[Kogumik] New Weird Australia, Volume Five (NWA005)

New Weird Australia-kogumikud on suhteliselt lühikese aja jooksul jõudnud järjekorras juba viienda üllitiseni, mis ilmselt annab tunnistust sellest, et Austraalia underground-skeene elab ning pulbitseb. Tõepoolest, pulbitseb ja kihab. Kui senini olen suht triviaalseks pidanud, et New Weird-eesliide vihjab mingi maa või kontinendi eksperimentaalfolgile, siis kängurumaa puhul tuleb seda arvamust korrigeerida. Eriti konkreetse kogumiku puhul. Näiteks on siin esindatud artist Dot.AY, kes on maailma chiptune/tracker-muusika ringkondades jõudnud kultusstaatuse omandada. Või siis teise suure ja meeldiva üllatusena kohtan Gail Priest`i, ühte veenvaimat sound-art-tegelast (konkreetsel juhul siis vokaaldrone-minimalistlik elektroonika). Ka teised projektid on folkmuusikast kaugel - primitiivne noise (Justice Yeldham - keda ajakirja Wire ajakirjanik Bruce Russell on nimetanud üheks põnevaimaks artistiks, keda ta pärast Iggy Pop`i kohanud on), Caught Ship lajatab gootiliku psych-punk/shoegaze-seguga; nagu Joy Division`i saundile oleks reverb`i juurde keeratud, wall of sound`i tõdedesse pühendatud, indiepsühhedeeliat (Crab Smasher), elektroonilist primitivismi (Ripples), cut and paste-klaaspärlimängu (Kate Carr), glitch-elektroonika, digitaalmüra ja space rock/ambient avangardistlikku väljundit (Blake Freele, ///▲▲▲\\\). Tänases kontekstis kõlab moodsalt ka Mookoid`i ülesehitus. Minu isiklikud lemmikud on Peace Out!`i psühhelektrodraiviga space noir-hullus Running on Sand; selle kohta võib kasutada väljendit "moodne tantsurokk", ilma et öeldut kuidagi häbenema peaks, ning Bruning Palms`i atmosfääriline üle ääre kaikuvate kajatrummidega toetatud noise psych-rock Mockery. Kolmandaks ülilemmikuks on eelmisele sarnane, kuigi masinlikum ning rõhutatult kunstilisi piire pilbastav The Atlas Room.

Ühesõnaga - vapustav kogumik ideid ning helisid. Kui tahate saada näiteid tänapäeva avangardroki kohta, siis kindlasti kuulake seda kompilatsiooni. Aborigeenide vaimud möllavad masinatel.

Kuula albumit siit

sOul sCientiSt Still Exist (Pavillon36 Recordings)

22 minutit ja 6 lugu. 6 rägastikku. Paksult täis kasvanud rütmirajad. Breakcore-malakad, glitch-äng, liikumine "õige" drum and bass/jungle`i ning kvaasi-jungle`i maailma vahel. Või on see avant-jungle`i universum? Igatahes oleks sOuL sCientiSt`i "Still Exist"`i õige koht pigem kusagil NYYD-muusika lavadel kui higist leemendavas klubis. EXPO-muusika. Prognoosimatu liikumine. Tõepoolest, trikilisus ning nurgelisus lõhuvad sekund-sekundi järel halastamatult tantsumuusika struktuure. Atmosfäärilised helikihid, vokaalliinid/spoken word, sämplid, ulg, (õiget- ja tagurpidi käiatav) klaverimuusika. Vahelekeriva lindi efektid ning skrätsid. Üksikosad kellegi ameeriklase üllitisel on sama olulised kui on kõikide osade summa kokku. Jah, detailid moodustavad küll terviku, samas nende kohati kardinaalselt erinev pärinemine jätab nad lahku seisvateks. Dialektiline (võitlev) rütmimuusika. Artisti myspace`i lehte külastades saab kohe selgeks, et tüübil on käed rusikas ka sotsiaalses tähenduses (toetus Palestiinale, vaevus ja rassitemaatika jpm). Aphex Twin`i, Mike Paradinas`e, LTJ Bukem`i ning Autechre`i varjud virvendavad, et anda oma dobroo uutele meistritele. Vihastele meistritele.

Kuula albumit siit

8.8

Lengua Mortuoria I (B.P.M Front)

Legua Mortuoria taga on keegi Hristo. Täpsemat informatsiooni tema kohta ei ole võimalik netiavarustest leida. Ka ei ole argentiinlane soetanud endale muusikute tänapäevast (neti)passporti Myspace`is. Teisalt, kuulates tema muusikat, tundub üsna loomulik, et tal seda ei ole. Raske on ette kujutada, et keegi võiks talle sõbrakutseid saata ning tema neid aktsepteerida.

LM muusikat on koduleibli B.P.M Front leheküljel tunnusmärgitsetud kui funeral drone doom. Kurb meeleolu on 3-loolist albumit teisest loost alates läbimas. Teisalt on selle helipilt toores ning tahumatu, kuivõrd dissonants on helidesse sisse kätketud. Doom-kitarride põrge on vaheldumas süntesaatorite õhulise passaaži ja digitaalelektroonilise õõnsa ulgumisega. Õõnsuses ning tühjuses peitubki tema tugevus. Üksikud klaveriakordid toovad küll sisse vaheldust, samas ka lahjendades helipilti. "I" üldine iluviga peitub siiski liiga intensiivses digitaalses hingamises, s.t teatud programmifunktsioonide varjamatus ekspluateerimises, ennekõige elektroonilisemas osas. Oleksin eelistanud autonoomsemat kõla. Kaaneümbris on igatahes muljetavaldav.

Kuula albumit siit

7.5

[Artistid] Coen Oscar Polack

Coen Oscar Polack
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] Werken Sum (Zymogen)

Plaadifirma Zymogen`i iga üllitis on sündmus omaette. Sealne albumite kvaliteedi ning ilmumissageduse suhe on ülimalt paigas. Kahju muidugi, et teine näitaja nii madal on. Näiteks eelmisel aastal ilmus Itaalia plaadifirma alt ainult 3 albumit - Nicola Ratti`lt, Oskar Hallbert`ilt ning Werken`ilt. Werken`i taha peitub Tilman Ehrhorn (TE) - kõrgeltharitud helilooja, produtsent, saksofonist ning helidisainer -, kes on kuulunud paljude jazzkollektiivide hingekirja, panustanud paljudesse jazzalbumitesse, viibinud laval koos Wayne Shorter`i, Brian Blade`i, Nils Wogram`i, Albert Mangelsdorff`iga, üllitanud sooloalbumeid kuulsate Mille Plateaux`i ning Resopal Schallware`i plaadifirmade all ning loonud helitausta raadiokuuldemängudele ning etendustele.

TE näeb harmoonilist sidet elektroonilise muusika ning jazzdistsipliinide vahel. Ta on väitnud, et helidisainil kui juhusele panustaval muusikaharul on palju ühist jazz`i ning kaasaegse klassikalise muusika improvisatsiooninivooga, kus oluline roll on meeleolul ning (eris)tunnusjoontel. Ning omakorda - moodne jazz on igasuguse komponeerimise oluline inspiratsiooniallikas.

Albumi “Sum” komponeerimisel on kasutatud Nord`i modulaarsüntesaatorit. Kuivõrd elektroonilise muusika tegemisel kasutab ta sämplereid ning süntesaatoreid, siis ta möönab, et muusika loomine-esitamine võrdluses jazzmuusikaga toimub erinevatel tasemetel ning on ka erinevate rõhuasetustega (elektroonilises muusikas on aktsent üksikute helielementide arendamisel ning nende funktsioonilisel tähendusel kompositsiooni piires).

Reaalsuses tähendab see 11-loolist põnevat reisi. Tegelikult ei ole TE ka siin ületanud oma jazzvundamenti. Mis iseenesest ei peakski olema ega olegi eesmärk omaette, kuivõrd kõik on ikkagi allutatud elektroonilisele metoodikale. Samuti kõmmutab ta Pole`ile sarnanevat hüpnootiliselt kõmisevat atmosfäärilist dub`i. Näituseks lugu Dub Traffic Pt II demonstreerib eksperimentaaldub`i tipptaset. Selle loo esimene osa ristab omavahel glitch-rütme ning dub-juuri. Album on veel täis surisevaid, siia-sinnapoole visklevaid elektroonilisi haake, staatilisi unenäoakorde-võbelevaid tertse, mikrostaatikat- ja tonaalsust, kriipivat sentimenti, jazz`ilikke klahvpilliakorde, tihedalt lõigutud-kleebitud-lõigutud-kleebitud helispektreid, helijääke-sahinaid-kahinaid, atmosfäärilisi kihistust ning kihte - tunne, justkui sajaks taamal tehnoloogilist vihma. Tõsi, see tunne on ääretult pehme, meeldiv ning heas mõttes turvaline. Meistriteos. Öeldagu vaid, et klassikalise haridusega muusikutel puudub loovus!

Kuula albumit siit

[Artistid] Yoko Absorbing

Myspace
Yoko Absorbing
Lastfm

Weird Ribs Tubes (CLLCT/Bandcamp)

Joseph Cox on ennekõike tuntud oma varasema projekti Fragile Battleship järgi, keskendudes 4 albumil "huvitavale" ambientmuusikale. Teate ju küll, et selle žanri hindamise kriteeriumiteks ei sobi määratlused nagu “õhuline”, “eeterlik/atmosfääriline”, “uinutav”, "sügav" (teiste žanrite puhul on nendes omadussõnades kvaliteedile viitav intentsioon juba juures - kuna ka ambient`il on üldiselt positiivne tähendus juures, ning ristata teisi stiile sellega on jätkuvalt populaarne tegevus). Eristamaks selle žanri head muusikat keskpärasest (halba ambient`i tuleb vist reeglina väga harva ette - ausalt öeldes ei suudakski eksprompt ette kujutada, mismoodi võiks üks õige halb ambient kõlada - pigem siis igav, kuigi see karakteristik viitabki keskpärasusele) piisabki märksõnast “huvitav”. See, mis on “huvitav”, on ka hea. 20aastase Briti muusiku headuse üheks eelduseks on varieeruvus - lõpututena näivate - nii pingestatud kui ka pingestamata - atmosfäärika-unenäomaastike kõrvale pakub-segab ta elektroakustilisi katsetusi (kõikvõimalikke kõlaefekte), turmlevaid glitch-rütme, musique concrete`i, modernklassika ning ambient`i sulandusi, downtempo`t ning pinnapealseid, kuigi sugereerivaid orkestreeringuid, madalsageduslikku bassikõminat (mis kestvuse korral omandab suisa doom drone`i jooned - nt lugu Smith), vabas vormis heliefekte, suutes selle kõige juures säilitada kredibiilsuse. Mees teab hästi, mida mees teeb. Sama kehtib ka tema uue projekti Weird Ribs kohta. Kuigi hoopis teistsugune, ei ole kannapöörde uus koht sugugi üllatav - Cox`i eksprimentaalne vaim võinuks ükskõik kus maabuda. Kuigi ka nüüd maandus ta suure prantsatusega, lagunedes mitmesse žanrisse laiali. Keskne locus on krautrock - lausa ilma või siis väheste kitarridega muusika, mille suunitlus oligi pigem elektrooniliste vahenditega tehtav eksperimentaalpop. Cluster, Conrad Schnitzler, Manuel Göttsching, Harmonia, The Droids, Cosmic Jokers jpt. Päris mitte (hilisem) Kraftwerk, samas olemata ka CAN, Faust või (esimeste albumite) Kraftwerk. “Tubes” algab stereoefektidega - ühest kõlarist-kanalist teisse liikuvate elektrooniliste loop`idega liitub vali süntesaatori-drone, mis pulseerib ning paiskab ülesse kõrgeid heliakorde - ühesõnaga, kõlades rohkem Cluster`ina kui Cluster ise seda tegi. Imetabane saund. Albumil on ka kilavat digitaalsentimenti, mis olenevalt hulgast ning intensiivsusest on mõnes kohas pluss-, teises miinusmärgiline (tiheduse ning kilavuse tõttu muutub helipilt liiga koormavaks loos Goodnight Sweetheart (?) ). Cox ise saab ka sellest aru, tõmbudes tagasi. Eraldi rõhutamist väärivad on veel Leave - kraut/süntsümfoonia, mille helinivoo kõigub, kasvatades ning täites kuulaja tajuootusi. Ma ei tea, aga äkki kõlaksid Harmonia ning Penguin Cafe Orchestra kokku täpselt niimoodi, kui neid samaaegselt mängitada? See ei ole veel kõik - lõpus pakutakse Gang Gang Dance`i stiilis avangardistlikku tribal-rütmistikku, mille kontrapunktiks on intensiivselt vilisev foon, millega liituvad eelmisest projektist tuttavad heliefektid, omades veelgi purustavamat väljundit. Selle aasta parim lugu seni. Pitter Patter`it raputavad samuti kosmilisi vööndeid läbivad tektoonilised nihked. Vanaaegsetest analoogsüntesaatoritest ning tanpura lõppematutest akordidest loodub uus metafüüsika - kosmische musik`i vanade peerude kantsid ongi seega üle krohvitud. Ka ülejäänud träkid on ülesannete kõrgusel (ka Goodnight Sweetheart kõlab 4-5 kuulamise järel hästi). Modernne sentiment kohtub retroga, eepilisus helimanipulatsioonidega, vanakooli elektrooniline saund käesoleva tehnoloogiaga, tantsuline sentiment infiltreerub psühhedeelsesse kaosesse. Kuna Joseph Cox on oma mõjutajatena maininud ka Fuck Buttons`it ning Growning`it, siis saavadki niidiotsad kokku tõmmatud. Siiski - tänapäevane lähim (retro-)sugulushing on Dominik Jansen aka Cidulator. Kuula albumit siit

9.3

[Artistid] Blues for spacegirl

Blues for spacegirl
Blues for spacegirl
Myspace
Lastfm

[Artistid] Xenoglosia/Nerdlab 4

Xenoglosia
Myspace

[Artistid] Super D`Orch

Super D`Orch
Myspace

Alexander Kibanov/HZ Two sides of life (Justnotnormal)

“Two sides of life” on venelaste kahasse tehtud album. Aleksandr Kibanov`i diskograafiat ning muusikalist aktiviteeti uurides näib, et ta on kogu oma (noore) elu ainult muusikale pühendanud. Lõputu nimekiri soolo- ja split-reliisidest, koostööprojektidest (sh Aleksei Borissov`i ning Kenji Siratori`ga) ning kogumikest. Lisaks veel veab ta 4 plaadifirmat. Stilistiliselt ulatub mehe muusika eksperimentaalsest ämbiendist ja psühh(dada)pungist kuni harsh noise`i ning spoken word`ini. Julia Timofejeva aka HZ on ka tuntud kui Âûïü ning N|B|K.

Mõlemad osapooled pakuvad eriilmelist, samas teineteist täiendavat helikeelt. Aleksandr Kibanov eksperimenteerib valdavalt hillitsetud elektroonilise helikeelega, pakkudes tagurpidi kukerpallitavaid helisid, kellamängulikku rütmitiksumisi ning vaikseks keeratud abrassiivseid bassiseinu. Lugu Cycle of night kaugeneb eelnenud träkkidest, esindades atmosfäärilist ning tsillivat hoiakut - happeliste sündisaundidega murendatud psytronica/psychill/psybient. Lugu The end algab akustiliste keelpillide jõuliste näpetega, millega õige pea liitub kilav elektroonika, ning digitaalne mürakollaps lehvitab hüvastijätuks. See muusika meenutab mulle oma kõlalt osaliselt ühte 7-8 aasta eest kuuldud kogumikku, kus akadeemilise haridusega heliloojad lõid digitaalelektroonilisi taieseid, mida oli pelutav kuulata. Õnneks AK oskab helikeele steriliseerumist, toda vaimusilmas kangastuvat luitumist osavalt vältida-peita.

Julia Timofejeva helikeel on märksa lopsakam ning massiivsem. Loodushelidega vürtsitatud drone-pulseerimisele lisandub veel paar kihti, fraktaalid segunevad ning helisein valjeneb sugestiivseks ämbientmüraks (I`ll never make up). Seejärel kihid settivad, heli selgineb, ning muutub peaasjalikult ruumiliseks eksperimendiks - eepiliseks avardumiseks, rohesiniste horisontide poole liikumiseks. Subtle soundfields või dreamscape - nagu seesugust muusikat tavatsetakse sildistada (Anomaly). Loos Transparent World elimineeritakse emotiivne tahk, heli minimeeritakse. Kas õhk, mis teoreetiliselt ei kaotaks oma energiat, mis liiguks lõpmatult läbi metalltorude, kiiskaks samamoodi metalselt? Objekt laiuvas üksinduses. Timofejeva jätkab muljetavaldavalt - eelmise loo lõpp areneb minimalistlikuks ämbientoopuseks. Tegelikult tundub “ämbient” sõimusõnana seesuguse muusika kirjeldamiseks. David Toop ning Brian Eno näivad teisest maailmast pärinevat. See on pigem kirurgiline helikollaaž - kihtide liitmine kinnisideelise täpsuse ning pühendumusega. Helimaastik avardub, tuksleb ning põleb. Selles on nii Pan America`t meenutavat linnulennuvaatelist monumentumit kui ka Caustic Reverie`le omast düstoopset (sise)ruumiängi. Põlemine muutub kurjaendeliseks lõpuloos Puddle mind, mis võiks vabalt mõne ilmaruumilise, Alien-tüüpi ulmeõuduka helindiks olla.
Venelanna lood moodustavad vaieldamatult ühe parima (eksperimentaal)ämbiendi taiese, mida mul on au olnud kuulata. Albumi esimese osa eest 8.8, teise eest 10.0. Seega...

Kuula albumit siit

9.4

[Vana ning oluline] XYDZO Y (Pulsations For You)

“Y” on suur album. Kuigi välja antud Pulsations For You poolt 2008. aastal, viivad selle jäljed 2003. aastasse. Suur album kuidas? Sven Swift (aka Bettina Rhymes) võrdles seda Eno-Byrne`i legendaarse koostööga “My Life in the Bush of Ghosts”, samuti on seda nimetatud üheks parimaks vabalt reliisitud albumiks üleüldse, millega saab üksnes nõustuda. “Vabalt reliisitud album” on üldjuhul vajalik, kuigi konkreetsel juhul liigagi piirav kategooria. Plaadiümbriselt vastuvaatav kaheharuline oksaraag (milledel omakorda on uued oksaraod, ning pudemed) sümboliseerib siin olevaid põhielemente. Üks on etno/world music ning teine teravanurkne elektroonika. “Y” on vaieldamatult eksperimentaalelektroonika/etnomuusika tippteos, kaasaegse etnofusiooni teenäitaja, kuigi reaalselt mõju omal ajal ilmselt mitte väga avaldamata.

XYDZO taga on mees nimega Ljekio Ulmar, kes oma igapäevast leiba teenib metsavahina Karjala looduskaitsealal töötades. Ta asutas projekti 1999.aastal eelmise projekti ИР varemetele. Tema aktivasse kuuluvad veel osalemised erinevates projektides (Экология Звука, Yoki, Девять) ning sooloalbumitel. Karjalase tihe seos-seotus loodusega on helipildis tajutav. Sellega seotult ka Karjala šamaanide kuulsusrikas minevik. Albumit on kirjeldatud järgmiselt: “Looduse hääl, Karjala taiga müra, Aafrika päike, polaarvalguse tuiklemine, ning vaikus ja lõp(pe)matus samaaegselt.” Aga on muudki - lugu Alebet (millele laenab hääle keegi Zuzina) on bõliinalaulu ning elektroonika ristand, sarnanedes seeläbi teise Vene ansambliga Volga. Lisaks on laenatud kajaefektidesse mähitud vokaalsämpleid ühelt muistselt Islandi fonograafilt (albumi ühes väljapaistvaimas-eristuvaimas loos Djug - agressiivselt motoorse pulseerimisega drone-vektor avab uusi universumiuksi) ning ka aborigeenide kosmogoonilisi mustreid ei ole välja jäetud. Ühesõnaga, lisaks sisule on album ka geograafiliselt sirutuselt sõna-sõnalt maailma(le kuuluv) muusika. Etnofuturistlike ning transtsendentse ülevuse tõttu ei piirdugi “Y” ainult sellesinatse Sinise Keraga. Elektroonilisel helimaastikul on tunda nii ninjatune`ilikku sünteetilist sametpuudutust kui ka warp`ilikku teravust ning väänet (mainitet adjektiivide taha peituvaid plaadifirmasid mainib Ulmar enda peamiste mõjutajatena, kõrvuti etnotaadi Glen Velez`iga). Teravat, kiiskavat võnget paljastab ehk kõige paremini lugu Tudrahi, millele eelneb imetabaselt hõllanduslik Kuyhet. Loos Tulie (on see Tuli?) ristuvad newage`ilikud flöödiheiastused ning afrofuturistlikud rütmid. Kuna album on täis rohkem- ja vähemvarjatud nurki, tundmatuid muutujaid, siis iga kuulamiskord annab uue tulemuse. See ongi meisteroopuse põhitunnus. Ka kuulake XYDZO kahte ülejäänud albumit - “Untitled” ning “Timber: Old Lumber”.

Kuula albumit siit

[Artistid] Kangsinu

Kangsinu
Kangsinu

[Artistid] Les Dix-Huit Secondes

Les Dix-Huit Secondes
Myspace
Lastfm

docks Ship EP (Revers Engine)

John Morgan Mitchell salvestas oma esimese albumi “ep” 2007. aastal pseudonüümi Morgan all, kasutades helide salvestamiseks, miksimiseks ning masterdamiseks ipod`i kõvaketast. Tollal 17aastane kalifornialane pakkus kuulajale positiivse annuse darkwave`iga segatud post-rock`i. Kõlas täpselt nii nagu üks seesugune asjandus kõlama pidi – massiivne, eepiline, monumentaalne. Rohmakas, maskuliinne kitarristrumming vaheldumas ja põimumas loodushelide, häälutuste ning elektroonikaga. Vaieldamatult etem kui Mogwai või Explosions In The Sky viimased albumid.

Pärast seda albumit-projekti muutis Mitchell oma artistinime, ning docks tungis uutele platoodele. Tõsi küll, uued hõivatud territooriumid ei erine kuigipalju eelmistest. Eksperimentaalroki elemendid on jätkuvalt paljuski esindatud. Digitaalelektroonika osakaalu suurenemine on jõujooni enim segi paisanud. Boreaalsed kummituslikud varjundid on helitekstuuri läbimas. Meeldiv dissonants peletab eemale igasugused mõtted võimalikust steriilsusest. Raske on seda albumit üheselt haarata. Siin on settimist, melanhooliat (gutter blue), aga ka majesteetlikku kaost (2001). Kui konsensust väga püüda leida, siis uue saundikontseptsiooni kvintessents võiks kehastuda imetabases loos annie. Kuulaja võib leida sarnasusi slept.`i, Max Richter`i ja Daniel Maze`i, Muhr`i ja Tim Hecker`iga. Loodushelid on albumi kontseptsioonile kohaselt esindatud - lained on hoogsalt veeremas-laksumas. Käesolev üllitis on mõeldud kõigile neile, kes peavad lugu emotiivsest elektroonikast/eksperimentaalrokist, korralikust kontseptsioonist ning selle lõpuleviidusest.

Kuula albumit siit

9.0

Kangsinu Planet Of The Rape (Jamendo)

Kangsinu on Lõuna-Korea punt, mis segab põnevat kokteili. Õieti küll üksteise kõrval seisvaid helisegusid, kuna nende (lühi)albumeid on kümne ringis. Millest omakorda paljud on kontseptuaalid. Näituseks album “the madness”, milles lugude pealkirjad edastavad kitsast eesmärgistatust ning sageli ka instrumendipõhisust (prepared piano, mad scratch) ning “short music” volüümid viitavad vormile. Ka enamike plaatide ümbristel on lihtsalt minimalistlik kiri valgel taustal (ma ei tea, kas ülipisikesed erinevused kirjas osutavad ka teistsugusele tähendusele või on see ainult kalligraafiline nüanss). Eksperimentaalelektroonika, inditroonika, klassitsistlikud piaanoseaded, orkestreeritud helid ning marsimuusika, reibas lõõgastav elektrooniline pop (a la Pizzicato 5) ning veel palju muud. Selle bändi puhul ka torkab silma armastus kingapõrnitsemise vastu. Niipalju kui mul õnnestus selle projekti kohta infot hankida, oli nende debüütalbumiks “toe gazed” (esmakordselt üllitatud 2007. aastal). Ilus album, kaunid laulud. Läbikasvavad helikihid. Kaug-Ida inimestele sümpatiseerib kingapõrnitsemine (ka meie Pia Fraus`ile olla väidetavalt seal - täpsemalt Jaapanis - turgu). Laulja korea aktsent lisab inglise keelele ning muusikale palju tervitatavat omapära juurde. Tõsi, vahel tekkis kaalutuse tunne - tahtnuks, et heli kõlanuks lõikavamalt ning raskemalt. Et jalad puudutanuks taas pinnast. Valitses aimdus, nagu Slowdive teinuks unplugged-sessiooni (seda lausutut ei tasu siiski etteheitena võtta).

Väljakutsuva tiitliga “planet of the rape” koosneb kolmest loost, kogupikkusega 13 minutit. Esimesed kaks kuuluvad hakkiva, lõhkuva, trummeldava, paljut haarata püüdva (dada)elektroonilise ning elektroakustilise eksperimentalismi keeristesse. Muljetavaldav! Lõpulugu, 7-minutiline waiting sci-fi metastasis on ekstaas - tumepsühh(edeelne)-stonergaze. Saamaks seesugust tulemust, tuleks omavahel kokku panna Lycia ning Swervedriver. Viimatinimetatu helimassiiv ning esimese darkwave`ilik hingus ning Mike VanPortfleet`i vokaal. Iga unistuslikkusest lugu pidav artist võtaks seesuguse taiese oma repertuaari. Vaadake ka loo videot! Ühesõnaga, album koosneb kahest väga erinevast, kuigi teineteist mitte välistavast poolest. Kaugel sellest.

Kuula albumit siit

9.4

iron like nylon palimpincest (CLLCT)

Iron like nylon on Meghan Lamb. Kes on Meghan Lamb (ML)? Need, kes on avastanud enda jaoks Russ Woods`i aka tinyfolk`i muusika, teavad, et daam on Woods`i muusa ning on vahetevahel ise selles projektis osalenud. Nad on kahasse teinud väga meeldejäävaid numbreid – kuulake Tinyfolk`i albumit “Bill” (2007, CLLCT). Üksnes selle projekti kaudu bloomingtonlanna esiletõstmine oleks kindlasti ebaaus – arvestades fakti, et tegu on isikupärase loojaga. Videod, joonistused ning lühiproosa. Kuid ennekõike muusika. Ennekõike iron like nylon. Tänapäeva girl power. Jõud, mis ei defineeri ennast laval või ajakirjades paljastamise või tänaval mässamise kaudu, vaid kunstiliste sihtide seadmise ning elluviimisega. Lamb`ilt on ilmunud 4 aasta jooksul 6 albumit. Pean teda Shelby Sifers`i ning e.p hall`i kõrval üheks CLLCT`i naissümboliks. Kuidas tema muusikat iseloomustada? Näituseks album “in the absence of love: a tribute to georges bataille” (2007, CLLCT) koosnes üksnes vokaalkihtidest, mille hillitsetud tasasus aeg-ajalt paisus ekstaatilisteks karjeteks, vokaalmüraks. Helikunst ulatab vokaalkunstile sõbrakäe. Ei ole ka ime, kui ML peab oma eeskujudeks Elisabeth Fraser`it (see raskesti mõistetav või suisa arusaamatu lalin), Diamanda Gala`st. Omalt poolt lisaksin kindlasti ka Meredith Monk`i ning Laurie Anderson`i, kellede mõjud tulevad just eelpoolmainitud albumil hästi esile. Ning loomulikult ei saa ka Björk`i mõjudest üle ega ümber. Rääkides tänapäeval sarnast saundi praktiseerivatest daamidest, tuleb kindlasti mainida ka Elm`i ning H Stewart`it. Teistel albumitel on Apple Soundgarage helitöötlusprogrammi laiemalt rakendatud. Abstraktsed, hõllanduslikud-kummituslikud, samas abrasiivsed digitaalhelikihid vokaalkehandit ümbritsemas. Ega ei saagi aru, on see unistus või industriaalne luupainaja. “Palimpincest” on ühendriiklanna juba neljas album käesoleval aastal. Album “Memories” oli inspireeritud Andrew Lloyd Webber`i muusikalist “Cats” pärinevast palast, millel on ka töötlus Björk`i loost Barchelorette (tõsi küll, hoopis teise nime all). Lisaks veel “iron like 70s”, mis töötleb 70ndatest pärinevat muusikat, ning omaloominguline “Shut up”. Nagu aru saite, on mõiste “palimpintsest” moodustatud sõnadest “palimpsest” ning “intsest”. Termin on laenatud akadeemilise feminismi leksikast ning viitab naishäälele, mis on “üle kirjutatud” meesvokaaliga. Ühesõnaga, vihje subordinatsioonile ning koguni pilastamisele. Tegelikult asi nii hull ei ole – vähemalt albumil mitte. Meeshääli ei ole kuulda või on amatsoonid juba jõudnud vastassugupoole teise ilma läkitada. Võrreldes eelmise, tasaselt ning suuremate haakideta kulgeva albumiga “Shut Up” on “Palimpincest” tagasi paari aasta taguse loomingu man – tormlev vokaal, pulbitsevad helikihid. Kõrgustesse pöörlev energia. Rõhutatult cutting edge-muusika. (Pseudo)akadeemiline pleekimine. Kuigi kestvuselt lühike (15 minutit), on see emotsionaalselt kuulajat kiiresti maandav muusika. Piisab täiesti ühest kuulamiskorrast. Siiski on mul neetult kahju, et viimastel albumitel on Meghan Lamb õhu helikihtide vahelt ära põletanud. Digitaalsekventserid on liigagi mõjule pääsenud, digitaaltolmu on üleliia õhku paisatud. Ka puuduvad albumilt imeilusad (avant-)popnumbrid nagu when winter comes again, here comes the rain või siis fall song. Seetõttu minu iron like nylon´i lemmikud on ka pärast käesolevat jätkuvalt kaks esimest albumit. 

Kuula albumit siit  

8.2

Muhmood 6200 Miles Of Silence (Noecho)

Olen tagasi Aleksei Birjukov`i aka Muhmood`i muusika juures. Üleeile tutvustasin tema koostööd poeet Viktor Ivaniv`iga (“Rùt”).

“6200 Miles Of Silence” on tema 4 album ning ka koosneb 4 pikast kompositsioonist kogupikkusega 68 minutit. Pöördusin barnaullase enda poole, et saada rohkem selgust albumi köögipoolest. Ta selgitas, et idee kõrgpingeliinide salvestamistest tiirles tal peas umbes aasta, kuigi väljas salvestamine, selekteerimine ning heli töötlemine võttis kõigest kuu aega. See, kuidas elektronid läbivad meeletutel kiirustel suuri vahemaid (ligi 10 000 kilomeetrit!) traate pidi, ületades seejuures metalli takistust, oli tema põhilähtekohaks. Ta tunnistas, et ainuüksi massiivsetest rauast elektripostidest oleks tema inspireerimiseks piisanud. Kõik see haakub siberlase muusikalise kontseptsiooniga, eeldusega, et helide abil on võimalik väljendada kõike seda, mis jääb silma horisondilt välja ning sõnadesse ei ole võimalik vormida. Kokku kogunes ta 6 tundi salvestusi, millest kolmandikku kasutas ta albumi tegemiseks. Kui hangite albumi tema koduleheküljelt www.muhmood.net, siis saate kaasa pildigalerii kohtadest, kus Muhmood oma heliülesvõtted tegi.

Album “6200 Miles Of Silence” koosneb aineosakeste voost, kaootilisest voost. Brown`i liikumisest. Sellel on esitletud kaose fraktaale, millest on korrapära vormumas. Tänapäeval on stiihia niikuinii institualiseeritud – kaos on vormi valatud. Kaost ning müra(muusikat) esitatakse tänapäeval sageli kontsertsaalides. Ning eksperimentaalse elektronmuusika kaudu, kus on kaosele kõige sagedamini piirid antud, on kaootilised helistruktuurid üha enam popmuusikasse kandumas. Uurige kasvõi Animal Collective`i muusikat, mis ongi tänapäeva popmuusika iseloomulikumaid näiteid, s.t olemata millegi varasema stimulatsioon (erinevalt näituseks The Strokes`ist). See on tõepoolest võimas, kuidas Birjukov`i soundscape kõlab - heledakõlaline hillitsetus on vaheldumas veelgi kõrgemate helisageduste ning madalsageduslike müraplahvatuste-lainetustega . Kuigi akustiliselt abstraktne, on album veidral kombel emotsioone lakke pumpav. Täiesti võrreldav Pan Sonic`u esteetikaga. Idee, tulemuse ning vaeva eest väärib Muhmood üksnes maksimumpunkte. Kindlasti ka kuulake läänesiberlase ülejäänut loomingut. Kohustuslik neile melomaanidele, kes sügavast ning müstilisest helikeelest lugu peavad.

Siin on katked Muhmood`i enda läkitusest:

//Если говорить о технической стороне - обработка и сведение полевых записей - на это ушел примерно месяц , а вот сама идея витала в воздухе и формировалась в моей голове около года, потом было много не очень удачных попыток "записать провода" - электрический звук высоковольтных линий. В итоге набралось около 6 часов материала который я использовал только на треть.Трудно сказать откуда приходит вдохновение - я просто очень люблю звук - это отдельное измерение с помощью которого можно выразить ощущения или "показать" места которые не увидишь глазами и не опишешь словами. Как раз это я и попытался сделать в этом альбоме - вообразить путешествие электрического тока по проводам и как это можно передать в звуке - то как электороны испытывают сопротивление металла когда несутся на бешеной скорости по аллюминевой проволоке как она нагревается... Сами по себе огромные железные столбы ЛЭП уже являются огромным вдохновением...//

//Hа моем сайте www.muhmood.net можно скачать в качестве 320kbps а также в архиве прилагается арт - фото серия тех мест которые меня вдохновляли и где собственно делались записи...//

Kuula albumit siit

10.0

[Vana ning oluline] Kreatiivmootor & Pastor Willard Before You Think EP (Artishok)

See on Kreatiivmootori neljas reliis pärast kahte isepõletatud ja käest kätte jagatud CD-R`i ning viimaste põhjal koostatud ametlikku reliisi "Irratsionaalne" (Odessa Records). Kreatiivmootor on jõudsalt edendamas Eesti dadaismi ning äärmuseksperimentalismi kuulsusetut rida. NE!, Tuljak ning kaasaegsetest EDASI!. Kindlasti peitub Eestis veel sarnase suhtumisega artiste, kuid kelle muusika on peaasjalikult jäänud sahtlitesse tolmuma. Isiklikult tunnen ühte sellist muusikut.

Nagu albumi tiitelgi lubab, koondub albumi kese avaloo Before You Think ümber. Kes on pastor Willard? "Pastor" Willard on range usulise taustaga Texas`e perest võrsunud filosoof. Kohaliku Ned Flanders`i poeg, kes on oma vanamehe õpetussõnadest eemaldunud. Hingestatud hereetiline jutlus on salvestatud eraldi ühes Rotterdami hotellitoas teaduskonverentsijärgsetel tundidel. Seestumine ning endast väljumine. Muusika autor Allan Plekksepp meenutab asja muusikalist poolt: "See "pastoriga" lugu sündis üsna proosaliselt. Mul olid mingid lõigud, kus ma klopsisin suurte patareidega ja muude kättejuhtuvate majapidamisvahenditega rütmi moodi asja/.../ Lõpuks veidi joobes-nihkes vesternkitarri peale." The Man Who Didn`t Fit Into Himself on pühendatud lahkunud Vaino Vahingule. Dadapsühhedeelne element on nende muusikas jätkuvalt esindatud, ennekõike Roomet Jakapi testimas oma vokaalakrobaatilisi võimeid (Dragon In A Sandbox), kuigi vähemaks on jäänud reveransse kõiksugu stiilidele – domineerib nurgeline (vara)industriaalne kõlapilt. Nagu varane Cabaret Voltaire 70ndate keskpaigas kusagil püünel peksa saamas ning veri silmist nõrgumas.

Kuula albumit siit

Les Dix-Huit Secondes - Les Cahiers Des Improvisations - Premier Volume (Les Dix-Huit Secondes)

Selle Antonin Artaud`i avaldamata jäänud stsenaariumi järgi nime saanud projekti taga on sitsiillased (Carlo) Barbagallo ning Lucia Urgese. Mõned iseloomustused peategelaste kohta - Barbagallo on andekas eksperimentaalrokkar, kes on tasapisi maailmas kuulsust võitmas. Ta on muuhulgas jõudnud kitarrikeelde arranžeerida minimalismi isa Erik Satie tuntud teosed “Gymnopédies” ning “Gnossiennes” (“Barbagallo Plays Satie” 2009, Barbie Noja), liikunud psühh-folgi ja alternatiivkantri tolmu üleskeerutavatel radadel ("Grey/Lady", 2007, Barbie Noja), katsetanud värskelt õhkava alternatiivpopiga, mille mõjud pärinevad 60ndate-70ndate aastate psühhedeeliast ning päikesepopist ("Floppy Disk", 2009, Barbagallo) ning ka avangardistliku indie`ga ("Ego-God", 2007, Barbie Noja). Teisalt on ta ka osaline olnud paljudes kõrvalprojektides (Albanopower; Tempestine; Suzanne`Silver; La Petroliera) Seda meest võib suundumustelt, andekuselt ning produktiivsuselt vabalt võrrelda John McEntire`i ning Jim O`Rourke`iga. Euroopast? Võimalik, et Bert Vanden Berghe ning Erkki Hõbe. Sürakuusalane on väidetavalt ainult 24-aastane... . Teine pool, kaunis daam Lucia Urgese, oli osaline vähetuntud projektis Smoke On Tv.

Et siis Les Dix-Huit Secondes. Igaüks-loob-ise-vabalt-saundi põhimõtte realiseerimise instrumentaarium on laiahaardeline: kitarr, trompet, flööt, vokaal, meloodika, perkussioon, heliefektid, rüperaalid, klahvpillid-süntesaatorid, kõiksugu artefaktid, lelud, mikrofonid. Teadvusväljundid on leidnud vormi helide keeles, vabadustunne on kõnetamas loovuse muusasid, digitaal- ja analoogsaundid allumas elektroakustilistele modulatsioonidele. Stilistiliselt ulatub muusika free-jazz`ist, piipitavast elektroonikast, jazzrokilikest jämmivatest kitarripannoodest kuni cool jazz`ilike heiastuste ja abrassiivsete müraatakkideni. 42 minutit mitmekesist ning õnnestunud improvisatsiooni. Õige pea on sellele järge oodata. Ootan huviga.

Kuula albumit siit

8.7