Jätkame endiselt Argentiina muusika radadel. ENRIQUE RAMIREZ (kodanikunimega Fermin Enrique Ramirez) on isehakanud Argentiina elektronmuusik, kes minu küsimusele - mida tähendab talle muusika? - vastas, et muusika toidab tema poliitilisi ning esteetilisi vajadusi. Muusika tegemisel kasutab ta kitarre, arvutit, oma tütre mänguasju ning 80ndatest pärinevaid Casio süntesaatoreid. Mulle on alati sümpatiseerinud Ladina-Ameerika kultuur, küllap ka seetõttu, et Lääne maailm põhineb ratsionaalsusel ning pragmaatilisusel. Loomulikult ma ei väida, et see või too kultuur oleks ülimuslik teiste suhtes, lihtsalt erinevused ongi need, mis loevad. Erinevused on alati olnud eelduseks ületamaks dekadentsi. Kindlasti saab seda asja ka vastupidiselt vaadelda – sõltuvalt sellest, millisesse kultuurikeskonda keegi settinud on. Lõunaameeriklased on alati esindanud teistsugust maailmatunnetust, mis sageli on kantud vastandusest “nende suurele kurjale onule” Ameerika Ühendriikidele. Eks see ole nähtavasti kestnud 1823. aastast, s.t Monroe doktriini väljakuulutamisest saati. Lisaks veel verise koloniaalajaloo mõjud - (teatavasti Prantsuse kulturoloog Tzvetan Todorov väitis, et konkistadoorid sooritasid Ladina- ja Mesoameerikas ajaloo suurima massimõrva – ca 80 miljonit tapetut), alam- ja ülemklassi teravad vastuolud, kus eralduspiir on jooksnud rassilist joont pidi. Samuti ultrapahempoolsus põrkumas ultraparempoolsetega – nii ideede kui ka terrori näol. Ajalugu, mis on täidetud tohutu dünaamika ning energiaga.
Selge on see, et album “La Vida Privada de los Árboles” ei ole ideelises plaanis ajalookobrutustest puutumata jäänud. Tüüne sentiment ning impulsiivne alge peavad omavahel intensiivset võitlust – sageli samaaegselt, samas muusikalist helikeelt on permanentselt läbimas eepiline aura. Võimalik, et tema muusikas räägib ka kodumaa kaunis loodus - Patagoonia jäisus, lumised mäetipud ning põhjatud järved. Argentiinlane otsib kompromissi emotsioonide ning helikatsetuste vahel, laskumata Läänemaailma elektroonika (mõtte)stampidesse. Mano Alla Bomba on ainus rütmistruktuurile rajatud lugu - unistuslik drum and bass/dream and bass. Albumi suurejoonelisemad hetked peituvad loos Paul Celan - võimsalt eepiline, melanhoolne ning sisendusjõuline. Albumi lõpulugu Yo visité Ganímedes kisub võimsa, staatilise kitarrimüraga taas kõik sõlmed lahti. Ka siinkohal mainimata lugudest kostub suurt pühendumust ning kompromissitut joont.
Kuula albumit siit
