemik püüti endale plaadilepingut hankida). Muuseas - täiesti teenitult - leidis samuti nad üles plaadilepinguta talente tutvustav saade “BBC Introducing”.

Suurepärane debüütalbum "future vison of the digital underground" (2007) paljastas Urbana duo edu saladuse - ühelt poolt õrnalt moonutatud, taamale lükatud õhulised ning sugestiivsed vokaalliinid, teisalt nende kontseptsioon, kus minevik ja tulevik ühtivad 21. sajandi popmuusikaliseks olevikuks. Tõepoolest, helipilt tundub isegi tänapäeva situatsiooni arvestades "omast ajast ees olev" - küberturvises juurtemuusika (kantri- ja folgimuster) kohtub burtbacharach`iliku meloodiakergusega. Kui vahepeal mulle tundus, et New Weird America hakkab dekadeeruma - Animal Collective eemaldus sellest ning hakkas karutantsu vihtuma (siinkirjutaja jaoks on “Merriweather Post Pavillion” AC algusaegade vaba ning eksperimentaalse vaimsuse räige reetmine ning üldiselt tasemelt ülepea p...sekukkunud album - seesugust vaimuvaesust ning närivat kiretust poleks Avey Tare`lt-Panda Bear`ilt osanud oodatagi), Six Organs Of Admittance`i viimane oli kahvatu ning Ariel Pink`i viiimased albumid on algusaegade üllitistega võrreldes võlus kaotanud. Õnneks on elu edasi läinud ning uued andekad muusikud on oma koha hõivanud või sisse võtmas. Eureka Brown on vaieldamatult üks säravamaid tähti uues laines.

“iDigitalia!” võtab esimese albumi põhistruktuuri ning täiendab seda mõne uue elemendiga. Näiteks avaloosse Intro Dub näikse Portishead`i tumekõlalisi kinemaatilisi kajaefekte sämplitud olevat. Muusika on muutunud sirgjoonelisemaks, ehk ka popilikumaks, juuri ei ole enam niivõrd kuulda ning meloodiate-harmooniate intensiivne lainetus lööb teravalt üle ääre. Teravuse puudumise korral muutuks seesugune virvarr lihtsalt väsitavaks. Seitsmes lugu Mystical Crystals on albumi, siinkirjutaja arvates aasta kulminatsioon üleüldse. Mööndes, et kuigi kuulasin MC eelmisel aastal konkurentsitult kõige enam, ei ole träki müstilisest nimbusest veel midagi kaduma läinud. Popmuusika suure algustähega. Tähepop. Kõik on ideaalselt paigas, täiuslikult proportsioonis. Bänd ise näib ka seda lugu väärtustavat - myspace`is on sellest kahelooline versioon.

Väga hea album, kuigi debüüdikat vahetult enne kuulates kipub selle tähesära veidi tuhmuma.

Kuula albumit siit

9.4

[Artistid] Barbagallo

Barbagallo
Barbagallo
Barbie Noja
Myspace
Lastfm

The Bilinda Butchers Beko_14 (Beko DSL)

Mitut Bilinda Butcher`it sisaldab The Bilinda Butchers? TBB on USA`st Concorde`ist pärit hetkel Prantsusmaal resideeruv duo (Michalek ja Adam), kes on näpanud nime legendaarse My Bloody Valentine`i legendaarse kitarristi järgi. Kui tänapäeval viidatakse 80ndate-90ndate naispauerile indiemuusikas, siis enamasti mainitakse Bilinda Butcher`it-Debbie Googe`i (MBV basskitarrist) esimeses järjekorras. Mis saakski parim tunnustus muusiku (elu)tööle olla, kui tema järgi mõni ansambel nime saab? Meenub kohe eelmise kümnendi alul korraks laineid löönud USA punt The Mooney Suzuki, mis oli oma nime võtnud CAN`i fantastiliste lauljate-etlejate ameeriklase Malcolm Mooney ning jaapanlase Kenji “Damo” Suzuki järgi. Rääkides alternatiivajaloost muusikas, huvitanuks mind 2 võimalikku arengusuunda - mis saanuks siis, kui Bernard Butler poleks Suede`i hüljanud pärast (siinkirjutaja arust 90ndate parimat) albumit “Dog Man Star” ning kuhu jõudnuks CAN võimsa neurootilise vokaalmaneeriga afroameeriklasega eesotsas?

Prantsuse ameeriklased ei häbista kuidagi indiedaami. Vaadates kuulajaid erinevate maskide tagant, demonstreeritakse oma jõulist muusikalist löögirusikat. Kui ma kuulasin nende kaverit The Pillows loost Girls Don`t Cry ning originaallugu Japan Time võttis sealt kostuv ilu alustuseks katuse kergelt võbisema. Kõlas nagu MGMT või Trembling Blue Stars, mis oli ohtralt 80ndate õndsakõlalise, õrnalt newage`iliku süntpopkastmega üle valatud. Chillwave.

Ka uus kahelooline EP (hetkel maailma parimat avangardset shoegaze`i/lo-fi elektroonikat/avant-pop`i/ psych-rock`i reliisiva) Beko DSL-nimelise (singli)leibli all jätkab alustuseks sama rida (Tulips). Sellele järgneb kaver The Pains Of Being Pure At Heart`i loost This Love Is Fucking Right! Võrreldes originaalträkiga on selles rohkem touch`i ning unistuslikkust. Imeilus kaver, mille ilmestamiseks sobib tõesti hästi kirjeldus “Field Mice kohtamas Slowdive`iga”.

NB! Miks ma nimetasin Beko DSL`i parimaks omasorti leibliks? Kuulake lisaks ka Wonder Wheel`i (seda lo-fi vahenditega tehtud perfektset kosmilist shoegaze`i kuulates tahaks lihtsalt karjuda!), kuulake The Procedure Club`i, Woven Tales`i, Uesa Guilbe`i, kuulake Hanging Coffins`it, The New Line`i, Cough Cool`i ning midagi saab teis kas lahti raputatud või siis juurde riputatud. Lisades veel juurde seesugused ansamblid nagu Eureka Brown, Wavves, Neon Indians, Tan Dollar või Memory Tapes, jääb üle vaid imestada, kui hämmastavat saundi tehakse tänapäeval (alaväärsuskompleksi põdevate) eurooplaste poolt kohtlaseks peetavate USA`laste seas! Mõnele Sorbonne`i EU-nuhhile võiks pildi tasakaalustamiseks neid asju lahkelt soovitada. New Weird America uus laine on oma kohta sisse võtmas.

Kuula albumit siit

9.8

[Artistid] Clinker

Clinker
Clinker
Myspace

Thuoom sun resonate my summer (Textural Healing)

Metsad ning veekogu kaldad on läänemeresoomlastele pikka aega loomulikuks elukeskkonnaks olnud. Seetõttu ei ole imestamisväärne, et suured metsamassiivid laiuvad jätkuvalt Põhja-Euroopas, olemata “turvalisteks” parkideks muudetud. Mets ei ole “võõras” ega “ohtlik”, see on tugevalt identiteedi osa. Samuti nimetavad soomlased oma underground-folgi liikumist “metsafolgiks”. “Metsafolk” ei tähendagi mitte niivõrd kusagil metsade vahel salvestatud muusikat, vaid omab ennekõike sümbolistlikku tähendust. “Metsafolk” on oma horisondis sama läbipaistmatu kui mets ise - folkmuusikal kui sellisel on omad “puud” ees - psühhedeelne ning post-psühhedeelne elektroonika, elektro- ja psühhoakustilised keskkonnad, drone, ambient/illbient, noise ja lo-fi.

Üks selle liikumise esindajaid Tuomo aka Thuoom (vahetevahel ka kui Thuuooom) klassifitseerib oma muusikat kui "metsaelektro”. Mees, kes umbes 10 aastat tagasi mängis veel metalbändis ning katsetas popelektroonikaga (isegi millede nimesid ei pidanud ta oluliseks mulle mainida, tõsi, vihjates, et raskemuusikabänd jõudis lokaalselt tuntust koguda), on sellest seosetult kaugele irdunud. Katsetused marginaalsete tehnikate ning avangardžanritega on selle ilmseim tõestus. Drone, improvisatsioon, child music, elektroakustika, minimalism, circuit bending, ambient, vokaal(häälikute)eksperimendid, avant-folk- ja elektroonika. Kogu diskograafia - 7 albumit - on üllitatud veidi rohkem kui aasta jooksul (2008-2009) omaenda leibli Textural Healing all. 2009. aastast pärineb 4 albumit.

“Sun resonate my summer” on jätk albumile “EL EP”, mis hõlmas üksnes inimhäält (ning katsetusi kahe foneemikombinatsiooniga). Tuomo uueks lähtekohaks on pärishelide miksimine arvutimanipulatsioonidega. Kuigi lood nagu rubicon delayed, 3000 ning grilf vihjavad jätkuvalt eelnenud üllitisele, on see hoopis teistsugune teos. Tegelikult on ka äsjamainitud träkid varasema edasiarendus - näiteks rubicon delayed kõlab kui minimalistlik vokaaltekno. Jõulisus ning intensiivsus, mis oli nii iseloomulik albumi “Aava” domineerivates drone-liinides, paljastub ka loos smooth reversi. Tagurpidi käiatavas repetiivsuses, selle minimeeritud nihkes peitub võimas psühhvarjund. Avangu 6star folgilik kitarriläide areneb elektrooniliseks lainetuseks. Psühhfolgi liinid suunatakse loo kulgedes rohkemal ja vähemal määral läbi digitaalfiltrite. Ka lugu k`bomm algab õrnalt robbiebasho`liku ragamuusika mõjutustest kantud kitarritinistamisega, kuigi õige pea avastad ennast mesilaste motoorse sumina keskelt. Kuigi see ei ole ähvardav vaatepilt - pigem tekib kujutluspilt suurest putukasülemist lendamas kusagil kauni ja avara loodusmassiivi taamal. Kuigi akustilisi ning kitarridega loodud saunde on sel albumil märksa rohkem kui mõnel varasemal, kõlab muusika sellest hoolimata täiesti ekstraordinaarselt. Teisalt on see üks neist reliisidest, mille puhul on etem vakka olla ning muusikat nautida. Noil hetkedel, kui ma Thuoom`i kuulan, näib see maailma parim muusika olevat. See on album, mida võib iga päev kuulata, vajamata mingisuguseid õigustusi. Loodan, et Tuomo`l jätkub veel jõudu uusi albumeid seesugusel viisil hingestada.

Kuula albumit siit

9.3

[Vana ning oluline] Axxonn Should You Fear Hell? (Axxonn)

Axxonn`i (ka AxxOnn või/ja AXXONN) elik Brisbane`i tandemi Tom Hall-Ian Rogers`i poolt 2008. aasta lõpus üllitatud “Should You Fear Hell?” koosneb 25 minutilisest loost, mis, tõsi, on jagatud kolme sektsiooni. Album algab hillitsetud ning lummava ambient drone`ina, mis tasapisi areneb-paisub, haarates endasse uusi helikihte (alapealkiri White Glare). Kui seitse minutit on seljataga, algab teine osa elik Stolen Pens From Hyatt - panoraamne lummus lõpeb ning muusika areneb massiivseks pulsseerivaks ning surisevaks helikaskaadiks, mis kõlab nagu mõni doom drone (metal)-bänd maksaks tribuuti My Bloody Valentine`ile (Austraalia duo suur eeskuju). Selle žanrimääratluse juurde võikski rahus jääda, kui käesoleval albumil ei oleks nii tugevat emotiivset elementi juures. Emotiivsust, mida paljude drone/doom/noise (ristand)bändide puhul ei ole võimalik kogeda. Tõepoolest, MBV “Loveless” oli/on tundmusi "häbitult" esilekutsuv album - kitarridest ning sämpleritest (millesse olid süntesaatorite saundid sisse istutatud) hingepaiskuv emotiivne noise. Indiepop`i ja avant-rock`i majesteetlik sulam. Kord intervjuus ajakirjale “Wire” mainis Kevin Shields Cypress Hill´i olulist mõju legendaarse kingapõrnitsemisverstaposti salvestamissessi eel ja ajal. Mõeldes ka sellele, kui palju on “Loveless” mõjutanud eksperimentaalelektroonika/inditroonika artiste (tuntuimatest kindlasti Fennesz, Pluramon ning Tim Hecker), on kummastav näha, kui lähestikku võivad teineteise suhtes asetuda pealtnäha väga erinevate muusikate lingid. Loomulikult, konkreetsed mõjutused siit-sealt ei tohikski lihtlabaseks matkimiseks muutuda. Meisterlik looja mõistab eeskujusid inspiratsiooni- või sünteesiallikana. 15 minuti paiku omandab Axxonn`i helipilt viimase kuju. Shit Rainbows (And Unicorns) ajal tõusevad keskmesse hüpnootiline post-industriaalne trummimüdin/doom (post-)disko ning vuhisev fade in/fade out-efektidel baseeruv eksperiment. Suurepärane album, mis esiteks põletab kuulaja meeled puhtaks ning seejärel annab kahekordselt tagasi. Kolmekordne tasu, uskuge mind!

Kuna tänapäeval on seesugune saund populaarne ning olulisimad tegijad teada-tuntud, siis seekord oma soovitustes piirdun üksnes Axxonn`i-suguste (suurepäraste) Austraalia artistidega. Võtke ette Whalehammer, A Beautiful Machine, No Anchor (samuti Ian Rodgers`i bänd), UN, Circle of Lebanon ning purgatoorium võib uuesti alata. Ah jaa, varsti on Axxonn`ilt ilmumas uus album.

Kuula albumit siit

[Artistid] Gnomefoam

Gnomefoam
Gnomefoam
Myspace
Lastfm

The Best Pessimist I Just Want To Be Your Everything (Radio Hand)

Jätkan veel päeva-kaks eelmisest aastast pärit albumite ülevaatega, et seejärel huvitav ning sümboolne 2009 suunata ümber rubriiki “vana ning oluline”. Uue aasta esimesed päevad on näidanud, et uute albumite voog on pühadejärgselt täie hooga paisu tagant valla pääsenud. Uus kümnend on alanud, mis tõotab muusikas ning ennekõike muusikabisnises murranguline tulla. Õigupoolest see murrang, mille viis massidesse Radiohead (kes siis veel!) oma “südametunnistuse järgi kinnimakstava” albumiga “In Rainbows”, ootab lõplikku kinnistamist. Turusituatsioon, s.t artisti-firma(vahendaja)-kliendi vahelised suhted on praeguseks hetkeks omandanud groteskse grimassi: ühe hiljutise raporti kohaselt kasseeris muusikatööstus eelmisel aastal trahvidest suurema summa kokku kui muusikamüügist; teisalt - muusikud on hakanud plaadifirmasid autoriõiguste rikkumise pärast kohtusse kaevama ning ka õigusi suuremas mahus endale nõudma. Selge on, et seesugune huvide pundar ei saa kuigi kaua edasi kesta. Ka mõjutavad kujunenud situatsiooni suured sotsiaalsed- ja muusikakeskkonnad (Myspace, Boomkat ning Bandcamp). Bandcamp oma paindlikkuse, s.t erinevate sihtrühmade vajaduste ning tendentside arvestamisega näibki suunda näitavat - iga uus päev toob sadu artiste selle rüppe. Loomulikult, netileiblid ei kao kuhugi, kuigi (neti)artistid hakkavad ilmselt oma muusikat jagama-promoma-turustama erinevates keskkondades samaaegselt.

Mis mulle rõõmu teeb, on see, et noored inimesed on võtnud keskkondade loomise, muusika kokkukogumise ning levitamise omi õlule. Näiteks plaadifirmat Radio Hand veab üks 16 aastane slaavlane. Kirill Mažaj võttis minuga ise ühendust, hoolimata sellest, et olen väikese keelesootsiumi esindaja. Radio Hand tegeleb valdavalt atmosfäärilise ning instrumentaalse (post)rokkmuusika üllitamisega. Nende diskograafia hõlmab eranditult endise NSVL´i artiste.

“I Just Want To Be Your Everything” on odessalase Sergei Lunev`i teine album möödunud aastal (ning üleüldse), jätkates “Autumn Leaves” EP (Bad Panda) sulnist rida. Album annab ennekõike tunnistust sellest, et endiste sovjetiriikide inimeste-muusikute arusaamad on integreerunud ülejäänud maailmaga märksa rutem kui kõikvõimalikud majanduslikud ning sotsiaalsed näitajad. Rääkides sellest regioonist pärinevast tipptasemel post-rock`ist , kargavad esimesena pähe Monokle (Venemaa), Magical Unicellular Music (Vene-Valgevene) või meie oma Opium Flirt. Sama kehtib ka The Best Pessimist`i kohta. Loomulikult on see ainult jäämäe tipp. Esteetilises plaanis kõlab album kui God Is An Astronaut`i kaksikvend - emotiivne, samas kussutav majesteetlik instrumentaalmuusika. Nagu kõnniks sügiseses metsas ringi, tukk vaikselt peale tükkimas. Valdav on piano-driven loo ülesehitus. Mõned loodushelid ka sekka. Põhierinevus? GIAA`d on lastfm`is kuulatud 12 000 000 korda, teist 18 000 korda. Erinevalt debüütalbumist lisab Lunev GY!BE eeskujul mõne storytelling-lõigu. Albumit lõpetav lugu I liigub teisse suunda, eksperimenteerides alustuseks demonstratiivselt elektroonikaga ning paisudes seejärel orkestreeritud massiks. Eelpoolmainitud ansamblitele lisaks soovitan ka kuulata Orange Crush`i Norrast ning The Owl Archimedes`t ja Morgan`it USA`st.

Kuula albumit siit

8.7

[Artistid] Kangsinu

Kangsinu
Kangsinu

Epeus Reichenback Etherized (Sonic Reverie)

Vaadanuna plaadiümbrist ning kuulanuna esimesi hetki iirlase Epeus Reichenback`i - varem tuntud kui Eksis Girs ja Gilgit Pharmacist - albumilt, sai selgeks, et kõrvaklappide helitugevus tuleb põhja keerata. 8 lugu, millede ühendavateks komponentideks on üksik piaano ning palju ruumi selle ümber. Samas “Etherized” ei alane stereotüüpseks, pealtkuulda ühelooliseks modernse klassika plaadiks. Näiteks lugu Watch It, Your Brazen Altars kätkeb eneses eksperimenti etnomuusikaga - joiglauluga ning helipilt on tavapärasest intensiivsem ning sünteetilisem (etnotrummid, värhatav elektroonika) Minu lemmik on nimilugu - 8 minutit sisaldavad eneses repetiivset melanhoolselt sugereerivat meloodiajuppi, mida narmastavad cool jazz`i õhulised passaažid ning kaugelt distantsilt valguvad tänavahääled. Ka ülejäänud üllitis tõestab ilmekalt, kui oluline on tänapäeval eksperimentaalset helikeelt vallata ning ootamatuid, samas oskuslikult lahendatud situatsioone esile manada. Näiteks Gratitude soleerib brassiseadetega, rõhuasetusega bassoonisaundidel. Kui olete kuulanud legendaarset Labradford`i või selle ninamehe Mark Nelson`i aka Pan American`i teoseid, siis katsetused laialihajuva kitarrifluidumi ning (tühja) ruumiga peaks tuttavlik ette tulema (Flames, Curses; Endless Shipwreck; Easy To Forget). Mida muud saakski kuulajale pakkuda muusik, kes on pärit niivõrd poeetilise nimega kohast kui Eleutheropolis! Äkki see ongi kohake post-rock`i, ambient`i, minimalismi ning tänapäevase klassika ristteel?

Kuula albumit siit

8.6

[Artistid] Fanny+Alexander

Fanny+Alexander
Aregueifa
Myspace

Tinyfolk Remarkable Renewal of Your Body Hen (CLLCT/Bandcamp)

Tinyfolk tuleb New Weird America liikumise 4-5 ešelonist. Võimalik, et seesugune väljend nagu “NWA liikumise 4-5 ešeloni esindaja” on üksnes minu konstruktsioon, mis peale siinkirjutaja ei omagi mujal tähendust. Samas fakt on, et Russ Woods on ning ka CLLCT ei ole kuhugi kadunud. Samuti kui võrrelda teda Eesti (esi)folkaritega, on Tinyfolk kahtlemata maailmas rohkem tuntud. Russ Woods oli varem tuntud kui A Pilgrimage To Save This Human Race ning vedanud koos Mike Downey`ga projekti A Football Fields. Tema põhiprojektis lööb vahetevahel kaasa tema avangardistist muusa Meghan Lamb, tuntud kui iron like nylon. Tinyfolk on põhiliselt kasutanud nelja instrumenti - vokaali, akustilist kitarri, ukelelet ning helitöötluskeskkonda Apple Garageband`i. Alul valdavalt akustiline saund on hilisematel albumitel omandanud eksperimentaalseid elektroonilisi maastikke. Eksperimendid hip-hop- ja müraelementidega on suht tavaliseks muutunud. Näituseks kontseptuaalne "Sic Semper Equis" (2008) või siis SFIAS vs Tinyfolk. Tinyfolk armastab ka tuntud artistide lugusid töödelda, tehes seda hästi. Näituseks kaver David Bowie loost Five Years meeldib mulle originaalist märksa rohkem.

Kuigi viimastel albumitel pöördus Tinyfolk tagasi akustilisema, algusaegu meenutava kontseptsiooni juurde, on “Remarkable Renewal of Your Body Hen” massiivselt elektroonikas tagasi. Rohkemal või vähemal määral autotuunitud, suisa kõvasti moonutatud vokaalliinid, elektroonilised tõmbused, digitaalsed orkestratsioonid. Rohkem kui kunagi varem näib Tinyfolk olevat mõjutatud iron like nylon`i loomingust, kuivõrd avangardistlik ambitsioon on tajutav paljudes lugudes. Ennekõike kliiniliselt puhastes orkestratsioonides ning suvalistes (jutu)sämplites. Ka muusa on siin paaris loos “läbi filtrite” kohalviibiv. Näiteks loos On the Occasion of Your Amillionth Birthday, mida võib kirjeldada kui rokkivat vastukarva jooksvat minidigimuusikat. Teisalt näiteks, vastupidi, kaver Elton John`i loost Can You Feel the Love Tonight? on puhas elektrodiskokämp. Elektrooniline popmuusika, mis samas Billboard`i tabelitest jääb kaugele-kaugele. Albumi lõpetab terviklikku üldpilti veidi lunastav kaver Paul Baribeau loost Christmas Lights.

Möönan, et taas tekitas Tinyfolk minus siseheitlusi, võimetust kindlat seisukohta kujundada. Aeg-ajalt ilus ning alasti, teisalt ülevoolavalt elektrooniline ning kämpilik. Kui ka avaloos Your Body Hen laulab Tinyfolk: /this is joke, this is joke/, eks püüa siis kinni võtta... .

Kuula albumit siit

7.2

adamned.age whiteout (PublicSpaces Lab)

Hanne Adam`it võib julgelt arvata tänapäeva eksperimentaalelektroonikute koorekihi hulka. Taseme poolest vaieldamatult, kuigi tuntuselt on ta jäänud teisejärguliseks muusikuks, võrdluses ka eksperimenteerivate naiselektroonikute Antye Greie aka AGF`i, Sawako või (Katerina) Zavoloka`ga. 32aastasel sakslannal on pikk muusikaline kogemus seljataga – alustanud omal ajal pungi ning popilike stiiliristanditega, on ta viimased 13 aastat pühendunud elektroonikale. Olles ka helidisaini akadeemilisel tasemel tudeerinud, saab temast kui profist rääkida. Professionaalsus parimas tähenduses on tema helinditel distinktiivselt kuulda. See, kuidas ta elektrooniliste helidega emotiivselt manipuleerib, on kõrgtase. Eelmisel aastal Clinical Archives`i all reliisitud “nicht-ort” EP demonstreeris seda. Pealtnäha düstoopsed, abstraktselt tundetud elektroonika-downtempo karkassid kiirgasid soojusest. Võib-olla oli see radioaktiivne, mürgitav kiirgus - helipilti oli aeg-ajalt läbimas ähvardav foon - , kuigi jah, embussehaarav ennekõike. Järgmine reliis “Eiskind" (2008, Camomille) demonstreeris juba "tavapärasemat" adamned.age`i. Selgeltpiiritletud (glitch-)rütmid, pidevalt kohta vahetavad harmoonialiinid. Tõsi, sageli IDM-muusikale nii omane meloodilisus (nt Yellotone, Frog Pocket või Bola) on siin tagasi tõrjutud ning asendatud minimalistlike, robotlike rütmimustritega. Vähemalt albumi esimeses kahes loos on seesugune ülesehitus esindatud. Hiljem saund kohati paisub, muutub meloodilisemaks, säilitades seejuures siiski õrnalt rusuva miljöö. 2008. aasta reliisidest ehk suurim, enoughrecords`i all üllitatud “Cendre” põrutab hüpnootiliste helilaengute ning sugereeriva rütmifaalanksiga. Tahaks küll vältida väljendit “omast ajast ees”, aga kindlasti ei sisaldu selles muusikas midagi, mis võiks tänapäeva ilminguid kuidagi kirjeldada. Küberorganismide seedimismehhanismide tekitatud sulnid motoorsed helikombinatsioonid. Vapustav teos. Verstapost. Vähemalt berliinlanna enese jaoks. Selle aasta veebruaris Halbsicht`i all ilmunud “Thousand-yard Stare” paistis silma senisest uinutavama helipildiga. Glitch-trooniline raskuskese oli asendunud downtempo`liku, läbi aegluupfiltrite hõljuva saundiga.

“Whiteout” koosneb 7 kompositsioonist kogupikkusega 38.51. Hanne Adam demonstreerib avaloos trip down memory lane uusi võtteid. Lõppematud ulmeakordid rütmistike kohal foone ladestamas. Infinite expanse on digitaalulmeline downtempo. Ülejäänud 5 lugu kombineerivad-sünteesivad albumitelt “Cendre” ning “nicht-ort” pärit elementidega. Düstoptroonika - enesessetõmbunud, mõtlikud, rusuvad, samas boreaalsed ning unistuslikud elektroonilised helitõmbed. Ilmselt üks parimaid näiteid elektrorobofuturistlikest rütmidest, mida ma pärast Kraftwerk`i üldse kuulnud olen (whiteout). Muljetavaldav! See on sakslanna seni parim teos ning ühtlasi selle aasta üks tippalbumeid.

Kuula albumit siit

10.0

[Artistid] Les Dix-Huit Secondes

Les Dix-Huit Secondes
Myspace
Lastfm

My best albums of 2009

Eluder - Drift (Archaic Horizon)
toby dammit - L`uomo Dei Palloncini (Clinical Archives)
Coen Oscar Polack - the skipping monk (recording of nature and culture in india) (Narrominded)
Muhmood - 6200 Miles Of Silence (Noecho)
starstarstar - Electric Goose and The Nylon Moose (Rack & Ruin)
Japanese Gum - Lost In Weirdness (Chew-Z)
Muhr - Farewell Anthology (Soft Phase)
Wild Honey - Epic Handshakes and a Bear Hug (Lazy Recordings)
Dan Masquelier – States Away (Jamendo)
Hipster Youth - Hearse Road Trip (Rack & Ruin)
Brian Borcherdt - Torches (the Ward Colorado demos) (Hand Drawn Dracula)
Chad Golda - CHAD GOLDA`S ALBUM (Rack & Ruin)
Artwood - Friday After Friday (Artwood)
Hungry Owl - Travelling Man (Rack & Ruin)
Magical Unicellular Music - Kampuchea, my Kampuchea (Clinical Archives)
Kangsinu - Planet Of The Rape (Jamendo)
Hox Vox - Harry Up Harry - part 1 (Jamendo)
Cagey House - Lark (Free Range Beats)
Canoply Games - Cthulhucore (Jamendo)
Ashbrg - observer-expectancy effect (Hamsterloco)
Brad Fielder - Sacred and the Vulgar (Rack & Ruin)
Joxfield ProjeX - Bits And Pieces #1-13 (Clinical Archives)
Jason Sposa/Mike Downey -The Same Heart (Heartphone)
Brothertiger - Apache Feathers (Modicum Of Silence)
Frost Faire - Mean Little Girls (Rack & Ruin)
Juanitos - Best Of (Jamendo)
Our Subatomic Earth - Infinite (Modicum Of Silence)
The Wind Whistles - Animals Are People Too (Aaahh)
Amitron_7 - The Anton Phase Electro Clockwork Menagerie (enoughrecords)
Cyclofillydea - Bunker (R.A.I.G Accessory Takes)
Bernier & Trottier -... Et Retrouvé En Fôret (12rec)
Cudevaso - Tryin`To Fuck You (Aregueifa)
Kitty & the K - Greatest Hits (Kitty & the K)
Bark Cat Bark - Mathilde (Sonic Reverie)
docks - Ship EP (Reverse Engine)
landschall - sox on the rox (Broque)
The Cousins - The Cousins (Jamendo)
Katatsumuri - Synthptomatic (Hamsterloco)
Joxfield ProjeX - Virtual Dreams & Realities (Clinical Archives)
Magical Unicellular Music - Kamen (Clinical Archives)
Алексей Рафиев и Алексей Борисов - Знамение Пресвятой Богородицы (Clinical Archives)
Hox Vox - Ètoile (Jamendo)
Julian Winter - L`art pour l`art (Petite & Jolie)
SuperD`Orch - SuperD`Orch (Audiotalaia)
Uberlulu - "Bordel ! Désordre !" s'écria, hébété, le monarque devant son feu de cheminée" (Jamendo)
Les Dix-Huit Secondes - Les Cahiers Des Improvisations - Premier Volume (Bandcamp)
Caustic Reverie - Fissure (Jamendo)
Dereleech - Servants Of Entropy (Jamendo)
Dead Bugs - Magical Animals (Kill Mommy)
adamned.age - whiteout (PublicSpaces Lab)
Oskar Hallbert - 1123581321345589 (Zymogen)
Les Dix-Huit Secondes - Les Cahiers Des Improvisations - Deuxieme Volume (Bandcamp)
Masta Bruce - Goregasm (Trashfuck net)
Dave Keifer - The Cartoon Mouse Regards (Bump Foot)
The Family Simpson - Montague`s Lunchtime Speciale (WM Recordings)
Clinker - Thru`the Fly Machine (Opera Dog Productions)
Thuoom - Sun resonate my summer (Textural Healing)
Osoroshisha - Nanimo Nai Wakusei (Petcord)
Humberto Luis Schenone - Human Tracks II/Heq (Clinical Archives)
Hannah M.G Shapero - My name is Marietta Cashman (Justnotnormal)
The Last Merendina - First Soldino (Kill Mommy/Barbie Noja)
Hommik x Kali Briis - Breakfast (OneSense)
Caustic Reverie - Mithridatium (Jamendo)
Azeda Booth - Tubtrek (23 Seconds)
slept. - slept. (Test Tube)
Absentia - Reversion (Kaos Ex Machina)
Uberlulu - Thit It Pop (Jamendo)
Monokle - Tesaurus (Id.Eology)
brunk - insert coins to continue (WM Recordings)
Gnomefoam - Retina Fanfare! (Jamendo)

This is a list of the albums that really astonished me in 2009. I seriously wished I would have had much more time and no any other restrictions for the listening to music. Then this chart would be much more stretched out than seen above. Actually it will take approximately 3-4 years onward to complete comparably proper list of the best of 2009. However, thanks to all musicians without You this list could not have any results to exist. God bless you. Happy New Year.

Hungry Owl Toothaches & Heartaches EP (Rack & Ruin)

Hungry Owl on 19aastane Olivine`i-nimeline singer-songwriter Maryland`ist. Rack & Ruin Records`i kodulehel on teda kirjeldatud kui magamistoas lindistavat erakut, kes on mõjutatud lo-fi folgist ning vanadest kantrilugudest. Myspace`i lehekülg heidab mõningat valgust tema eeskujudele - legendaarsed artistid üle-eelmisest sajandist (Henry Thomas), 30ndatest (Boswell Sisters), 60ndatest-70ndatest (The Shirelles, The Supremes, Vashti Bunyan). Samuti peab ta lugu oma leiblikaaslasest Jason the Swamp`ist.

Kõik eelpoolmainitud mõjud olid tema esimese, paar kuud varem ilmunud albumi “The Travelling Man” EP helipildis tajutavad. Kui mitte muusikalised mõjutused otseselt (Vashti Bunyan), siis ajastuvaim kindlasti. (Lintide?) kahin, distantsilt kõlav vokaal, õrn ja hillitsetud helipilt. Lühikesed, kõigest minutilised lood. Suurepärane teos, täidetud igatsuse, elufilosoofia ning isiklike monumentumite jäädvustustega. Vähe oli ameeriklanna lauludes vihjeid tänapäevale.

“Toothaches & Heartaches” EP jätkab põhimõtteliselt sama rida. Tõsi, muusika on muutunud ajastutruumaks ning ka sirgjoonelisemaks, mis on kuigipalju vähendanud lauludes peituvat sarmi. Ka instrumentaarium on täienenud - loos Leave Me Alone on kuulda tamburiinide sahistusi. Albumil on ka kaks kaverit – Kath Bloom`i Come Here ning lõpetav imetabane Anna McGarrigle`i (Rufus ja Martha Wainwright`i tädi) Heart Like a Wheel.

Kuula albumit siit

8.3

[Artistid] Tinyfolk

Tinyfolk
Tinyfolk
Myspace
Lastfm

Волшебная Одноклеточная Музыка Kampuchea, my Kampuchea (Clinical Archives)

Волшебная Одноклеточная Музыка (B.O.M) ehk Magical Unicellular Music on üks väga iseäralik kooslus. Täpsemalt on see ühe teeneka kunstirühmituse-Солнцецветы-muusikaline väljund. Kuigi esmapilgul oleks tegu justkui ühe ansambliga, koosneb rühmitus tegelikult erinevatest koosseisudest - B.O.M 1; B.O.M 2; B.O.M 3; B.O.M 4; B.O.M 5 jne. Liigituse aluseks on erinevad kontseptuaalsed lähtekohad ning koosseisud. Formatsioonid paiknevad erinevates linnades üle ilma - Moskva, Minsk ning Bangkok. Nende tasemest annab tunnistust tõik, et B.O.M on salvestanud oma The Peel Session`i - legendaarse raadiomehe mälestuseks tema stuudios - ning olnud Damo Suzuki taustabändiks.

“Kampuchea, my Kampuchea” on Волшебная Одноклеточная Музыка kolmas album sel aastal ning salvestatud Minskis B.O.M 3 kehastuses. Tihke, kokkusurutud saund pöörleb ja väänleb 3608 sekundi-hetke vältel. Industriaalkõlaline krautrokkmasin hakib täispööretel - repetiivne psühhedeelia, motoorsed rütmiliinid, astraalsed sündijurakad uusi ja uusi ruumikihte maha murdmas. Lisaks paljudele on ka B.O.M`i looming tõestanud Faust`i eneseiroonilise loo Krautrock muutumist krautrock`i sünonüümhelindiks. Vaadates konkreetset rühmitust, on rõhuasetus numbril 3 – kitarr on tonaalinstrument, trummid on rütmiinstrument ning raadiovastuvõtja produtseerib mürahelisid. Tõsi, nad näivad selle kontseptsiooni vastu veidi patustavat - nagu eelpool mainitud, on lugudes ka süntesaatorite efekte. Üle ääre voolav psühhedeelia raudset alusstruktuuri värvimas. Trainspotter`ite muusika. Kuulamise meeleolu võrdub sellega, kui seisad raudtee ääres ning ootad pika tsisternrongi möödumist. Jõllitad vagunite numbreid ning keskendud rongirataste (korrapärasele) rütmile (mida muud seal ikka teha!). Ka 70ndate Saksa ansamblite puhul ei saanud motoorsed kontseptsioonid juhuslikud olla - põhjus peitub ilmselt palju sügavamal, nimelt saksa keele etümoloogias. Trummid kui instrument tähistatakse seal sõnaga “schlagzeug” (schlag(en) – lööma; zeug- rong). Ühesõnaga, seesugune järgnevate löökide jada nagu rongi-vagunite rattad laovad üksteise järel järjest uusi, kuigi analoogseid kihte. Raske on seda teistes keeltes mõista, kuna sõnal “trumm(id)” on väga neutraalne, et mitte öelda mittemidagiütlev tähendus juures. Sugulushingi tänapäeval - ennekõike plaadifirmakaaslased Joxfield ProjeX Rootsist, Kospel Zeithorn ja Ester Poland Soomest ning Acid Mothers Temple Jaapanist. Kui loobute Волшебная Одноклеточная Музыка varasemate albumite kuulamisest, siis kaotate palju. Isegi rohkem kui käesolevast (suurepärasest) üllitisest loobudes. Üks ideaal(pop)kontseptsioone - agressiivsed, unustusse vajutavad psühhedeelsed gruuvid mööda ajumaastikku üles-alla tiirlemas. Aitäh Волшебная Одноклеточная Музыка, aitäh Faust.

Kuula albumit siit

9.2

[Artistid] Joxfield ProjeX

Joxfield ProjeX
Joxfield ProjeX
Clinical Archives
Myspace