Kitty & the K Greatest Hits (Kitty & the K)

Kitty & the K on Rootsist Göteborg`ist pärit duo. Kitty Jutbring ning David Sundqvist. Naine ja mees. Nagu seesugustele kooslustele omane, armastavad omavahel punki (mees) ja elektrot (naine) kütta. Jajah, küllap olen üks šovinistlik soorolle ning liigitusi pealesuruv tõbras. Nähtavasti niimoodi mõtles minust aasta-kaks tagasi üks PunaMust liikumise aktivist, kui juhtusin süütus situatsioonis seostama oma 2aastast tütart ning seelikut. Ütles, et ma juba suruvat lapsele soorolle peale. Paar kuud hiljem ühel väliüritusel ajas ta endale anarhiamärgistusega nahktagi selga ning jalas olid...üllatus-üllatus Converse`i tossud. Sellest hoolimata põhitemaatikaks tema suus olid obsessiivne riikide lagundamine ning (suur)korporatsioonide vastasus. Ning oli korduvalt Saksamaal ning Põhjamaades suurtel protestimarssidel osalenud ning isegi türmis istunud. Sarnast asja täheldasin ma ka ajakirja Wire esikaanel – Asian Dub Foundation`i ühel liikmel oli moodne toss jalas (ning globaliseerumisvastane leksika suus). Skisofreenia. Või on see Stockholm`i sündroom?

Kitty & the K kuulub Rootsi uue laine elektro(rokk)-ja süntpopi liikumisse (Blipp!, Space Age Baby Jane, Blunda, Sophie Rimheden & Hakan Libdo, Basswood Dollies, jpt), laksates oma energia ning süüdimatusega. Nagu ühele õigele popelektro(rokk)duole kohane. //I am the motherfucker/ are you the motherfucker too?//. Tõepoolest, mida muud saakski oma debüütalbumi-kogumiku nimeks panna kui mitte “Greatest Hits” - lood pärinevad ajavahemikust 2003-2006 -, kui duo on ilmselt tegutsemast lakanud. Duo tegi väga nauditavat kunstipärast (ning vahetevahel ka unelevat) elektropoppi. Meenuvad isegi 80ndate lõpu blonde hair indie-pundid (Darling Buds, Transvamp Vision). Ning St Etienne ka! Näituseks suurepärases lõpuloos The City. Paar tõelist tapjat on veel selle peal (The Boy, By The Way). Album suudab algusest lõpuni ühtlaselt head taset säilitada, ning see on kvaliteedimärk! Iga kuulamisega läheb album aina paremaks! Mina peatusin 8.8 punkti juures.

Kuula albumit siit

8.8

Muhmood 6200 Miles Of Silence (Noecho)

Olen tagasi Aleksei Birjukov`i aka Muhmood`i muusika juures. Üleeile tutvustasin tema koostööd poeet Viktor Ivaniv`iga (“Rùt”).

“6200 Miles Of Silence” on tema 4 album ning ka koosneb 4 pikast kompositsioonist kogupikkusega 68 minutit. Pöördusin barnaullase enda poole, et saada rohkem selgust albumi köögipoolest. Ta selgitas, et idee kõrgpingeliinide salvestamistest tiirles tal peas umbes aasta, kuigi väljas salvestamine, selekteerimine ning heli töötlemine võttis kõigest kuu aega. See, kuidas elektronid läbivad meeletutel kiirustel suuri vahemaid (ligi 10 000 kilomeetrit!) traate pidi, ületades seejuures metalli takistust, oli tema põhilähtekohaks. Ta tunnistas, et ainuüksi massiivsetest rauast elektripostidest oleks tema inspireerimiseks piisanud. Kõik see haakub siberlase muusikalise kontseptsiooniga, eeldusega, et helide abil on võimalik väljendada kõike seda, mis jääb silma horisondilt välja ning sõnadesse ei ole võimalik vormida. Kokku kogunes ta 6 tundi salvestusi, millest kolmandikku kasutas ta albumi tegemiseks. Kui hangite albumi tema koduleheküljelt www.muhmood.net, siis saate kaasa pildigalerii kohtadest, kus Muhmood oma heliülesvõtted tegi.

Album “6200 Miles Of Silence” koosneb aineosakeste voost, kaootilisest voost. Brown`i liikumisest. Sellel on esitletud kaose fraktaale, millest on korrapära vormumas. Tänapäeval on stiihia niikuinii institualiseeritud – kaos on vormi valatud. Kaost ning müra(muusikat) esitatakse tänapäeval sageli kontsertsaalides. Ning eksperimentaalse elektronmuusika kaudu, kus on kaosele kõige sagedamini piirid antud, on kaootilised helistruktuurid üha enam popmuusikasse kandumas. Uurige kasvõi Animal Collective`i muusikat, mis ongi tänapäeva popmuusika iseloomulikumaid näiteid, s.t olemata millegi varasema stimulatsioon (erinevalt näituseks The Strokes`ist). See on tõepoolest võimas, kuidas Birjukov`i soundscape kõlab - heledakõlaline hillitsetus on vaheldumas veelgi kõrgemate helisageduste ning madalsageduslike müraplahvatuste-lainetustega . Kuigi akustiliselt abstraktne, on album veidral kombel emotsioone lakke pumpav. Täiesti võrreldav Pan Sonic`u esteetikaga. Idee, tulemuse ning vaeva eest väärib Muhmood üksnes maksimumpunkte. Kindlasti ka kuulake läänesiberlase ülejäänut loomingut. Kohustuslik neile melomaanidele, kes sügavast ning müstilisest helikeelest lugu peavad.

Siin on katked Muhmood`i enda läkitusest:

//Если говорить о технической стороне - обработка и сведение полевых записей - на это ушел примерно месяц , а вот сама идея витала в воздухе и формировалась в моей голове около года, потом было много не очень удачных попыток "записать провода" - электрический звук высоковольтных линий. В итоге набралось около 6 часов материала который я использовал только на треть.Трудно сказать откуда приходит вдохновение - я просто очень люблю звук - это отдельное измерение с помощью которого можно выразить ощущения или "показать" места которые не увидишь глазами и не опишешь словами. Как раз это я и попытался сделать в этом альбоме - вообразить путешествие электрического тока по проводам и как это можно передать в звуке - то как электороны испытывают сопротивление металла когда несутся на бешеной скорости по аллюминевой проволоке как она нагревается... Сами по себе огромные железные столбы ЛЭП уже являются огромным вдохновением...//

//Hа моем сайте www.muhmood.net можно скачать в качестве 320kbps а также в архиве прилагается арт - фото серия тех мест которые меня вдохновляли и где собственно делались записи...//

Kuula albumit siit

10.0

[Vana ning oluline] The Heavens The Heavens (Jamendo)

Kui veel mäletate 90ndate teist poolt, siis nähtavasti mäletate ka seda, et Nude Records`i (Suede, Geneva, Billy Mackenzie) hingekirja kuulus ansambel Ultrasound, mis paistis silma viisakalt öeldes tüseda laulja Andrew “Tiny” Woods´i ning ainult ühe, kuid see-eest suurepärase albumiga (“Everything Picture”, 1999). Bändi muusikakirjutajaks oli Richard Green, kes veel 1999. aastal jõudis asutada uue ansambli The Somatics ning nullindate alul osales koos Woods`iga grupis Blue Apple Boy (mis tegelikult oli järg nende esimesele, samuti üsna tuntud ansamblile Sleepy People). Ühesõnaga, Leeds`i härrase näol oli tegu britpopi teise järgu tähega (kahjuks eesti keeles on sellel väljendil halb maik man, ning iseenesest mõista ma seda negatiivset varjundit silmas ei pidanud). The Heavens pandi kokku 2006. aastal ansamblite Lost45s ning The Lazy Darlings liikmetest.

Käesolev album tuletab mulle vahedalt meelde, mispärast ma vihkasin seda The Strokes`ist alguse saanud tüütu rokenrolli tagasitulekut. Seda igavat, tundetut, sageli üksnes luitunud energiale apelleerivat muusikat. Igavlevate ülemkeskklassi jorsside vaba aja harrastust. Laiarindeline haip. Loomulikult olid selle taga muusikakriitikud, kes hoolsalt hoolitsesid kuldlehma tekitamise eest, et saaks seda mõnd aega mõnuga lüpsta. Veel hiljuti, lugedes ühe kohaliku arvustaja arvamust Julian Casablancas`e sooloalbumist, kohtasin järgmist The Strokes`i iseloomustust:

//...millise tundega, gruuviga, hingega ja milliste geniaalsete lihtsate meloodiate ning käikudega lood//.

Milline hinge taha kiikamise võime! Nojah, eks igaühel ole oma valulävi. Samas see on juba uus tase, kui The Strokes`i iseloomustamiseks kasutatakse omadussõna “geniaalne”. Soovitan soojalt uurida sõnade “geniaalne/geenius” etümoloogilist päritolu. Kui newyorklased milleski geniaalsed olid, siis ainult selles, et vana asi uuesti üles soojendada. Uues ajas-ruumis tundusid need ponnistused kohatute ning ebasiirastena.

2008. aastal reliisitud 4-looliselt albumilt kostuvad välja 90ndate nõtked meloodiad, catchy`d harmooniad, nakkavad gruuvid. Hillitsetud psühhedeelia, soft rock, northern soul ning kohati raamistavad muusikat baggy-võnked ning rütmid. Seksikalt võbisev vokaal, Hammond-oreli gruuvid, kohati esilelükatud trummid. Ning ka praegusel ajahetkel ei tundu seesugune muusika kohatuna. Vanadele britpopi/90ndate Briti alternatiivrocki fännidele kohustuslik kuulamine. Väga tasemel ning unustamatu nostalgialaks.

Kuula albumit siit

Nina-me Life Of Steps (23 Seconds)

Nina-me on Rootsimaal Malmös resideeruv laialdaste kunstiliste huvidega naistrubaduur.

Tema album "Life Of Steps" koosneb 4 loost. Akustilise kitarri (pluss vahetevahel süntesaatorite õhulise sentimendi) saatel omi mõtteid, igatsusi, küsimusi ning elufilosoofiat edastav lauljatar. Kahes esimeses loos on talle kaaslaseks keegi Johan Pettersson, kelle elulõng on tänaseks päevaks katkenud. See muusika on küll lihtne, kuid mitte lihtlabane. Vaikselt õhtusse, (päeva) lõppu veerevad lood. Õrnad meloodiad. Raske ongi selle albumi puhul millestki konkreetsemast kinni haarata. Mulle meeldib plaadi kaanepilt – trepp, mille taamal paistmas hiiglaslik erepunane päikeseketas. Tee, mis põhimõtteliselt ei vii kuhugi. Kas saakski viia? Unistus on suurem kui elu. Helindi pikkus on 12.34. On see liiga lühike? Samas kui olekski 2 korda pikem, ei võidaks vististi sellest midagi. Tuttavad harmooniad. Kas singer-songwriterlus on muutunud tänapäeval üheks ekshibitsionismi ilminguks? Kui näituseks keegi AnuS aagim üllitaks isiklikel kogemustel põhineva sooloalbumi, kas see paistaks liputamisena? Kas pidevad korduvused-(üli)sarnasused, naasmine renessanssidesse on märk (pop)muusika lõpuleviidusest või siis muusikute-isiksuste erilisuse müüdist? Ariel Pink? Avey Tare& Panda Bear? Lau Nau? Guillermo Farrè? Chad Golda? Brad Fielder? Bradford Cox? Phil Elverum? Zach Condon? Muhr? Enrique Ramirez? Tim Hecker? Ei eitagi, et tänapäeva popmuusikaline kehand on kõrgel tasemel, samas see mass meenutab rasket monoliiti. Sündida ning vormuda geeniuseks ongi tänapäeval märksa keerulisem kui aastakümneid tagasi. Võib-olla ma eksin - äkki oligi muru rohelisem ning inimesed vaimselt ning hingeliselt suuremad? Tegelikult rohi oligi rohelisem - seda on vastavad spetsialistid tõestanud. Ühesõnaga, kõik ei ole erilised, enamus on lihtsalt kenakesed.

Kuula albumit siit

7.7

Виктор Iванiв & Muhmood Rùt (enoughrecords)

Viktor Ivaniv on futupoeet Novosibirskist ning Aleksei Birjukov aka Muhmood on eksperimentaalmuusik Barnaulist. Teineteisega kohtuti 2007. aastal poeedi raamatu presentatsioonil ning sealt arenes välja koostöö idee.

"Rùt" koosneb 3 poeemist ning 1 proosateosest. Nagu Muhmood oma blogis vihjab, on EP tegelikult eelsoojendus nende varsti ilmuvale täispikale albumile. Selle aasta märtsis reliisisid Aleksei Borissov ja Aleksei Rafijev sarnase intentsiooniga albumi "Знамение Пресвятой Богородицы" (Clinical Archives). Sarnase taotlusega eepilisuse, intensiivsuse ning meeleheite püüdlust on tunda ka albumil “Rùt”. Niipalju kui ma vene keelest aru saan, valitsevad siin morbiidsed, kohati lausa apokalüptilised nägemused. Ning muusika toetab seda – sünget helimassiivi uuristav digitaalne krõbin, musique concrete (rongirataste motoorne kõmin nimiloos, taamal mööduva mootorratta mürin avaloos), eksperimendid heliefektide ning tempodega. Kuid kesksel kohal on ikkagi Viktor Ivaniv`i laulumana. Enamasti Vene õigeusu vaimulikus maneeris esitatud, omandab tema lähenemine suisa obsessiivse aura. Järjekordselt veendun, et vene keeles on olemas rütmikõla, mingi eriline iseloom, mis laseb kuulajal unustada konkreetse subjekti olemasolu laulu esitamise taga. Mõtted viisid tahtmatult Blixa Bargeld`i ning Einstürzende Neubauten`i manu. Analoogia ning erinevuse mõttes. Sakslase teutoonlikus laulus-posimises on alati subjekti taga tunda, mis enamasti on üsna häiriv. Teisalt tundub mulle, et käesoleval albumil esineb kerge dissonants laulu ning muusika vahel, mida näituseks Borissovi- Rafijevi albumil ei olnud ning võimaldas ülesande püstituse enam-vähem täiuslikult realiseerida. Äkki on see tumedate helipannoode ning digitaalse hõreduse vaheldumisest johtuv alakaalu-kaalutuse tunne? Olen äraootaval seisukohal – täispikk album annaks vastused minu kõhklustele.

Kuula albumit siit

7.6

[Vana ning oluline] Uberlulu l'Araignée Au Plafond (20kbps/Bandcamp)

90ndate keskpaigas, kunagi, kui The Fugees edetabeleid vallutas, lubas Wyclef Jean, et läheb oma sünnisaarele Haiitile korda majja lööma. Riiki, mis oli vaesuselt ning kuritegevuselt maailmas esireas, riiki, kus hunta oli võimust võtnud, ning riiki, mis arvatavasti on omanud kõige eripärasemat ajalugu ning vabadustahet üleüldse. Hiphoppari uitmõttest loomulikult midagi välja ei tulnud. Ei pidanudki tulema. Turvaline on ju sedasorti humanistlikke tugitoolistatement´e koduses USAs teha.

Haiti teine eksiilis - Austrias - elav tegelane Uberlulu... Stopp! Tegelikult on "Haiti" ühe hullumeelse legendi üks hilisemaid aspekte. Legend, mis sai alguse kellegi Martin Lulu sündimisega kusagil USA pärapõrgus aastal 1900... . Küll aga on fakt, et umbkaudu 15-20 reliisi ringlevad teistes galaktikates. Tõepoolest, tema muusikas on futuristlikku mõõdet, näituseks “Lombric” (2007, Jamendo), mis kõlab nagu mõni Sun Ra elektrooniline katsetus kusagilt 60ndate-70ndate sügavustest. Järsk ning teravate servadega kamakas. Uberlulu leksikasse kuuluvad järgmised mõisted-žanrid: psühh(o) - psühh(o)popp, psühhoakustika, psühh(o)müra, psühh(o)elektroonika; müra - psühhomüra, harsh noise, drone noise; industrial ning illbient (ning industrial illbient/illbient industrial); ka on ohtralt süntpoppi, mille eesmärgiks on žanrilisi konventsioone naeruvääristada, ambitsioonikust silmas pidades ka uuesti luua. Põhimõtteliselt kõik (ja tõepoolest enam-vähem kõik!) žanrinimetused, mille piires Uberlulu opereerib, on raske nihkega – sellesse on viga tahtlikult sisse kodeeritud. Õieti, viga (nihe, häire) ongi keskne tuum(or), algoritm, millelt helid oma kombitsad püsti ajavad. Heterotroopne õudus. Uberlulu mõistmiseks tulekski kõigepealt "viga" süsteemi omaks tunnistada. Seetõttu "haiitililase" ka kõige algelisemalt kõlavad taiesed väärivad tähelepanu. Kontekst on lai ning mahukas. Sugulushinged minevikust ja olevikust: Big City Orchestra, The Residents, Burrito, Canoply Games ning ...ehh, Kreatiivmootor oma kõige pöörasematel hetkedel. Kontseptuaalselt on ta ümber arranžeerinud valitud rahvushümne (“Patriote”, 2008, Jamendo), teinud sõgedaid versioone igihaljast klassikast (mh Ave Maria, Johannes Passion, Pour Elise) albumil “LSD” (2007, Jamendo), album “Thit is Pop” (2008, Jamendo) kõlas nagu purjakil Death In June mängiks unplugged-sessiooni süntpopi elementidega (2008, Jamendo). Kusjuures kõik lood olid täpselt sama pikad – 3.33. Need minu näited on sama suvaliselt ning meelevaldselt välja tõmmatud nagu Uberlulu seestunud muusikaline jada.

“l'Araignée Au Plafond” koosneb reeglina väga lühikestest helijuppidest (pluss paar pikka-väga pikka lugu). Valdav on elektroakustiline lähenemine, mis sageli omandab psühhoakustilise mõõtme, meenutades mulle varajasi elektroonilisi katsetusi akadeemilistes muusikaringkondades. Mulksuv, plärisev, ringlev, nurgeline, trillerdav, kriipiv, torkiv, ründav, uinutav. Tõepoolest, album on kohati intiimse miljööga, nagu vaataks muuseas kellegi vaikselt nokitsemisi pealt. Abstraktne. Album moodustab vormilt ning sisendusjõult väga võimsa terviku. Viimistletuselt, ideede lõpuleviiduselt on see Uberlulu kõige täiskasvanulikum teos üleüldse. Aga 2009. aasta albumitest väärib kindlasti kuulamist "Bordel ! Désordre !" s'écria, hébété, le monarque devant son feu de cheminée”, kuid see on hoopis teistsugune oopus. Nautige Uberlulu talenti!

Kuula albumit siit

psychon slow country for old men (Narrominded)

2004. aastal kustutas Hollandi trio psychon troopers (Coen Oscar Polack, Lars Meijel, Jantijn Prins) oma nimest lõpu, demonstreerimaks põhimõttelist muutust nende lähenemises. Varasem, puhtalt improvisatsioonipõhine kontseptsioon (kokku 6 albumit) asendus muusika komponeerimisega. Nende lähtekohaks oli sulatada liikmete muusikalised maitsed-mõjutused-erinevused originaalseks helindiks. Debüütalbum “apocalypse has been named the weekend pill” leidis muusikakriitikutelt positiivset vastukaja, sh ajakirjas Wire. Vahepeal muututi taas psychon trooper`iks, üllitati album “psychon mist” (2007) ning bändiliikmed tegelesid erinäoliste soolo- ja kõrvalprojektidega (Coen Oscar Polack`i 3 suurepärast field recording-albumit, koostöö Hermann Wilken`iga, living ornaments, Larz, koostööd indierock-ansamblitega).

Uus album jätkab põhimõtteliselt sama rida mis eelminegi, selle vahega, et veelgi enam muusikalisi elemente on sellesse lükitud. Metoodiliselt mash-up, sisuliselt eklektiline popkehand – smooth jazz, (digi)funk, ingellikud orkestratsioonid, digikollid, vokaalsämplid jpm. Kuigi äratundmisrõõmu on selle peal küllaga, jääb album veidi tuhmiks. Muusikalised liitekohad peaksid leegitsema ning ajus endorfiine vabastama, mitte aga mudakasside mänge mängima. Popmuusikaline pärand sämplite näol on tänapäeval võimsam relv kui tavaline pillipark, aga oht endale jalga tulistada on ka suurem. Album(i) pealkiri) näib olevat ilmselt inspireeritud vendade Coen`i superfilmist No Country for Old Men. Aga Anton Chigurh`i-sugust tapamasinat me sellelt albumilt kahjuks ei leia. Chenard Walcker, Cagey House/Dave Keifer ning People Like Us ajasid-ajavad sämplipõhist rida märksa veenvamalt.

Kuula albumit siit

6.2

Bark Cat Bark Mathilde (Sonic Reverie)

Josh Todd on Pariisis resideeruv noor muusik, kes on tuntud projektide An Astrologists Guide To The Stars In The Sky (mis oma eeterliku sündikõlalisuse ning dünaamikaga meenutab M83) ning ennekõike Bark Cat Bark järgi. Ka on ta osalenud projektis Bark Cat Bark et Le Baratin, mis peaasjalikult segas cool jazz`i Pariisi tänavamuusika elementide ning mustlasmuusikaga. Väidetavalt paar kuud tagasi pani pariislane lõplikult pillid kotti ning suundus teistele elualadele. Mis ühest küljest oli üllatav, sest viie aasta jooksul oli ta kogunud enda ümber arvestatava fännklubi ning leidnud küllalt tunnustust. Esinenud laval seesuguste kuulsustega nagu Islaja, Library Tapes, Natural Snow Buildings, Growing, Slowblow ning Ponytail. Tema myspace`i kontol on üle 7 ja poole miljoni külastuskorra. Teisalt nende viie aasta jooksul reliisis JT 5 albumit ning 10 EP`d, mis on igati aukartustäratav number.

JT on oma muusikat iseloomustanud kui “maaliline pop”. Teda on võrreldud Yann Tiersen`i, Zach Condon`i, Jeremy Barnes`i and Jónsi Birgisson`iga. Muidugi, ka temal on esinenud paremaid ning halvemaid hetki. Aga aktiva poolele jäävad kindlasti albumid “Cittadinanza”, “Rugueux” ning käesolev album “Mathilde”. Viimast pean ka tema parimaks üllitiseks üleüldse.

11 lugu ning 23 minutit. Kui varasematel albumitel kippus harmooniate ning meloodiate teravik ning üldisem suunitlus sageli ära kaduma, siis “Mathilde” näikse sihikindlamalt komponeeritud olevat. Siiski - Zach Condon`ile nii iseloomulikku südame alt õõnsaks võtvat võimsat laulukirjutamist - melanhoolse ilu orkestratsioone - on kuulda üksnes loos “Le Marais”. Aga see on ka esimene seesugune, mida ma JT sulest kohanud olen. See on üks neid oopuseid, mille pärast muusikat peetaksegi ekspressiivseimaks ning mõjusaimaks kunstivormiks. Püüdke väita selle valguses, et kujutav kunst väljendab kõrgemaid ideaale! Kurb ning zachcondonlik alatoon prevaleerib albumil edasi kuni võiduka lõpuni. Seda on nii minimalistlikes klaveriklimberdamistes kui ka kunstilises akordionipopis. Tõsi, vahel paistab vihma järel ka natuke päikest. Ühesõnaga, väga stiilne luigelaul.

Kuula albumit siit

9.1

Lean Horse Marathon Up on Bomber Mountain (Rack& Ruin)

Selle aasta alul reliisis ameeriklane Jeff Koplowitz aka Lean Horse Marathon oma debüütalbumi “LP1EP”. Album, mille heliseinad olid reeglina ragisevatest-kärisevatest helimassiividest täidetud. Sellesse fuzz-raginasse sulandusid juubeldavad meloodiad, mis muutis kogu kupatuse eriliseks. Sinna vahele mahtusid ka vaiksemad ning sisemuses tuhnivad numbrid.

Uus album “Up on Bomber Mountain” (UOBM) koosneb 13 loost, tõsi, mille otsa on ka lükitud toorekõlaline 5 loost koosnev “Sometimes” EP, mis on salvestatud ühe suvehommiku 2 tunnise sessiooni käigus. Album on salvestatud ning komponeeritud noore ühendriiklase magamis- ning elutoas 9 kuu ning paljude sessioonide vältel. Jeff möönis, et ta oli pikka aega kahtleval seisukohal, et kas stilistiliselt niivõrd liigendatud albumit üleüldse üllitada või mitte. Lõpuks pidi album kõlama kui reis läbi erinevate helisfääride ning jõudma viimaks alguslugude saundi tagasi. Just nagu täistiksunud tsükkel. Dear, Under Underground, One of Them, Lessons for Learners, Stormy Weather olid (esimesed) lood, millelt JK albumit edasi arendas. Esimesele albumile nii iseloomulik fuzz-saund tuleb sisse alles kolmandas loos (Lessons for Learners). UOBM algab hillitsetud saundide ning komponeeritud, sageli loopidest rajatud struktuuridega, mis tasapisi arenevad ning laienevad. Albumi ümbrisel on kujutatud värvilist tekki (või hoopis maastikku?) ning selle taamal helilainete interferentsi. Tõepoolest, album on stilistiliselt kirju – dream pop, erinevate intensiivsusastmetega fuzz pop, shoegaze, valge digitaalmüra, robustne lo-fi, akustiline (kidra)pop, post-punk, psühhedeelia. Rack and Ruin Records`i boss Dean Birkett arvas, et see on üks ere näide tänapäevasest kingapõrnitsemismuusikast, mis on põimitud sooja ning hämuse helitekstuuriga. Tõepoolest, pärle tuleb kui konveierilt. Today on Bomber Mountain, Lessons for Learners, Drowning Sun, Stormy Weather, Under Underground, I Can`t See You. Tänapäevastest artistidest on Lean Horse Marathon`il enim sarnasusi Deerhunter`i ning Wavves`iga. Ning oma leiblikaaslasega Andy`s Airport Of Love. Esimesega unistusliku ning dünaamilise sentimendi ning stilistilise kontrastsuse poolest, teisega lo-fi mentaliteedi ning stilistilise kontrastsuse/saundi lihtsakoelisuse ning abstraheeritud kõlavärvide kontrastsuse kaudu. Hoolimata palju-palju väiksemast kuulsusest ei jää baltimorelane kunstiliselt tasemelt ning ambitsioonikuselt kuulsatele kaasmaalastele kuidagi alla. Kurat küll, mida need jänkid (vabandust, tegelikult on ta põhjaosariiklane!) söövad? Äkki see ongi hamburgeriindie? Jeff, keep on moving! Excellent work! Uus album “Winter” EP ilmub järgmise aasta jaanuaris.

Kuula albumit siit

9.4

Xurxo Romaní Escarnho e maldizer (Aregueifa)

Lõunaeurooplased-romaanlased peavad väga lugu oma keldi juurtest. Itaalia filmides olen seda korduvalt täheldanud. Pürenee poolsaare keldi-ibeeria muusikatraditsioonis on väga tuntavad sarnasused Šoti- ja Iiri rahvamuusikaga. Eelkõige galiitslased (ning astuurialased), üks Hispaania (vähemus)rahvaid, kes keeleliselt-kultuuriliselt on rohkem suguluses portugaallaste kui oma kaasmaalastega, esindavad elujõuliselt keldi folgitraditsiooni, olles peaasjalikult ainsad Hispaanias, kes sellega on maailmas silma paistnud pärast Franco diktatuuri lõppemist (mis teatavasti püüdis kultuurilisi erinevusi tasalülitada). Lisaks samasuguse pärandi otsimisele on kohalikul folgiliikumisel olnud ka kommertsiaalne kaalutlus, mis on tekitanud Galiitsia kultuuriringkondades vastuolusid ning dispuute rahvamuusika autentsuse üle.

Xurxo Romaní, 1997. aastast tegutsev Galiitsia hurdy-gurdy vaste zanfona (ka sanfona) mängija, ajas esimesel albumil “Mandragunalla” (2006, Aregueifa) traditsioonilise, keskaja muusika mõjutustega folgi rida, kasutades lisaks legendaarsele varakeskajast pärinevale pillile ka kohalikku torupilli ehk gaitat. Nimetatud pille on toetamas keelpillid ning käsitrummid. Nauditav pikkadele akordidele toetuv trillimine (viidates sarnasusele soovitan kindlasti tutvuda Inglismaal Exeter`is baseeruva suurekoosseisulise ansambli Children Of The Drone`i ning selle paljude kõrvalprojektidega). Järgmisel albumil “O diaño e a mona” (2007, Aregueifa) jätkab Romaní esimese albumi kiiluvees, kuigi helikeel on liigendatum ning vabam. Ka sugeneb albumi tagumistesse lugudesse popmuusikalisi rütmikatkeid ning muid elemente, ennustades galiitslase tulevasi tendentse.

“Escarnho e maldizer” ongi puhas süntees popist ning etnomuusikast. Võrreldes esimese albumiga on juurde liidetud ka (pop)vokaal, ning liigutud teisse muusikalisse galaktikasse. Elektrikitarrid (värvatud on Kataloonias resideeruv jaapanlane Koichi Tanehashi), sünteetilised biidid ning mulksuvad allhoovused. Ka (pop)vokaal on juurde liidetud. Stilistilise poole pealt võib kuulda funkrütme, newage`ilikke heiastusi, raskeid metallriffe. Sündiimprosid, mis nähtavasti olid populaarsed 80ndate lõpu Tartu muusikapäevadel kahe süntekamängijaga kollektiivide seas. See album väsitab tõsiselt tasakaalu pideva otsimisega – sageli juhtuvad suht ebameeldivad koletised kuulajat kummitama.Mida veel? Olen näinud või kuulanud märksa efektiivsemalt etnot/pärimusmuusikat ning poppi ristavaid kollektiive (Collage, Garmarna, Zetod, Värttinä, Romaní enda leiblikaaslased Projecto [`trepia], Haydamaky, Hedningarna), seega käesolev album päriselt ei õigustanud minu ootusi.

Kuula albumit siit

6.5

[Vana ning oluline] Kreatiivmootor & Pastor Willard Before You Think EP (Artishok)

See on Kreatiivmootori neljas reliis pärast kahte isepõletatud ja käest kätte jagatud CD-R`i ning viimaste põhjal koostatud ametlikku reliisi "Irratsionaalne" (Odessa Records). Kreatiivmootor on jõudsalt edendamas Eesti dadaismi ning äärmuseksperimentalismi kuulsusetut rida. NE!, Tuljak ning kaasaegsetest EDASI!. Kindlasti peitub Eestis veel sarnase suhtumisega artiste, kuid kelle muusika on peaasjalikult jäänud sahtlitesse tolmuma. Isiklikult tunnen ühte sellist muusikut.

Nagu albumi tiitelgi lubab, koondub albumi kese avaloo Before You Think ümber. Kes on pastor Willard? "Pastor" Willard on range usulise taustaga Texas`e perest võrsunud filosoof. Kohaliku Ned Flanders`i poeg, kes on oma vanamehe õpetussõnadest eemaldunud. Hingestatud hereetiline jutlus on salvestatud eraldi ühes Rotterdami hotellitoas teaduskonverentsijärgsetel tundidel. Seestumine ning endast väljumine. Muusika autor Allan Plekksepp meenutab asja muusikalist poolt: "See "pastoriga" lugu sündis üsna proosaliselt. Mul olid mingid lõigud, kus ma klopsisin suurte patareidega ja muude kättejuhtuvate majapidamisvahenditega rütmi moodi asja/.../ Lõpuks veidi joobes-nihkes vesternkitarri peale." The Man Who Didn`t Fit Into Himself on pühendatud lahkunud Vaino Vahingule. Dadapsühhedeelne element on nende muusikas jätkuvalt esindatud, ennekõike Roomet Jakapi testimas oma vokaalakrobaatilisi võimeid (Dragon In A Sandbox), kuigi vähemaks on jäänud reveransse kõiksugu stiilidele – domineerib nurgeline (vara)industriaalne kõlapilt. Nagu varane Cabaret Voltaire 70ndate keskpaigas kusagil püünel peksa saamas ning veri silmist nõrgumas.

Kuula albumit siit

The Cousins Tapes Sounds (Jamendo)

The Cousins on Nantes`ist Prantsusmaalt pärit bänd, kes laulab inglise keeles ning oma eeskujudena mainib reeglina inglisekeelseid bände. Biitlid, Blur, Queen, Portishead, Nirvana, Sex Pistols, Mercury Rev, Radiohead, Beach Boys, The Brian Jonestown Massacre jpt. Bändi kõik kolm albumit – “Tapes Sounds” (2006), “Who`s The Preacher” (2007) ning “Third D.I.Y” (2008) on üllitatud sel aastal Jamendo all.

The Cousins`i laulude puhul torkab kõrva kaks põhiliini – ühelt poolt suriseva saundiga kitarripop, damonalbarnlikud vokaalpartiid, tämbrid ning la-la-la-lutamine, ludisevad sündisaundid, vahetevahel vahele ka raske mürtsumisega electro-indie`t tuletavad meelde britpopi kuldaegu ning nullindatel edetabeleid vallutanud tantusroki haipi (The Music, Franz Ferdinand). Neid tendentse esindavad albumid “Who`s The Preacher” ning “Third D.I.Y”. Tõepoolest, tuleb nentida, et kvartetti on abistanud tasemel nupukeerajad. Ka bändi laivide nimekiri on suhteliselt pikk.

Album “Tapes Sounds” esindab seevastu teistsugust tendentsi. Jah, plaadiümbris on nõme – ei saa üldse aru, mida peaks kellegi teksastatud alakeha sümboliseerima?! Et on kinky või?! Album alustab mõtliku indieballadiga (A Room). Ning müsteerium leiab jätku – järgmine lugu kannab küll nime Andy, aga on täpipealt sama träkk, mis esimenegi! Loo pikkus on ka sama! On`s see eksitus või segaduse tekitamise taotlus? Shakehead liigub uutele mängumaadele, omandades punakaspruune psühhedeelseid varjundeid, midagi seesugust, missugust esindab mõni USA lõunaosariikide psühhedeeliabänd. Näituseks The Brian Jonestown Massacre (ansambel, mida ma pean omasugustest parimaks). Ka järgmine lugu SOS In The Mist liigub Anton Newcombe`i talendisära kiilus. Monotoonselt korduv laulurida /“what`s your message?/just the SOS/. Suurepärane minimalistlik transsrokk. Tegelikult on see eelsoojendus albumi parimale loole. Toniosong`i monotoonset ning minimalistlikku lookarkassi uuristatakse tärisevate kitarriefektide ning valjult ja psühhedeelselt lõikava harmoonikaga. Ja see, kuidas see lõpuks välja kukub, on tase! Albumi lõpetab subpsühhedeelne alt-country (You Can`t Explain Demo).

On neetult kahju, et bänd jõudis nii kiiresti hüljata sellesuunalised kunstilised taotlused ning valida uued tuuled.

Kuula albumit siit

9.0

Narcoleptica The Modular Explanation (Sonic Reverie)

//Narkolepsia – med tukkumistõbi, haiguslik unisus, aeg-ajalt tekkiv vastupandamatu unevajadus, mis võib inimest tabada igas asendis ja tegevuses; hoog kestab kuni kümmekond minutit//.

“The Modular Explanation” on hispaanlanna Beatriz Vaca aka Narcoleptica järg tema kolm aastat varem ilmunud samanimelisele debüütalbumile. Samas on see ikkagi debüütalbum – plaadifirma Sonic Reverie Records`i esimene pääsuke. Kas te teate, mis on muusikakriitikute suurim butafooria? Aimasite õigesti – jutud teise albumi kompleksist. Sedasorti argumentatsiooni kasutamine peegeldab pigem muusikakriitikute komplekse seesugustest ad hoc-skeemidest ülesaamisel. Ka Eestis on seesuguseid kriitikuid. Tõsi, muusikakriitika ei kuulu ka f-teaduste (reaalteaduste) sekka. Raske on uskuda, et muusikud sellest end mõjutada lasevad (võib-olla tõesti mõni õrnahingeline langeb sellesse kunstlikult tekitatud lõksu). Praktika on näidanud, et maailmas on tuhandeid silmapaistvaid sofomoorseid albumeid ning samapalju tuhmumisi. Minu lemmikute – Suede`i, Happy Mondays`i, The Smiths`i, My Bloody Valentine`i, Slowdive`i, CAN`i järjekorras teised stuudioalbumid olid meistriteosed. Popmuusika verstapostid. Ja missugune peaks (teine) album olema, et me saaksime seda läbikukkunuks nimetada? Kas Stone Roses`i “Second Coming” oli ikka läbikukkumine? Album, millel bänd julges otsida ning sai ka oma ülesandega päris kenasti hakkama. Tänapäeva kontekstist vaadatuna oli libastumine pigem nende esimene, paipoisilik ning üheülbaline album. Tõele au andes arvasin ka kümme aastat tagasi samamoodi.

Beatriz Vaca on uuel albumil oma signatuurset atmosfäärilist saundskeipi märksa kvaliteetsemaks lihvinud. Tõepoolest, esimene album kõlas suht demolikult ning ebaprofessionaalselt. Samas stilistiliselt on endiselt kõik vanaviisi – ethereal music, guitar ambient/atmosfääriline shoegaze, darkwave`ilik varjude ning kummituste esilemanamine, (rütmi)masinlikud biitkarkassid. Saund ärkab, virgub ning paisub. Madridlanna vokaal, kuigi ähmaseks moonutatud, peegeldab kohati eelpoolmainitud žanrite põhituumale tavapäratuid finesse, st vanamuusikale iseloomulikku laulmismaneeri. Sugulushinged – Love Whirling Somewhere, Love Spiral Downwards, Autumn`s Grey Solace. Kuigi see album ei uinuta mind ega lase “eemale” tüürida, on sellel piisavalt korralikke ning nauditavaid pidepunkte. Aga noid tagurpidi kriipivaid kitarre või(nu)ks küll veidi mõtestatumalt rakendada.

Kuula albumit siit

8.4

Les Dix-Huit Secondes - Les Cahiers Des Improvisations - Premier Volume (Les Dix-Huit Secondes)

Selle Antonin Artaud`i avaldamata jäänud stsenaariumi järgi nime saanud projekti taga on sitsiillased (Carlo) Barbagallo ning Lucia Urgese. Mõned iseloomustused peategelaste kohta - Barbagallo on andekas eksperimentaalrokkar, kes on tasapisi maailmas kuulsust võitmas. Ta on muuhulgas jõudnud kitarrikeelde arranžeerida minimalismi isa Erik Satie tuntud teosed “Gymnopédies” ning “Gnossiennes” (“Barbagallo Plays Satie” 2009, Barbie Noja), liikunud psühh-folgi ja alternatiivkantri tolmu üleskeerutavatel radadel ("Grey/Lady", 2007, Barbie Noja), katsetanud värskelt õhkava alternatiivpopiga, mille mõjud pärinevad 60ndate-70ndate aastate psühhedeeliast ning päikesepopist ("Floppy Disk", 2009, Barbagallo) ning ka avangardistliku indie`ga ("Ego-God", 2007, Barbie Noja). Teisalt on ta ka osaline olnud paljudes kõrvalprojektides (Albanopower; Tempestine; Suzanne`Silver; La Petroliera) Seda meest võib suundumustelt, andekuselt ning produktiivsuselt vabalt võrrelda John McEntire`i ning Jim O`Rourke`iga. Euroopast? Võimalik, et Bert Vanden Berghe ning Erkki Hõbe. Sürakuusalane on väidetavalt ainult 24-aastane... . Teine pool, kaunis daam Lucia Urgese, oli osaline vähetuntud projektis Smoke On Tv.

Et siis Les Dix-Huit Secondes. Igaüks-loob-ise-vabalt-saundi põhimõtte realiseerimise instrumentaarium on laiahaardeline: kitarr, trompet, flööt, vokaal, meloodika, perkussioon, heliefektid, rüperaalid, klahvpillid-süntesaatorid, kõiksugu artefaktid, lelud, mikrofonid. Teadvusväljundid on leidnud vormi helide keeles, vabadustunne on kõnetamas loovuse muusasid, digitaal- ja analoogsaundid allumas elektroakustilistele modulatsioonidele. Stilistiliselt ulatub muusika free-jazz`ist, piipitavast elektroonikast, jazzrokilikest jämmivatest kitarripannoodest kuni cool jazz`ilike heiastuste ja abrassiivsete müraatakkideni. 42 minutit mitmekesist ning õnnestunud improvisatsiooni. Õige pea on sellele järge oodata. Ootan huviga.

Kuula albumit siit

8.7

Muhr Farewell Anthology (Soft Phase)

Rääkides netimuusikast ning selle ajaloost ei saa üle ega ümber kahest kanadalasest – Brad Turcotte`ist aka Brad Sucks`ist ning Vincent Fugère`st aka Muhr`ist. Viimatimainitu on ka tuntud aliaste Koei, Vizion, Kaminari Synthesis, A Few Days Until Never Again ning Life As A Tree kaudu. Fugère tegutses juba siis, kui esimesed netileiblid (Tokyo Dawn Records ning Monotonik) alles hakkasid formeeruma. Netimuusika üks olulisemaid sümboleid veab ka ise kahte leiblit – Apegenine`i (selle hingekirja on kuulunud ka Julien Neto ning Khonnor) ning selle all-leiblit Camomille Music`ut. Viimatinimetatu on viimase 7-8 aasta jooksul olnud üks olulisimaid netileibleid, reliisides seesuguste oluliste artistide nagu Transient`i , Sascha Müller`i, Makunouchi Bento, Photophob`i, adamned.age`i jpt loomingut. Andekas ning mitmekülgne tüüp, selles veendumiseks piisab ainuüksi tema lehekülje külastamisest ning mehe kujutava kunstiga tutvumisest. Nagu Eestis on ki wa. Montrèallane on kahtlemata oluline osa oma linna muusikalisest südametunnistusest ning suundumustest, luues post-rock`i, modernse klassika, eksperimentaalse - tumedama ning heledama - ämbiendi, kammermuusika, eksperimentaalelektroonika ning drone`i hübriide. Inimesed, kellele meeldivad Max Richter, Hauschka, ki wa ämbientmuusika, Daniel Maze, Tim Hecker, Pan American, GY!BE, olete oodatud Muhr`i piiritule mängumaale. Vale, ikkagi üks piir jookseb läbi. Quebecois`i muusika kulgeb tsivilisatsiooni ning looduse stiihia piirjoonel, mis siinkirjutaja jaoks on perfektse, ideaalse saundi üks ideoloogilisi aluseid (ja-jah, Tim Hecker juhatas mind selleni). Ühelt poolt saab kiigata teisele kaldale. Põhja-Ameerika ajalugu ongi frontier´ide hõivamise ahel. Tema albumid “Drames Et Précipies” (2006, Zymogen), “Poussière” (2007, Serein), “Anthèmes pour les Regrets” (2008, 12rec) on puhas kuld. Samas ma ei välista, et keegi teine seaks Muhr`i albumite edetabeli hoopis teistpidi kokku. Tase on väga ühtlane ning seetõttu iga album kätkeb eneses unustamatuid hetki.

Ka uuel albumil on seda kõike kuulda – minimalistlik, kohati hõre helistruktuur on vaheldumas tihke, kuid sooja saundskeipiga. Kui asi võibki esmapilgul näida natuke lohisev ning ebatäiuslik, siis tegelikult stiihilise, kaootilise pealispinna kaudu käibki ilu genereerimine. Ilu ei ole seisund, see on protsess, mis mingil hetkel kulmineerub. Vastandite esilemanamise, nende ühekssidumise ning nähtamatu piiri ületamise kaudu. Jumaliku alge esiletoomine. Ood igavikule. Album võinuks saada veelgi kõrgemad punktid, kui Vincent Fugère`il polnuks minevikust nii unustamatuid helišedöövreid ette näidata.

Kuula albumit siit

9.6

[Vana ning oluline] Kazoo Funk Orchestra Midnight Finger Painter (Groucho Planet)

Šoti indie`i olulisusest on raske mööda minna. Rääkides üldisemalt keltide indie`st on teema möödapääsmatu. Super Furry Animals, Manic Street Preachers, Gorky`s Zygotic Mynci, My Bloody Valentine, Cocteau Twins, JAMC, The Delgados, The Beta Band. Ühed olulisimad ansamblid omadel tipphetkedel. Mõned neist olid ka teerajajad. 90ndate teisel poolel ning nullindate alul tegutses Glasgow`s trio Bis, kes segas kokku elektrot ning indie`t. Mäletate? Muusika, mis pulbitses energiast ning elurõõmust.

Edinburgh`ist pärit Kazoo Funk Orchestra on muusikalises mõttes Bis`iga võrreldav kombo, kuigi nende suundumused ning saund on kindlasti forsseeritum. Bänd, mis alustas tegevust neli aastat tagasi, on juba jõudnud reliisida 4 albumit. Bänd koosneb rohkem kui kümnest liikmest, kes kõik on peitunud rohkem- või vähemnaljakate pseudonüümide taha. Bänd on selle aja jooksul jõudnud saavutada ka tuntust, eelkõige oma intensiivsete ning karismaatiliste laivide kaudu. Kirjud kostüümid, ohtralt õhupalle ning serpentiine. Nad on BBC`s üles astunud oma laivsessiooniga ning esinenud tuntud muusikafestaritel (Wickerman, Belladrum). Soovitan palavalt visata silm peale nende laivesinemistele.

Nende 2006. aastast pärit debüütalbum “Midnight Finger Painter” koosneb 25 loost ning 47 minutist. Üks hilisem album sisaldas 50 lugu... . Ühesõnaga, lühikesed lood on KFO puhul reegel. Funk`i, indie`i, hip-hop-elementide ning vokaal- ja helitrikkide kombinatsioonidesse on tugev annus huumorit kätketud. Esindatud on ka country-hop (Lizards On The Back Porch), barokkpopp (Rubber Eyeballs) ning veider space age pop`i mõjudega nöökeindie. Šoti rühmituse lüürika on ka piisavalt oluline, et sellesse süüvida. Naljakas, pilkav ning sageli äraspidisesse reaalsusesse uppuv. Võimalusel kuulake kindlasti ka KFO ülejäänud albumeid ning nende esilaulja-taidleja Little Beard´i kõrvalprojekti El Jugador.

Kuula albumit siit

[Artistid] Momoko Pins

Albumid:
The Secret Part EP (2008, Momoko Pins)









Videod:




Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] ENRIQUE RAMIREZ La Vida Privada de los Árboles (None-tech)

Jätkame endiselt Argentiina muusika radadel. ENRIQUE RAMIREZ (kodanikunimega Fermin Enrique Ramirez) on isehakanud Argentiina elektronmuusik, kes minu küsimusele - mida tähendab talle muusika? - vastas, et muusika toidab tema poliitilisi ning esteetilisi vajadusi. Muusika tegemisel kasutab ta kitarre, arvutit, oma tütre mänguasju ning 80ndatest pärinevaid Casio süntesaatoreid. Mulle on alati sümpatiseerinud Ladina-Ameerika kultuur, küllap ka seetõttu, et Lääne maailm põhineb ratsionaalsusel ning pragmaatilisusel. Loomulikult ma ei väida, et see või too kultuur oleks ülimuslik teiste suhtes, lihtsalt erinevused ongi need, mis loevad. Erinevused on alati olnud eelduseks ületamaks dekadentsi. Kindlasti saab seda asja ka vastupidiselt vaadelda – sõltuvalt sellest, millisesse kultuurikeskonda keegi settinud on. Lõunaameeriklased on alati esindanud teistsugust maailmatunnetust, mis sageli on kantud vastandusest “nende suurele kurjale onule” Ameerika Ühendriikidele. Eks see ole nähtavasti kestnud 1823. aastast, s.t Monroe doktriini väljakuulutamisest saati. Lisaks veel verise koloniaalajaloo mõjud - (teatavasti Prantsuse kulturoloog Tzvetan Todorov väitis, et konkistadoorid sooritasid Ladina- ja Mesoameerikas ajaloo suurima massimõrva – ca 80 miljonit tapetut), alam- ja ülemklassi teravad vastuolud, kus eralduspiir on jooksnud rassilist joont pidi. Samuti ultrapahempoolsus põrkumas ultraparempoolsetega – nii ideede kui ka terrori näol. Ajalugu, mis on täidetud tohutu dünaamika ning energiaga.

Selge on see, et album “La Vida Privada de los Árboles” ei ole ideelises plaanis ajalookobrutustest puutumata jäänud. Tüüne sentiment ning impulsiivne alge peavad omavahel intensiivset võitlust – sageli samaaegselt, samas muusikalist helikeelt on permanentselt läbimas eepiline aura. Võimalik, et tema muusikas räägib ka kodumaa kaunis loodus - Patagoonia jäisus, lumised mäetipud ning põhjatud järved. Argentiinlane otsib kompromissi emotsioonide ning helikatsetuste vahel, laskumata Läänemaailma elektroonika (mõtte)stampidesse. Mano Alla Bomba on ainus rütmistruktuurile rajatud lugu - unistuslik drum and bass/dream and bass. Albumi suurejoonelisemad hetked peituvad loos Paul Celan - võimsalt eepiline, melanhoolne ning sisendusjõuline. Albumi lõpulugu Yo visité Ganímedes kisub võimsa, staatilise kitarrimüraga taas kõik sõlmed lahti. Ka siinkohal mainimata lugudest kostub suurt pühendumust ning kompromissitut joont.

Kuula albumit siit

Humberto Luis Schenone Soltar...Saltar (Clinical Archives)

Humberto Luis Schenone on Buenos Aires`e lähedal resideeruv 54-aastane härrasmees, kes sel aastal on plaadifirma Clinical Archives`i märgi all välja andnud koguni 5 albumit. Mehel on selja taga korralik muusikaharidus- ning kogemus. Muuseas, HLS on mõnd aega elanud ka Brasiilias. Viimased kaks kümnendit on ta pühendunud peaasjalikult rütmimuusikale, realiseerides omi ambitsioone isiklikus perkussioonistuudios.

Vaadates albumeid, tuleb tõdeda, et HLS on inspireerinud kirjandus (“Human Tracks II/Heq”; “The Rhythms of Life I”) ning ajalugu. Peaasjalikult Ladina-Ameerika inimeste saatusetormid. Näiteks eelmisel albumil “Human Fights=Human Rights I” segas ta muuhulgas omavahel kokku rütmimustreid, tuliseid agitatsiooni- ja protestifragmente (mille poolest on lõunaameeriklased teatavasti väga tuntud) ning loodushelisid. Oleks vale arvata, et HLS keskendub üksnes rütmimöllule. Üksnes esimene album "Um Perto", A Percussion Trip” pakkus domineerivalt rütmikombinatoorikat. Järgmistel albumitel on rütmid tagaplaanile taandatud. Ah jaa, argentiinlase käsutuses olev pillipark on muljetavaldav. Järgmistel albumitel on esiplaanile kerkinud vilespillidel põhinev eeterlik, newage`ilik helisentiment, millesse on tihti põimitud ka loodushelid. Tõsi, sellel kõigel on tugev etnilise muusika hõng juures. Siinkirjutaja jaoks on tema looming ennekõike meeleolumuusika. Vahetevahel on HLS teinud põikeid ka mujale – nt üle-eelmisel albumil “The Rhythms of Life I” oli üks lugu puhtakujuline drone-kompositsioon ning lisaks oli seal ka süngekõlalist kolistamist.

Uuel albumil on argentiinlane võtnud üles rahulikuma joone, olles tagasi teise albumi (väga korralik album!) meeleolude keskel. Inspiratsiooniallikad – ajaloolised sündmused, lugemine, reisimine, naabrite halvad kombed (sic!). Lugu Escribiendo kahes versioonis on pühendatud Argentiina kirjanikule Julio Cortazar`ile. Albumit valitsevad peaasjalikult taevalikud vokaalharmooniad, mille taamal on kuulda õrnalt tukslevaid rütme ning keelpillide näppeid. Ka on saund sünteetilisemaks muutunud. Nagu eelpool juba korra mainitud, on see ennekõike meeleolumuusika. Hetkel sombuse ilma taustal kuulatuna ei avalda see erilist mõju. Pigem päevade pikenedes ning kevadise punase õhtutaeva taustaks sobiks see saund paremini. Kokkuvõttes jääb see teos liiga üheülbaliseks. Nähtavasti tema nõrgim album.

Kuula albumit siit

6.4

[Artistid] ENRIQUE RAMIREZ

Albumid:

Horse Latitude (2008, None-tech)











La Vida Privada de los Árboles (2008, None-tech)











SFIAS vs Enrique Ramirez (2008, None-tech)












Videod:

Gnomefoam Retina Fanfare! (Jamendo)

33 aastane Bradford`ist pärit Steve Bromley on tuntud projektidest Anata Wa Sukkari Tsukarete Shimai ning Almiqui. Kuid ennekõike on ta Gnomefoam, veider plunderphonics-artist (kuigi jah, sõnapaar “veider plunderphonics-artist” kõlab veidi tautoloogiliselt), leibli Rack& Ruin Records`i (R& R) üks “staare”. Tema töövahenditeks on hoomamatu popmuusikaline traditsioon, ebastandardsus ning arvutiprogramm Audacity. Dadaistlik elektroonika (eelkõige kaks esimest albumit), pseudo-drum and bass, kitarririfid, loop`ivad vokaalfraasid-manifestatsioonid. Pori määrib taevast, n-ö lahtise saundi kontseptsioon kontrasteerub hi-fi õhuliste ning kergete orkestratsioonidega. Ka eestlastel on sarnase lähenemise ning kõlaga artist kenasti esindatud - Lauri Sommeri ning Villem Valme projekt Tuljak eelmisest kümnendist.

Retina Fanfare! on briti viies album, ning esimene, mille ta on reliisinud väljaspool R& R. Uus album on välja antud (Euroopa suurima vaba muusika keskkonna) Jamendo all. Hakitud, teravad bassid, atmosfäärilised helid, süntesaatorkitarride rifid (Edible Pants) – justkui toimuks võitlus müra ning vaikuse polügoonidel ning adrenaliini kõrgele pumpamine vastanditel mängimise kaudu. Hektopeds in Love on atmosfääriline, kuigi tavapärasest kitsama sagedusamplituudiga drum`n`bass. Fangs – energiast tulvil electro-indie pakub täiesti uue kogemuse Gnomefoam`i mängumailt. Ka Unfurl (Punch Up) otsib alternatiivpopist tuge. Who Knows ristab chiptune-elemente hajutatud vokaali, muuseas ka autotuunitud vokaali, ning helifektidega, lähenedes Gnomefoam`i esimese albumi “Frozen Freedom” kõlapildile. Albumi lõpetab juba turvaline süntpopp, v.a loo lõpp (Benefits).

Hea inimene Steve Bromley saatis mulle oma järgmise albumi “Fucklord Dragonfist” versiooni, mis peaks ilmuma tuleva aasta alul. Igal juhul on küllaga põhjust järje ootamiseks.

Kuula albumit siit

8.7

Oscar Coen Polack the skipping monk (recordings of nature and culture in india) (Narrominded)

Coen Oscar Polack on Hollandi muusik, kes on osaline olnud ansamblites Psychon Troopers/ Psychon ning Living Ornaments, lisaks veel mitmed koostööprojektid ning eripalgelist muusikat – indie`st ning math rock`ist keskonnahelideni – väljastava plaadifirma Narrominded üks vedureid. Sonic Youth`i fännid - ka teile on mõeldud! Kaege perrä! Hollandlase sooloasjad kuuluvad kontseptuaalse helikunsti ning field recording/phonography sfääri. “Hüpleva munga” jaoks materjali kogumise nimel veetis COP Kirde-Indias 2008. aasta lõpus kuus nädalat, talletades metsade helisid ning tänava- ja olmemüra, teisalt ka traditsionaalset laulu ja ritualistlikke fragmente. Lisaks veel raga- ning quawwali-muusika kõrvuti India bollivuudiliku popiga. Selles India piirkonnas kohtuvad üksteisega islami, hinduistlik ning budistlik traditsioon – indialikult ainuomane, mis teatavasti on tugevalt mõjutanud ka õhtumaade (pop)kultuuri. Peatume hetkeks mõnedel pealkirjadel – crows and cars; the morning forest; himalaya fm; meer ghat morning rituals; ghorkaland manifestation; generator; procession in the distance. Kuulates seda hunnitult lahendatud salvestust, tundub, et aeg on seiskunud - leiad hetke enesesse kiikamiseks. Hingestav ning puhas(tav) kogemus. Olen kindel, et Linnart Mällile ning Sven Grünbergile meeldiks ka see helind väga.

Hoolimata sellest, et käesolev album ranges mõttes on audiodokumentatsioon, s.t mittepopmuusikaline formaat, saab album veenva sugestiivsuse eest maksimumpunktid. Thought eraser-asi.

Kuula albumit siit

10.0

[Vana ning oluline] Chenard Walcker Houseplant (Free Sample Zone)

See arvustus oleks pidanud märksa varem välja tulema...

Nähtavasti Chenard Walcker`i nimi ei ütle enamusele midagi vaatamata tõigale, et prantslase diskograafia jääb 30-40 albumi vahele (seda kõigest 4 aasta jooksul!). Ta pani aluse leiblile Free Sample Zone. Nagu sellest välja lugeda võib, olid sämplid tema muusikas olulisemal kohal kui enamusel muusikutest. Tõepoolest, teda võib õigusega lugeda plunderphonics/sound collage/ cut and paste-liikumise üheks järjepidevaimaks ning huvitavaimaks esindajaks viimase dekaadi jooksul. Mida kõike ei või tema muusikas kuulda – jazz`i ning funk`i erinevad standardid, latiino- ning kaasaegsed linnarütmid, soul, bossa nova, bhangra, disco house, šansoon, torupillihelid, gregoriaani laulud, Bollywood`i skeene. Tuntud helikätkeid jookseb tema muusikast üksjagu läbi. Teisalt oli ta üks esimesi vaba muusika kontseptsiooni juurutajaid. Tema tegevuse ideoloogiliseks lähtekohaks oli, et varasemast muusikast sämplite kogumine ning nende rekontekstualiseerimine on eetiline tegevus ning sisaldab eneses uut autorlust. Tõsi ka - tegelikult on ju see recycling-tegevus! Lõviosa tema muusikast ongi reliisitud Free Sample Zone all (paar albumit on tulnud ka WM Recordings`i ning Comfort Stand`i alt välja). Muideks, FSZ all on oma muusikat üllitanud ka tuntud Iisraeli kirjanik, näitleja, poeet, muusik ning vabamõtleja Roy “Chicky” Arad, kes esindas Iisraeli 2000. aasta Eurovisiooni lauluvõistlusel poliitiliselt skandaalse ansambli Ping Pong koosseisus, lehvitades esinemise ajal Süüria lippu. Nende lugu Sameach oli muuseas NME võitjasoosik. Tegelikkuses jäädi tagantpoolt teiseks... . Arad`il on Walcker`iga mitu albumit kahasse tehtud. Ka FSZ diskograafia viimaseks albumiks jäänud, Iisraeli-Liibanoni (Hizbollah`i) konflikti vastustav “Streets (Haifa-Beirut)” oli “Chicky” ning Walckeri koostöö. Prantslasest rääkisin ma minevikuvormis seetõttu, et ta langes 2006. aastal diabeedi tagajärjel koomasse ning pärast seda on ta maailmast arusaamise viis võrreldav väikelapse omaga. Õnneks jättis ta endast korraliku pärandi maha. Varem või hiljem saavutab Walcker oma aujärje, pole kahtlustki!

Tegelikult ei olnuks vahet, millise albumi ma Chenard Walcker`i repertuaarist välja valinuks. Albumid esindavad ju üht ja sedasama sämplimoolokit. Käesoleva albumi 42 lugu annavad hea ülevaate Chenard Walcker`i loomismudeli(te)st. Sisulise poole pealt on kuulda Kesk-Ida etnorütme, psühhedeelset flöödi- ning kammermuusikat, musta funk`i ning rnb`d, afrofuturismi, tantsubiitidega vürtsitatud spoken word`i. Koguni kaks hümni on esindatud – smooth-jazz`ilik Prantsuse ning riffkitarridest kiiskav kiiretempoline USA oma.

Kuula albumit siit

Japanese Gum Lost In Weirdness (Chew-Z)

Japanese Gum on duo Davide Cedolin-Paolo Tortora. 2005. aasta kevadel tegevust alustanud Genua duo esimeseks üllitiseks oli “Talking Silently EP” ning selle jätkuks “Without you I`m napping”. Kui esimesel albumil domineeris veel eksperimentaalne glitchtronica, siis järgmisel olid valdavaks elektroonilised kingapõrnitsemishelid – kitarrihägu IDM-rütmide ning glitch-elementidega.

“Lost In Weirdness” on remiksalbum, mille poolte lugude eest on duo ise hoolt kandnud ning ülejäänu jätnud oma sõprade hooleks. Mõttekaaslased - Arbdesastr, Die Stadt Der Romantisch Punks, Eniac, Grausamerg Eisenberg ning IDM-muusika suurnimi Isan – remiksivad eranditult Japanese Gum`i esimese albumi lugusid. Genualased omalt poolt pakuvad lisaks remaster`itele ka alternatiiv- (And Talk Silently) ning varajast demoversiooni (Cluster Of Bees).

Album on kõrgetasemeline – remiksid on väga tasemel. Seda esiteks. Albumit alustab Die Stadt Der Romantisch Punks world music-rõhuasetusega versioon. Arbdesastr`i versioon loost Could The English Rain (Wash It Away?) kõlab nagu Sigur Ros saanuks omale glitch-inglitiivakesed. Grausamerg Eisenberg`i versioon loost The Undertaker's Tombstone kulgeb eksperimentaalelektro ning abstraktsete hõllanduste eikellegimaal, hiilates kohati düstoopse pingestatusega. Igatahes võimas! Isan esindab oma teada-tuntud headust. Teiseks – Japanese Gum on oma ideede realiseerimisel uuele tasandile hüpanud. Eksperimentaaltehno/elektroonika ning abstraktse shoegaze`i seguse saundi uued valitsejad. Kuulake lugu Sunday, 1:00 pm. Täiesti geniaalne! Võimalik, et Seefeel on selle albumi näol leidnud endale väärika mantlipärija.

Kuula albumit siit

9.6

Toby Dammit L`uomo Dei Palloncini (Clinical Archives)

Nagu Masta Bruce`i albumi “Goregasm EP” arvustuses kirjutasin, et müramuusikat võib käsitleda kui permanentset, lõppematut piirsituatsiooni, muusikasfääri kaugeimat piiriala. Ühelt poolt küll helide kombinatsioonid, kuid teisalt meloodia ning harmoonia surm. Permanentne on see niikaua, kuni püsib popmuusika ning popmuusika tahtmatus seda enesesse absorbeerida. Selle tahtmatuse kaudu saab müra hoida üleval vastandust harmooniast ning meloodiast lähtuvale muusikale. Heliline tundetus. Antimuusika. Müra on ennast vabandav, iseennast välja lunastav – selles puuduvad piirid. Selle ideoloogiline kese võimaldab manipuleerida isegi popmuusikaliste elementidega teatud ideoloogilisi vahekordi arvestades. Muidugi, žanriline müra tähendab loojapoolset opereerimist enesele sobivamas suunas – kanaliseerimist - või lihtsalt inimese käe alt läbi käimist. Itaalia on alati olnud Euroopa müramuusika avangard – “müraisadest” vennad Russolo`d, Maurizio Bianchi, Mauthausen Orchestra, The Sodality jpt.

Itaaliast Livornost pärit projekt Toby Dammit jätkab saapamaa (kuri)kuulsusrikast müratraditsiooni. Ühest loost koosnev album on inspireeritud saapamaa 70ndate õuduspornokoomiksitest. Piisavalt intrigeeriv, või kuidas? 20 minutiline lugu algab pika signaalina, mis aegamööda teiseneb väga pahaloomuliseks drone noise`iks, mille kohal manipuleeritakse reaktiivhelide ning verbaalselt ebamääraste manifestatsioonidega. Ja see heli aina intensiivistub! Toby Dammit kaugeneb tänapäeva digitaalsest valgest mürast, luues tõeliselt impressiivset kõrgsagedus- ning madalsagedushelidest koosnevat noisescape`i. Katarsis. Siiski, pean möönma, et mul hakkas loo lõpus füüsiliselt halb olla! Masinate, sõdade ning skisofreenia ajalugu. Ühesõnaga, ajaloo põhisuundumuste heliline reflektsioon.

Kuula albumit siit

10.0

Instytut Zgrzytuff Cinema Modern (Pitu Pitu Recordz!)

Hetkel on käimas tundemöllud Devendra Banhart`i uue albumi ümber – kas metsjeesus reetis oma vanad ideaalid või mitte? Tõtt-öelda “reetis” Devendra oma ideaalid juba eelmisel albumil. Iseenesest kunstniku puhul rääkida mingisugusest ideaalide reetmisest on lihtlabane jura – kunstnik peabki liikumises, muutumises olema. Mis siis veel motiveeriks muusikut jätkama? Päevast-päeva, aastast-aastasse sama asja treimine? Kuulajatele sümpatiseerimine on juba teine asi. Tõsi, ka mulle meeldisid Banhart`i esimesed albumid märksa enam – tema primitiivsetes salvestustes oli konkreetseid hetkejäädvustusi, mis hiljem helitöötluse käigus tahes-tahtmata kaduma läksid. Muusika kisti alasti, ning sealt ei paistnudki enam eriti midagi välja. Lintidest ning odavatest mikritest tekkinud sahin-pahin oli omaette instrument, tekitades vaat et olulisima helisentimenti.

Instytut Zgrzytuff`i taga on kaks muusikut, kes varjuvad pseudonüümide kraj beztrwogi ning marker taha (kummagi tegelase diskograafias on mitu märki maha pandud). Uue projekti muusika sündis spontaanselt, ilma igasuguse kava ning plaanimiseta. Ausalt öeldes jättis avakuulamine nadi mulje. Tõsi, iga järgmise kuulamiskorraga sai järjest kenamini poolakate helimustriga kohanetud. Domineerib minimalistlik, bluesilik kitarriliin, kuhu on aeg-ajalt kätketud ka digitaalset tolmu ning isegi raadiolaineid ja toonide genereerimist-võimendamist. Mittehermeetiline kõlapilt. Ähmaselt kõlav vokaal on esindatud ainult ühes loos, üksnes rõhutamaks käesoleva albumi omapära. Eksperimentaalne (anti-)blues.

Kuula albumit siit

8.3

Album Quantization Proclamation (Delhotel)

Album on Monterrey`st pärit kvartett, mis on tegutsenud 2002. aastast saati ning jõudnud selle aja jooksul välja anda üle kümne albumi. Bänd on olnud Mehhiko kriitikute lemmiklaps ning leidnud ka USA`s vastukaja – New York Times kirjeldas nende üht laivi kui “toniseerivat hilisõhtust laengut, mis koosnes sumisevatest elektroonilistest loop`idest ning vihasest garaažirokkreivist”. Tõepoolest, Album on algusest saati indie`t ristanud electro`ga, ning laulnud hispaania keeles. Tõsi, erinevused albumite vahel on jäänud üsna kosmeetilisele tasemele. Samuti ei kostu albumitelt eelpoolmainitud “vihast garaažirokkreivi”. Kui kostubki, siis ainult pooles vinnas ning vähe. Mehhiko neliku puhul on üksikosade summa suurem tervikmuljest – lugudes kombineeritakse huvitavate heliefektide ning taustadega, neis on sentimenti. Kaasaegne laiaskaalaline elektropoprokk.

Uue, viieloolise albumi kõik lood on tasemel. Avaloo No Diga Eso electro-vitsadega piitsutamine, orkestreeritud taustad ning pseudošamanistlik joodeldamine tekitavad huvitava kontrasti. Jesus Quantizo Mi Beatbox on autotuunitud vokaali ning LSD Soundsystem`i rütmidega lugu. Nimilugu hiilgab eriilmelise struktuuriga – korraliku draiviga õrnalt lainetavad kitarriliinid vahelduvad happeliste sündipannoode ning pekslevate rütmidega. Viimane lugu Adivanar on harmooniate ning meloodiate seisukohalt kindlasti väljapaistvaim - catchy`d kitarrid on selles kõiges süüdi.

Kui soovitada mõnd Albumi albumit, siis kindlasti osutaksin sellele. Siin on rohkem sädet, vürtsi ning vähem laialilagunemist. Samast geograafilisest piirkonnast ning sarnaste suundumustega bändidest väärivad kindlasti kuulamist ka Mercey Hot Springs ning Fuck Her, or the Terrorists Win.

Kuula albumit siit

7.8

[Artistid] Projecto ['trepia]

Albumid:
Projecto ['trepia] (2009, Aregueifa)












Videod:






Projecto ['trepia] Myspace

Masta Bruce Goregasm EP ( TRASHFUCK NET)

Kaos, kaos, kaos... . Müramuusikat võib käsitleda kui permanentset, lõppematut piirsituatsiooni, muusikasfääri kaugeimat piiriala. Ühelt poolt küll helide kombinatsioonid, kuid teisalt meloodia ning harmoonia surm. Heliline tundetus. Antimuusika. Noise on ennast vabandav, iseennast välja lunastav – selles puuduvad piirid, mistõttu rääkida mingisugustest vääratustest on selles kohatu. Popmuusika seisukohalt on see niikuinii metoodiliselt vigane. Metoodiliselt väär. Teisalt – müra ei saa ka olla ilma popita. Müra kui kestev piirsituatsioon on niikuinii totaalne. Liikumisruum on a priori hõivatud, lõpuni ette nähtud. Müra ei allu rekonstruktsioonile. Müra püsib oma tähenduses puhtalt vastandusele toetudes - vastandumisel piiritletusele ehk popile. Müra võib “hääbuda”, kui popisfäär sellest palju elemente üle võtaks. Kõige “ohtlikumad” ongi MBV või Sonic Youth`i-tüüpi pundid, kes loovad illusioone müra ning popi kokkukuuluvusest, kuigi nende kese ei ole rõhutatult antipopmuusika.

Kalifornialane Oscar Espinoza alias Masta Bruce aka DJ Yiffy on välja andnud kümmekond albumit, tuues välja oma “mina”, oma “müra”. Tema muusikaline spekter kõigub meloodilisest progressive metal`ist ning klimberdusavangardist (“Tomato Bank Wit Sum Ketchup Please!”) sihitu antifolgikõlalisuse (“27 Acoustic Song EP”), atmosfäärilise hip-hop`i ja spoken word`i segu (“Dumb People EP”) ning vabas vormis friikmuusikani (albumi “Hentai School Girls” mõlemad albumid).

“Goregasm EP” on vaieldamatult Masta Bruce`i muljetavaldavaim album. Artikuleeritud noise – nii valge kui pruun. Konstrueeritud dialoogid ning monoloogid. Vägivaldsed nägemused. Digitaalsed stereokollid. Kuulda on ka autokiirendust läbi digitaalsumbutite. Vahele rahustuseks ämbientset helisentimenti. Eelviimane lugu – Death – pakub kõige ekstaatilisemaid (müra)hetki viimastest aegadest. Loo erinevad kihid varisevad tasapisi teineteise peale. Ja nii need 9 ilusat minutit möödusidki. Ilmselgelt parem ergutaja kui paar tassi kohvi.

Kuula albumit siit

8.8

Anata Wa Sukkari Tsukarete Shimai Horror Punks EP (Rack& Ruin)

Anata Wa Sukkari Tsukarete Shimai (AWSTS) taga on kaks Rack& Ruin Records`i staari - Gnomefoam ning _ , pluss keegi Bunny. Nad on maininud, et nende lood räägivad karudest, mõrvarlikest munkadest ning zombidest, eesmärgiga manada kuulajas esile kujutlusi mõtete pimedamateist nurkadest. Seesugune koostöövorm, kus osalevad Jaapani ( _ ) ning Lääne kultuuriruumi esindajad, viib koheselt mõtted Kenji “Damo” Suzuki`ile ning CAN`i kuldajale. “Tago Mago” on tugevalt mõjutanud Jaapani müra (nn japanoise) ning psühhedeeliat 70ndatest saati. Andnud tugeva tõuke helihulluse forsseerimisse. Pealegi, sakslased on jätkuvalt au sees Tõusva Päikese Maal. Ka AWSTS`i kunstilistest ponnistustest kõneldes ei saa tollesuunalistest mõjujoontest üle ega ümber. Liigendunud helipilt – põiked erinevatesse stiilidesse, teravad üleminekud, helidega piiritu eksperimenteerimine, rõhutatult avangardistlik, kohati suisa dadaismi langev, pluss psühhedeelne nimbus. Pluss kohatist äratundmisrõõmu pakkuvad meloodilised hetked. Nullindatel viisid CAN`i vaimu kõige paremini ellu Animal Collective ning Paavoharju. Eestis Kreatiivmootor.

Tõsi, debüütalbum “Sweetness& Light EP” (Bearsuit Records) ei langenud veel kaose ning stiilirägastike epitsentrisse, küll aga viipas järgmis(t)e albumi(te) suunas.

“Horror Punks EP” ilmus 2 kuud hiljem pärast esimese EP ilmumist. Kui esimene sisaldas 5 lugu 25 minuti sees, siis uus album pakub 7 lugu 19 minuti sees. Shoegaze-, freakfolk -, ning dreampop-fantaasiad on haihtunud. Avalugu Evergreen no niwa ni kirisame algab ülepakutult - võnklevatele meloodikahelidele ning kesktempos elektroonilistele rütmidele järgneb küll kena kaoseintervall, kuid mis seejärel õnnetuseks õnnelikuks pop-pungiks käändub. Mitte hirmupunk, vaid maitsetunnetuse kaotamine. Järgnev oi-oi! punk näputäie trash-metal`i hullusega mõjub paremini. Kolmas lugu on lihtsa ülesehitusega – primitiivse rütmistruktuuri kohal figureerib alternatiivpopi ning pseudo-hip-hop`i vorme omandav vokaal. Albumi viimased 4 lugu distantseeruvad albumi esimestest lugudest – järelikult ka pungist kui stiilist. Albumi väljapaistvam lugu on Kirkstall! We will strap them to trains! – downtempo`lik meistriteos, mis on rajatud süntesaatorite taevakooridele ning indialikele vokaalelementidele.

Kokkuvõtvalt võib nentida, et eelmise albumiga võrreldes on esteetilises plaanis mitu pügalat loovutatud. Helipillerkaar on jätkuvalt suur ning lai, kuid strukturaalselt ei ole muusikas enam seda kohesiivset, üheks rusikaks koondavat pauerit. Pealiskaudsus kummitab.

Kuula albumit siit

7.2

[Artistid] Katatsumuri

Albumid:
Synthptomatic (2009, Hamsterloco)












Peanut (2007, Hamsterloco)











Early Snail (Comes Late) (2007, Hamsterloco)











Dishwasher (2005, Hamsterloco)











Lone September Start (2005, Hamsterloco)







Videod:






Katatsumuri lastfm