[Vana ning oluline] Phil Reavis The Reagan Years (WM Recordings)

Muusikaajalool on kombeks oma kadunud poegi-tütreid kunati tulevikus ilmavalgele tõsta. Muusika vallas toimub tahes-tahtmata varasemate fenomenidega tugevam sidestumine kui inimühiskonnas, kus enamus esivanematest on lihtsalt üks haihtunud umbmäärane abstraktne mass. Miks? Sest et muusikanähtused on eesmärk omaette, kuid inimkonna ülesandeks on täita ajaloolise tööriista rolli. Olete kindlad, et teie kondid jäävad pärast paarsaja aastast vedelemist maapõues buldooserist või kopa raudsest puudutusest purustamata? Muidugi, ajaloolises protsessis suurimad panustajad jäävad sellest harilikult puutumata. Võtke või jätke, aga see on panuste hindamise kriteerium. Ma ei tea, kuidas minu morbiidse jutu mõte võib inimlikus plaanis puudutada Phil Reavis`t, kuid fakt on, et see Indiana osariigist Muncie`st pärit mees on kohalikku põrandaalusesse muusikaskeenesse tugevasti panustanud. 80ndatel mängis ta seesugustes kollektiivides nagu Guano Brothers, Sign Language, Mad Hatters, The Atomic Butterfly, Soul Celtics jt. Nimetatud bände ning lugematul hulgal teisi rühmitusi – millest tuntuimad olid Chemotherapy, Latent Chaos, Suedetones ning The Convertibles - ühendas tiirlemine kohaliku underground-tuiksoone Bob Chaos Records`i ümber. Nimetatud plaadifirma tegutses aastatel 84-88 ning andis selle aja jooksul välja umbes 30 kassettalbumit. Seda veidra muusika plaadifirmat on kirjeldatud kui “omast ajast eest olnut” või “omal ajal vales kohas olnut”. Plaadifirma kodulehekülg võimaldab lahkelt kogu diskograafiale kõrva peale heita. Tehke seda!

35-looline “Reagan`i aastad” annab ilmekalt aimu valitsenud cutting edge-tendentsidest. Kuigi albumi esimene kolmandiku helipilt põhineb bluusi ning delta bluusi nurgakividel, jääb helipilt siiski kaugele nimetatud žanrite (pop)keskest. Helid langevad sisekaemustesse – enamasti see ei ole harmooniline protsess. Kramplikku tõmblemist on igas noodis tunda. Mees ning tema kriipiv elektrikitarr. Albumi ülejäänud osa järgib USA indie-muusika parimaid traditsioone. Tegelikult loob seda - loomulikult ning paratamatult - teatud mõjujoonte kaudu. I`m Gigglin` hulgub Jon Spencer Blues Explosion`i mängumail, Scooter meenutab akustilist versiooni Sonic Youth`ist, ning Delicatessing rokib Tim Toe meloodia järgi. Lugu Giggle Box ning Chicken värbavad ka dadaistlikke elemente – puhtakujuline avangard(ism), West of Here loob kaost psühhedeelse ning fluiidse flöödimängu abil, meenutades oma ebakonventsionaalsuselt, kompromissituselt ning skisoidsuselt Sun City Girls`i. Star Trek ning Good Riddance on destruktiivsed anti-kitarrimuusika manifestid. Lood 25-31 kannavad alapealkirja Trust Us – ehk siis versioone Captain Beefheart`i loost, mis võimaldab Phil Reavis`el näidata end ruumilise kõlapildi kaudu. Selle albumiga väärib Phil Reavis kindlasti kohta Põhja-Ameerika ekstsentriliste laulukirjutajate panteonil kõrvuti John Fahey, Robbie Basho, Jandek`i, Bill Callahan`i või Vic Chesnutt`iga. Tema kohta geenius lausuda ei ole vähimalgi määral liialdus. Oma ning kordumatu käekirjaga muusik. God bless you, man!

Kuula albumit siit

Microcobra Lunapark (RUSZUD)

Maailm on suur ning väike ühtaegu. Ning selles suuruses on palju avastamata tube ning nurki. Avastasin Vene leibli RUSZUD (mille all on andnud välja albumeid ka seesugused netimuusika suurused nagu Buben, Sascha Müller ning Uior) pealt viite Microcobra`le, Eestist pärit noormehele. Üllatus oli seda suurem, kui selgus, et albumitelt kõlas 8-bitine mängukonsoolimuusika vastu. Ei oleks osanud arvatagi, et Eestis seesugust muusikat tehakse. Tõsi, olen leidnud vihjeid, et aastaid kümme-viisteist tagasi olid Eestis tracker-entusiastid kenasti esindatud.

Oma esimese albumi "Please, play with me" reliisis Sergei E 2008. aastal (RUSZUD`i alla kuulub see ametlikult sellest aastast). Sergei E on oma muusikat kirjeldanud kui naasmist lapsepõlve - ühesõnaga, see saund eeldabki (mingil määral) päikesepaistelisust. Mõjutajatena on ta maininud muuhulgas ka Oleg Gitarkin`i ning Oleg Kostrov`i põhiprojekti Noz dlja Frau Müller ning nõukaaegseid ulmekaid.

"Please, play with me" näitas tipptaset. Breakcore ning chipbreak flirdivad julgelt kvaasijungle-rütmidega, mis kohati omandavad progressiivse funk-electro taaga koos autotuunitud robotvokaalliinidega. Tõeliselt catchy retrofututantsumuusika. Näiteks loos microcalculator Bobby paneb happeliselt psühhedeelne sündiliin katuse mõnusalt lendama. Kui sellele saundile skooriloendur peale pandaks, siis saaksime küll kosmilise punktisumma. Ning kui drum and bass oleks sedavõrd nihestatud, siis sel suunal arvatavasti ei süttiks ka enam ohulambid peas põlema. Tracker-muusika tippteos. Kindel see.

Maikuus ilmunud albumil "Lunapark" võib uusi rõhuasetusi domineerimas tunda. Jungle-rütme on vähem ning chipbreak möllab omas elemendis. Robotlikku retrofutut on vähem - ei kuule enam ei efektiseeritud vokaale ega serotoniini vallandavaid nihkeid-üleminekuid. Samuti rütmide segmenteeritus ning helitugevus selle toetamiseks ei tundu enam sama efektiivne. Tõsi, vokaali koha pealt on üks erand - Mr. Lonely On A Rocket, mis alul kõlab nagu Demis Roussos laenanuks sellele oma vokaali. See on ühtlasi albumi tipphetk - vokaal ja rütm muutuvad ning lugu pulbitseb energiast ja dünaamikast.

Ma ei nuta taga neid helilisi lahendusi, mis võrreldes eelmise albumiga haihtunud on, vaid seda, et asi ei ole enam nii muljetavaldavaks väljundiks kanaliseeritud. Samas tracker-muusika - kus artistid on sageli üliproduktiivsed ning kus seetõttu loominguline tunnetus ja sihid võivad erineda muust - mõni album võib nt 10 aastase intervalli sees omandada paljudest albumitest koosneva kehandi osana hoopis teistsuguse tähenduse. Igatahes korralik album ka praegusel ajahetkel.

Kuula albumit siit

7.6

[Artistid] Ann Deveria

Albumid:
Domingo Tarde (2009, Audiotalaia)












Sant Pedro E.P (2008, Error! Lo-Fi)













patio de luz (2008, yoyo pang!)












Videod:
Ann Deveria

Gogoth | MySpace Video

Videocreacción Llevame Alto AnnDeveria from sinenaPunk on Vimeo.

Ann Deveria Myspace

Canoply Games Cthulhucore (Qulture Production)

Canoply Games on Siberist Bratskist pärit projekt, milles osalejad peituvad karmide pseudonüümide Sick soul, Inquisitive mind, Grief ning Doomed world taha. Nad on 3 aasta jooksul üllitanud 6 albumit ning teinud koostööd kohaliku post-rock ansambliga Billion Yellow Birds. Selle aasta alul üllitas Dramacore juba nende best-of albumi. Produktiivsus, efektiivsus, innovatiivsus. Kõlab just nagu turumajanduslik visioon. Nali naljaks, Canoply Games on kõike muud kui seda - nad on kogu oma loomingu vabalt kättesaadavaks teinud ning endid sõnaselgelt kapitalismivastaste loosungitega ehtinud. Selles ei ole ka midagi uut ning üllatavat - radikaalsele kunstile on ikka omane olnud sügavale vasakpoolsusesse või anarhismi langemine. Igal juhul on need 4 (?) venelast ausad erinevalt Manic Street Preachers`i tüüpide sugustest tegelastest, kes ühelt poolt pasundavad padupahempoolsusest, kuid teisalt söövad hea meelega nonde käest, kes vabalt võiks nende esimeseks rünnakuobjektiks olla. Veidi skisoidne olukord, või kuidas? Kuidas siis selle usutavusega jääb?

Canoply Games`i muusikat on iseloomustatud kui erisugustel saundidel ning heliefektidel põhinevat sünteesmuusikat. Kui seda kuidagi žanriliselt piiritleda, siis ma iseloomustaksin seda kui avangard-süntpoppi (või anti-süntpoppi), milles võib kohata viiteid ka teistele stiilidele - põhiliselt modernsele klassikale, spoken word`ile, vabas vormis jätsule, hardcore`ile ning digielektroonikale. Viited mujale on sageli ootamatud, äkilised, tekitamaks pigem kontrastsust
kui uusi suunitletud eesmärke.

Vene eksperimentaalmuusika keskkonna Qulture Production all üllitatud album "Cthulhucore" üksnes süvendab viidete tulevärki ning lõhestumust. Niigi lühikesed Canoply Games`i lood (v.a mõned erandid) on keskmiselt poolteise minuti pikkused ning kuuluvad ennekõike helikollaaži valdkonda. Helipilt on intensiivne - albumi juhatab sisse reipalt svingiv jazz, mis varsti asendub raskete metalcore-riffide, imiku nutu ning ebamääraste rütmimustritega. Kuulda on ka Fantomàs`i naeru samanimelisest legendaarsest 60ndate Prantsuse filmitriloogiast. Intensiivne trillerdamine peatub hetkeks kuuendas loos. The same name peegeldab Canoply Games`i uuest küljest - kinemaatilise nu-jazz`i vaatevinklist. Rasked rifid, õõnes undamine ning intensiivne ja eripalgeline trummeldamine jätkub siit edasi kuni juubeldava lõpuni. Koostisosad püsivad kenasti koos. Müriseb kohati MoHa! ning Mike Patton`i raskekõlaliste eksperimentaalprojektide sarnaselt, kuigi metoodiliselt näib uitavat Chenard Walcker`i ja People Like Us`i mängumail. Ju see siis ongi cthulhu.

Kuula albumit siit

8.7

[Vana ning oluline] 21 Love Songs: A Tribute To The Magnetic Fields (CLLCT)

Arvata, et USA alternatiivse folki ning kantri, ning New Weird America-liikumise südametunnistus jääb ainult Sub Pop`i, Drag City, Paw Tracks`i ning Locust`i artistide kanda, siis on see kindlasti eksitav. Ühendriikide muusikaskeene on niivõrd mitmekesine, niivõrd liigendatud, niivõrd mitmekihiline, et huvituja pilk saab tahes-tahtmata moonutatud - olenevalt sellest, mis suunas ta suvatseb vaadata. Hoomamatu. Ühendriigid ei ole ainult sõjaline ning majanduslik superjõud - nad on ka kunstilise väe poolest vaieldamatult suurimad. Ma ei kõnele siin meinstriimkultuurist. Ühendriikide kui mässulise koloonia eneseteadvus ning jõud kõneleb suurepärastes popheliteostes. Suures osas seesama mäslev energia, mis omal ajal Euroopast välja kanaliseeriti. Üheks väga elujõuliseks ühenduseks on CLLCT - ka tuntud kui the Collective Family või the 001 Collective. Sellest suurest kehast võib leida sadu artiste ning veel rohkem albumeid. Domineerivad suunad on alt-folk ning alt-country (ning singer-songwriter`lus). Neil on ka omad staarid välja kujunenud- James Eric, Tinyfolk, Shelby Sifers, Existential Hero, Adrian Aadvark, Super Famicom. Nende saiti külastab päevas ca 30000 inimest, mis iseenesest on respektaabel näitaja.

"21 Love Songs: A Tribute To The Magnetic Fields" ilmus 2008. aastal, makstes tänuvõlga Stephin Merritt`i 1999. aastal ilmunud tähisele "69 Love Songs". 43-aastane laulukirjutaja on kahtlemata Americana suur nimi ning kaverdavate artistide üks olulisimaid eeskujusid. Sarnaselt Magnetic Fields`i väga mitmepalgelisele loomingule võib sellel albumil kohata nii kolledžirokki (Steinbeck), indietronica`t (Secret Owl Society), power fuzz pop`pi (James Eric), slowcore`i (Spare Machine), digital electropop`pi (manipulator alligator), synth-pop/electronic pop`pi (Microfilm, Fairmount Fair) ning loomulikult alt-folk`i, lo-fi pop`pi ning alt-country`t. Sisse- ning väljapoole vaatamist. Minu lemmikvariantide eest on hoolitsenud James Eric, Secret Owl Society, Your Yellow Dress, Spare Machine, The American Icons of Rebellion, Evripidis And His Tragedies. Korralik kaverialbum, suutes esile tuua Merritt`i lauludes kätkevat potentsiaali ning ilu.

Kindlasti ka soovitan kuulata paar kuud tagasi ilmunud CLLCT pühendust lahkunud King of Pop`ile.

Kuula albumit siit

Wild Honey Epic Handshakes and a Bear Hug (Lazy Recordings)

Wild Honey`i ehk madridlase Guillermo Farrè (GF) eelmisel aastal ilmunud omanimeline EP leidis kuulajatelt palju kiidusõnu. Ei ole üllatus, et WH helipildist nagu teistegi twee-aktide puhul kostavad läbi Field Mice`i, The Orchids`i ning Belle & Sebastian`i mõjud. Ent uus album on sammunud edasi – ajalooline dimensionaalsus kerkib esile nii helidest kui sõnalisest poolest. Peenekoeline, mõtlemapanev ning kohati püäntlik lüürika viib kuulaja tagasi eelmise sajandi esimesse poolde. Näiteks lugu To Steal A Piece Of Art räägib sellest, kuidas üks p...sekukkunud maletaja kohtab kuulsat avangardkunstnikku, kelle kinnisideeks on kellegagi koos varastada ning hävitada oma põhitaies. 1918-1920 õhkab mõrkjasmagusalt vanade kadunud päevade järele. Brand New Hairdo ning Isabella tiirlevad soengu-obsessiooni ümber. Muusikaliselt on hispaanlane liikunud päikese-, estraadi- kui barokkpopi suunas. On tunda nii biitlite, Beach Boys`i, Free Design`i kui ka The Carpenters`i meloodiajõudu. Väga erilised lood on 1918-1920, To Steal A Piece Of Art, Isabella ning My Bride In Black Gloves, Gold Leaf, One Word Prayer. Vastupandamatu! Mu üks sõber iseloomustas seda albumit tabavalt:

“Lood kiirgavad mõnusat feeling'ut. Samas on lood piisavalt melanhoolse/lüürilise alatooniga ja nad ei mõju seetõttu kerglaselt. Tegemist on nostalgilise lüürikaga, mis väljendab ehteuroopalikku ja esteetilist elutunnetust. Mis teha, me elame materialistlikul õhtumaade allakäigu ajastul and those golden days are long gone. Meil ei jää muud üle, kui luua oma privaatne aegruum, et jääda iseendaks”.

Muuseas, album on miksitud ning masterdatud Nashville`i oma ala proffide käe all.

GF on tänapäeva indie-muusik sõna otseses mõttes. Kuulumata kellegi alla, turustab ta oma muusikat uute skeemide alusel – album on vabalt kuulamiseks üles pandud ning tema talendi austajatel on teda võimalik toetada nii vinüüli kui ka CD ostmise pluss annetuste kaudu.

Kuula albumit siit

9.5

SuperD`Orch SuperD`Orch (Audiotalaia)

SuperD`Orch on rüperaalirühmitus, mille taga on Gavin Fort, Gisli Gudmunsson, Peter Clarke, Liam Webster ning Christian Baker. Seltskond on akadeemiline ning koondunud Edinburgh`i ülikooli ümber. Nad tegelevad suunitletud helieksperimentide- ning uuringutega. Selles eristuvad 2 eesmärki: a) mängida muusikat laiv-ansamblina; b) heliprogrammeerimiskeelte SuperCollider ning Max/MSP (reaalajas opereeritavad programmid) abil luua eeldustingimused perfomantsi läbiviimiseks. Nende eesmärk on viie rüperaali helidest tekitada "metainstrument", mis omakorda eeldab tehniliste võimaluste ning parameetrite kindlaksmääramist-piiramist nimetatud idee realiseerimisel. Põnevaid kontseptuaalseid ning operatsionaalseid skeeme võib leida selle tagant - ühelt poolt on määratletud tehniline pagas, mida osalejad võivad kasutada, teisalt, eelpoolkirjeldatu piires, on ka muusikule endale jäetud valikuvõimalusi. See ei lase protsessil laiali valguda ning võimaldab masina versus inimese hetkeliste valikuotsustuste koosmängu paremini jälgida.

Nagu öeldud, on tegu rüperaaliansambliga, mis rõhub live-esinemistele. Seetõttu nende püüdlused on rihitud "arvutimuusikute meililugemise efektist" distantseerumisele. Iseasi muidugi, kui atraktiivne saab arvutimuusik üleüldse olla (nt võrdluses popmuusikuga) Tõmmata endale veider kostüüm selga? Tantsida oma muusika taustal? Jõllitada arvutiekraani, et mängida sünkroonis mõnd lisapilli juurde ei ole ka atraktiivne. Tegelikult sellesuunaline nõudmine on suht mõttetu - kui keegi läheb arvutimuusiku kontserdile, siis teadku juba ette, mida sealt visuaalse poole pealt oodata võib. Piirid on oma loomulikkusesse paika settinud.

See album on tõepoolest kontseptuaalne üksus - kui tausta ei teaks, võiks vabalt uskuda, et see protsess on toodetud ühe inimese poolt mõne heliprogrammi viiel layer`il. Muusikaliselt on esindatud akadeemilisele elektroonilisele muusikale iseloomulik emotsioonitu helikeel - elektroakustiline avapala Ring Cycle ning Thin Drum ning minimalistlik digi- ning vokaalabstraktsioon Convoxational; teisalt helikeeles on ka lopsakat paisumist ning sügavust (A.S.A.P). Mäng emotsioonide ning emotsioonitute konstateeringutega. Kvintett tõestab, et isegi väga minimalistlik helikeel võib omandada emotsionaalse värvingu, kui sellesse on progress sisse kätketud. Tegelikult juba Steve Reich`i "Drumming"-album tõestas ilmekalt, et minimalism võib emotsionaalselt olla mõjusam kui mõne poplolluse pealetükkiv tundekiimlus. Less is more, you know. See loomulikult eeldab, et muusikat kuulataks keskendunult. Hoolimata kontseptuaalsetest piirangutest kõlab muusika vägagi veenvalt ning avaralt. Kui keegi peaks tulema teile seletama, et akadeemilise taustaga heliloojad ei oska elektroonilist muusikat huvitavalt luua, siis soovitage neile seda albumit kuulata. Ah jaa, ansambel jagab oma koduleheküljel sämpleid ning skeeme, milledest nende muusika üleval püsib - tehke ise sellest album!

Kuula albumit siit

8.9

Cudevaso Tryin` to Fuck You (Aregueifa)

Uurisin Tõnis Kahu artiklit "Ideaalpop - demüstifikatsioon ilma õnneliku lõputa" (Vikerkaar 8/1992). Huvipakkuvaim osa oli uurimuse lõpus, kus ta pakub välja ideaalpopi remüstifikatsiooniprotsessi uusi strateegiaid. Rääkides naudingutasandist (lk. 72), mainib ta ka naudingu antiteesi. Tsiteerin:

"Teadmine, et tänases maailmas ei saa nauding olla midagi muud kui kauba vormi võtnud tasakaal üksiku inimese ego ja maailma vahel, sunnib otsima talle päästvat antiteesi - ning müra, kaost ning nüristavate enesedistsipliini tootvate poptekstide arv üha suureneb. Selline muusika võtab meilt järk-järgult võimaluse naudinguks, piirab meie emotsionaalseid reaktsioone, taandab need refleksideks, kontrollib meid, viib transsi."

Tänapäeval, st 17 aastat hilisema popmuusika totaalkehandi kontseptsiooni juures, ning situatsioonis, kus igaühel on võimalus muusikat teha, ei saagi enesedistsipliin kuhugile kaduda - tänapäeval muusikute esilekerkimise fakt ei ole enam staatiline nähe (lk. 69). Vastupidi - küsimus on selles, kui palju on uutes artistides jõudu sisendusjõulise kontseptsiooniga välja tulla - kui veenev ta suudab kunstilises tähenduses olla? Ühesõnaga, novaatorluse idee on (jälle) terendamas. Samuti on aset leidnud nihe sisend-väljund suhtes ehk siis artisti ning vastuvõtja omas. Kindlasti see tendents ei ole veel maksimumi saavutanud. Ühelt poolt vana ideaalpopikuvand osaliselt töötab (viidete, tsitaatide/sämplite rohkus), teisalt praktikas on uuenduslikke asju ikkagi peale tulnud - Radiohead, Animal Collective, Paavoharju, Atlas Sound ning Deerhunter. Ning need ansamblid ei ole marginaalsed nähtused. Tõsi küll, müra ning kaost on selle aja jooksul juurde tulnud, kuid see ei lähtu enam kuidagi naudingu antiteesi lähtekohast [(mis on ka kooskõlas selle popmuusikalise visiooni arenguvõimalikkustega, mis pakutakse välja alalõigus Resistentsuse tasand (lk. 72)]. Antiteesist naudingu nullimise efekti tähenduses saab rääkida ideaalpopi remüstifikatsiooniprotsessi algfaasis ehk siis millalgi murdemomendil ning sellele vahetult järgneval ajal. Ma ei arva, et neid murranguid on palju olnud - asi langeb mingist hetkest lihtsalt nüansside tasandile. Aga see on juba hinnangute küsimus.

Kindlasti võib nt noise`ist, drone doom`ist ning goregrind`ist tänapäeval rääkida kui "naudingut loovatest tekstidest", kuivõrd tekstid tugevdavad kindla sootsiumi enesetaju ning kinnistavad raskemuusika kehandi kui kultuuri osa elujõulisust. Seesuguste nihete eelduseks on, et muusikahuvilised on tõepoolest muutunud pop-protsessi objektideks, mille tulemusena ka nende tajusuutlikkus on minevikuga võrreldes laienenud ning teisenenud. Võib öelda, et eksperimentaalne pop eksperimenteerib kuulajaga.

Hispaaniast pärit Cudevaso naeruvääristab igasugu naudingu poolt ja vastu esitatavaid argumente. Mõne jaoks võib see olla puhas katarsis, teisele lihtsalt vastuvõetamatu müra. Tean inimesi, kelledele näiteks Jesus & Mary Chain on imetlusobjekt, teistele jälle äärmiselt tüütu muusika. Kui midagi peakski šotlaste muusikas "vigane" olema, siis tuleviku ansamblite eelis on, et nad saavad sellest õppida ning edasi areneda. Nt The Procedure Club, Times New Viking või The Raveonettes. Cudevaso võtab JAMC, Sex Pistols`i ning garaažipuntide energia ning võimendab seda märksa valjemaks, ründavamaks, psühhedeelsemaks, kohati tantsisklevaks ning kompromissituks hulluseks. 10 lugu 13 minuti sees. Lõhub küll kõrvu, kuid see-eest ka paitab hinge. Ehedaim rokienergia, mida ma Times New Viking`i albumist "Present The Paisley Reich" (2007) saati tajunud olen. Kahtlemata see album on manipulatiivne - sunnib kuulajale kriiskava feedback-müraseina peale, millesse doseerib vähehaaval muutusi. Kas need muutused võimenduvad kuulaja ajus või taustamüra läbi, on juba piisavalt intrigeeriv. Kahtlemata intelligentsuse näitajaks on ka oskus õigel ajal ära lõpetada.

Kuula albumit siit

9.0

Uesa Guilbe Beko_06 (Beko DSL)

Kui ma mõtlen sellele, mismoodi 90ndate keskpaigas sai alternatiivpoppi , krautrock`i ning varajast industriaalmuusikat avastamise käigus tajutud, siis praegune aeg ning asjad on hoopis teistmoodi. Tollased üllatused, ootamatused ning isikliku universumi paisumised on langenud tänapäeval nüansside tasemele. Ka on afektiseisund kuulamiskogemusse siginenud. Samas tahaksin teada, kuidas ma näituseks tänapäeva muusikat puhta lehena tajuksin. Puhas leht tähendab seda, et kuulaja on varasemalt omanud muusikaga pealiskaudset või siis kardinaalselt teistsugust kokkupuudet. Kuidas kõlaksid sel juhul nt Atlas Sound, Deerhunter, Panda Bear või Uesa Guilbe – kas nad saavutaksid minu mälus samasuguse aujärje nagu Suede, (esimese kahe albumi) Air, Pulp, The Cure, The Smiths, CAN või Cocteau Twins omal ajal ning ka praegu? Samas viimatimainitud bände kuulates jäi mulje, et alati oli neil võimalik vormilise külje pealt juurde lisada, peegeldada omaenda võimalikkusi (mis kindlasti ei osutanud kuidagi nende helipildi puudulikkusele) – seesugune ettekujutamisvõimalikkus näib tänapäeval tasalülitatud olevat. Miks? Põhjus on lihtne – tänapäeva ansamblid on totaalkontseptsioonis kinni. Idee totaalsest muusikalisest kehandist nullib imaginaarsuse. Rokkmuusika keha püütakse kõikvõimalikele viidetele ning märkidele toetudes üles ehitada. Kuulajal jääb üle vaid puhast helimöllu konstateerida. Konkreetsest saundist väljapoole ei ole võimalik kiigata. Vaatleme Prantsuse (singli)leibli Beko DSL all üllitanud Seattle`i mehe John Downing`u alias Uesa Guilbe`i loomingut. Kõigest kaks lugu, kuid referentse on nendel rohkem kui keskmisel 90ndate albumil. Post-rock, fuzz rock, psych-folk, eksperimentaalne indie, ambient, field recording, lo-fi. Viidete ning märkide külge kinnistumine - samal ajal meloodia - ning harmooniaideedega "hõõrdumises" - seab tänapäeva muusikutele suuremad (moraalsed) kohustused. Uesa Guilbe on selle ülesandega kenasti hakkama saanud ning meisterliku kaheloolise helikandja üllitanud. Egas siis midagi, kui jääme Uesa Guilbe`i täispikka albumit ootama.

Kuula albumit siit

9.1

[Vana ning oluline] Dockta Valkus Skybase (Neferiu)

Kanadas Calgary`s baseeruva ning juba kümnendat aastat eksperimentaalset hip-hop`pi üllitava leibli Neferiu alt 2008. aastal välja lennutatud Dockta Valkus paneb kokku tunniajalise seti (29 lugu!), demonstreerides hip-hop`i võimalikkust kõlada väga tavapäratult ning huvitavalt. Minu jaoks isiklikult ei ole rap/hip-hop olnud eales iseenesestmõistetav muusika. On siiski mõningad asjad, mida olen hinnanud - Cartel, Dälek, Tricky, Jay Slim, Cannibal Ox, Outasight, Cookin Soul`i produtseeritud asjad, Del Tha Funkee Homosapien. Ühesõnaga, see on kaunis lühike nimekiri. Olen hinnanud pigem muusikat, mis sisaldab mõningal määral hip-hop-elemente. Muidugi, heale asjale kätt ette panna ei saa.

Albumit “Skybase” tuleks lahti mõtestada kui hip-hop`pi negatsioonis, kuivõrd tavapärane rõhuasetus vokaalil-riimidel on tagaplaanile jäetud ning rütmisektsioonid ja harmooniad loovad elu. Seesugune positsioneerimine ei pruugi alati olla provokatiivne, kuid konkreetsel juhul kõlab see kindlasti niimoodi. Nihkes biitide ristamine space age tjuunidega ei ole just igapäevane asi. Tõsi, kus iganes ka vokaal ilmneb, kõlab see piiritletult sõnalise intentsionaalsusena kosmilise miljöö rõhutamisel (tegevus toimub aastal 2068 – suured linnad on hävitatud milleeniumisõdades, radiatsioon on geene mürgitamas – ladies and gentlemen we are floating in space!) Tihe ning eripalgeliste sämplite kasutamine loob kohati mulje, et see on pigem samplecore/sound collage music. Rütmilisi variatsioone loovad trip-hop ning downtempo biidisagedused. Pingelised hetked vaheldumas tšillide meeleoludega. Mõjuka vaba muusika blogi Free Albums Galore eestvedaja Marvin mainis, et ta kuulas “Skybase`i” Ursula LeGuin`i ulmeromaani “Pimeduse pahem käsi” lugemise taustaks, ning album toimis tõhusalt. Juhul kui kunagi suudetaks entroopialävi ületada ning ajas tagasi reisida, siis selle albumi võiks eksperimendi korras läkitada kusagile 60ndate lõppu/ 70ndate algusesse. Eksperimenteerida ajaloo, inimmälu ning kontekstidega nagu see album katsetab iseenesestmõistetavalt eri ajastute ning žanritega.

Kuula albumit siit

Ashbrg Observer-expectancy effect (Hamsterloco)

Aleix Pitarch on 29-aastane katalaan, kes on 8-bitise muusika (ka tuntud kui bitpop, chiptune, tracker-music) üks valitsejatest. Ta alustas muusika loomisega sellal - 90ndate lõpus -, kui (sämplipõhine) tracker-muusika hakkas vaikselt massidesse imbuma. Muusikuna oli selle stiili tuntuimaks promojaks kindlasti Alec Empire (Nintendo Teenage Robots`i kehastuses), ning legendaarne Malcolm McLaren rääkis sellest, et sündinud on uus punk-muusika (kusjuures bitimuusikutele ei meeldinud seesugune asiotaaž ning nad tegid ühisavalduse vana peeru vastu).

Tracker-muusikal on eripärane staatus küljes – saades alguse juba 80ndate keskpaigas ning olles ühtlasi arvutimuusika eelkäija, jäi selle staatus popmuusikaliselt positsioonilt vaadatuna siiski marginaalseks. Samas see ei tähendanud, et seda muusikat oleks vähe produtseeritud. Lihtsalt tehnoloogia oli edasi arenenud ning suuremabitiline arvutimuusika võttis võimust ning tähelepanu. Chiptune-saund jäi entusiastides edasi elama. Tänapäeval ei ole esindatuses probleemi – on leibleid (Glitch City; Sociopath), millede albumiühikute arv ulatub sadadesse. Aga ka Pitarch`i leibel Hamsterloco on esindatud kümnete albumitega.

Albumilt “Observer-expectancy effect” kostub ühelt poolt ning ei kosta ka Pitarch`ile nii omast helikeelt. Närviline 8-bitine saund koos sageli mürarohkete rütmide (v.a üks erand), erineva pikkusega toonidega mängimise ning piiksuvate helidega on haihtunud. Lood on muutunud mitmekihilisemaks. Avalugu Uncanny Valley ilmutab end imeilusa meloodia ning hõljuva arranžeeringu kaudu. Mida muud see ikka saab olla kui minimalistlikus seades tänapäevane kammermuusika. Bird People on eelpoolvihjatud mürarohke lugu. Ometi see ei ole vali liigendamata digitaalmüra, mida, olgem ausad, on suht väsitav kuulata. Siinne müra paisub, kogub erinevaid kihte juurde, lainetab ning naudib oma võimsust. Selles saundis näib müstiline jõud valitsemas. Üleüldse - meloodiad albumil näikse pühaliku nimbusega immutatud olevat. Ka järgnevad lood konstrueeritakse müra-vaikuse skaalal muljetavaldavateks väljunditeks. Lood on lühikesed, jõudes enestest maha jätta üksnes positiivseid emotsioone. Igatahes vormilise poole pealt võib sellelt helikandjalt leida rõhuasetusi, mida APlt varem kuulnud ei ole. Kindlasti kuulake (vähemalt) ka Ashbrg`i albumeid Old Toy, Serve Cold ning Diumenge.

Kuula albumit siit

8.7

Brothertiger Apache Feathers (Modicum Of Silence)

Enne kuulamist viskasin pilgu Brothertiger`i plaadiümbrisele – erksad, glämmilikud, tihti teineteisse sulanduvad värvitoonid – meenusid kohe Suede`i singlite- ning albumiümbrised aastatest 96-99. Kas see vihjab sellele, et sünteetilisema kõlaga poppi on oodata? Modicum Of Silence`i alt? Never say never... . Avalugu A House of Many Ghosts viib mõtted sellele, et hea loo jaoks ei piisa alati korralikust rütmist ning meloodiast – oluline on ka vastuvõtja muusikaline kuulamiskogemus ehk kuulamiseeldus. Et uusi asju saaks ka kuidagi kogemusvakku sobitada. Suhestuda varasemalt olnuga. Avalooga meenub The Lightning Seeds ning nende ribadeks kuulatud kassett "Like You Do...Best of the Lightning Seeds" (1997) – ianbroudie`likud soojad vokaalharmooniad ning meloodiline sensibiilsus. 90ndate keskpaiga svingiv London, Manchester ning Sheffield. Lugu omandab lõpupoole suisa kingapõrnitsuslikke unistusfoone. Ameeriklased pakuvad kõike, mida hea popi tarvis vaja läheb – varieeruvad - keskmised ning kõrged - vokaalharjad, duubeldatud vokaalliinid, atmosfäärilised, samas vunki täis sünteetilised pannood. Lo-fi`lik element õrnalt helipilti läbistamas. Lily Allen vingus hiljuti meedias, et muusika illegaalne allalaadimine hävitab popmuusikatööstuse. No ja siis? Milleks? Et oleks piisavalt raha ja aega, et saaks meedias omi sigimis- ja reproduktsioonielundeid välgutada? Et tema ning Paris Hilton`i-sugused huinjaad esile kerkiks? Et saaks masse veelgi juhmistada ning (inim)väärikust maha tallata? Mina küll oma tütrele seesuguseid fucking eeskujusid ei taha. Piinlik on. Best-Thing out of Some-Thing ning Look Out Below on lood, mis veenavadki mind popbisnise mõttetuses. Tegelikult terve album veenab mind selles. Ning “suured artistid” põlevad minu peas heleda leegina.

Kuula albumit siit

9.0

Monokle Tesaurus (iD.EOLOGY)

Monokle on Arhangelskist pärit duo, mille taga on Vladislav Kudrjavtsev ning Aleksandr Kumatš. Tesaurus on noormeeste kolmas album – järg albumitele “Something About Frost” (2006) ning “Ideas Aloud” (2007). Ka enne Monokle`i moodustamist olid nad mänginud erinevates rock- ning hip-hop-kollektiivides. Monokle demonstreerib tendentsi, mis oli omane nullindate aastate orgaanilise elektroonika artistidele – liikuda elektroonilise saundskeipi juurest kitarrisaundiseguste ristandite manu. Näituseks seesugused bändid nagu To Rococo Rot, Telefon Tel Aviv. Nende praeguse leibli iD.EOLOGY koduleheküljel on neid kirjeldatud kui eksperimentaalse popi ajaloolist odüsseiat – CAN`ist Plaid`ini ning New Order`ist Maniacs Of Noise`ini. Esimese albumi õrnalt darkwave`liku alatooniga (ning ilma kitarrideta) IDM on omandanud sametised kitarri–ning orkestratsioonikihid. Samas bänd on jäänud truuks instrumentaalsele kontseptsioonile. Avaloos Bear and Mug loovad üksildane klaver ning viiulid korraks udukaunist ulma. Järgnev lugu Steppe süvendab seda tendentsi – laialt laiali triivivad orkestratsioonid ning kitarrid heidavad sugestiivset fluidumit sisse. Midagi seesugust, mis on tuttav God Is An Astronaut`i albumitelt (etteruttavalt mainiksin sugulashingedena ka Opium Flirt`i ning Orange Crush`i). Warm Control muudab suunda ning kandub downtempo ning chillout`i radadele – tõepoolest, selles loos keeratakse soojuskraanid sisse. Järgmistes lugudes tõstetakse imaginaarsusnivood. Ning lugudes Friday ning Magic Go! täidetakse post-rock-struktuuride kanalid orgaanilise elektroonika kõladega. Kui lisada juurde ka keskmiselt 4-5 minutilise kestusega lood, siis Monokle`ist ei saa rääkida kui konventsionaalsest post-rock-ansamblist (teate küll, kelledele meeldib pakkuda 15-20-minutilisi instrumentaalpalu jõuetute crescendode`ga – liikuda mäest üles-mäest alla, mäest alla-mäest-üles). Ma nimetaks käesolevat albumit illustratiivseks – püüab visualiseerida mõnd hangunud looduspilti. Ka omandab muusika sageli melanhoolse alatooni. Eraldi rõhutaksin seesuguste lugude nagu Steppe, Magic Go!, Warm Control, Nut Brain ning Transit headust. 

Kuula albumit siit ja siit

9.3

Frost Faire Mean Little Girls ((Rack & Ruin)

Tunnistan, et Frost Faire`ist ei teadnud ma kirjutamise hetkel mitte kui midagi – ei vaadanud, kust maalt nad pärit on, kui suur nende koosseis on, mitu albumit neil varem ilmunud on. Miks ma nende vastu huvi tundsin, oli tõsiasi, et nad olid plaadifirma Rack & Ruin nimekirjas (nt Taavi Tuleviga ükskord sellest leiblist rääkides ei suutnud me oma vaimustust tagasi hoida). Rack & Ruin`i alt on sel aastal tulnud vähemalt 4-5 šedöövrit. Ja kõiki albumeid ei ole ma veel jõudnud läbi kuulata.

Avalugu Welcome lööb mu mõttemaailma lahti – piipitavad orelihelid, millega hiljem liituvad umpa-umpalikud marsirütmid ning puhkpillitörtsutamine – tuletab mulle meelde, kui hoomamatu bänd domineeris tollal Udusel Albionil – Blur. FF`iga meenub mulle see essents, mis oli Blur`i 90ndate keskpaiga ideaalpopilähedaste albumite “Parklife” (1994) ning “The Great Escape” (1995) paaris loos – The Debt Collector`is või Yuko And Hiro`s –, mis omal näisid mulle kontekstiväliste ning ülepingutatutena. Lauspopp kõrvuti veidrustega. Nimetatud lood ajasid mind tõsiselt närvi, ma ei suutnud neist üldse aru saada (edasi kerida ka ei viitsinud!). Kontrast teiste lugudega näis liiga suur olevat. Super Furry Animals, näis, sulatas hiljem helide erinäolised aspektid – mille diapasoon oli Blur`i omast isegi laiem – orgaanilisemalt oma muusikalisse kehasse, mistõttu nende looming näis kõlavat ka sundimatult. Ka kõmrite muusikaline kontseptsioon ei olnud poptabelite ega ka klantsajakirja piltidega nii ühildatud. Aga Blur´il jätkus kontraste hiljemgi – albumil 13 olid “vastuolud” veelgi teravamad. Ning Frost Faire`i albumi tiitel - “Mean Little Girls” – meenub Damon Albarn`i ütlus, et Blur`i publiku enamuse moodustavadki nooremad kui 14-aastased tüdrukud (tegelikult ütles ta seda märksa ebatsentsuursemas väljenduses). Ühesõnaga, paralleelid on väga intensiivsed tulema – lood V, A Thunder Thief Intermission, Zombies ning The Ballad of Jasper Lilywhite kerkivad esile väga Blur-assotsiatiivselt. Frost Faire ammutabki jõudu Blur`i kontrastsusest. Välja arvatud paar momenti – Two Ghost, mis tuleb Briti folkmuusika 60ndate-70ndate traditsioonist ning Kitty, mis on just nagu Kreatiivmootori suust kukkunud. Pluss paar sihitut tinistamist. Albumi lõpetab IV – milles võib olla samasugune kontrasti suhe nagu Yuko and Hiro puhul – aga mõjub sundimatult nagu Blur`i lugugi siinkirjutaja jaoks tänapäeval.

Nüüd tean niipalju, et Frost Faire on kolmeliikmeline Oklahoma punt, mille liidriks on Brad Fielder – Oklahoma underground-ringkondades tuntud aktiivne laulude kirjutaja ning produtsent. Ning järgmisel nädalal ilmub Fielder`i esimene sooloalbum.

Kuula albumit siit

8.6

Cyclofillydea Bunker (R.A.I.G. Accessory Takes)

Cyclofillydea on elektroonilise muusika projekt Venemaalt. “Punker”, “varjend”. Kui militaarsest vaatenurgast edasi juurelda, siis ka vastupanu- ning sõdimiskoht. Mille eest on vaja ennast varjata, millega võidelda? Kas peavooluaktidega? Muusikatööstusega? Nendega, kelledele anonüümne mass millegi eest maksab? Maksab nähtavasti mitte konkreetse muusika, vaid identiteedi saamise eest. Selle eest, et olla nagu “nemad”, olla “sees”. Saada karja liikmeks, et omandada ersats oma puuduliku "mina" täiteks. Osta endale elu. Peaasi, et pääseda ringi sisse. Hoolimata sellest, et ringi sisse pääsemine võib nende inimlikku väärikust vähendada. Muidugi eeldusel, kui on (veel) midagi kaotada. Neid ringe on tänapäeval mitmeid – ka underground-ringkondades. Olla tsitaatidest ning märkidest täidetud ilma sügavama maailmapildita selle taga. Toppida endale halenaljakad kaltsud selga ning lakkuda ennast täis nii, et ei jaga mütsi ega ööd? Ühesõnaga – kui palju on selle kõige taga printsipiaalsust, veendumust? Indiviidi ideaaliks ei tohi olla ebamäärasus, s.t läbiv vastandlikkus. Nagu aastaid tagasi Tõnis Kahu Eesti Ekspressis kirjutas, et tema jaoks on oluline credibility – usutavus ehk millegi usutavana võtmine. Mood on see, mis dikteerib inimese käitumist. Mis on moeilmingute iseloomulikem omadus – domineerida mingi aeg, et siis ära langeda, millegagi asenduda. See kõik toodab inimestes pealiskaudsust. Muutuste, hävingu kultiveerimine. Tänapäevane surmakultus. Pealiskaudne inimene on sihitu – on just nagu kõikjal, tegelikult kinnitumata kuhugile. Mainekujundajad...igasugused mainekujundajad VÄIDAVAD meile, mis on IN. Kes müüvad IN-i, luues mulje, et ei olegi inimeste asi mõtelda, mis on õige. Sest nemad on ju spetsialistid, nende käes on "adekvaatsuse" monopol. Ning kui reklaam on edukalt turustatud, siis algab vastastikune stimuleerimine – massid-sootsiumid nõuavad moodi ning vastupidi. Lumepall on veerema pandud. Ning niimoodi legimiteeritaksegi eimiski - tühjus. Tühjuse-simulaakrum. Nagu kinnisvaramull majanduse tuiksoones eldoraadotunnet tekitamas. See on sinekuuria üks tänapäevaseid ilminguid.

Cyclofillydea-tegelased on nähtavasti õnnelikud inimesed. Piiterlaste muusika on moeväline. Muusika, mis on motiveeritud vabast tahtest ning jumalikust hingusest. See on nende esimene helikandja, mis on produtseeritud stuudisiseselt. Varasem looming oli mängitud visuaalide saatel laval. Ka meie Kismabande – samuti alustanud 1999. aastal – jälgis pikka aega samasugust mudelit (v.a mõned lood kogumikel). Küllap nende alguspunkt oli ka ilma üldisema sotsiaalse vajaduseta. Nende muusikalise kontseptsiooni eesmärk ei ole pakkuda sotsiaalset, antud kontekstis eksternaalset atribuutikat – ilusaid poisse ning tüdrukuid, turumajanduslikku kalkuleeritust, “pailapse”- või siis bitch`i imidžit– seda, mis peale helide kombinatsiooni peaks mingit sootsiumit ühendama.

Eksternaalne aspekt ei ole nende probleem – nende tahe on ennast väljendada. Piipitav ning roomav elektroonika, mis liigub mööda inimese närvikanaleid. Üks närviimpulss teisega kokku põrkamas (Bunker I). Või siis Bunker II – imekaunid orkestratsioonid veeremas mõõduka metallitoksimise taamal. Ilu ja ülevus tekib printsiipide maailmas. Järgnevates lugudes on ka märksa teravamat essentsi – raskeid rütme (Bunker III ning VIII) ning elektroakustilist kammerlikkust. Vinajaid orkestratsioone. Tumedat ambient`i ning industriaalset illbient`i. Katedraaliorelite passaažide ning spoken word`i segu (Bunker VI). Sireenihelisid. Kvaasipuhkpillitamist (Bunker IX). Albumi lõpetab kahes osas All The Pretty Little Horses. Esimeses, pikemas osas on algus pikitud vinajalt lainetava kihiga, millega loo keskosas liitub kaunihäälne sireen. Haldjalikud tilinad, õhuvoolude mühin. Müstiliselt kaunis. Teine, lühem osa loob mulje nagu oleks pikemast versioonist vokaallõik üle kopitud ning vokaal võimsamaks masterdatud.

Kuula alumit siit

8.9

Hannah M.G Shapero My name is Marietta Cashman (Justnotnormal)

Elektronmuusika aastatest 1967-70. Ammu enne seda kui Kraftwerk elektroonilise popmuusika ajalugu sügavalt puudutanud oopused lõi. Võimalik, et võrdlus näib meelevaldne, kuivõrd kõnealune album kuulub kõlaliselt pigem akadeemilise avangardi traditsiooni kui popmuusikalisse sfääri. Teisalt, ka Saksa popavangardistid – pean siin silmas just Ralf Hütter`it ning CAN`i Holger Czukay`d ning Irmin Schmidt`i – on pärit akadeemilistest ringkondadest ning seetõttu on akadeemilist finessi paratamatult tunda ka nende heliloomes. Edasisi järeldusi võite teha ise.

Muusika autoriks on Hannah Shapero, kes loomise algushetkel oli ainult 14-aastane. Tema isa, helilooja Harold Shapero, oli eelpoolmainitud ajavahemikul Brandeis`i ülikooli elektronstuudio juhataja, kes julgustas oma tütart improviseerima legendaarsel Buchla 100 modulaarsüntesaatoril (ühtlasi oli see Buchla esimene süntesaatoriseeria - aastast 1966). Kujutage ette põhikooli- ja keskkooliaegset last, kes läheb pärast koolipäeva isa juurde elektroonilist muusikat komponeerima! Hoolimata looja noorusest ei kõla puberteetlikkus välja nendest saundidest. Võimalik, et kolossinstrumendi tehnoloogiline isepära determineeris ka mingis ulatuses saundi iseloomu. Võib arvata, et sustained akordide tõttu klimberdada sellel instrumendil ei olnud lihtsalt võimalik. Hannah Shapero ise meenutab, et saundiloome sellel instrumendil oli primitiivne – helile oli võimalik lisada vaid ühte reverb-efekti. Neiu salvestas stuudios asjad linti, kopeeris need omakorda ning töötles kodus liimi ja kääride abil mitmeks jadaks – teisisõnu, eraldi lugudeks. Mõtestatud ülesehitusega efektijadadest kumav viirastuslik iseloom tuletab meelde 60ndate-70ndate halloween-kogumikke – ainsa erandiga, et albumil ei ole kummituslikke vokaalefekte. Samuti lühikesed improvisatsioonisekundid. Kokkuvõttes – viirastuslik miljöö lõikab vahedalt! Igati põnev talletus Buchla süntesaatori ühest esimestest salvestusest.

Kuula albumit siit

8.6

Bernier + Trottier ... et retrouvé en fôret (12rec)

Montreal on eripalgeline metropol. Montreal`il on palju seda, mida teistel linnadel ei ole – Montreal on olnud EXPO-ning olümpialinn. Montreal on jäähoki sünnikodu. Montreal`i on kummitanud isegi terroristlik liikumine, mis võitles Quebec`i provintsi iseseisvuse eest 60ndate lõpus ning 70ndate alul, mis kulmineerus provintsi üks ministri röövimise ning mõrvamisega. Kuigi Quebec`i provintsi suurim linn, mille 3 miljonilisest elanikkonnast üle 70% on prantsuskeelsed, on Montreal`i elanikkonnast valdavas enamuses need, kes ei poolda lahkulöömist Kanadast (võrdluseks - ülejäänud quebeclastest ligi 90% pooldab seda). Montreal on Kanada territoriaalse terviklikkuse/või siis Quebec`i iseseisvuse kaalukeel. Mäletatavasti 1995. aasta referendumil oli tulemus napp - 49,3% iseseisvuse poolt ning 50,7% vastu. Vastuolulised signaalid. Aga vastuolud on vajalikud selleks, et elu edasi areneks. Süntees on dekadentsi surm. Siin on Kanada kultuuri moodne kese. Siinkirjutaja jaoks tähendab Montreal ennekõike jäähokiklubi Montreal Canadiens`it, mille fänn on oldud juba 20 aastat (mille paadunud fännid muuseas on ka näitleja Viggo Mortensen ning Mercury Rev`i laulja Jonathan Donaghue – kellele meeldib ka vabal ajal litrit taga ajada) ning muusika. Ennekõike eksperimentaalrock ning -elektroonika. Godspeed You! Black Emperor, (Le) Fly Pan Am ning Tim Hecker. Mõistusliku aspekti ning tunnetuse segunemise tipud viimasel kümnendil. Boreaalse rajajoone avanemine ajukurdudes.

Nicolas Bernier ning Simon Trottier on eksimatult olnud osa Montreal`ist ning selle südametunnistusest. Esimese albumi “Objet Abandonné en Mer” (2007) helikeelt iseloomustas ohter segmenteeritus. Laptop-folk, eksperimentaalne indie, folktroonika. Naturaalsus vaheldumas masinlikkusega. Näiline närvilisus vaheldumas imelise kerglusega. Ohter tämbritekstuur ning rütmimuutuste kuhi. Popijärgne popmuusika - oleks kõige lihtsam konstanteerida.

“... Et Retrouvé En Fôret” jätkab üldjoontes sama liini. Avalugu Racines kolistab-prõgistab-ragistab vanas vaimus rapitud akustiliste kitarrikäikude saatel-sees. Loos Bois Mort üllatab duo uue elemendiga – massiivse müra saatel veeretakse kuulajast sulnilt üle. No crescendos anymore! Lõpu lähenedes hakkab lugu raskust kaotama, lõppedes tüüne voona. Enchantée – vaikelu, mida "häirivad" perioodilised kidra-strumming`ud, akustilise kitarri sillerdused ning lõpuosas ilmestab kõike seda taamal liikuv inimhääl-tekst. Foret Citadine – paks ning tuvastamatu keskkond ümbritseb kitarrisõrmitsusi; poole pealt asi muutub – ruumilised, samas konkreetsed elektrikitarrisaundid annavad loole märksa selgemad piirjooned. Lõpulugu Mousse kõlab nagu Weekend Guitar Trio – kusagil akadeemilise taustaga kitarritegelaste ning eksperimentaalse roki vahepeal. Lugu areneb, paisub – ühel hetkel ärkan hüpnoosist, et taibata – massiivne helilaine on mulle peale langenud, et seejärel tüünes tempos laiali valguda. Kuulamise poole pealt oli eelmine album ligipääsetavam – käesolev album on oma eksperimenteerivuses märksa vastandlikum. Kuid ei ole sellest hoolimata kuidagi kehvem. Vastandlikkus konkreetsel juhul ei tähenda hea ja halva, tugevate ning nõrkade külgede esile mängimist. Lihtsalt albumi struktuuri osad ei ole teineteise suhtes niivõrd orgaaniliselt positsioneeritud. Tehnilise külje pealt on asi põnevalt esitatud ning sisult soliidne. Viimase albumiga võrreldes annan siiski pool punkti vähem. Aga sittadele kidrameestele kohustuslik kuulamine. Ka soovitan huvitujaile viia end kurssi meeste kõrvalprojektidega.

Kuula albumit siit

9.0

Juanitos Best Of (Jamendo)

Tegelikult see “Best Of” ei ole päris Best Of, kuna kätkeb muusikat konkreetselt kolmelt albumilt: “Sou&Roots Vol.1”; “Sou& Roots Vol.2” ning “Crazy Vibrations”. Võimalik, et juhtfiguur Juan Naveira aka Mr Juan (lisaks Juanitos`ele on tal ka 2 kõrvalprojekti: Miss Emma – lollipop-akt ning Limbo deluxe – latin-ska-akt) loeb nimetatud kolme ka Juanitos`e (tuntud ka kui Los Juanitos) parimateks. Ma ei tea. Eklektilisemat muusikat kui seda 90ndate alul alustanud bändil on raske leida. Segades omavahel kokku väga erinevaid žanreid - põhirõhuga ladina rütmidel - on Juan Naveira suutnud oma loomingu värske ning jõulisena hoida. Muideks, laulab nii prantsuse, hispaania kui ka inglise keeles. Avalugu Sai-k-delic Party on hoogne segu psühhedeeliast ning tropicàlia pop`ist. Glitter Bomb kõlab nagu Mark E Smith oleks taas rockabilly lainel. Laulumaneer on väga sarnane – kõik need vokaalfinessid ning arrogantsed leftfield-popstaari häälikulõpud-hääldused on omal kohal. Ainult pasunate olemasolu tõmbab selles loos veidi piiri The Fall`i ning Juanitos`e vahele. Aga seegi on suht kunstlik piiritõmbamine. Üleüldse – psühhedeelsed klahvpillid ning brassorkestratsioonid loovad albumil muretu õhkkonna. Pluss törts huumorit. Albumi überträkid on veel Do The Cobra – mida pasunad! Võiks vabalt mõnd Robert Rodriguez`i filmi helindada. Hola Hola Bossa Nova ei ole tegelikult päris-bossa – hullult psühhedeelse draiviga lugu, mille refrääni tekib ülemheli. Supernatural on tänapäevane urban soulfunk – teate küll, emssii-element ning puha. Nagu arvata võite, on see ennekõike Naveira modernne urban. Ainult tema on seesugust asja niimoodi võimeline looma. Albumi parim lugu on lõpetav Stereophonic Motor Club. Libiseva bassisaundi, surfkidra ning elektriorelitega keerab Naveira end üle võlli. Ning mitu korda järjest. Surf rock parimal kujul. Nagu eelpool vihjasin, ei too käesolev album kõiki Juanitos`e jõujooni välja – kindlasti soovitan kuulata ka Juanitos`e albumit “Exotica” (2000), mis anti Jamendo poolt 2007. aastal uuesti välja. Igale eksootikapopihuvilisele ning melomaanile kohustuslik kuulamine.

Kuula albumit siit

8.8

[Vana ning oluline] Paavoharju Tuote-Akatemia/Unien Savonlinna EP (Miasmah)

Uurisin Wikipediast Paavoharju järele. Mis mind üllatas, oli see, et Paavoharju diskograafia koosnes ainult 2 albumist. Nende Miasmah leibli alt lendu lastud EP`d "Tuote-Akatemia/Unien Savonlinna" ei oldud eimiskikski peetud. Mis iseenesest on piinlik, kuivõrd "TA/US" ennustas ette nende 2008. aastal ilmunud ning jätkuvalt nullindate parimat albumit "Laulu Laakson Kukista". Igatahes rohkem kui nende ametlik 2005. aastal ilmunud debüütalbum "Yhä Hämärää". "TA/US" koosneb aastatel 2002-2006 tehtud salvestustest. Album on lühike, ainult 20 minutilise kestusega. Psühhedeelia, digitaalne elektroonika/psühhedeelia-järgne elektroonika ning alt-folk. Segu, mida tänapäeval tavatsetakse Soome metsafolgiks nimetada. Paavoharju on selle liikumise südametunnistus – omapäraseim, parim ning ka tunnustatuim esindaja terves maailmas. Emil Mihai Cioran kirjutas kord: “inimkonnal on ainult päike ning lootus”. Tegelikult on ka muusika. Muusika nagu teeb seda Paavoharju - täis lootust ning tähti. Iseasi muidugi, kas Maalt või kosmosest vaadelduna.

Avalugu Nuo Maisemat on haldjate disko või muinasjuttude “taustaheli” – Sigur Ros`i haldjalikkus näib mulle tühi poos selle kõrval. Kuljin Kauas (Lepovaunu-05 Live) põikab lavalaudadele kusagil Soomes. Tavataan 12-7-2004 on helidesse valatud astraalseisund. Äkki astraalseisund ongi võimalik ainult helide vahendusel? Kunagi üks tuttav väitis mulle, et alkeemikute eesmärk ei olnud sünteesida kulda, vaid LSD-sugust ainet. Paavoharju albumit kuulates ei ole kindlasti vajadust meelemürkide järele. Üleüldse – inimene, kes tarvitab narkotsi muusika kõrvale, on kas sita maitsevalikuga või siis nõrkade tundmustega vennike. Alati on võimalik leida muusikat, mille kõrvale ei ole “võimendust” tarvis. Paavoharju pakub seda. 7 alkeemilist valemit? Võimalik. Kindlasti külastage ka homme Tartus ning ülehomme Tallinnas esinevat Paavoharju liiget Joose Keskitalot.

Kuula albumit siit

The Wind Whistles Animals Are People Too (Aaahh)

"Tuuleviled" on Vancouver`ist pärit duo. Mees ja naine. Tom ja Liza. Muusikaaktivistid - orgunnivad igal aastal kohalikku Beanstalk`i folgifestivali. Nad on välja andnud 2 albumit ning korraldanud mõlemal korral kontsertturneed, muuhulgas ka Euroopas. Viimane kord lõppeva aasta augustis-septembris. Ida-Euroopas ning Skandinaavias. Loodetavasti tulevikus põikavad ka Eestisse. Ühes ülevaates nimetati neid “supi-indie`ks”. Noh, nagu mõnus supihelpimise muusika. Lihtne ning kerge. Tegelikult asi nii lihtsustatud ei ole. Minu ühel sõbral meeldib ikka korrutada, et muusika puhul on tarvis korralikku rütmi ning meloodiat. Nende esimene album "Window Sills" on segu alt-country`st, new acoustic movement`ist, pop-folk`ist ning baroque-pop`ist,. Ilus ning sirgjooneline pop, mida ilmestavad kaunis kahehäälsus ning kohati orkestratsioonid. Pigem maalähedane kui targutavale manerismile lähenev. Ühesõnaga, esimene album oli siiras ning taotlused olid kenasti välja mängitud. Uinutas ning sütitas kirge. Muusika, missugust näikse, jah, ainult Uues Maailmas teha osatavat. Traditsioonid.

Uus album laksab vaba käega. Esimese albumi lihtsakoelisust peetakse diagnoosiks. Muusika muudetakse elektrilisemaks-elektroonilisemaks – elektrikitarrid suravad ning süntesaatorid koovad happelisi allhoovusi. Paistab ka kätte analoogia Mojave 3 esimese albumi ning hilisema loomingu erinevuses. Seda albumit on juba jõutud nimetada Camera Obscura demovariandiks, mis minu arust on solvav ning reaalsust mitte peegeldav. Vastupidi, Camera Obscura viimase albumi hallipärasus kahvatub kanadalaste erksuse kõrval. Oleks suht mõttetu kõiki superlugusid välja kirjutada – liiga pikaks läheks see nimekiri. See koosneks vähemalt 2/3 albumi lugudest.
Kindlasti ka Eesti artistidel oleks sellelt albumilt palju õppida. Lauspopitunnetust. Alustuseks.

Kuula albumit siit

9.1

Our Subatomic Earth Inifinite (Modicum Of Silence)

Nic Ross on 18-aastane USA noorsand, kes veab koos Kevin McCreaney`ga eksperimentaalsele rokile pühendatud leiblit Modicum Of Silence. Nimetatu korjab üles Ohio osariigis tehtud muusikalisi katsetusi. Lisaks sellele on ta andekas muusik, kes enne 2009. aastat oli teada oma projektiga gotikplage ning koos McCreany`ga projektis Telemetrics. gotikplage tähendas tasemel post-rock`i, millesse olid tihti põimitud tugevad fusion`i mõjutused. Ütleme nii, et kui Nic Ross oleks eestlane, siis me kuulutaksime ta rahvuslikuks aardeks ning Eesti muusika tulevikulootuseks. Raudselt.

Our Subatomic Earth peegeldab Nic Ross`i hoopis teistsuguse külje pealt. Tugevad metal`i mõjutused on need, mis ennekõike esile kerkivad. Post-metal, sludge metal, indie metal, trash-hardcore (metal), screamo - rääkides karmimast ning domineerivamast poolusest. “Infinite” on Nic Ross`i kolmas album käesoleval aastal. Järg albumitele “Nothing” ning “Is” (äsja avastasin, et juba neljas album - "Orgin" - on väljas!). Uus album jätkab viimatinimetatu võtmes. Vaikus ning müra. “Post” ja “indie” ilmnevad ämbientse ning elektroonilise tekstuuri põimituses eelpoolmainitud karmima küljega. Samas tehnilise poole pealt on heli märksa puhtamalt salvestatud – saund on võimsam ning selgepiirilise(ma)lt liigendatud. Kooliraha on tasutud. Ladinakeelsed pealkirjad näikse viitavat inimhinge all asuvatele ookeanitele ning meredele. Avang Lacus Temporis algab õrnalt ebaleva hardcore-rünnakuga, vaibub ning poole pealt areneb konventsionaalse post-rock`i ning post-metal`i seguseks rokkimiseks, et taas vaibumisse langeda ning sõnamanaks muutuda. Mare Vitalis näitab nimele kohaselt elujõulist minekut – screamo-element seguneb post-rock`iliku elemendiga meeletuks energiavahuks, mis, tõsi küll, hakkab varsti kaotama oma energiat, kuid mitte sügavust, muutudes ilusaks ämbientseks hõllanduseks. Ning seejärel taas kääne tagasi energiapulbitsemisse. Ning loo lõpp ületab intensiivsuselt algust. Võimas energiatulv! Tõepoolest, ka Oceanus Procellarum tõestab taas, et uuel albumil on post-rock- element tugevalt esindatud. Siin ei ole igavust – läbi ohtrate tempo-ja tämbrimuutuste ning crescendo muutub muusika nauditavaks. Aga jällegi – konkreetne lugu on eepilise instrumentaalroki ning eksperimentaalmetali ristand. Elektrikitarrid koovad atmosfäärilist kihti, kuigi rütmisektsioon tiksub kohati metal-võtmes. Ka omandab lugu crescendo`st alla langedes metalse läike. Loos Mare Crisium (nagu ka lõpuloos Mare Serenitatis) otsib kummulleeruv äng väljapääsu. Nic Ross on valmis endal kõri välja karjuma. Hääleaparaat jääb õnneks paika ning album jätkub fantastilise ning ka albumi konteksti arvestades erakordse Palus Somni`ga. Unemaastiku mikrotonaalne võnkumine loob seoseid, mida sõnades on raske väljendada. Võib-olla läbi häguse valguse paistavad ammused unistused. Või tulevad meelde süütud mälestused kaugest minevikust, mis sügavale mälukihtide alla on mattunud. Ma ei kahtle selles, et Nic Ross`ist saab (lähi)tulevikus USA eksperimentaalroki suur nimi. Oskuste, andekuse ning nooruse kombinatsioon on selles ühendriiklases erakordselt esindatud.

Kuula albumit siit

8.8

The Last Merendina First Soldino (Kill Mommy)

Hiljuti üks Ida-Virumaa toitlustusfirma pani oma pelmeenitoodetele nimeks "Maffia pelmeenid"; pakendi peal oli kujutatud ka Sitsiilia saart kui kohaliku maffia Cosa Nostra kodukanti ning püstolit. Maffia näib siiski kohalikele suureks õnnetuseks olevat. Näiteks Sitsiilia nu-jazz kollektiiv (msk) defineerib sõna-sõnalt endid kui maffiavastane muusika. Seetõttu ei ole ka ime, et itaallased endid Eesti firma ülemeelikusest puudutatuna tundsid. Mina õnneks tean Sitsiiliat ennekõike korraliku muusika järgi – lisaks msk`le ka Barbagallo, Albanopower, fracoz combo, Sicilian AV Project, Tempestine, Vanny Zero/Darth Zero, Suzanne`Silver ning The Last Merendina.

The Last Merendina on Lorenzo Urciullo ühemeheprojekt. 8 lugu ning 23 minutit ning 23 sekundit. Lühike, kuid lööv album. Tulvil meloodiaid ning nutikaid lahendusi. Ei, vahemeremaadele omaseid saunde siin ei kuule. Kui ei teaks, et tegu on itaallasega, arvaks üldse, et mõni järjekordne eksperimendialdis USA alt-folkar rokib sellel albumil. Akustiline art-folk põimumas elektroonikaga. Ka loodus- ning taustahelid on siin väärinud linti. Ilusad momendid peituvad järgmistes lugudes - My Fucking Hero – ülendavatele vokaalharmooniatele ning raskelt astuvatele rütmidele ehitatud lugu. Piiksuv elektrooniline heli ning helipildi üleüldine nurgelisus lisavad loole palju võlu juurde; I Am A Violent – inditroonilise alatooniga lugu, mille võlu peitub refräänis korrutataval tiitelfraasil ning progresseeruvatel sündisaundidel ning elektroonikal. Pepita Monita! on süngelt altkulmu põrnitsev trip-hop, mis ei seisa ühes rütmis, vaid langeb happelistesse sündiriffidesse ning heliefektidesse. Albumi lõpetab rohutirtsude intensiivne sirin (Gudbai). Nagu tänapäeva inimene tahaks lõigata end tagasi loodusesse koos kõige juurdekuuluvaga. Seda saab ka vaadelda kui virtuaalset potsatamist looduse rüppe - mis on omamoodi naljakas. Harjumus(t)e jõud on suur. Meenub kohe üks stseen Monty Python`ist, kus surm tuleb pidulistele külla ning pidulised (juba vaimuseisundis olles) võtavad endiga teispoolsusesse ka oma autod (mis on samuti vaimuseisundis) kaasa. Mäletate?

Lo-fi`lik salvestamisviis/tehniline vormistuslik külg kohtub meisterliku laulukirjutamisoskusega.

Kuula albumit siit

8.4

Droserae Maxi EP (Zorch Factory)

Droserae 5-loolise EP puhul tuleks tähele panna, et inspiratsiooni on ilmselgelt ammutatud 70ndate lõpu-80ndate esimese poole post-punk`ist. Masendunud kõlaga post-punk`ist. Joy Division`ist ning varasest The Cure`ist (muideks, Zorch Factory all andis oma esimese pääsukese välja ka soomlaste Murnau`s Playhouse - "2008 Demo", mis kõlab The Cure`ile väga sarnaselt). Ennekõike esimesest. Monotoonselt pekslevad trummid ning müdisevad bassiliinid. Kedagi ei saa ka keelata neid JD tribuutbändiks või JD Prantsuse ekvivalendiks nimetamast, aga see kvartett on ikkagi kuradi andekas. JDst sugugi mitte kehvem. Suurele sarnasusele vaatamata on albumil ennekõike Droserae lood ning energia. Avalugu Chaque Chose valab kütuse lõkkesse ning katlamaja korstnast lahvatavad leegid. Alul ei suuda ma aduda, et lauldakse prantsuse keeles – sellel on tugev shout-element ning depressiivne alatoon juures. Niivõrd harjumatu, kuna see keel on assotsieerunud mulle lollipop´i ning šansoonidega. Teine lugu Metropolis võtab väga mõnusa gruuvi üles - õrnalt vinguvad-vilisevad kitarrid, mis loo arenedes siksakitavad, luues psühhedeelseid lõkse. Keskses loos Maldoror paisub kitarrivilin võimsamaks – kitarri efektiplokist võlutakse välja reverb-efekte –, vokaal on sugestiivsem-depressiivsem, trummimüdin on rohkem esiplaanil. Elixir on samuti kobe lugu, kuigi eelnenud lugude valguses see värskust juurde pakkuda ei suuda. Alul tundub, et lõpulugu Nymphea jääb soiku, ent kõrgustesse laialikarjuv-valguv vokaal eristab seda teistest lugudest ning saavutab hea taseme. Muud elemendid-põhjad on eelmistest lugudest tuttavad. Nõustugem, et seesuguse muusika puhul ongi määrav tähtsus pisiasjadel. Korralik ühe-hingetõmbe-muusika.

Kuula alumit siit

8.3

slept. slept. EP (Test tube)

See on üks neist albumeist, mille arvustamist ma põdesin. Lihtsalt sellepärast, et Lukasz Wegrzyn on minu pikaaegne kirjasõber olnud. Ühel päeval leidsin meilboksist lingi tema esimesele albumile. Palus mul arvamust avaldada. Mul oli tugev eelaimdus, et tema muusika võib olla jama...küllap seepärast, et tuttavatele inimestele ausa hinnangu andmine võib tavapärasest keerulisemaks osutuda. Mõtled seejuures halvimatele variantidele. Arvustamisel püüad leida positiivseid jooni ning negatiivsed tahud varjule jätta. Inimene võib sageli kiituse ori olla. Tegelikult tuleb alati ausaks jääda. Iseenda pärast. Isegi alul, kui inimestele sinu hinnang ei pruugi meeldida, siis hiljem võivad sinu kindlameelsust tunnustada. Samas - vahetevahel võib asi kurjaks kätte minna. Paar aastat tagasi üks teatrikriitik sai lavastaja käest füüsilist noomitust. Siinsamas Eestis.

Ma teadsin, et Lukasz Wegrzyn`il on hea muusikaline maitse. Kuulamisharjumused ulatuvad Labradford`ist ja Tim Hecker`ist Autechre`i ning Pan American´ini. Muuseas ka minu lemmikud. Õnneks tegi poolakas mulle teene – salvestas korraliku EP. See “korralik” tähendab tavapärasest tugevam. Märgatavalt tugevam. Esimestest hetkedest saati on seda tunda....uinunud..., soikumus... . Kasutab kitarre ning Moog-süntesaatori emulgaatoreid oma saundskeipide tekitamiseks. Pagendab kuulaja üksindusse. Silmake albumi coverprint`i. Üksik lind esiplaanil, kaugustes "seismas" õhugondel. Ebamäärane keskkond. Õigupooolest sellest muusiku sõbra poolt kujundatud pildist oli muusika ka inspireeritud. Üksindus ei ole alati üksildus – seepärast olen talle tänulik. Olla kusagil üksinda koos transtsendentsete helidega. Loob piiriteldamatuid tundmusi ning assotsiatsioone. Kaugel eemal inimese sfääri jäävast sitast. Skatosfäärist. Helid looklevad piki laiu ning siksakilisi tunneleid, tuues enesega vahetevahel kaasa ka digitaalseid kriipeid. Vahel tundub, et see saundskeip on üks suur tükk, mille kõik osad ei mahu ühte ja samasse käändumisse. See on 18-minutiline abstraktne vool, mis ei ole mõeldud lahtimõtestamiseks, vaid selle vooluga kaasatriivimiseks/või ühekssulamiseks. Ilus, põnev ning "turvaline". Turvaline nagu polsterdatud mullis mööda kivirahne veeremine.

Kuula albumit siit

9.2

Junior Wong The Spaceman Chronicles (Just Plain Sounds)

Popmuusikas on "kosmosemehi" ette tulnud. Tuntuimatest kindlasti Sun Ra, kelle mõte pendeldas Maa ning Saturni vahel, ning Jason "The Spaceman" Pierce. Lugematul arvul on ka noid muusikuid, kes on ruumi püüdnud ilmekalt kirjeldada. Ruum on niikuinii helivõngete olemuslik eeldus - ruum on metainstrument. Nagu ka kõige muu eeldus - ruumilisus läbib kõike. Ruumi võlu seisneb selles, et ruum seab kõigele piirid, ning samas nendesamade piiride kaudu on võimalik end vabaks lasta. Kord Tõnu Pedaru laulis: whatever makes me happy set me free. Mitte piiride lõhkumine, vaid teisele poole piire minek annab kogu asjale mõtte. Liikumine teisele poole. Kord Jim Morrison laulis: break on through on the other side...

Ka USAst pärit artist Junior Wong murrab teisele poole - eemale hip-hop`i tavapärasest ettekujutusest. See ei ole sihitu (eemale)põgenemine, vaid eneseteadlik positsioneerimine millegi suhtes. See on valdavalt instrumentaalne hip-hop - emmsiitamisest on reeglina loobutud. Asi põhineb sämplite kaskaadil. Seetõttu hinnangu albumile saan ennekõike sämplite maitsekusest ning miksimisoskusest/seatusest lähtudes anda. Mis omakorda määrab ka meeleolu. Albumi algus, v.a avalugu, on suht igav - lohisevates bassiliinides on törts halvas mõttes amatöörlust. Põhjade - mis võiksid olla varieeruvamad - ning pealiskihtide vahel ei teki süütavat sünergiat. Alles kuuendast loost - Bush Bread - hakkab album natukenegi tööle. Teravad bassisaundid, kinematograafilised helindid. Järgmine lugu on ehitatud Beth Gibbons`i vokaalulmale. Portishead`i lauljatari vokaal on alati töötanud - ei ole vahet, kuhu seda iganes on sämplitud. Ka trip-hop biit valitseb, kuni üks hetk sulandub hip-hop`i omaga. Albumi lõpp vajub kahjuks jälle ära.

NB! See album tekitab minus segadust. Alul, lihtsalt seda albumit taustaks kuulates ning teistele asjadele mõteldes tekitas see positiivset meelelolu. Pärast põhjalikku analüüsimist see tunne kadus ning ei ole õnnestunud enam seda tšilli miljööd tagasi saada. Võimalik, et kahe eelpoolkirjeldatud loo hingus kandus üle terve albumi ning tekitas "vale" mulje. Või siis minu ootused selle plaadi kuulamisega olid seotud just tolle kahe looga.

Kuula albumit siit

6.6

Videos from netaudio Vol. 6

Julian Winter L`art pour l`art (Petite&Jolie)

Julian Winter`i debüütalbumil on palju erinevaid rõhuasetusi - seda albumit on nimetatud ka lelufolgiks/toy-folk/, kuna 23-aastane saksmann kasutab lisaks elektrikitarrile, elektribassile ning süntesaatorile ka tavalisi majapidamisasju. Muidugi, lelufolk-toytronica ei ole tegelikult mingi uus nähe - see on üks osa mandri-Euroopa indietronica liikumisest, mille juured ulatuvad 90ndate keskpaika. Toonased Weilheim`i ning Düsseldorf-Köln`i eksperimentaalroki/elektroonika skeened olid teenäitajad seesuguste puntide kehastuses nagu Lali Puna, The Notwist,To Rococo Rot/Tarwater, Pluramon. Nagu ka paljude teiste artistide kehastuses, kes põhiliselt oli koondunud Morr Music leibli ümber. Muidugi, nende juured omakorda ulatusid 70ndate Lääne-Saksa eksperimentaalroki skeenesse- ennekõike Kraftwerk`i, Cluster`i, Harmonia ning Neu! juurde. Ligemale 10 aastat hiljem on tulemuseks see, et indietronica on muutunud Kesk-Euroopa indie sünonüümiks. Saksamaa ning Beneluxi maade underground kubiseb sellest. Plaadifirmad Aerotone, Petite&Jolie, Laridae, Tripostal jpt tegelevad seesuguse muusika levitamisega.

Julian Winter on põhimõtteline mees - ta on veendunud, et produktsioon madaldab muusika loomust. Seetõttu ta on loobunud helide kompresseerimisest - kõik helid on salvestatud eraldi ning seejärel kokku miksitud. Aga ta teeb ka oma tööd hästi - vajadust masinate järele ei olegi. Tõsi, ma ei suuda majapidamistarvete hääli esimestel kuulamiskordadel tuvastada - aga see ei ole ka oluline. See, kas rütmihelid on loodud digitaalsete trummipatjadega või raamatu põrandale kukkumise mürtsust, ei oma kuulajale olulist tähendust. Mängulisus võib tähendada ainult loojale endale. Kunagi Matthew Herbert rääkis ajakirjas "Wire", et ta kasutab intellektuaalseid teoseid helide loomiseks. Eks proovime järele, kas "Sissejuhatus metafüüsikasse" teeb lehitsemisel või maha pillamisel "teistsugust" heli kui mõni romaaniköide või lasteraamat... .

"L`art pour l`art" ei ole stiililiselt uuenduslik album - aga ma ei eeldagi tegijalt seda. Oluline on oleviku hetk - luua monumentum - ning Julian Winter on tasemel. Imeilusad paisuvad sündiorkestratsioonid loovad tüüne miljöö - pastelsed helid sillerdavad kuulaja ümber. Ka kitarridel ning rütmistruktuuridel on siin omad hetked. Albumi tipphetk on kõige lõpus - loos Jasnost. Vene keeles - vigases vene keeles. Näib, et saksa tšikk püüab oma venelasest (eks)kallimale selgitada, et nendevaheline suhe on finito ning põdeda ei ole enam mõtet.

See sisuliselt põlve otsas nikerdatud meistriteos tekitab minus igatsust - sedasorti igatsust, mida tundes otsin konkreetse albumi üles, vajutan REPEAT ALL sisse ning jään kauaks kuulatama. Üks ilusatest olemisviisidest.

Kuula albumit siit

8.6

Hox Vox Étoile (Hox Vox)

Progeroki või avangardiga lähemat sidet omavad inimesed teavad väga hästi, et Itaalia muusika ei piirdu ainult San Remo laulufestivali, Italy disco või kuulsate filmiheliloojatega. Tõsi küll, Itaalia progeansamblid ei ole üldsusele kuigi tuntud, samas nende kunstiline kõrgelennulisus ei jää anglokultuuri omadele alla. Kurioosiumite otsijatele on Itaalia igati soodne paik.

Gianluca Missero alias Hox Vox, 44-aastane veneetsialane, on üks väljapaistvatest proge ning avangard(sm)i vahel pendeldajatest. Ka mänginud klahvpille ning bassi ansamblites SlideStraviati ning Gunshot Nucleus. Tema filosoofia on põhinenud instrumentide ebakonventsionaalsel kasutamisel ning lugude veidral struktureerimisel. Tema RIO/Avant-prog koosneb veidratest sämplijuppidest, põigetest väga erinevatesse muusikastiilidesse (sh ka uuematesse - death metal, electronic pop, indie, nu-jazz), segu tõsidusest ning groteskist, improvisatsioonist ning kaalutletusest. Itaallases on kaalutletust ka üldisemas mõttes - iga album on põhjalikult läbi mõeldud ning komponeeritud - mitte ükski heli ei näi üleliigne, st ei tekita kuulajas igavust. Albumite ohtrale liigendatusele vaatamata läbib muusikat majesteetlik suursugusus.

"Étoile" on siis Missero neljas album. Järg kolmele suurepärasele albumile - "Eight-Bit Deboned" (1989); "Outskirt" (2008); "Das Chamäleon" (2009). Avalugu Intro algab prääksumiste ning jätsulike piaanoklimberdustega, millega liituvad uksekella tirin ning mingi ebamäärane hääl, mis siiski näikse kangesti Marge Simpson`ile kuuluvat. Järgmine lugu Behind The Curtain on kuulajale peale lendav proge - kitarrid ning trummid võtavad teineteiselt mõõtu, mängides maha huvitava struktuurikujundi. Loos Rhythmbox asendatakse rütmimasinad biitboksiga, ning viimane muutub tavaliseks integreeritud instrumendiks (mõnes telesaates püütakse seda jätkuvalt kujutada kurioosumina, mille demonstreerimisega siis suurt raha püüda). Muuseas, ühes loos tehakse otsene kummardus Gary Numan`ile. Ülejäänud kolm neljandikku albumist jäägu kuulajate endi avastada. Vihjeks ehk seda, et lõpu poole liikudes näib album aina energiat juurde koguvat.

Kuula albumit siit

8.8