Minimal States Liberty Hoax (Test Tube)

Thom Carter on laia ambitsiooni ja profiiliga muusik, kelle looming varieerub art-pop`ist ja elektroonilisest indie`st (March Rosetta), 60ndate psühhedeeliast mõjutatud indie folk`ist (Menhirs of Er Grah), atmosfäärilisest art pop/nu jazz-fusioonist (Hip Nothings - koos Blake Rhein`iga), nu soul/nu jazz-eksperimentidest (The Marsh Chapel Experiment - koos Salvador Cortizo`ga) kuni eksperimentaalproge/kosmische musik`i (Black Crown) ning ämbiendi ja subtle soundfields`ini (Minimal States) välja. Oxford`i mehe näol ei ole tegu demonstratiivse kameeleoniga, kes oleks otsustanud katsetada erinevate žanritega 1-5 loo piires, vaid enamusel eelpoolmainitud aliastest on vähemalt 3-4 reliisi väljas ja müügis. Võib küsida, et juhul kui tema kaaslinlastest superstaare nimega Radiohead tunnusmärgitsetakse popkameeleonidena, siis kuidas võiks veel laiema haardega Carter`it ennast nimetada?

"Liberty Hoax" on Minimal States`i 4 album sisuliselt ühe aasta jooksul. Triloogia teine album - esimene osa oli "Like A Photograph" (samuti Test Tube) - pakub välja ruumilise tähendusega metafoore indiviidi vabaduse sümboliseerimiseks. Digitaalne heliprotsessioon on suunatud ambient-maastikele. Lõpmatutena näivad, sügavad ning õhkõrna metalset tolmupuru õhkupaiskavad 8 taiest varieeruvad vähe, mis kohati omandavad abstraktsed mõõtmed (Revelations), millel ei näi sellesinatse aja ja ruumiga midagi ühist olevat (kuigi Carter`i enda sõnul peituvad konkreetsed helid siselinnas, äärelinna tühermaadel ja indiviidi sees). Need on põhimõtteliselt signaalid, mis otsivad teed punktist X punkti X1. Teisalt on ka soojemaid hetki (National Security) soft-süntesaatorite vahendusel, mis, tõsi, liiguvad liiga ambient-kultuurkihi keskele, muutudes seetõttu tüütuks ja venivaks. Avaloos Data Mining on õrnalt vibreeriv drone-element sees, mis annab träkile omaette väärtuse. 11-minutiline Come the Rain on mäng vaikuse, progressiooni ja vaikeluga, mille lahkmekoht loo keskpaigas on (hinge)ülendav. Siinkirjutaja lemmik on Memory Bank, mille pealtnäha jäise helgi all lõõmab leek. Lugu Ruins väärib oma nime - tundub tõesti, nagu hiiglaslikud metallkarkassid kukkunuks kaugustes kokku. December Orgy demonstreerib võimalikku maailma läbi düstoopse ja pessimistliku prisma (indiviidi vabaduste piiramine? Suure Venna tähelepanelik pilk?); Mass Graves omandab soojemaid toone, progresseerub, muutumata seejuures läilaks nagu National Security. Sugulushingedest soovitan sellele meistriteosele juurde kuulata slept.`i omanimelist debüütalbumit ning Caustic Reverie õõnsat helikunsti/düstoopbienti.

Kuula albumit siit

9.1

1-Speed Bike Pashto Translator Needed (Bandcamp)

Hiljuti läbis maailma muusikapressi uudis, et Godspeed You! Black Emperor tuleb 7-aastase pausi järel taas kokku, aasta alul üllitas GY!BE juhtliikmetest koosnev A Silver Mt. Zion oma kuuenda täispika ning GY!BE ja Exhaust`i trummar Aidan Girt aka Bottleskup Flenkenkenmike sai 1-Speed Bike`i kehastuses maha seitsmenda albumiga.

Kuivõrd “Pashto Translator Needed” on visuaalselt kaetud John Rambo (Sylvester Stallone kehastuses) näopildiga, märksõnadeks on Afganistan ja Iraak ning lood kannavad Läänemaailma suhtes mõnitavaid tiitleid, siis pole kahtlustki, kuhu suunas anarhistist montrèallane sihib. See on suunatud sõjategevuse vastu Iraagis ja Afganistanis. Nagu Girt ise küsib (ja ka vastab): “Mis on see sõda? Nad ise väidavad, et nende eesmärgiks on vabastada naised, võidelda narkootikumide ja terrorismiga, kuid naised on veel halvemas olukorras kui Taliban`i ajal, oopiumikogused on kolmekordistunud ning ei ole võimalik võita taktikalise sõjapidamise vastu võideldes”. Muuseas, tüüp palub loos Steve Earle Number One Taliban Commander otsesõnu Kanada ja Quebec`i rahva nimel vabandust segaduse põhjustamise pärast Afganistanis.

Mahukas, 71-minutiline ja 16-looline "Pashto Translator Needed" on segu poliitiliselt sarkastilisest sõna- ja tähenduste seadmisest ning fragmentaalsest elektroonilisest muusikast - elektrobiidid- ja piiksud, (pseudo) hip-hop, digitaalsed soul funk-vidinad, elektroonilised heliefektid, mis, tõsi, ei suuda siiski reliisi käima tõmmata. Erinevate elementide vahele ei sugene sünergiat, seaded jäävad veidi kuivaks-kriipivaks, eraldiseisvateks ja üheülbalisteks. Ainsana väärivad esiletõstmist Wiggle Wiggle Wiggle (Found Magazine tape from Ypsilanti Parking Lot Remix) ja Grrrls Look Good In Canada And Afghanistan (feat Mr Badman) - motoorsete electro-hop`i põhjadega käilad. Pluss Hotboxing The LAV May Protect You From The IEDs - kõmisevate bassipõhjade ning peapööritust tekitava saundskeibiga rida. Tõepoolest, superkäilad, mis toovad albumile värskendavat tuulutust. Teisalt, manifesto-elektroonikana täidab üllitis oma eesmärki küll.

Kuula albumit siit

6.8

[Vana ning oluline] Volumina Ciencia Ficción (Peppermill)

Benjamin Zàrate aka Volumina on järjekordne kinnitus veendumusele, et hetkel löövad latiinod-segaverelised tugevate elektrooniliste mõjudega avant-indie`s laineid. Ühemeheprojektid nagu Neon Indian, MillionYoung, Toro Y Moi ning Wonder Wheel (viimane postitas oma Myspace´i leheküljele traktaadi tuleviku popmuusika tehnilistest võtetest) loovad 21. sajandi teise kümnendi popkehandit. Chillwave/glo-fi, shoegaze, dream pop, lo-fi, psühhedeelia ja elektrooniline tantsumuusika on siiani olnud peamised vahendid, milledest on uusi muusikalisi universume vormitud.

“Ciencia Ficción” on mehhiklase järg samal, st 2009. aastal ilmunud debüütalbumile “This Is Our Home, Please Come In!” (mõlemad üllitatud Kanada leibli Peppermill all). Seos ei ole üksnes kronoloogiline – harmooniatest-meloodiatest laetud indietronica/electro-indie hüljatakse enamuses ning täidetakse ja segatakse avant-proge/zeuhl`i, 60ndate-70ndate kummituskogumike helide ja space age pop-mullistuste kollaažiks. Justkui Mort Garson-abielupaar Barron`id ja Magma-Eskaton leiutanuks oma tippaegadel ajamasina ning maabunuks kolm-neli kümnendit hilisemasse aegruumi. Paraja koguse müstika ja ängiga segatud teatraalne element ajab kombitsad kuulaja alateadvusesse. Näituseks vastupandamatud ava- ja lõpurada.

Kuula albumit siit

Canoply Games Phantoms (Jamendo)

Canoply Games on Siberi mehe Platon Terentjev`i sooloprojekt - kui kuidagigi CG muusika põhituuma kirjeldada, siis võiks rääkida avangardistliku kaldega sündimuusikast. Ei, Bratski noorsandi inspiratsiooniallikad ei asu new wave`s, vaid industrial-muusikas, mürarohkes no wave-harus, Mike Patton`i cutting edge-esteetikas pluss tumedaid varje armastavas ambient-kontseptsioonides. Eredaimaks eksemplariks on "Cthulhucore" (2009, Jamendo), mis tagus armutult free jazz`i ja avant-industrial`i rauda sound collage`i meetodil.

"Phantoms" kummitab teistmoodi - helipoeesia kaudu. On tsiteeritud-esitatud lõike rohkem- ja vähemtuntud kirjanike - Hemingway, Brodski, Murakami, Hrenova ja Košin`i - poeemidest. Esiteks, teatraalne miljöö - piaanomuusika, kammerlik elektroonika, "tõsimeelsed" maneristlikud heliefektid; teisalt, loos We loose touch with our own consciousness ei häbeneta drum`n`bass`i rütmi laenata. Eating a mix of concrete and oil on üks suur lõikav progesööst. Tõepoolest, huvitavaid heliühikuid-sämplijuppe on teisigi, samas informatsioonihulga doseerimine ja jaotamine on lahendatud ebaühtlaselt ning pealtnäha sihitult - kord pealevalguvad digitaalsed müralained - mis jäävad väheveenvaks -, teisalt palistab helipilti hõredus, mis kokkuvõttes kõlab ühe halliseguse ollusena. Piltlikult - nagu see nägu konkreetse üllitise coverprint`il.

Kuula albumit siit

6.5

[Vana ning oluline] The Caretaker recollected memories from the museum of garden history (VUKZID)

Manchesterlane James Leyland Kirby on kahtlemata tõestanud end ühe olulisima avangardelektroonikuna viimase kümnendi jooksul (The Caretaker; V/Vm). Peale tema, Robin Rimbaud`i aka Scanner`i ja Philip Jeck`i kohe ei meenugi teisi kontseptsioonist lähtuvaid avangardiste-elektroonikuid, kelledel olnuks niivõrd võimas kunstiline väljund.

Tõepoolest, nagu pealkirigi "recollected memories from the museum of garden history" vihjab, on siin mälul ning mäletamisel kanda oluline roll. Metadata`sse oli valmimisaastaks märgitud 1928 (ilmselt 2008). Mis sisulise külje pealt ei pruugigi vale olla, kuivõrd Kirby kasutab arhailisi salvestisi, asetab neile filtrid peale ja vahele, võimendab lindisahinat, lisab digitaalset hõredust ja krõbedust. Tulemuseks on, et toaorelite (reed organ) passaažid ning bigbändide orkestratsioonid omandavad eriliselt kummitusliku mõõtme. Album koosneb pooletunnisest träkist, mis on olnud osa ühest muusikalisest sündmusest Londoni Aiamuuseumi ruumides ning üles ehitatud - nagu ma aru saan - oma varasemale muusikalisele kogemusele - seda lihtsalt meenutades, jäljendades ning taastades. Mille tulemus õnneks ei ole ka eikuhugi kadunud - üllitatud Kirby enda leibli VUKZID all. Samas on üsna kummastav mõelda, et 80 aasta pärast võidakse meenutada reliisi, mis keskendus veel 80 aastat varasemale muusikale.

Kuula albumit siit

[Vana ning oluline] Zack Kouns A Catalogue Of Erica's Misfortunes (Clinical Archives)

Zack Kouns on radikaalsete vaadetega ameeriklane, kes räägib kunstist revolutsioonilises (ja loodetavasti sümbolistlikus) võtmes, kus instrumendid kui pealiskaudsed vahendid peaksid olema asendatud kuulipildujate või muu seesugusega, mis raputaks ja hävitaks tänapäeva inimese (post)modernistlikku tunnetust. Eeldusel, et helide loomise võimalusi on väga palju, ning kuivõrd enamus kontseptsioone ebaõnnestub originaalsuse püüetes, siis võib tõdeda, et kunst on alla käinud. Põhjus peitub nimelt selles, et kunstilised ambitsioonid on eesmärgistatud tavapäraste sihtidega, mis omakorda annab märku dekadentsist ühiskonnas ning inimeste vaimus.

Teisalt tuleb küsida, et kas Zack Kouns ise suudab oma 3-loolisel debüütalbumil (2008) midagi uut pakkuda? Vastus on nii ja naa. Ühte ja samasse jõesängi on võimalik kaks korda astuda - ilmselgelt pärineb tema kontseptsioon La Monte Young`i ja tema sõprade (Angus Maclise, Tony Conrad, Marian Zazeela, John Cale) minimalismi ja drone-kontseptsioonist. Ka kasutab ta lihtsakoelist analoogvarustust muusika salvestamiseks. Teisalt ühte ja samasse jõkke ei ole tõepoolest võimalik kaks korda astuda - sitaritest ning elektroonilistest torupillidest välja võlutud pikad akordid on palistatud elektrooniliste efektide, häälutuste ja (India) raga-lauludega, keelpillinäpete ning vabavormiliste trompetisoolodega (Kouns`i pillipark on muljetavaldav, sisaldades kokku umbes 30-40 instrumenti), olles seeläbi mitte nii väga ortodoksne minimalist. Keskmises loos lähenetakse üldse Ameerika Primitivismi traditsioonile. Lisaks tuleb arvestada ka tõika, et järg "I lift my hands against the gods" eemaldub märgatavalt debüütkontseptsioonist. "A Catalogue Of Erica's Misfortunes"`i üldine narratiiv on rajatud intensiivsele inimlikule kogemusele, mis jutustab ühe naise hullusest ja kurbadest kogemustest suhetes oma liigikaaslastega.

Kuula albumit siit

[Artistid] Zack Kouns

Zack Kouns
Zack Kouns
Myspace

Blues for spacegirl Drifting into open (Jamendo/Bandcamp)

Thurston Moore`i ambient drone-pala Blues for spacegirl järgi oma projektile nime võtnud Thomas de Bauw alustas heliloomega 2008. aasta keskpaigas. Happeliste ning mullistatud sündiseintega debüüdile "Alice Springs" järgnes muljetavaldav "Theme for August" ja "Orchestre dans le lac gelé du Roi Hiver".

21-aastase Belgia muusiku uus üllitis on 70 protsendi ulatuses rajatud lindiloop`idele. Tulemuseks on valjemalt või hillitsetumalt voogav atmosfääriline kitarridrone. Heliloome kontseptuaalseks lähtekohaks on info(hulga) vähendamine, selles kao tekitamine, kasutades selleks müra toimimist signaalina. Üllitise parim lugu on Needless in Seattle, mis läheneb Tim Hecker`i kihtide segustamise-läbikasvamise ning minimeeritud digitaalkaoste esteetikale. Ka Lost in I Ching ning Violet currents, saffron winds suudavad tõusta keskmisest kõrgemale. Seevastu Lathe of Heaven näib eksperimenteerivat esimese albumi söövitava mustri ning võnkuva sfäärilisusega, jäädes kokkuvõttes väheveenvaks, et mitte öelda tüütuks ponnistuseks. Nagu ka ülejäänud "Drifting into open" ei suuda siinkirjutajat veenda. Piimjas massiiv piirdubki üksnes väliselt musklite pingutamisega, mille taha peitub...piimjas massiivsus. Tautoloogiline keskpärasus, mis enamusele ambient-muusikale on nii omane olnud. Kui kuulata võrdluseks Jacques de Villiers`i, slept.`i, Fennesz`it, Tim Hecker`it, Eluder`i "Drift"`i või belglase enda "Augustiteemat", tuleb mittemidagiütlevus distinktselt esile. Teisalt aimdub ka praegustest helidest suure muusika varje. Kahjuks viimane pingutus on jäänud olemata.

Kuula albumit siit

7.7

[Artistid] Coen Oscar Polack

Coen Oscar Polack
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] Kreng The Pleiades (a.k.a. The Seven Sisters) (Fant00m)

Pepjin Caudron on Antverpenist pärit muusik, kes on tuntust kogunud koostöös prestiižse Belgia avangard/situatsionism/dadateatriga Abattoir Fermè. Mehe hingel on praeguseks hetkeks ligikaudu 15 tantsu- ja teatriproduktsiooni helindused.

“The Pleiades (a.k.a. The Seven Sisters)” on üllitatud Fant00m leibli all 2007. aastal. Album on kontseptuaalne - iga tiitel on nimetatud Vana-Kreeka mütoloogiast tuntud plejaadide-õekeste järgi. Pingestatud mütoloogilisele narratiivile kohaselt on üllitis täis tumemeelset noir-hingamist ning pingestatust. Looming pärineb veel sellest ajast, kui Caudron`i muusika oli sämplipõhine. Sõnalised osad on vaheldumas downbeat/cool jazz`i ning tumekabareelike-ja sümfooniliste osistega; klassikaline modernism kohtub darkwave`iga. Korrapäratud piaanoaklinked-klimberdused siin-seal, kummitavad theremin-kihid sulandumas viiulite helidega, üksteisest ülerulluvad helikihid, roomavad rütmid (nt loo Celaeno rütm omandab suisa trip-hop mõõtme ning Alcyone on (noir) nu-jazz). Just hiljuti tutvustasin siin Hollandi artisti Mentz, kelle heliloome on lähedane ning sämplite allikad on kattuvad. Isegi meeleolud moodustavad ühisosi, kuigi laiemas plaanis on rihitud vastassuunaliselt. Tõepoolest, erinevus seisnebki selles, et kui Stefan Raab vaatab helides väljapoole ning inflitreerib neisse ajalist dimensionaalsust, luues silla minevikust tulevikku, siis Pepjin Caudron tungib helidega sissepoole - inimese varjatud hingesoppidesse. Ning tehes seda nii kuradima hästi!

Kuula albumit siit

[Artistid] Super D`Orch

Super D`Orch
Myspace

Волшебная Одноклеточная Музыка/Magical Unicellular Music

Magical Unicellular Music
Clinical Archives/Archive.org
Myspace
Lastfm

Les Dix-Huit Secondes Les Cahiers Des Improvisations - Troisième Volume (Bandcamp)

Paul Andrew Rosales - tänapäeva ühe kõrvahaaravama avant-pop/newgaze/chillwave/DIY/New Weird America akti Wonder Wheel`i kehastus - väidab oma essees FUTURE MUSIC - The Anticipation Proclamation - FUTURE WORLD, et 21. sajandi muusikategemine hakkab baseeruma 4 alusel:

1)Muusika salvestamine 80ndate ning 90ndate rekorderitega.
2)Analoogtehnikaga esitatatava muusika ülekandmine digitaalsesse keskkonda
3)Manipulatsioonid lindikiirusega/plug-in-eksperimendid
4 Helide konverteerimine 2000ndate keskpaiga arvutitesse

Tavakeelde panduna tähendab see tõmmisemat, sageli ka lo-fi`likumat helipilti, “vigu”, konventsionaalsete (laulukirjutamise põhielemendid ei kao kuhugi)ning ebakonventsionaalsete helide põrkumist ning kokkusulamist ning sugestiivset väljundit. Tõepoolest, Ariel Pink, Wavves, John Maus, Blank Dogs, Neon Indian on artistid, kes tänapäeval tõsisele muusikasõbrale tutvustamist ei vaja. Kuid on veel väga palju silmapaistvaid artiste, kes ootavad oma aujärge. Avangardistlik, samas popiliku suunitlusega lo-fi-muusika vaikne revolutsioon on jäkumas.

Mul on au tutvustada Les Dix-Huit Secondes`i üllitist “Les Cahiers Des Improvisations - Deuxième Volume”. Hea meel on seetõttu, et Sitsiilia projekti eelmised albumid kuulusid siinkirjutaja 2009. aasta parimate sekka. (Carlo) Barbagallo-Lucia Urgese on juba jõudnud kolmanda albumini (viimase) kolme kuu jooksul. Esimese albumi (hinne: 8.7) piipitav elektroonika, fusioonkitarripannood, jahejätsulikud heiastused ning intensiivsed müraatakid hüljati ning teise albumi (hinne: 9.7) helipilt muutus märksa hillitsetumaks, minimalistlikumaks, ehk isegi kurjaendeliseks. Üldmuljelt oli helipilt kokku surutud - sellest hoolimata kiirgub sealt eredat valgust läbi hiiglasuurte punakate liivatolmukeeriste. Punase Planeedi muusika. Teoreetiline vaade Olympus Mons`i jalamilt. Psühhootilised elemendid on kõrvutatud eepilise helikeelega. Ülivõrdeline psych-folk`i, drone ambient/illbient`i ning abrassiivsete elektroakustiliste helipannoode lõppematusele lähenev summa.

Algab “Les Cahiers Des Improvisations - Deuxième Volume” eelmise albumiga sarnases võtmes. Düstoopset monoliiti uuristatakse trompeti free jazz`iliku käsitlemise ning kogu struktuuri raputava massiivse rütmiga. Järgnevas, keskses loos tuuakse sisse põhierinevuselement võrdluses varasemate albumitega - lindimanipulatsioonid, st katsetused lindi erinevate kiirustega. Kuigi eepilisus ning tumedad meeleolud hakkavad tasapisi hajuma, ei muutu muusika pealiskaudseks trillerdamiseks. Viimistletud kitarr-dub, vokaal- ja stereoeksperimendid loovad rohkelt tundmusi, mis sõnajõule ei allu. Kuidas saaks edastada pertseptsioone, mida kutsub esile mutanteerunud šamanistlik loits (DSM IV)? Soliidne samm uute aastasse on tehtud.

Kuula albumit siit

8.9

[Artistid] Uberlulu

Uberlulu
Uberlulu

[Artistid] Kangsinu

Kangsinu
Kangsinu

[Artistid] Joxfield ProjeX

Joxfield ProjeX
Joxfield ProjeX
Clinical Archives
Myspace

Oskar Hallbert 1123581321345589 (Zymogen)

“1123581321345589” on Oskar Hallbert`i, Põhja-Rootsis metsade keskel elava muusiku teine album. Uuesti reliisitud, seekord Itaalia kvaliteetelektroonika leibli Zymogen all. Tema eelmist, suurepärast üllitist “Sid Apartment” EP (2008, Rain Music) kirjeldati kui “näpupuute-kitarrimuusikat kusagil tänava keskel või ülerahvastatud maja kauges nurgas”. Sirmitsesin ka oma andmebaasi, kust selgus, et olin albumi paar kuud tagasi täginud kui “chamber music”, “slowcore” ning “folktronica”.

Uue albumi (kontseptuaalseks) aluseks on Fibonacci numbrite teooria. Lähtudes perspektiivist, et numbrikombinatoorika kaudu on võimalik kirjeldada loodust, inimkeha sümmeetriat ning palju muud. Teisisõnu, elu on numbrite kombinatsioonidega täidetud. Suur küsimus on, et kuidas oleks võimalik muusikat praktiseerida selle teooria järgi? Hallbert`i vastus on, et improvisatsioonilise lähenemise kaudu. Teisisõnu, kõik algab sealt, kus “Sid Apartment” lõppes. Tüüned meeleolud arenevad kirjeldamatuks kurbuseks. Apoteoos saabub loos 34 (not ok), muutudes puhtakujuliseks leinamuusikaks. See minoorsus, too piiritu kurbus hakkab pikapeale kuulaja ajukurdudesse tungima. Muusika on reeglina esitatud miniorkestratsioonide ning lohiseva kammermuusika numbritena. Samas ka tänapäeva (moodne!) elektronmuusika palett on siin kenasti esindatud – fragmendid müra ning sahina-kahinaga (tegelikult on see algusest lõpuni helikihte läbiv), elektroakustiline nimbus, helikollaaž, musique concrete, digitaalne helitöötlus ning spoken word/kõnekatked. Kui kümnes, st viimane lugu algab, on ees number 89. Rootslase eesmärgiks oli salvestada album 89 looga. Kindlasti nonde 27 minuti seast võib ka leida seesuguse hulga muutusi-varjundeid ning mida-kõike-veel. Kui leida sarnasusi kellegagi, siis see kontseptsioon-lähenemine meenutab mulle Curd Duca tegemisi eelmise kümnendi teisel poolel. Ilu ning valu käsikäes. Meistriklass? Kaheldamatult.

Kuula albumit siit

9.4

Muhmood 6200 Miles Of Silence (Noecho)

Olen tagasi Aleksei Birjukov`i aka Muhmood`i muusika juures. Üleeile tutvustasin tema koostööd poeet Viktor Ivaniv`iga (“Rùt”).

“6200 Miles Of Silence” on tema 4 album ning ka koosneb 4 pikast kompositsioonist kogupikkusega 68 minutit. Pöördusin barnaullase enda poole, et saada rohkem selgust albumi köögipoolest. Ta selgitas, et idee kõrgpingeliinide salvestamistest tiirles tal peas umbes aasta, kuigi väljas salvestamine, selekteerimine ning heli töötlemine võttis kõigest kuu aega. See, kuidas elektronid läbivad meeletutel kiirustel suuri vahemaid (ligi 10 000 kilomeetrit!) traate pidi, ületades seejuures metalli takistust, oli tema põhilähtekohaks. Ta tunnistas, et ainuüksi massiivsetest rauast elektripostidest oleks tema inspireerimiseks piisanud. Kõik see haakub siberlase muusikalise kontseptsiooniga, eeldusega, et helide abil on võimalik väljendada kõike seda, mis jääb silma horisondilt välja ning sõnadesse ei ole võimalik vormida. Kokku kogunes ta 6 tundi salvestusi, millest kolmandikku kasutas ta albumi tegemiseks. Kui hangite albumi tema koduleheküljelt www.muhmood.net, siis saate kaasa pildigalerii kohtadest, kus Muhmood oma heliülesvõtted tegi.

Album “6200 Miles Of Silence” koosneb aineosakeste voost, kaootilisest voost. Brown`i liikumisest. Sellel on esitletud kaose fraktaale, millest on korrapära vormumas. Tänapäeval on stiihia niikuinii institualiseeritud – kaos on vormi valatud. Kaost ning müra(muusikat) esitatakse tänapäeval sageli kontsertsaalides. Ning eksperimentaalse elektronmuusika kaudu, kus on kaosele kõige sagedamini piirid antud, on kaootilised helistruktuurid üha enam popmuusikasse kandumas. Uurige kasvõi Animal Collective`i muusikat, mis ongi tänapäeva popmuusika iseloomulikumaid näiteid, s.t olemata millegi varasema stimulatsioon (erinevalt näituseks The Strokes`ist). See on tõepoolest võimas, kuidas Birjukov`i soundscape kõlab - heledakõlaline hillitsetus on vaheldumas veelgi kõrgemate helisageduste ning madalsageduslike müraplahvatuste-lainetustega . Kuigi akustiliselt abstraktne, on album veidral kombel emotsioone lakke pumpav. Täiesti võrreldav Pan Sonic`u esteetikaga. Idee, tulemuse ning vaeva eest väärib Muhmood üksnes maksimumpunkte. Kindlasti ka kuulake läänesiberlase ülejäänut loomingut. Kohustuslik neile melomaanidele, kes sügavast ning müstilisest helikeelest lugu peavad.

Siin on katked Muhmood`i enda läkitusest:

//Если говорить о технической стороне - обработка и сведение полевых записей - на это ушел примерно месяц , а вот сама идея витала в воздухе и формировалась в моей голове около года, потом было много не очень удачных попыток "записать провода" - электрический звук высоковольтных линий. В итоге набралось около 6 часов материала который я использовал только на треть.Трудно сказать откуда приходит вдохновение - я просто очень люблю звук - это отдельное измерение с помощью которого можно выразить ощущения или "показать" места которые не увидишь глазами и не опишешь словами. Как раз это я и попытался сделать в этом альбоме - вообразить путешествие электрического тока по проводам и как это можно передать в звуке - то как электороны испытывают сопротивление металла когда несутся на бешеной скорости по аллюминевой проволоке как она нагревается... Сами по себе огромные железные столбы ЛЭП уже являются огромным вдохновением...//

//Hа моем сайте www.muhmood.net можно скачать в качестве 320kbps а также в архиве прилагается арт - фото серия тех мест которые меня вдохновляли и где собственно делались записи...//

Kuula albumit siit

10.0

Greg Surges Solid State (Petcord)

Greg Surges on akadeemilise taustaga elektroonik ning kammermuusik. Omandanud äsja kiitusega Wisconsin`i ülikoolis kompositsiooni ning muusikatehnoloogia bakalaureusekraadi, on ta oma uuringute-töödega leidnud palju vastukaja akadeemiliste muusikaringkondade eestvedamisel korraldatud elektroonilise muusika sümpoosiumitel ning festivalidel. Ennast peab ta ennekõike live-elektroonika andunud esitajaks, olles muuseas ka MiLO - Milwaukee Laptop Orchestra - liige.

Albumil "Solid State" kasutab ta avatud vorme ning muutuvaid elemente. Kõik see loob eeldused erinevate kompositsioonide loomiseks, säilitades sealjuures ometi omadused, mis viitavad konkreetse(te)le algallika(te)le.

Avaloo Swarm eesmärgiks on igapäevaselt nii harilik stereopilt/lineaarse heli voog asendada kolmedimensionaalse akustilise ruumi stimulatsiooniga, kasutades selleks 12-kõlari süsteemi ( 4 kõlarit lakke riputatult).

Nimiloo intentsioon keskendub subjekti taju-mälu ja heli interaktsioonile. Mööda tsirkulaarset võrgustikku liigub muutuv meloodiajupp, mida iga esitaja püüab seejärel mällu talletada ning maha mängida. Tulemuseks on paljude üksikute ansamblite kõlapildid ehk puhtad seisundid.

Albumi lõpetavad kaks erinevat versiooni ühest ja samast loost (153 x 56). Rõhuasetus on seatud esitajate leidlikkusele ning loovusele. Need on seesugused polüfoonilised teosed, milles iga esitaja improviseerib ning interpreteerib etteseatut omal viisil. Samas nimetatud improvisatsioonide aluseks oleva kindla struktuuri kaudu - mida esitajad peavad järgima - säilib ka ühisosa mõlema versiooni vahel.

Kontseptuaalne keerukus näib konkreetsesse helikeelde valatuna hajuvat - alul domineerivad elektroakustilised seaded, ent aste-astmelt, vahevormide kaudu, jõuab järg atonaalse improvisatsioonilise muusika ning kammerlikema hetkede manu. Digitaalse elektroonika juurest jõutakse free jazzi`i instrumentaariumi juurde, vaikushetkedest sisenetakse kaootilistesse helipursetesse. Seesuguse muusika isiklikumaks muutmisele annaks palju kaasa visuaalse tahu lisamine - antud juhul ma ei mõtle suvaliste videoprojektsioonidega helide toetamist, vaid võimalust autentset loomeprotsessi pealt vaadata. Kui kellegagi suurematest nimedest võrrelda Greg Surges`i antud tööd, siis ennekõike meenuvad mulle Alvin Curran`i teosed. Põnev kuulamine igal juhul.

Kuula albumit siit

8.2