Droserae 5-loolise EP puhul tuleks tähele panna, et inspiratsiooni on ilmselgelt ammutatud 70ndate lõpu-80ndate esimese poole post-punk`ist. Masendunud kõlaga post-punk`ist. Joy Division`ist ning varasest The Cure`ist (muideks, Zorch Factory all andis oma esimese pääsukese välja ka soomlaste Murnau`s Playhouse - "2008 Demo", mis kõlab The Cure`ile väga sarnaselt). Ennekõike esimesest. Monotoonselt pekslevad trummid ning müdisevad bassiliinid. Kedagi ei saa ka keelata neid JD tribuutbändiks või JD Prantsuse ekvivalendiks nimetamast, aga see kvartett on ikkagi kuradi andekas. JDst sugugi mitte kehvem. Suurele sarnasusele vaatamata on albumil ennekõike Droserae lood ning energia. Avalugu Chaque Chose valab kütuse lõkkesse ning katlamaja korstnast lahvatavad leegid. Alul ei suuda ma aduda, et lauldakse prantsuse keeles – sellel on tugev shout-element ning depressiivne alatoon juures. Niivõrd harjumatu, kuna see keel on assotsieerunud mulle lollipop´i ning šansoonidega. Teine lugu Metropolis võtab väga mõnusa gruuvi üles - õrnalt vinguvad-vilisevad kitarrid, mis loo arenedes siksakitavad, luues psühhedeelseid lõkse. Keskses loos Maldoror paisub kitarrivilin võimsamaks – kitarri efektiplokist võlutakse välja reverb-efekte –, vokaal on sugestiivsem-depressiivsem, trummimüdin on rohkem esiplaanil. Elixir on samuti kobe lugu, kuigi eelnenud lugude valguses see värskust juurde pakkuda ei suuda. Alul tundub, et lõpulugu Nymphea jääb soiku, ent kõrgustesse laialikarjuv-valguv vokaal eristab seda teistest lugudest ning saavutab hea taseme. Muud elemendid-põhjad on eelmistest lugudest tuttavad. Nõustugem, et seesuguse muusika puhul ongi määrav tähtsus pisiasjadel. Korralik ühe-hingetõmbe-muusika.
Kuula alumit siit
8.3
