[Vana ning oluline] Deep Magic Balance (Deep Tapes)

Kalifornialane Alex Gray (ka tuntud ansamblist Dream Colour) on geenius. Mitte sellepärast, et ta suudab omi kassettalbumeid sold out`ini realiseerida, vaid tema helikeel tundub kordumatu peegeldusena (muusikute puhul usume, et nad lähevad transsi, pannes oma hingeseisundid albumitele). Kas märgilised viited kosmosele osutavad ameeriklase astraalkehastusele?

Tema debüütalbum "Balance" - reliisitud eelmisel aastal 20-minutilisel tape`il, koosnedes kahest 10-minutilisest träkist - peegeldab monumentaalset staatilisust, võimalike parameetrite ja taustsüsteemide hangumist, transtsendentset mõõdet ja ambitsiooni. Süntesaatorite soojakõlalised (pop)drone`id on vaheldumas mitte vähem sugestiivse kosmilise süntesaatorirütmika ja helklevate trillerdustega. Teises loos kaasnevad ka improvisatsioonilised elemendid, muutumata kuidagi jazz`iks. Meenutab pigem Tangerine Dream`i kaemuslikemaid ning transsi lukustunud hetki ("Rubicon", "Ricochet").

Kuula albumit siit

Loomer Coward Soul (Sinewave)

Brasiiliast Porto Alegre`st pärit nelik ringutab ja sirutab, näidates uuel albumil muskulatuuri. Nende aastatagune debüütalbum "Mind Drops" (Little Room) oli lihtsalt kena üritus, seesugune, mis tagantjärele meenub üksnes märgi mahapanemise tõigana. Kuid nüüd nad kuuluvad plaadifirma Sinewave hõlma alla ning see peegeldab ennekõike märki kvaliteedi tõusust.

Nagu bändi nimigi vihjab, on nende ristiisaks My Bloody Valentine. (Austraalias on teinegi samanimeline shoegaze-rühmitus). Kuigi "Loveless"-i 5-loolisel eriti ei märka, on seda enam "Isn`t Anything"-i mõjud esil. (Kuid igasugu tribuudist on asi siiski kaugel). Küllap tajute ka Slowdive`i, Swervedriver`i, Smashing Pumpkins`i, aga ka 94. aasta Bizarre`i jalajälgi. Vastandid on kokku kuhjatud - kriipivad ja huilgavad kitarrid, kõrvetavad feedback`i servad, massiivsed ja lainetena valguvad trummiliinid, mees- ja naisvokaali õhuline unisoon ning eraldatus. Võrreldes debüütreliisiga on grunge`likku segmenti masterdatud ning tühja, atmosfäärilist hõngu süstivat ruumi (kuuldavate) struktuuride ümber kuhjatud. Küte otsa ei saa, seda valgub juurde ja peale. Superlood on Coward ja Super Fuzz (muljetavaldav shoegaze`i ja grunge`i puhastustuli). Ilmselt juba kolmas album Sinewave`ilt minu selle aasta top 50-s (This Lonely Crowd`i ja Hangin Freud`i üllitiste kõrvale). Leegitseb, raisk!

Kuula albumit siit

9.4

[Artistid] The Quivering Forest

Inglorious Ocean
Myspace
Lastfm

Jacques de Villiers More Wind For Lonely Suburbs EP (2010, Jacques de Villiers)

Jacques de Villiers on käesoleval aastal oma teise üllitisega tagasi. Muusik, kelle helikeelt võib võrrelda Tim Hecker`i digitaalkrabinatest seestunud boreaalkosmosega aastaid 6-8 tagasi. Sarnaselt Montrèal`ile puhuvad ka Kaplinnas külmad tuuled ning sajab palju lund. Lisaks elavad seal läheduses ka pingviinid. 24-aastase aafriklase aasta alul ilmunud "Sleepsongs"-i (hinne: 8.9) hõllandustele on lisandunud uued dimensioonid, asi on käändunud veelgi rohkem ebamaiseks ning unistuslikuks. Žanriliselt tähendab see keskendumist üksikute piaanoakordide ruumis laialihajumisele ja sulni mikromüra süvahoovustele; kadunud on drone- ja shoegaze-varjundid, lihtsalt kinemaatiline ja emotiivselt plahvatuslik helipilt on lahti rullumas. Teisisõnu, seda võib vaadelda ka kui harmooniate ja müra piiride seiklemist, segunemist ja hägustumist. Aga jah, siin on kõigest 3 lugu: Oceanic Preamble, Written For You After You Left Us ning Wednesday, 18 July 1945 (A Perfect Winter's Day).

Kuula albumit siit

9.6

[Artistid] Bosques de mi Mente

Bosques de mi Mente
Jamendo
CRLM Office
Clinical Archives
Myspace
Lastfm

Ominous Audio Drum Improvisation with Electronics (Modicum Of Silence/Jamendo)

Nic Ross`i aktiivsus ning mitmekülgsus on igati tervitatavad ning tunnustamist väärivad omadused. Tuntud ennekõike projektide gotikplage ja Our Subatomic Earth järgi, veab noor ameeriklane koos teise muusiku Kevin McCraney`iga label`it Modicum Of Silence (mis on keskendunud Ohio osariigist pärit eksperimentaalmuusikale) ning teeb koostööd ja abistab oma know-how`ga teisi artiste (nt Chad Foltz`i).

Nagu käesolevast pealkirjast aimdub, keskendub Ross oma viimases projektis trummimuusikale ja elektroonikale. Teisisõnu, segu karmist post-metal`ist, post-rock`ist, ambient`ist ja avangardist (Our Subatomic Earth) on mõneks ajaks kõrvale heidetud. 31-minutilise ja 7-loolise taiese lähtealuseks on vibreerivate trummikilede kineetilise energia "tõlkimine" pooljuhuslikeks MIDI-andmeteks. Virtuaalsed instrumendid ja heliefektide live-ülesvõtted on lisatud trummari rütmide ning tempomuutuste taamale, mis omakorda põhineb puhtalt improvisatsioonil. Siin on instrumentaalne tumedakõlalisus (ja eeldatavalt pahaendelisus) vaheldumas atmosfäärilise kihistusega. Trummeldamise, stereoefektide, digitaalsete krõbinate ning urisevate sündisaundide vahele jääb palju tervistavat efekti lisavat õhulisust. Dragging the Limitless Void osutab kõige ilmsemalt tõigale, et Ross`i ei ole külmaks jätnud Tim Hecker`i boreaalne šamanism. Lopsided and Flat muudab suunda 360 kraadi, omandades tormleva acid fusion`i parameetrid. Lõpurajas Ominousness lööb kaasa ka McCraney, toetades süngekõlalist helipannood rüperaalist välja võlutud abrasiivsete digitaalefektidega. (Mehed tõdevad loo lõpus: "It is pretty crazy") Põnev ettevõtmine ning soliidne vormistus.

Kuula albumit siit

9.3

Gamardah Fungus Two Hemispheres, Two Worlds (Turbinicarpus)

Varasemate või paralleelprojektidega muusikaliselt ja stilistiliselt karastunud Ukraina duo Absurd Maers-Igor Jalivetš on viimase aasta vältel üllitanud 2 majesteetlikku taiest. Esimene neist, "The Way To Build Your Future" (Nocharizma), hiilgas post-rock`i, noise rock`i ja avant-metal`i segamisega, millel oli detaile nii doom(gaze)`ist, found sound`ist, sludge`ist kui ülevast popatmosfäärikast. (Kaks viimast lugu - Drunk Astronaut ja Skeleton Key käivad artistide M83 ja God Is An Astronaut`iga suht ühte jalga). Hindeks 8.8.

Hemisfääride-albumil otsivad dnipropetrovskilased (rokkeksperimentalistidele sümptomaatiliselt) juba uusi knihve. Siin on kordusmotiividele rajatud transsiloovat psühhedeeliat ning kirikulaulu kaja. Näiteks Kurtulus on sulnis segu türgikeelsest spiritaalsest laulumanast, ümbritsevatest loodushelidest ning kitarrifluidumist. Vanadest mustritest domineerivad jätkuvalt Maers`i slide-kitarrid, mis, tõsi, seekord on märksa pastelsemad ning kaemuslikumad, mida sageli "häiritakse" massiivsete müraseinte-pursetega. Teisisõnu, drone doom/doomgaze-karkasside (müra) ja sisemusse kapselduvate motiivide (vaikus) vaheldumine viitabki erinevate maailmade ja sfääride tekkeloole ja olemasolule. Reiting võinuks kõrgemgi olla, kui ei oleks olnud toda artikuleerimatut lõputräkki Black Ode To White Cherub ning tasapisi struktuuride ülesehitusse sugenevat väsimustunnet. Sugulushingedest soovitan ennekõike kuulata Our Subatomic Earth`i (teljel post-rock´i ja eksperimentaalmetal`i vaheldumine ning segunemine).

Kuula albumit siit

8.5

Darger "BigFast" Soundtrack (Futurerecordings)

Futurerecordings on demonstreerinud end seesuguse label`ina, mille artistid on võimelised unistuste läve kildudeks purustama. Ning Darger on kindlasti üks seesuguseid hävitusmasinaid. Unistused on teatavasti kogemuspõhised, sageli pelgalt sotsiaalsete ning eksistentsialistlike pingeseisundite likvideerimise suunitlustest kantud. Kuid Cody Kirkendall ja Matthew Bahnsen lähevad palju kaugemale - see on unistustejärgne muusika universumis, kus puudub koht kõiksugu kujutelmadele ja ideedele. Teod aktualiseeruvad ilma eelneva(te) projektsiooni(de)ta. Platonlik ideede masin on tuhaks põlenud-põletatud ning tihti vastuoludesse mattuv inimkeel helivõnke ilmselget üleolekut tummalt tunnistamas. Käesolev 3-looline ning 32-minutiline taies olevat väidetavasti fiktsioon maailmalõpust, eepiliselt sosisklev saundträkk läbi musta huumori prisma helklemas. Erinevalt paljudest artistidest, kelle muusika käändub sarnaselt lähtekohalt pessimismi, düstoopsesse ämbientmorjendusse, pakub Ohio duo sõnulseletamatut arhetüüpi, sedasorti eepilisust, mis võiks vabalt kehtida ka pärast kümneid apokalüpsiseid. Mingi uus kord-korratus, mis on sundimatu, vaba, soe ning eelkõige mõjus ning (ennast) kehtestav. Tolm kosmoses, pelk vibratsioon, mis liigub, ringleb ning kootub - kootub millekski, mida võimaldab jumalik alge. Ning plaadiümbris on paljutähenduslikult avatud- Lihavõttesaare (kui maailma lõppu jääva) kuju meenutava assotsiatsiooni, artefaktide ebamääraste kontuuride ning sünkja, samas vastupandamatult kutsuva kõiksuse kaudu. Kas lõputu kosmosereis on algamas, võimaldamaks uuestiloomisprotsessi pealt näha?

Kuula albumit siit

10.0

Teacups - Songs about Yarn (Rack & Ruin)

Rack & Ruin Records on kahtlemata üks neist plaadifirmadest, mis suudab kuulajat üpris tihti rabada. Teacup`i 16-looline reliis kätkeb eneses huvitavaid suundumusi - ühelt poolt on see sugulane hingeülendavale kammerpopile a la Beirut, Sufjan Stevens ja Bark Cat Bark, teisalt ka selle kaaneümbrise stiil ei juhata melomaani valele teele - siin on 8-bit/chiptune`i naivistlikku ja primitiivkõlalist kulgemist. Tõepoolest, kõige muu kõrval on ka kasutatud Nintendo mängukonsoole SNES ja N64. Üks kiht orkestreeritud viiulikätkeid on jäetud põhjale luupima, teistes kihtides on modifitseeritud oktaave, hoolitsetud sedaviisi motiivide ja temaatilise arengu paisutamise eest. Kuigi träkid on reeglina lühikesed, moodustavad need koherentse terviku. Samuti on muusika instrumentaalne, v.a ühe erandiga. Knitting for your Resume (SNES) on kaunis indie-number, mis võiks vabalt aasta poplugude edetabelis figureerida. Ka oleks patt jätta märkimata albumi keskne ning pikim rada Songs About Yarn in B-flat, mis kandub edasi filmimuusikaliku kerguse ja muretusega. Kuigi projekti vedav Richie mainib korra ka KKHS Symphonic Band`i, näib see siiski fiktiivne üksus olevat - mille kaudu oma sümfoonilisi-orkestraalseid ambitsioone "õigustada". Hoolimata erinevatest ning pealtnäha sobimatutest tahkudest resoneerub üllitis õmblusjälgedeta tervikuks. Väga väärt kuulamine igatahes - nii kvaliteedilt kui eripäralt.

Kuula albumit siit

9.4

The Goner Bitemarks EP (DFBM/Bandcamp)

5-liikmeline Stockholm`i punt on viimase paari aasta jooksul reliisinud 3 limiteeritud koguses albumit ("Halartrallar", "Hind Hand", "Haven"). "Bitemarks" on nende esimene EP, koosnedes viiest meisterlikust träkist. Psühhe(deelia), improvisatsioon, gootika/noir, drone ning minimalism sulavad üheks folkalgoritmide kaudu. Tõepoolest, neofolk/dark folk, klassikalise folgi väljund ning psühhedeelia leiavad ühise osa ning seismas kõrvuti teineteisega. Keskaeg, minevik ja tänapäev saavad käesoleval albumil üheks. Viiulipartiid - kvintett ise ongi rõhutanud koostööd Emma Wahlgren`iga -, tasahilju paisuvad-progresseeruvad meditatiivsed orelipassaažid, distinktselt artikuleeritud kitarriakordid ning taiest lõpetava Oakmulgee Creek`i viimast kahte minutit täitvad naturaalhelid looduvad orgaaniliseks universumiks. Sugulushingedest vääriks esile tõstmist Espers ja Anahita (ühisosa: medievaalne aktsent), Six Organs Of Admittance (eepilisus) ning Death In June (tumetooniline viskoossus).

Kuula albumit siit

9.3

Fourteen Twentysix Lighttown Closure (Mine, All Mine!/Wise Owl/Bandcamp)

Eindhoven`ist pärit ning Chris van der Linden`i juhitud Fourteen Twentysix on pompöösne koloss, mille suurust esmapilgul-kuulamistel on raske hoomata. 2 aasta eest ilmunud debüütreliis "Songs To Forget" EP on saanud "Lighttown Closure"-i näol igati väärilise järje. 9 (reeglina) pikka lugu - millest õhkub melanhooliat, süngust ning äraspidist uhkustunnet - nostalgitsevad möödunud sündmuste ja aegade meenutamisega ning keskenduvad heitlustele nii isiklikul tasandil kui sellesinatse maailmaga laiemalt. Elektri- ja akustilise kitarri liinide mitmekesisus (kus sulnist voolavust murendavad vahetevahel kriipivad keelpillid ning abrasiivne elektroonika) ning tšellopartiid-orkestratsioonid põimuvad elektrooniliste tämbrite ja rütmidega, moodustades ühtse ja üleva terviku. Juhuslikud loodushelid siin-seal ning linnast väljapoole jäävas vanas küünis salvestatud (live-) trummid täidavad oma eesmärki, lisades tervikule vitaalset orgaanilisust. Van der Linden`i introspektsioon ning sametine tämber meenutavad kahtlemata enim Mark Hollis`t ja David Sylvian´i. Kõrgest ning väga ühtlasest tasemest hoolimata tõstaksin esile lõpuloo Lashes peadpööritavat eepilist kaost rulluvate-hulluvate kitarride vahendusel. Ning lisaks kõigele soovitan ka kuulata remiksalbumit "APRX/ETA", millel elektroonikud tõlgitsevad Fourteen Twentysix`i radasid.

Kuula albumit siit

9.3

[Vana ning oluline] Ben Woods - Nymh: Realms of Detachment (Wise Owl)

Ben Woods`i 2008. aastal ilmunud ning järjekorras 3 üllitis on kahtlemata omanäoline helimaailm, mis on võrsunud post-rock`i universumist. Siin on oma võttestik, tõsimeelne suunitlus ning kordustele allumatud meeleolud-mustrid. 9-looline ning 53-minutiline minimalistlik triller kätkeb eneses piaanomuusika üksildust, valju, samas sisekaemuslikku kitarriambient`i ja drone-esteetikat ning vähehaaval kihte koguvat polüfoonilisust. Meeleolud on jäägitult ülevad, süstides iga noodiga eepilist majesteetlikkust. Iga akord on tähenduslik ning lööv. Isegi kui vormiliselt näib esmapilgul vähe aset leidvat, on see seesmiselt plahvatuslik album. Monumentaalne taies.

Kuula albumit siit

Elisa Luu The time of waiting (La bèl)

Kui room(a)lanna Elisabetta Luciani alustas oma muusikalist karjääri "Floating Sounds" EP-ga (plaadifirma Phantom Channel) 2008. aastal, siis võis kohe aimu saada, et esile on kerkimas suur self-made-woman sooloartist, kes afektiivset külge ja innovatiivset tehnilist pagast originaalselt segades-rakendades suudab vastassugupoolega sammu käia või neist isegi ees olla, mida - poliitilist korrektsust kõrvale heites - ei juhtu kuigi sageli (meenuvad ainult Jessica Bailiff, Maja Ratkje ja Hanne Adam aka adamned.age). (Loomulikult on ka olemas uusi suundi demonstreerivaid naiskollektiive - nt Anahita, Knitted Abyss ja Pocahaunted). "Floating Sounds" EP kasvas aasta hiljem üle albumiks "Chromatic Sigh" (plaadifirma The Hidden Shoal), mis vähemalt ühes webzine`s valiti 2009. aasta 100 parima albumi sekka. Kui keegi ka esitanuks selle parimaks, siis vaevalt oleks vastuväiteid suvatsetud leida.

Tõesti, Luciani helikeelt iseloomustab imetabane sensitiivsus - et mitte öelda afektiseisunditesse suikumine ja neist ärkamine - sfäärilise elektroonika, klassitsismi, helikunsti, drone`i ja eksperimentaalroki varjundite kaudu. Kui laenata ühte pealkirja tema kauamängivalt, siis võiks seda ka haldjate ruumirokiks nimetada.

Uus, 5-looline EP toob esile uusi toone - avalugu r735 on sulnis tervik post-rock-kangastustest, musique concrete`ist ning happelisest psühhedeeliast/indietronica-rütmidest. Kuid see, mis seejärel hakkab juhtuma, võtab pehmelt öeldes sõnatuks. Elektrooniline lummus paisub sümfooniliseks illusiooniks, ülenedes sakraalseks hümniks. Vaevalt et lõikavad kitarririfid siin-seal enam popkriitikute intellektuaalsetesse skeemidesse mahuvad, kuivõrd keelpillide funktsioon on järsult teisenenud. On see siis kitarri kui peenisepikenduse- või ersatsiga vehkimine, kui seksuaalse frustratsiooni maandamine, kui seksuaalsetele ihadele allumine ah? Naisterahvas lööb need skeemid sassi... . (Mis mõtet on raisata oma aega neile muusikariitikutele, kes kasutavad vanu seletusmudeleid, olles võimetud uut situatsiooni adekvaatselt aduma?) Kuigi ka Elisabetta Luciani allub ihadele, jääb selle suunitlus ilmselgelt traditsioonilisest rock-kehandist väljapoole. Tõsi, ka daam ise pole jälgede segamisega kitsi olnud. Kuidas tuleks lõpulugu Piano 5-1 mõista-haarata? Kui palju on sellel õigupoolest klaverimuusikaga pistmist - kui jätta välja esimesed 30 sekundit -, kui see kõlab nagu noir/space-beat/jazz rock, - kui Death In Vegas remiksiks Spiritualized`i?

Kuula albumit siit

10.0

[Artistid] Sunlight Ascending

Futurerecordings/Bandcamp
Stereo Killer
Myspace
Lastfm

[Artistid] Cssc

Wise Owl
Bandcamp
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] Take Pills Die 07.04.23 Dead Sea Parting (Take Pills Die)

Richmond`is resideeruv Andrew Julian Cauthen on produktiivne muusik, kes on reliisinud oma label`i all üle 90 albumi. Sotsiaalses plaanis väga kriitiliste ja radikaalsete vaadetega jänki muusikas - Take Pills Die on muideks ironiseeriv viide ühele tänapäeva elumotole/tüübile - võib tajuda paljusid elemente, kus põhituuma tinglikult moodustab happeliste sündisaundidega eksperimentaalne IDM. Kolm aastat tagasi ilmavalgust näinud "07.04.23 Dead Sea Parting" on erand selles osas. 19-minutiline träkk (milles olevad pausid näivad vististi erinevatele osadele viitavat) on autori sõnul inspireeritud Stars of the Lid`ist (omalt poolt lisaksin veel teise, kaaslinlastest legendi Labradford`i mõjud). Vaikselt kulgev sümfooniline voog tõuseb-liugleb-langeb, kahaneb-paisub, jättes maha eepilised ja südantlõhestavad kontuurid. Helides on kuulda ka musique concrete`i põiminguid - mis on kooskõlas ameeriklase looduslähedaste vaadetega - ning kummituslikke, justkui kaugustest läbi udu kumavaid aurikusignaale. Cauthen oskab mängida helide ning kuulajaga - liblikatiiva löögi efekti kutsub käesoleva kuulamine esile, kuna üksikud helitehniliselt esilekutsutud mullistused-kollapsid raputavad massiivselt minimalistlikku kulgemist. Üks impressiivseimaid albumeid kaasaegse klassika-ämbiendi-drone`i konkreethelide ristumisalalt üleüldse. Kuula albumit siit

Chad Foltz From March to September (MODICUM OF SILENCE/Jamendo)

Ohio osariigi väikelinnast pärit 23-aastase Chad Foltz`i unistuseks on elada tavalise inimesena, olla hea abikaasa ja isa ning teha indie filme ja muusikat, omamata rahamuresid ning soovides, et teda mäletataks ka pärast surma. Selle aasta alul ilmunud 6-looline EP "From March to September" pidi olema nurgakiviks debüütalbumile "The Heart Of It All", mida siiamaani ei ole veel üllitatud... .

Chad R. Foltz and A.M RADIO koosseisu kuuluvad lisaks Dan Pontius, Kevin McCraney ja Nic Ross. Kaks viimast on eksperimentaalmuusikud ning plaadifirma MODICUM OF SILENCE eestvedajad. Mis iganes, Nic Ross`i aka gotikplage`i ja Our Subatomic Earth`i käemustreid on siin küllaldaselt. Parim näide on I-75 - massiivse sööstuga plahvatus rebestab vaikusesfääri olematuks. Post-rock`i ja post-metal`i crescendo on muljetavaldav. Teisalt ka Strangers on a Train oma neurootilises hüplevuses pluss metalsed kahinad-mürinad, gruuvid ja heliefektid teistes lugudes reedavad Ross`i. Üleüldse - crossover-traageldused on Ross`ile ainuomaselt välja tahvatud. Lisaks võib sarnasusi tajuda ka Bright Eyes`i, Bob Dylan`i, Super Furry Animals`i ning Talking Heads`iga. Nimetatud elemendid pluss Foltz`i varieeruv vokaal - vaiksetest värelevatest arendustest falseti ja karjumiseni välja - annavad reliisile usutavuse, veenvuse ning (enese)kindluse. Teoreetiliselt küll folk, kuid reaalsuses kompromissitu, eepiline, massiivne, kohati hüsteeriline ja hüsteeriliselt ilus muusika.

Kuula albumit siit

9.1

Buben Summon (45RPM-Records)

Valgevene underground-muusik, raadiosaatejuht ja promootor Vladislav Buben on viimaste aastate jooksul üllitanud hiiglama posu albumeid, olles kaheldamatult üks silmapaistvaimaid ja viljakamaid Creative Commons-artiste üle maailma (label`ite nimistu on aukartustäratav). 7-looline “Summon” peegeldab taaskord valgevenelase tumedamat poolust, kalduvust süüvida puurivatesse industrial-(rütmi)muusika mustritesse, mida ta käesoleval korral segab big beat`i, drum and bass-lagina ning koguni bubblegum techno ja tekno`ga. Ka rave-muusika palavus on piisavalt hea täitmaks üleminekuid. Rütmiülesed struktuurid on minoorselt kammerlikud, sisaldades muuseas sõjamuusika (martial music) süngeid orkestratsioone. Kokkuvõttes on album soliidne, s.t korralikult kihistatud, suunitletult konstrueeritud, kuigi irriteerivat momenti võinuks rohkem olla.

Kuula albumit siit

7.7

Liam Sanipe Night Visions (Apophenia)

Kanadalase Liam Sanipe`i aka paper & metal`i 8-looline album algab igatsevalt eepilise folgi võtmes. //I just want to go to see/but you`ll never last//. Vargsi liikuvad kitarriakordid tinklevad taamal, luues uusi toone ja rütmikäike kahisevate tšellode taamal. Järgmistes lugudes kammerlikkus hääbub ning esile tõuseb klassikaline (alt-/anti-)folk-liin, lüües intiimsete taustade ning hõrgu laulukirjutamisoskusega. Klassikutest meenub ennekõike Nick Drake. Unistuslikud pudemed on vaheldumas plekiste kitarride robustete nootidega, mille taamal on kuulda olmehelisid (ukse sulgemised, röhatused), ilmselt rõhutamaks ameeriklase helikeele loomulikkuse taotlust. Tõenäoliselt ei ole vaja märkidagi, et plug-in-salvestamisvõtted on kõrvale heidetud, kuivõrd sügavuse ja intiimsuse rõhutamise seisukohalt on see samm ka ainuõige. Muusika, mis näib igati pisihetkedes kinni olevat. Loos Night Walking naasevad sametised tšellod ja vaevukuuldavad orelid ning Sanipe näitab sugereeriva laulmise meistriklassi, või teisalt häälutuslik jõudemonstratsioon nimiloos. Kaasaegsetest sugulushingedest soovitan kuulata Itaalia folkarit Artwood. Neist artistidest kahepeale peaks piisama klassikalise singer-songwriterlus-/folgielamuse saamiseks.

Kuula albumit siit

9.2

woodworkings we sit on floors we stand on chairs (futurerecordings)

Woodworkings on Kyle Woodworth, keda abistab keelpillidel Gordon Withers. Samuti on Baltimore`i muusik tuntud post-rock-ansamblist We All Inherit the Moon. Woodworth`i järjekorras 8 üllitise 8 rada annavad aimu geniaalsusest. Kummastav ilu ilmneb läbi minimalistliku heliprogressiooni - hillitsetud, digitaalse krõbinaga vürtsitatud kriipivad kitarrid, üksildased piaanoklinked, tasahilju kerkivad modern classical/ambient-orkestratsioonid, post-rockilik majesteetlikkus, andmata seejuures järele kiusatusele langeda crescendo-klišeedesse, kuigi ma ei kahtle tema sellesuunalises võimekuses. Ning pooltõusud on ka siin olemas. Albumi nimilugu demonstreerib ilmekalt, et helide eepilisusel puuduvad piirid. Jänki võttestikust annab parimat aimu albumi käredaim träkk former daughters of the american revolution, kus äng ja raev on kunstilisest kanaliseeritusest tasahilju väljapoole miilamas. Kokkuvõttes võib nentida, et tegu on hoolikalt läbikomponeeritud instrumentaalteosega, kus igasse helisse on süstitud impressiivne emotiivne laeng, kus fraktaalid on asetatud teineteise suhtes nii (lähedale), et kaootilisus, selginemine ning lõppstruktuur/eesmärk ise on kenasti ühel pildil. Sugulushingedest meenuvad EdPorth, The Tumbled Sea, M.Pyres, Circadian Eyes, Luggage, Foxes In Fiction, We All Inherit the Moon, aga ka Spiritualized ning allhoovustesse pidama jäänud Mercury Rev. Mees nagu orkester, kes kuulub samasse ritta seesuguste geeniuste-avangardromantikutega nagu Jason Pierce, Matthew Sage, Warren Hildebrand. Uskuge mind, kui Johann Sebastian Bach elaks tänapäeval, teeks ta seesugust muusikat. Üks aasta meistriteostest. Aitäh, Kyle.

Kuula albumit siit

10.0