Rääkides netimuusikast ning selle ajaloost ei saa üle ega ümber kahest kanadalasest – Brad Turcotte`ist aka Brad Sucks`ist ning Vincent Fugère`st aka Muhr`ist. Viimatimainitu on ka tuntud aliaste Koei, Vizion, Kaminari Synthesis, A Few Days Until Never Again ning Life As A Tree kaudu. Fugère tegutses juba siis, kui esimesed netileiblid (Tokyo Dawn Records ning Monotonik) alles hakkasid formeeruma. Netimuusika üks olulisemaid sümboleid veab ka ise kahte leiblit – Apegenine`i (selle hingekirja on kuulunud ka Julien Neto ning Khonnor) ning selle all-leiblit Camomille Music`ut. Viimatinimetatu on viimase 7-8 aasta jooksul olnud üks olulisimaid netileibleid, reliisides seesuguste oluliste artistide nagu Transient`i , Sascha Müller`i, Makunouchi Bento, Photophob`i, adamned.age`i jpt loomingut. Andekas ning mitmekülgne tüüp, selles veendumiseks piisab ainuüksi tema lehekülje külastamisest ning mehe kujutava kunstiga tutvumisest. Nagu Eestis on ki wa. Montrèallane on kahtlemata oluline osa oma linna muusikalisest südametunnistusest ning suundumustest, luues post-rock`i, modernse klassika, eksperimentaalse - tumedama ning heledama - ämbiendi, kammermuusika, eksperimentaalelektroonika ning drone`i hübriide. Inimesed, kellele meeldivad Max Richter, Hauschka, ki wa ämbientmuusika, Daniel Maze, Tim Hecker, Pan American, GY!BE, olete oodatud Muhr`i piiritule mängumaale. Vale, ikkagi üks piir jookseb läbi. Quebecois`i muusika kulgeb tsivilisatsiooni ning looduse stiihia piirjoonel, mis siinkirjutaja jaoks on perfektse, ideaalse saundi üks ideoloogilisi aluseid (ja-jah, Tim Hecker juhatas mind selleni). Ühelt poolt saab kiigata teisele kaldale. Põhja-Ameerika ajalugu ongi frontier´ide hõivamise ahel. Tema albumid “Drames Et Précipies” (2006, Zymogen), “Poussière” (2007, Serein), “Anthèmes pour les Regrets” (2008, 12rec) on puhas kuld. Samas ma ei välista, et keegi teine seaks Muhr`i albumite edetabeli hoopis teistpidi kokku. Tase on väga ühtlane ning seetõttu iga album kätkeb eneses unustamatuid hetki.
Ka uuel albumil on seda kõike kuulda – minimalistlik, kohati hõre helistruktuur on vaheldumas tihke, kuid sooja saundskeipiga. Kui asi võibki esmapilgul näida natuke lohisev ning ebatäiuslik, siis tegelikult stiihilise, kaootilise pealispinna kaudu käibki ilu genereerimine. Ilu ei ole seisund, see on protsess, mis mingil hetkel kulmineerub. Vastandite esilemanamise, nende ühekssidumise ning nähtamatu piiri ületamise kaudu. Jumaliku alge esiletoomine. Ood igavikule. Album võinuks saada veelgi kõrgemad punktid, kui Vincent Fugère`il polnuks minevikust nii unustamatuid helišedöövreid ette näidata.
Kuula albumit siit
9.6
