Tunnistan, et Frost Faire`ist ei teadnud ma kirjutamise hetkel mitte kui midagi – ei vaadanud, kust maalt nad pärit on, kui suur nende koosseis on, mitu albumit neil varem ilmunud on. Miks ma nende vastu huvi tundsin, oli tõsiasi, et nad olid plaadifirma Rack & Ruin nimekirjas (nt Taavi Tuleviga ükskord sellest leiblist rääkides ei suutnud me oma vaimustust tagasi hoida). Rack & Ruin`i alt on sel aastal tulnud vähemalt 4-5 šedöövrit. Ja kõiki albumeid ei ole ma veel jõudnud läbi kuulata.
Avalugu Welcome lööb mu mõttemaailma lahti – piipitavad orelihelid, millega hiljem liituvad umpa-umpalikud marsirütmid ning puhkpillitörtsutamine – tuletab mulle meelde, kui hoomamatu bänd domineeris tollal Udusel Albionil – Blur. FF`iga meenub mulle see essents, mis oli Blur`i 90ndate keskpaiga ideaalpopilähedaste albumite “Parklife” (1994) ning “The Great Escape” (1995) paaris loos – The Debt Collector`is või Yuko And Hiro`s –, mis omal näisid mulle kontekstiväliste ning ülepingutatutena. Lauspopp kõrvuti veidrustega. Nimetatud lood ajasid mind tõsiselt närvi, ma ei suutnud neist üldse aru saada (edasi kerida ka ei viitsinud!). Kontrast teiste lugudega näis liiga suur olevat. Super Furry Animals, näis, sulatas hiljem helide erinäolised aspektid – mille diapasoon oli Blur`i omast isegi laiem – orgaanilisemalt oma muusikalisse kehasse, mistõttu nende looming näis kõlavat ka sundimatult. Ka kõmrite muusikaline kontseptsioon ei olnud poptabelite ega ka klantsajakirja piltidega nii ühildatud. Aga Blur´il jätkus kontraste hiljemgi – albumil 13 olid “vastuolud” veelgi teravamad. Ning Frost Faire`i albumi tiitel - “Mean Little Girls” – meenub Damon Albarn`i ütlus, et Blur`i publiku enamuse moodustavadki nooremad kui 14-aastased tüdrukud (tegelikult ütles ta seda märksa ebatsentsuursemas väljenduses). Ühesõnaga, paralleelid on väga intensiivsed tulema – lood V, A Thunder Thief Intermission, Zombies ning The Ballad of Jasper Lilywhite kerkivad esile väga Blur-assotsiatiivselt. Frost Faire ammutabki jõudu Blur`i kontrastsusest. Välja arvatud paar momenti – Two Ghost, mis tuleb Briti folkmuusika 60ndate-70ndate traditsioonist ning Kitty, mis on just nagu Kreatiivmootori suust kukkunud. Pluss paar sihitut tinistamist. Albumi lõpetab IV – milles võib olla samasugune kontrasti suhe nagu Yuko and Hiro puhul – aga mõjub sundimatult nagu Blur`i lugugi siinkirjutaja jaoks tänapäeval.
Nüüd tean niipalju, et Frost Faire on kolmeliikmeline Oklahoma punt, mille liidriks on Brad Fielder – Oklahoma underground-ringkondades tuntud aktiivne laulude kirjutaja ning produtsent. Ning järgmisel nädalal ilmub Fielder`i esimene sooloalbum.
Kuula albumit siit
8.6
