[Vana ning oluline] Testicular Manslaughter Thorizine Punk (Rack & Ruin)

Testicular Manslaughter on kalifornialane Dana Young, kuulunud ka Ariel Pink`i saatebändi koos Gary War`i, R Stevie Moore`i ning John Maus`iga. Mehe myspace`i lehte tšekates pole kahtlustki tema glämm- ja kosmopopi taotlustes ning püüdlustes olla visuaalselt veelgi ületrumpavam kui Ariel Pink ise. Kui album 2009. aasta esimesel poolel ilmus, andsin sellest muuhulgas teada ka Aivar Tõnsole, kes siiski üllitise headuses kahtles, teatades, et Pink´ile jääb see alla. Soovitasin ka Ki wa`le, kelle arvutis/lastfm`is keerles reliis mõnda aega. Mis iganes, 13-loolisel taiesel on ohtralt elemente, mille vahendusel triivib Young teadlikult Pink`ist eemale. Näituseks no wave`iliku teravakoelise kosmotroonilise ludilennuna. Teisalt raske bassimüdin iseteadlikult manifesteeriva vokaali all toob kohe meelde The Fall`i Mark E Smith`i ennast eksponeerivas kehastuses (eelkõige meenub "The Unutterable" (2000)). Või siis teises kohas sama meest vägagi meenutavad laisalt vonklevad tähe-sõnamoodustised ning deklamatsioonivõtted-varjundid. Ja tõepoolest, Manchester`i legend kuulubki tema suurimate mõjutajate hulka. Teisalt on siin ka koht suicide`ilikele electro punk-hüsteeriatele. Kalifornialane avab veel cyber electro-uksi ning flirdib efektse robopopiga. Ka 8-bitiseid puurivaid jurakaid-malakaid kuuldub siit-sealt üsna sageli, luues mulje taotuslikult lo-fi`likust ning irriteerivast heliuniversumist (nt Das Dick), mille tagant võib aimata ameeriklase laia irvet. Üks eristuvaid (kõrg)hetki on White Rabbit, valusalt lajatav electrobilly. Kaheldamatult üks võimas ja eneseteadlikult rahulolematu manifest on kogu see 53-minutiline reliis. Kui saaks, siis ilmselt äigaks ka teile jalaga või kuseks lahtise haava peale - see on 21. sajandi punkmuusika. Küllap siuke, millest mõtles hiljuti meie seast lahkunud Malcolm McLaren, kui ta algatas flirdi bitpop/chiptune-artistidega eelmise sajandi lõpul.

Kuula albumit siit

Hippo Campus Glass (Rack & Ruin)

Üks osa Jaapani muusikast on tuntud oma kaootilise ja hullunud iseloomu poolest. Pean silmas eelkõige japanoise`i ning (laus)psühhedeelsete tendentside ja space rock`i esindajaid, kelledest paljud on mõjutatud Kenji "Damo" Suzuki`st, ilmselt mõjukaimast Nipponimaalt pärit lauljast Euroopa ansamblis (CAN). Hippo Campus`e 9-looline ning 25-minutiline album paljastab neid tahke, pakkudes rakursse psych-pop`ist ja ambient-virvendustest kuni krautrock`ini välja. Palju on improlikku eksperimenteerimist, mis kohati meenutab Animal Collective`i obskuurseimaid hetki, kuigi üldises plaanis muutub jaapanlase katsetamine üsna tüütuks klaaspärlimänguks, olemata siiski jama. Siin on mõned eeskujulikud näited - Glass Eyes, Glass Palace liugleb läbi kristalliseeruva udukogu, pakkudes astraalse unenäokogemuse; Nasty Drip on tõepoolest see, millele ta viitab; Juice kõlab kui Fuyija & Miyagi lugude kaksikvend, hiilates üllitise popilikema hetkega. Mis veel - soovitan kõrva pääle heita leiblikaaslasele Anata Wa Sukkari Tsukarete Shimai`le, millega peategelane omab kunstilist ja päritolulist ühisosa.

Kuula albumit siit

7.8

T Bear The Nature of the Bear (Rack & Ruin)

Tõele au andes ootasin kalifornialase teist albumit pikisilmi, kuivõrd debüütalbumi "The Hibernation" mõned rajad tõotasid paljut tulevikuks. Tõepoolest, "The Nature of..." on muljetavaldav oma hüsteerilis-ekstaatilises friikfolk/poptroonika-kestas. Animalcollectivelikud poolkarjatused-laulmised-häälutused, kergelt moondunud akustilise kitarri loop`id, vaba lennuga süntesaatorid-helged orkestratsioonid, autotuunitud vokaalid, samuti Kagu-Aasia (Hiina) motiivid - kõik see kokkuvõttes loodub eriliseks ning esimeste kuulamistega haaramatuks tervikuks. Kuivõrd laulutekstid on improviseeritud ning viimases järjekorras lisatud, tuleb verbaalset poolt-inimhäält näha kui vahendit ekstaatilisuse rõhutamiseks, kui tuttavliku elemendi kaasamist ühise tunde tekitamiseks, mitte kui eesmärki iseeneses. Ning laulmaks prantsust ei ole ilmtingimata veel vaja osata prantsuse keelt (Bonjour) - piisab vaid paarist sõnast.

Kuula albumit siit

9.1

[Artistid] Australian Tropical Stinger Research Unit

Australian Tropical Stinger Research Unit
Myspace
Lastfm

Moon Runners Full Enough (Rack & Ruin)

Korraliku muusikatraditsiooniga Olympia linnakesest pärit duo Danny Natter-Jake Jones lammutab inspireerivas art/avant-punk-võtmes. Muusika, mis on segu motoorsetest mustritest, blues`ist, garage`st, math-rock`ist, post-hardcore`ist, psühhedeeliast ja surf rock`i seemnetest. 11 lugu ning kolmveerand tundi - nende esimene täispikk ühe EP ja spliti kõrval - toovad konkreetselt mällu The Jon Spencer Blues Explosion`i, Times New Viking`i, The Fall`i, The White Stripes`i, 80ndate lõpu Sonic Youth`i, Big Black`i ning The Stooges`i. Lood on lühikesed, keskmiselt kahe ja poole minutilised, mis samas on piisav, edastamaks Moon Runners`i mürarikast ja vürtsikat helidepešši. Häid kohti on jalaga segada; mõned read sellest suvalises järjekorras - avalugu All Cops are Murderers avaneb ülevate surf blues-refräänide ja primitivistlikus võtmes deklameerimise vastanduse kaudu, My Name is Not Mud lööb markesmithiliku künismi ja täristavate kitarride-trummidega. Üleüldse - kui Natter ja Jones kärgatavad instrumentidel, siis teevad nad seda läbimõeldult, st suunitletult ja viimistletult. Loos Wolf Shirt on keel- ja löökinstrumendid tuunitud maksimaalselt toorekõlaliseks, mida saadab minimalistlik elektroonika (vrd The Fall "Perverted By Language"). I Wanna Say No haarab veelkord bassigruuvist kinni, keerates sellele happelisi sündiliine peale. Lõpulugu Death Tunnel`it võib käsitleda erandina - ligi 17-minutiline koloss, mis annab võimaluse eksperimenteerida vormiga - tagurpidi käiatav ning hõllandusliku taiesena esitatav interlüüd pärast intensiivset blues- ja mürakarkassi. Stopp! Tegel`t selgub , et see ei olegi vahepala, vaid omaette minimalismi nurgake. Oluline on, et mingi veider ja häiriv nihe läbib seda, muutes siinkuulaja pikapeale rahutuks.

Kuula albumit siit

9.7

A Warmth Hearth (Rack & Ruin)

A Warmth on Robby Massey, kes varemalt oli tuntud kui dessktop, mida võis pidada CocoRosie pisivennaks - primitivistlikud popkontseptsioonid, mis leidsid toetust osaliselt folgist, osaliselt elektroonikast, osaliselt lo-fi`st ning osaliselt ümbritsevatest helidest. Muusikategemisel ei põlatud ära ka panne-potte.

Uus projekt jätkab enam-vähem sama rida - 5 loo vahendusel esitletakse süüdimatult lo-fi`likku instrumentaalpoppi - madalanoodilised süntesaatoriliinid, sporaadilised kellamängud, taamal distortion-kahinad ja- lainetused. Isegi orkestratsioone on korraks kuulda (Dream Song). Meloodiad ei ole hakatised- või kui ongi -, siis kasvavad ning tõusevad väljapeetult esile. Pisidetailid siin-seal, mis määravad albumi headuse.

Kuula albumit siit

8.3

Vet.Engine The World You Lived In Is Gone EP (Rack & Ruin)

Lisaks lo-fi`le, eksperimentaalse kallakuga indie`le ja alternatiiv- ja veiderfolgi tutvustamisele on Rack & Ruin Records olnud platvormiks veidra ja veiderdava elektroonilise muusika propageerimisel. Kes nimetatud plaadifirmal on pikemat aega silma peal hoidnud, teavad Gnomefoam`i, Dylan Ettinger`i, Megazord`i jt artiste.

Uute weirdtroonikute sekka on lisandunud Pennsylvania osariigist pärit Vet.Engine, kelle sünninimi ei ole loomulikult Nite Owl, nagu ta oma Myspace`i leheküljel väidab. 5-looline "The World You Lived In Is Gone" EP peegeldab paljusid helitahke läbi kõverdunud prismade. Näituseks primitivistlikus lõpuloos Roads Unraveling on elemente nii Animal Collective`ilt, Paavoharju`lt kui kaasosariiklastelt Black Moth Super Rainbow`lt. Psühhedeelne upbeat-tonaalsus lööb ja pumpab eksperimentaalse vaimsuse kaudu. Helidest koosnev tuba, mis pulbitseb nootidest, käikudest, harmooniatest-meloodiatest, ulgumisest ja laulust. Kaheldamatult üks käesoleva aasta ridu. Albumi domineerivateks teemadeks on unistused-unenäod, armastus ja igapäevahullus. Maritime Watchers üleneb imetabaseks astraalämbiendiks, midagi sarnast ei olegi kuulnud pärast Paavoharju träkki Ursulan Uni. Üllatus saabub järgmises - In the Temple -, mille aluskiht kõlab kahtlaselt sarnasena võrdluses Spiritualized`i loo Broken Heart algusega. See kahtlus ei ole etteheide, kuivõrd on korrelatsioonis ruumilise vokaalpsühhedeelia ning taotuslikult primitivistliku sünteetilise biidiga. Hip-ster Chee-tah`i alguse efektidesse maetud vokaalliin väljub laia kaebena, mida on rikastatud kõrgete ja madalate nootidega.

Kummastav, äraspidine ja väljapaistev reliis New Weird`i kodumaalt, millel on ka palju ühist soomlaste metsafolgiga.

Kuula albumit siit

9.2

No Monster Club Tropical Decibels Volume One (Rack & Ruin)

Bobby Aherne on olnud üks Rack & Ruin Records`i superior`itest, tõsi, ainiti oma varasema ühemeheakti Dublin Duck Dispensary 4 albumi kaudu - kuulunud nimetatud leibli esimeste, viljakamate ning ka populaarsemate artistide sekka. Muuseas, soojendanud Ariel Pink Haunted Graffiti`t oma kodulinnas Dublin`is.

No Monster Club`i debüüdikas paljastab ennekõike iirlase osalise väljakasvamise oma eelmisest projektist. Psühhedeelset electro indie-gruuvi, eksperimentaalse kaldega lo-fi indie`t, surisevat power pop`pi või lihtsalt kaunist popmuusikat ei kuule temalt enam, küll aga fuzz pop-rünnakuid. Neid on kokku 10, astudes kõlaliselt sarnasuselt oma leiblikaaslaste Lean Horse Marathon`i ning Andy`s Airport Of Love`i juurde. Iseenesest mulle ju seesugune sahisevate seintega garaažitraat meeldib, kahjuks käesoleval albumil kõlab muusika liiga lihtsustatult - samasugusest noodist algavad ning jäägitult muutumatu skeemi järgi rulluvad lood tüütavad piisavalt, kuigi nende kestus piirdub enamasti poolteise minutiga. Ükski träkk ei vääri seetõttu esiletoomist, isegi kui tegu on "surnud popstaaride pööningutelt naasvate itkude ning valssidega". Olgu, 2,838 KM oma grotesksuses kõlab küll nagu surmale võlgu punk- ja indie-penskarite ühel häälel jauramine kusagil vanadekogus. Tõ blin.

Kuula albumit siit

6.0

[Artistid] No Monster Club

Rack & Ruin
Myspace
Lastfm

[Artistid] Andy`s Airport of Love

Andy`s Airport of Love
Myspace
Lastfm

[Artistid] Cldscp

Cldscp
Myspace
Lastfm

[Artistid] Chad Golda

Chad Golda
Chad Golda
Chad Golda

[Artisitid] Lean Horse Marathon

Lean Horse Marathon
Myspace
Lastfm

Chad Golda Dance Session (Rack & Ruin)

Kuldne poiss Chad Golda on tagasi. Tema eelmise aasta debüütalbum "(CHAD GOLDA'S ALBUM)" oli siinkirjutaja üks aasta albumeid. Abrassiivne elektroonika/psühhootiline tantsumuusika kohtus indie- ja folkmuusikaga. Nagu Mika Vainio produtseerinuks ameeriklase varasemat ansamblit starstarstar (veel varem tuntud kui *** ning ringostar). Teate ju küll neid Pan sonic´u õõnsakõlalisi ning dünaamilisi, samas veidralt hüsteerilisi bassilingusid. Kui ma üllitist taas pika aja tagant uuesti kuulasin, avastasin sellelt Ian Brown`i unustamatu debüütalbumi “Unfinished Monkey Business” elektroonilised mõjud (Lions, Unfinished Monkey Business, Deep Pile Dreams) ning kohati võis tajuda sarnasusi Velvet Underground`i asutajaliikme Angus Maclise`i drone-katsetustega Nepaali pagoodides 70ndatel aastatel. Fenomenaalne album, mis oma vahetuslikkuselt ning nakkavuselt-mõjususelt, teisalt ka teravuselt saavutas parema tulemuse kui nt Animal Collective`i poisid on siiani suutnud (muideks, kellede muusikast-lähenemisest on Chad Golda kindlasti inspireeritud).

Tegelikult saatis Chad Golda mulle oma uue reliisi juba 3 kuud enne ametlikku üllitamiskuupäeva. Mäletan, et ei kannatanud “Dance Session”`it üle kahe kuulamiskorra välja. Vaatamata sellele, et albumi pikkus oli lühenenud 8 minuti võrra - 30 minutile, kõlas sellelt välja midagi tõsiselt häirivat. Võimalik, et taaskord peitus põhjus eelmise albumi originaalsuse ning kredibiilsuse taagas.

Kuulan uuesti, et muljes mitte eksida. Writing alustab suurepäraselt - eelmiselt albumilt tuttava ajukeemiat laiali paiskava trilliga - motoorne elektroonika/(neo)krautrock leiab kohe adressaadi. Two annab lõpuks kätte põhjuse, miks mulle album oli esimestel kuulamistel tõsiselt vastukarva hakanud - see tundus lihtsalt kergemeelne. Võetakse tuntud meloodiajupp, millesse siirdatakse kõrvetavaid elektrojurakaid-biite. Nali jõudis lõpuks kohale ning muusika näib äärmiselt nauditavalt kõlavat. Meenuvad isegi space age pop/exotica pop`i suurnimed Perrey & Kingsley, kes omal ajal mängisid happelistel analoogsüntekatel süüdimatult tuntud upbeat-meloodiaid. Tuttavlik ning veider ühtaegu. Kusjuures loo lõpp võib vabalt olla paljude ruumirokkarite/krautrokkarite märja unenäo osa. 9-minutiline Guitars põhineb kitarriga nurgeliselt esitatud monotoonsel meloodiajupil, mida intensiivselt surgib destruktiivne elektroonika. Helikihid väänduvad, lainetavad, hulluvad - mida kõike veel! Aging algab valjult puurivate elektrojurakatega - kraftwerk`ilikku elektromotoorsust kasutatakse kurjalt ära, väänates seda masinlikuks luupainajaks. Ent jälle - “kuri” ei ole olemuslikult kuri, kuivõrd üleforsseerituse tagant paistab Golda lai muie. Teisalt - kui geniaalselt toestab teisi helikihte eepiline drone-liin loo keskel! Ning päris irvakile vajub jänki nägu lõpuloos - That Boom esindab naiivset 2-3 duuri elektromalakat, muutes seda vähe, kuid just niipalju, et seda lugu tahaks taaskord kuulata.

Siinkirjutajale ei meeldi reeglina eksida, kuigi antud juhul ei ole sellega vähimalgi määral probleemi. Geniaalsus ning hullus ühel albumil. Tase!

Kuula albumit siit

9.5

[Artistid] ZGRESS

ZGRESS
Myspace

[Artistid] starstarstar/***/Ringo Star

starstarstar
starstarstar
starstarstar

[Artistid] Gnomefoam

Gnomefoam
Gnomefoam
Myspace
Lastfm

Hungry Owl Toothaches & Heartaches EP (Rack & Ruin)

Hungry Owl on 19aastane Olivine`i-nimeline singer-songwriter Maryland`ist. Rack & Ruin Records`i kodulehel on teda kirjeldatud kui magamistoas lindistavat erakut, kes on mõjutatud lo-fi folgist ning vanadest kantrilugudest. Myspace`i lehekülg heidab mõningat valgust tema eeskujudele - legendaarsed artistid üle-eelmisest sajandist (Henry Thomas), 30ndatest (Boswell Sisters), 60ndatest-70ndatest (The Shirelles, The Supremes, Vashti Bunyan). Samuti peab ta lugu oma leiblikaaslasest Jason the Swamp`ist.

Kõik eelpoolmainitud mõjud olid tema esimese, paar kuud varem ilmunud albumi “The Travelling Man” EP helipildis tajutavad. Kui mitte muusikalised mõjutused otseselt (Vashti Bunyan), siis ajastuvaim kindlasti. (Lintide?) kahin, distantsilt kõlav vokaal, õrn ja hillitsetud helipilt. Lühikesed, kõigest minutilised lood. Suurepärane teos, täidetud igatsuse, elufilosoofia ning isiklike monumentumite jäädvustustega. Vähe oli ameeriklanna lauludes vihjeid tänapäevale.

“Toothaches & Heartaches” EP jätkab põhimõtteliselt sama rida. Tõsi, muusika on muutunud ajastutruumaks ning ka sirgjoonelisemaks, mis on kuigipalju vähendanud lauludes peituvat sarmi. Ka instrumentaarium on täienenud - loos Leave Me Alone on kuulda tamburiinide sahistusi. Albumil on ka kaks kaverit – Kath Bloom`i Come Here ning lõpetav imetabane Anna McGarrigle`i (Rufus ja Martha Wainwright`i tädi) Heart Like a Wheel.

Kuula albumit siit

8.3

[Artistid] Testicular Manslaughter

Testicular Manslaughter
Testicular Manslaughter
Myspace

Hipster Youth Hearse Road Trip (Rack & Ruin)

Senikogetud chiptune/tracker-muusika eripärasemate ilmingute põhjal on mulle meelde jäänud käputäis artiste. Nullindate alul ning keskel tegutsenud The NESkimos (3 albumit) - segatuna prog-rock`i-ning metal`iga. Samuti Ashbrg ning Katatsumuri – kellede muusika kätkeb palju atmosfäärilist ning krutskilist heliessentsi, ka Eesti artisti Microcobra album “Please, play with me” ning lõpuks Hipster Youth.

Hipster Youth aka iirlane Aidan Wall oli varem tuntud kui Porn On Vinyl (“I spent the night thinking with short periods of sleep interrupted by visions, 2008, isereliisitud), mis oli teravate nurkadega (alternatiiv)folk, ning ka kui porn.exe (“porn.rar.exe, 2009, Rack & Ruin), mis põhines 8bitisel sugereerival, psühhedeelselt suriseval saundil, ning spoken word`i ning sample music helikollaažil.

Kuidas võiks vaimusilmas Hipster Youth kõlada? Teisisõnu - kuidas võiks kõlada esperimentaalfolkar, kellele meeldib semmida 8bitise, mängukonsoolide maailma kuuluva intensiivselt biite murdva helitrilliga? Minu esimene mulje oli kohe, et jeeh, “Hearse Road Trip” meenutab Animal Collective`i. Avangardistlik "hipster" noh! Ekstaatilised häälutusloop`id. Ainult et kitarride-süntesaatorite-heliefektide-trummide asemel on chiptune-vundament. Vähemalt esiotsa. Kui ka häälutusefektid hääbuvad, kaovad Loomakollektiivi suunalised seosed. Tõsi, assotsiatsioonid kerkivad albumi lõpus uuesti, seekord täislaksuga kõrgustesse - lugu Thursday Nights on pretsedenditu. Ekstaatilised kitarridega panustatud refrääne moodustavad müravallid. Ning ühte võib küll väita – Animal Collective`il on terased järgijad, kes võtavad neilt šnitti ning oskavad juba oma kumiire paljuski ennetada. Näiteks ka Starstarstar ning Chad Golda. Mark Richardson Pitchfork`ist möönis hiljuti AC plaati Fall Be Kind EP (väga positiivne arvustus) hinnates, et Noah Lennox`il-Dave Portner`il läheb tulevikus raskeks uusi ristandeid (libastumata) leiutada. Duo ise läheneb piiridele ning ka teised võtavad oma. Kes saakski muusikule tema tarkust pahaks panna? Üks võimalikest kantsidest – friikfolgi ristamine konsoolimuusikaga - on ka nüüd hõivatud. Loser Cottage Disco on järgmine pretsedent - vibratsioonid ning arengud-üleminekud tõmbavad kananaha ihule. Kompromissitu, kuid meeliülendav shoegaze-chip music-noise pop tulistamine. Chipgaze? Jah. Võrrelge plaadiümbrist My Bloody Valentine`i - teise Dublin`ist pärit ansambli - legendaarse tähise "Loveless" coverprint`iga. See muusika ei piirdu kuulaja puutumisega; haarab kinni, pigistab, vajadusel ka muljub. Kui punk tuleks tänapäeval välja leiutada, siis see album võiks vabalt “Never Mind the Bollocks” olla. Tõsiselt. Hoidke kindlasti sellel 19aastasel iirlasel kõrva peal.

Kuula albumit siit

9.4