Mahi Bukimi The Eclipse Of Planets Beauty (Silent Flow)

Ei saa me läbi ilma lätlasteta...miks peakski, kui neil on pakkuda piisavalt häid asju, sh muusikat. Üheks näiteks on teenekas artist Mahi Bukimi, kes on loonud muusikat art-filmide, performantsite ja maalinäituse tarvis, osalenud workshop`idel ja modernteatri festivalil ning tegelenud kultuurilabori loomise ja arendamisega. Ning loomulikult reliisinud soolo-või koostööalbumeid seesuguste tuntud label`ite nagu Electrosound, Resting Bell ja Silent Flow alt. Ka on ta tuntud kui üks pool tuntud Läti sound-art/experimental ambient-projektist Astrowind.

Missugustesse ambitsioonidesse on mattunud tema käesolev, 12-looline üllitis? Laias laastus võib öelda, et MB rakendab piiramatult oma know how`d ning esteetilisi praktikaid - field recording/sound-art-võtteid, (kaasaegset) klassikalist muusikat, elektroakustikat, ambient-elektroonikat, downtempo`t; kasutanud digitaalset helitöötlust ja näidanud üles armastust Jaapani ja NSVL`i analoogsüntesaatorite vastu. Põhijoontes kompab teos downtempo, chillout`i, psühhedeelia, new age`i ja ambientmuusika ristteel, kinnitades sugulust seesuguste artistidega nagu David Schombert, EugeneKha, Naono, Orange Crush. Ning tiitel - "The Eclipse Of Planets Beauty" - väärib kindlasti oma nime, kuivõrd elektrooniliste trillerduste ja orkestratsioonide vahelt imbub meeleolukat eepilisust.

Kuula albumit siit

9.0

[Vana ning oluline] The Oo-Ray Magnifications (Luv Sound)

Portland`ist pärit Teb Zaberas aka Roshi on enda kodulehekülje alatiitliks pannud "shoegaze-tšellisti seiklused". Tõepoolest, see ütleb tema suundumuste kohta sisuliselt kõik. Mänginud eelnevalt viis aastat electro-duos Ainu, otsustas jänki oma suundumusi kardinaalselt muuta - ajendiks kinnisideelisus My Bloody Valentine`i tähisalbumist "Loveless". Õppis 3 aastat tšellot, et omi obsessioone selle ja elektroonika abil maandada. Lisaks on tal ka elektrooniline kingapõrnitsemisprojekt miniwave kahasse Laird`iga.

8-looline üllitis on täidetud sügavate ambient`i ja shoegaze`i seguste struktuuridega. Tõepoolest, kui võrrelda seda mõne kitarripõhise ambient-projektiga (Flying Saucer Attack; A Beautiful Machine; Clear Horizon; Windy & Carl), siis tegelikult ju vahet ei ole, kas see baseerub ühel või teisel keelpillil. Elektroonika, konkreetsed helitehnilised võtted (distortion) ja helifiltrid on algoritmid, mis kõlapildi sagedustele piirid annavad ning tonaalsust determineerivad. Pikad drone`id, aeglaselt vahetuvad faasinihked, digitaalsed heliseinte kahinad. Hoolimata ühe pilli fetišist kasutab ta ilmselt ka kitarre ning süntesaatoreid. Kaks lugu on ka live`is salvestatud, misjärel võib üksnes õhata, et ei ole ameeriklast otse mängimas näinud. Tulemus on eepiline, eeterlik ning meisterlik. Võimas töö aastast 2009.

Kuula albumit siit

Korine Conception Glow In Transparancy Aurora (BFW Recordings)

Korine Conception`i debüütalbum tekitab siinkirjutajas kohati kimbatust. Mitte sellepärast, et shoegazer`id-postrokkarid tulevad maailma suurimast moslemiriigist Indoneesiast - kus on olemas iseenesest korralik post-rock- ja indieskeene -, vaid nende eklektilist helipilti on raske üheselt määratleda. Eklektilisus on küllap õigustatud siis, kui suudetakse (varasema) kultuurikihi - mis kuhjub kui lumepall - osiseid forsseerida, forsseerida ja veelkord forsseerida. Konkreetselt tähendab see omapoolse knihvi ja nägemuse lisamist asjale. Kaasaegne rokkmuusika ei ole erinevalt varasemast enam eelneva ümberkirjutamine ning hülgamine, vaid analüütilisel teel vaevumärgatavate niššide läbikompimine ja kasvatamine. Ratsionaalsusel on üha suurenev roll kanda. Sekstetil on kahtlemata laulukirjutamise ning positsioneerimise annet, suutes seetõttu enamasti ülesannete kõrgusel püsida. Probleemid tekivad sealtmaalt, kui Dandy Age`i vokaalmaneer läheneb ning hakkab värelema Sigur Ros`i Jònsiga analoogses võtmes - neutraalseks jätvast falsetist paiskub tuttavlikku pompöösset tühjust, mis ei toida ega kata (nt nimilugu; Eleanor Whisper; This Mess Around). Ulguda eeskujulikult mõne kuulsuse moodi - kas seesugune teguviis väärib küünlaid? Seda enam, kuivõrd muusika kõlab sugereerivamalt kui Islandi popvisiitkaardil. Sellele vastukaaluks on sisukat analoogiat - nt loos The Moon With A Melody sulavad vokaalhäälutused ja helid mänguliselt üheks niidiks, avaloo Lost Imaginary hillitsetud rullumine meeleolukaks kitarrimaastikuks. Või teisalt enniomorriconelike haaravate viiulihaakidega Unexpected Secret Story. Pomp-element väreleb, paisub ning kiirgab väljapoole. Vot see on ilus, eepiline, ülendav ning...mhm...androgüünne nagu üllitise kaverprindilt peegeldub.

Kuula albumit siit

8.7

[Artistid] Un vortice di bassa pressione

Inglorious Ocean
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] Zebrabook Satelle (Neferiu)

Calgary avangardhip-hop`i plaadifirma Neferiu üks pärle on Jon Bushaway aka Zebrabook`i album "Satelle" (2009). Ütlen kohe hoiatuseks, et hip-hop`pi siit albumilt ei leia. 70-minutiline üllitis on instrumentaalne (v.a üks erand) ning viidetega paljudesse suundadesse. See on kui raamat, mille algus ei vihja järgnevale - mille keskosa ja lõpp elavad omaette elu. Reliisi alustab imetabane ja kruttiv keelpillide orkestreering Falling Leaves - saavutatakse eepiline tasand, milleni jõuavad üksnes vähesed muusikud. On vist ülearune lisada, et ainuüksi selle loo pärast on mõtet "Satelle"-ile tähelepanu pöörata. Severance Is No Excuse vahendub tikleva-tuksleva elektroonika, kasinate conga-trummide ning dub-hoovuste kaudu, mis kasvab ning millest areneb mitu heliliini. Picture From the Island sumpab eeterlikes sfäärides, milles on heledust ja vaikselt tumenduvat valgust, meenutades kultusliku kaasmaalase-vahtralehemaalase Mort Garson`i taieseid nelja dekaadi tagusest ajast. Müstilist new age`i rida jätkab ka järgmine - Barry White. Mis siinkirjutajat jahmuma paneb, on hõrk tasakaal tumeda ja heleda (heli)pooluse vahel. Digitaalsed ambient-kihid kõlisevad metalselt big beat-rütmide kohal (Book of Dreams), kellamängus ilmnevad klaaspärlimängu elemendid (The Drought That Drove Satan Mad). Losta on unenäoliselt sügav ristand new age`ist ja ambient`ist. Redundancy Feat. Sean Boyle on taaskord unenäoline ambient-segu - seekord koos psühhedeelia ja post-rock-vundamendiga, olles aluseks ühele storytelling`ule. Meistriteose lõpetab nimilugu, millest õhkub kosmilist tumeollust ning tähtede plinkivat valgust.

Kuula albumit siit

Littoral Drift Rise and Descend the Mountain (Patient Sounds)

Littoral Drift on Brett Taylor, üks osa Colorado osariigi linnakese Fort Collins`i skeenest ja plaadifirma Patient Sounds`i ilmest. Olen blogis varem tutvustanud M. Pyres`it, kellega LD`l on märgatav ühisosa ja kvaliteet. Õieti ka Taylor ise kuulus M. Pyres`i koosseisu - enam ilmselt mitte, kuna ta asus elama kaugele põhja - Minneapolis`esse.

Kitarrid, kitarriefektid ja ruumilisus on põhimärksõnad, milles Taylor`i muusika leiab omapära. Akustiline, kohati kriipiv kitarriplõnnimine on vaheldumas atmosfäärilise pulseerimise ning pingestatud võnklemisega. Vaevalt tema muusikat saab nimetada lihtsakoeliseks, küll aga minimalistlikuks - hillitsetud progressioon loob mustreid ja vorme. Käesoleval üllitisel võib kuulda kaunist ja eepilist singer-songwriterlust (I Hate Parties), eksperimentaalset ambient`i (Flickrn` Halos), southern rock`i mõjusid (Lousy Town Epiphany) ning elektroakustilisi eikellegimaid, mistõttu sageli tundub, nagu taamal lõõmaks leek ja puhuks vaikne tuul. Lisaks Patient Sounds`i kamraadbändidele võib leida hingesugulust John Fahey ning varase Vlor`iga. Suur üllitis igatahes.

Kuula albumit siit

9.5

[Artistid] M. Pyres

M. Pyres & New Past Tense live from the LOW KEY 1 (new gaze / gravity deluxe) from matthew sage on Vimeo.

M. Pyres & New Past Tense live from the LOW KEY 2 (citrus pome / braids) from Patient Sounds on Vimeo.

Patient Sounds
Fir Traders Union
Broken Focus
Myspace

M.Pyres DSMMBR (Patient Sounds)

Tartust natuke suuremas Fort Collins`i linnas (Colorado osariik) on oma elujõuline põrandaalune eksperimentaalse (rokk)muusika skeene, millest üks osa on koondunud rohujuureleibli (s.t mille muusikud ise on asutanud oma muusika väljaandmiseks) Patient Sound`i ümber, mis üllitab reliise vabalt kättesaadavana, kassettidel ja CD-R`idel. Plaadifirma on tasapisi tuntust kogumas - näiteks hiljuti leidis äramärkimist Pitchfork`i poolt.

Patient Sound`i üks staare on M. Pyres (loe: empires; mõista: katarsis muusika tulematusriitusest(?!)), produktiivne kollektiiv, mille koosseisu kuuluvad Matthew Sage, Joseph Yonker (Pasture; Tables & Chairs), Brett Taylor (Littoral Drift) ning Logan Corcoran (Bad Weather California) pluss mõned tüübid laivis. Koosseis ei ole pidev - ainsaks läbivaks liikmeks on esimesenanimetatu. Žanriline pendel kõigub post-folk`ist- ja-rock`ist kuni shoegaze`i ja ambient-muusikani välja.

"DSMMBR" on Sage`i sooloalbum, sisse mängitud ja salvestatud magamistoas. Süntesaatorid, kitarrid, vanad salvestised, välisalvestised ja Hammond-orel on need, mis raamistavad selle imetabase helitaiese. Ütleks nii, et 35 protsendi ulatuses on siin post-rock ning ülejäänud osa kuulub ambient`ile ja elektroonilistele manipulatsioonidele. Kuid mis peamine - kihid on üksteisest tihedalt läbikasvanud, mistõttu stilistiliselt ei ole 27-minutiline ja 7-looline reliis "nurkadeks" jagatud. Totaalne sünteetiline kehand etteantud elementide piires. Helipilti iseloomustab läbiv võnklemine, staatilise pingestatuse ja lõdvestumise vaheldumine, teisalt loomupärane pastelsus, näiteks lõpulugu Cold Hawks on Heat Wave võiks vabalt olla mõne eepilise panoraamfilmi saundträki osa. Milline pulseeriv dünaamika! Vahetevahel väljaulatuvad üksikud klahvpillipassaažid, helisignaalid, bassimüdin ja field recording-elemendid (nt maanteelt kostuv müra) lisavad käesolevale uut tonaalsust, positiivses mõttes segast sentimenti ning üleüldist loomulikkust. Ning alati tervitatavat haavatavust. Liikumine täiuslikkuse poole ning selle saavutamine. Kulg. Eesmärgi loodumine. Võib-olla vanade salvestiste kasutamise ja obskuursuse, võib-olla kussutava meeleolu vahendusel või mainitet põhjustel kokku meenutab "DSMMBR" kõige rohkem The Caretaker`i aegade unustusse ulatuvate tolmuste sämplijuppidega helikeelt. Täielik tase. Seda brianenod kadestaksid!

Kuula albumit siit

10.0

[Artistid] Our Subatomic Earth

MODICUM OF SILENCE
Jamendo
Osaudio
Myspace
Lastfm

Herbstlaub Sonnewende (Herbstlaub)

Ilmselt ei ole saladus, et lisaks klassikalise muusika ringkondadele - iseenesestmõistetavalt - on Arvo Pärt oluline autoriteet ning inspireeriv figuur ka (mitteakadeemiliste) elektroonikute seas.

Üheks selliseks jüngriks on Jens Vydt, Gent`is (Belgia) resideeruv filosoofiatudeng, kes bassistina kuulub post-rock-kollektiivi Heliopause rivistusse. Kuid tõepoolest, oma suurimate mõjutajatena nimetab ta Ludwig Wittgenstein`i, kes "vaikusel lasi olla vaikus/looduda vaikusena iseendas" ning Arvo Pärt, kes "aktiveeris/äratas vaikuse".

5-looline debüütalbum "Sonnewende" ("talvine/suvine pööripäev"; "päikeseseisak") koosneb valdavalt pikkadest kompositsioonidest, mille kontseptuaalkese põhineb ennastpeegeldavatel narratiividel - kitsamalt heliskeemil -, mida taasesitatakse loost loosse - vaadeldakse ühte ja sama muusikalist fragmenti erinevatest rakurssidest. Teisisõnu, hermeneutiline ring dilthey`likus tähenduses - mäletamise-mälupiltide lõputu kadu ning nauding mäletamise-mälupiltide kontiinumist.

Helides väljendub konkreetne "verstehen" lummavate ning eepiliste ambient-struktuuridena - impressiivsed trillerdused paisumiste-kokkutõmbumiste läbi, vaikelu peegelpildid, aeglaselt kivistuvad ajahetked. Staatiline keskkonnamuusika. Helikihtidesse on lisatud ka arusaamatut (venekeelset?) jutuvada - mis samas võimendab illusoorset horisonti - ning tukslevad-tilkuvad rütmid lisavad sõnulseletamatut kirkust värvigammasse. Loojuva päikese muusika. Päikesemuusika. Läbi Herbstlaub`i - sügisese lehestiku. Väga kaunis. Ning ütlematagi tore, et eesti mehe muusikast inspireeritud.

Kuula albumit siit

9.3

Final Light Further Than You Think (Lost Children)

Oma noorusele vaatamata on 22-aastane James Morris juba jõudnud osaleda neljas projektis: Over Me Bright April, From The Sky, Helsingfors ja Final Light. Viimatinimetatu on Cardiff`ist pärit muusiku sooloprojekt ning sarnaselt eelmistele klassifitseeritav kui "post-rock".

Tõsi see on, et post-rock`iga on siinkirjutajal üks veider suhe. See ei ole muusika, mis haaraks mõtteid, veelgi enam - minu mälupildis omandab seesugune muusika suhteliselt negatiivse fooni, mis näib kangesti seostuvat stagnatsiooni ning tühjade pooside - mäest üles-mäest alla liikumine - rittaseadmisega. Või siis etteaimatava kvaliteedimärgiga, mille järele käsi ei suvatse loomupäraselt haarata. Dekadentlik žestikuleerimine, millele oma aja pühendamine on viimastel aegadel suht ajaraiskamisena tundunud. Teisalt - kui ma barjääri olen ületanud ning mõnd taolist ansamblit kuulama hakanud (nagu käesolev), siis pilt ei tundugi kurb olevat.

6-looline ning natuke rohkem kui pooletunnine "Further Than You Think" on üllitatud Lost Children`i all, mis kindlasti on märk kvaliteedist ning usaldusest. Instrumentaalne post-rock-karkass, mille õlad ja tiivad on ilmestatud klassikalise muusika ja vahetevahel ka hõrgu elektroonilise sentimendiga. Veelgi konkreetsemalt - eepilised orkestratsioonid, mõõdukad crescendo`d, programmeeritud trummid, üksildaselt tiksuv-tilkuv piaanosaund. Ah jaa, avaloos The Journey tehakse "otsereportaaž" maanteelt. Peenekõlalise elektroonika keskne on ennekõike Floating on a Cloud. Somewhere in an Alternate Universe pakub sõitu monumentaalsuse laineharjal, kuigi ma ei ole lõpuni kindel, kas see meeldib mulle või mitte. ...You Still Don't Understand hoolitseb albumi kaunimate hetkede eest - GY!BE`likud eepiliselt lahtirulluvad kitarrid, laialivalguvad ülevad orkestratsioonid, väljapeetud elektrooniline sentiment. Eksperimentaalne rock oma äärmises kauniduses. I Know Now Why You Cry (on ikka pealkirjad!) on segu omaette soleerivast piaanomuusikast ning - taaskord - orkestraalsetest musklitest. 10 minutiline Return Journey ei suuda peale karvasevõitu kidrariffide enam midagi uut juurde lisada. Träki ülejäänud elemendid ei vaja lähemalt kirjeldamist.

Lõpphinnang - igati korralik album, mis teisalt ikkagi kinnistab siinkirjutaja eelpoolvihjatud tüdimuse- ja imetluseseguseid hoiakuid. Ootaks hea meelega mõnd uut post-rock`i "punkalbumit" - midagi seesugust, nagu oli seda Fly Pan Am`i "N`ècoutez pas" (2004) või An Elephant Never Forgets`i omanimeline reliis (2003).

Kuula albumit siit

8.9

[Artistid] Tokyo 2005

Tokyo 2005
Lastfm

This Lonely Crowd An Endless Moment Everyday All the Time (Sinewave)

Kaheldamatult üks Brasiilia sünonüüme on hea ning mitmekesine muusika. Siinkirjutaja jaoks on küll Brasiilia muusika-alane kogemus jaotunud mõneti ebaühtaselt: bossat, bossat ning veelkord bossat, lisaks Os Mutantes`it, jazz`i, kohalikke rütme, klubirütme (techno`t ja house`i) plaadifirma Tranzmitter`i vahendusel, natuke goregrind`i ja freeformfreakout`i pluss korralikus koguses elektroonikat, indie`t ja post-rock`i. Kolme viimatimainitu žanri kogemus on tulnud peamiselt 2 allikast: Psicotropicodelia- ja Sinewave`i-nimeliste leiblite vahendusel.

Näiteks seni üks selle aasta albumeid- Hangin Freud`i "Sunken" - sai just äsja Sinewave`i viimase reliisi staatusest lahti. This Lonely Crowd (algusaasta 2009) koosneb viiest tüübist, kes tulevad Curitiba`st, Brasiilia kaguosa innovaatilisest linnast. Alustame visuaalsest küljest- albumi kaas meenutab kangesti My Bloody Valentine`i "Loveless"`i. Seoses ei ole kahtlustki. Et kas pakutakse MBV`i tribuuti või? Siiski mitte, kuigi Alan Moulder`i stiilis produtseeritud värki on siin küll. Kui esimene, vaikselt abrassiivse müraseina najal tuure koguv avang The Name of God in Children´s Heart välja jätta, siis selgub, et ansambel on tugevalt The Smashing Pumpkins`i kiiluvees. Power pop`i, shoegaze/dream pop`i ja hard rock/stoner`i elemendid moodustavad üllitise vundamendi, seinad ja katuse. Ning ilmselt ei ole hetkel ilmas teist lauljat peale Humpty Dumpty (või on see hoopis Red Queen?), kelle lähenemine meenutaks niivõrd Billy Corgan`i spooky`t-hingekriipivat (samas ka väljakandvat) vokaalmaneeri. Mulle nad igatahes väga meeldivad - keeran kõrvaklappidel volüümi põhja ning rock-ürgmees kargab välja. Sirgjooneline, lööv ning piisavalt krutskiline - kidrariffide massiivid, millest täiskihutamise pealt omakorda uued kihid välja kasvavad, nakkavad pillikäigud, kõikehaaravuseks ülenevad kidramüraseinad (nt Crash Course) - piisavalt peatusi-kiirendusi-peatusi-vaevu ühtlast tempot üksteise järel, ning serotoniinilaks ongi armutult laiali jagatud. Arhetüüpne rock. Selles bändis on tohutult energiat ning potentsiaali. Tohutult. Kuigi edaspidi peaksid nad Chicago legendi tee pealt veidi kõrvale keerama. Kuid näpp peale!

Kuula albumit siit

9.5

[Vana ning oluline] Orange Crush The Fields (Archaic Horizon)

Kuigi kolmekümnene Norra muusik Karl Endreson alias Orange Crush on arvatavasti enim tähelepanu ja kuulsust pälvinud tänu 2008. aastal ilmunud splitalbumile "Untitled" (Awkward Silence Recordings) koos IDM/indietronica suurkujuga Manual, väärivad tegelikkuses samavõrd tähelepanu ka tema personaalsed "The Fields" ning "Autumn Reflections" (2009, Archaic Horizon).

Debüütalbum "The Fields" on meistriteos. Kui keegi peaks siinkirjutajalt kunagi küsima mõne helikandja järele, kus kõlab balansseeritult downtempo, post-rock, shoegaze, IDM, dream pop, siis kindlasti turgataks see 2006. aasta lõpus reliisitu esimesena pähe. Ideaalilähedane tasakaal ei sumbu seejuures ei muzak`i pealiskaudsusse ega ka new age`ilikesse õõnsatesse žestidesse. Neid 13 lugu kuulates kangastub silme ette (vara)sügisene lehtede langemise aeg, värvi- ja lõhnaküllasus, sooja ja külma õhu segunemisest eenduv värskendav hingus. Millegi kadumise fetišeerimine, keskendumine millegagi hüvastijätmisele. Emotiivsed ning emotsionaalsed helikihid loovad muljetavaldavalt muljetavardava melanhoolse ja ülendava kangastuse.

Kuula albumit siit

[Artistid] ART ABSCONs

ParaLucid
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] ART ABSCONs Spektral Magik (ParaLucid)

Neofolk/dark folk on aus žanr, kuivõrd selles tipus on senini bändid, kellest mõned andsid konkreetsele stiilile piirid juba 20-30 aastat tagasi. Non/Boyd Rice, Death In June, Ataraxia, Current 93, Werkraum. Kõikvõimalikud spekulatsioonid stiilis a la "see bänd väärib tipukohta ning too seal ei peaks teps olema" jäävad ära. Samuti on see adekvaatne seetõttu, et erinevalt black metal`i äralörtsimisest ning devalveerumisest on uusfolkarid suutnud oma karmi, sügava ning sageli poliitiliselt ebakorrektse imago sellesinatses maailmas säilitada. Ning neile, kes veel ei tea, siis tavafolgiga ei ole sellel muusikal peale nimelise kattuvuse midagi ühist.

"Spektral Magik" on ühe saladusliku sakslase - Grandmaster Abscon`i nime taha varjuva - esimene ning siiani viimane album, üllitatud eelmise aasta keskpaigas. 7-looline album on vaieldamatult üks parimaid - kui mitte parim -, mida mul on õnnestunud tumefolgi vallast kuulda. Iseenesest mõista, kohustuslik põhielement - akustilise kitarri-süntesaatoritega visandatud kõrged helivõlvid - on läbiv joon. Ning loomulikult müsteeriline aspekt - avaloo Somnium I avahetkedes lausutakse:

Ich komm zürück aus fremden Welten/Seelen/von einsamen Hören/von verlassenen Tränen.

Samavõrd veenev kui on ta tumemuusikalik aspekt annavad tooni sakslase ebaharilikud kõrvalepõiked. Näiteks loos Somnium III ahmitakse sisse Prantsuse estraadipopi kergust. Veelgi täpsemalt - ei ole kahtlustki, et juhtmotiiv on võetud Paul Mauriat`i poolt kuulsaks mängitud loost Love is Blue. Tõsi, träkk areneb siiski kaldega keskaegse muusika suunas. Somnium IV on imeilus prantsuskeelne mehe-naise sünkroonlaul. Imetabane hetk. Küllap üks ilusamaid, mida eales kuuldud. Somnium V altkulmu põrnitsev eksperimentalism läheneb Einstürzende Neubauten`i albumilt "Silence Is Sexy" pärit saksakeelsetele sedöövritele (siinkirjutaja arust Neubauten`i parimad lood üleüldse). Ka järgmine liigub Bargeld`i esteetika käevangus. Lõpulugu - nagu isegi aimasite - Somnium VII - laskub gregoriaanlikesse häälutustesse-eeterlikesse helikihtidesse, spoken word`i arusaamatutesse deklaratsioonidesse - ning laiemalt helilisse eksperimentalismi. Neoklassitsistlikud-dark wave`i õõtsuvad struktuurid. Müsteeriline universum. Samavõrd nagu on kogu "Spektral Magik" müstiline oma headuses. Täiesti klass omaette.

Kuula albumit siit

[Artistid] edPorth

edPorth
Myspace
Lastfm

Lengua Mortuoria I (B.P.M Front)

Legua Mortuoria taga on keegi Hristo. Täpsemat informatsiooni tema kohta ei ole võimalik netiavarustest leida. Ka ei ole argentiinlane soetanud endale muusikute tänapäevast (neti)passporti Myspace`is. Teisalt, kuulates tema muusikat, tundub üsna loomulik, et tal seda ei ole. Raske on ette kujutada, et keegi võiks talle sõbrakutseid saata ning tema neid aktsepteerida.

LM muusikat on koduleibli B.P.M Front leheküljel tunnusmärgitsetud kui funeral drone doom. Kurb meeleolu on 3-loolist albumit teisest loost alates läbimas. Teisalt on selle helipilt toores ning tahumatu, kuivõrd dissonants on helidesse sisse kätketud. Doom-kitarride põrge on vaheldumas süntesaatorite õhulise passaaži ja digitaalelektroonilise õõnsa ulgumisega. Õõnsuses ning tühjuses peitubki tema tugevus. Üksikud klaveriakordid toovad küll sisse vaheldust, samas ka lahjendades helipilti. "I" üldine iluviga peitub siiski liiga intensiivses digitaalses hingamises, s.t teatud programmifunktsioonide varjamatus ekspluateerimises, ennekõige elektroonilisemas osas. Oleksin eelistanud autonoomsemat kõla. Kaaneümbris on igatahes muljetavaldav.

Kuula albumit siit

7.5

Clinker Open See EP (Opera Dog Productions)

Euroopa seisab silmitsi immigratsioonitondiga. Kolmandast Maailmast, peamiselt Aafrikast, on üha enam inimesi siia tulvamas. Eurooplastel ei ole jäänud midagi muud üle kui poolte valimine - kas olla poolt või vastu. Väljendada viha või siis empaatiat uute tulnute vastu. Teisalt tuleb arvesse võtta seda, et Läänemaailma heaolu on niikuinii põhinenud kolonialistlikul-ekspansionalistlikul välispoliitikal, koos kõigi kaasnevate "hüvedega" - (endiste) asumaariikide majanduse ruineerimine, looduskeskkonna sandistamine, lokaalsete sõdade pidamine huvisfääride (ümber)jagamiseks, "võõraste" esmavajaduste allasurumine "omade" sekundaarsete või suisa põhjendamatute soovide ees - asi, millest Euroopa (ultra)parempoolsed ei armasta rääkida, jättes uutest tulijatest mulje vaat et peaaegu tulnukatest. Ka mantrana ketratud jutud inimõigustest ning demokraatia eksportimisest on üksnes instrument oma vajaduste (sekundaarsete vajaduste- soovide), oma ego rahuldamise teenistuses. Uhkem maja, võimsam auto, uus lits. Kuulake JMKE lugu Organiseeritud elu, mis puudutab seda ego-temaatikat ülimalt kainelt ning tabavalt. Inimese egoistliku alge eitamine on esimene samm tõest eemaldumisel; selle valguses vajab mõiste "humanism" ning sellega külgnevad mõisted tõsiselt revideerimist. Ühesõnaga, karmaratas on eurooplaste peale langemas - põhjuse-tagajärje kausaalne seos on endiselt vääramatult toimimas.

Peter Jordan & Co on samuti valiku langetanud - kindlalt empaatia kasuks. Õieti enamus tänapäeva Clinker`i koosseisust on samuti mitteeuropiidset päritolu. "Open See" EP on inspireeritud Jim Goldberg`i samanimelisest fotonäitusest, mille eesmärk oli peegeldada asüülitaotlejate läbielamisi ning tundmusi. Clinker kasutab lüürikas koguni fraase-tsitaate kannatajate suust. Võrreldes londonlaste varasema loominguga on suurenenud keel- ja puhkpillide ning taustavokaalide osakaal, teisalt on vähenenud süntesaatorite-elektroonika roll. Tõepoolest, 4-looline üllitis on täis minoorse alatooniga indie soul/soft rock`i, eepilist kammerpoppi, kaotamata seejuures on nurgelist indieiseloomu. Clinker on alati hiilanud suurte numbrite kirjutamisega - käesolevalt lisanduvad nimistusse One Hell to Another ning Will This Never End (Ood Song).

Kuula albumit siit

9.2

edPorth Saying vamos and thinking let's go (Inglorious Ocean)

“Kõik kaunikõlalise eksperimentaalmuusika teed viivad Rooma” - tuntud ütluse parafraseering peab antud juhul kenasti paika. Patrizio Piastra elik edPorth pakub debüütalbumil “Saying vamos and thinking let's go” imetabaseid hetki. Kuidas saaks kujutluspilti tema muusikast puust ja punasest visandada? Kui sobrada mälestustes ning manada esile Seefeel`i düstoopsest kookonist puutumata lood, siis saaks juba rääkida poolest tõest (ning natuke peale). Veelgi parema tulemuse annab võrdlus mùm`i kahe esimese albumiga, kuigi itaallane hoiab islandlastega võrreldes mitmekesisemat profiili. Näiteks nimilugu ilmestab seda - sulnite harmooniakihtidega IDM/indietronica/post-rock/glitch-ambient. Meeting at the utility pole jätkub samuti Briti legendansambli radadel - tõsi, seekord tonaalsus abstraheerub, omandades tumedamad varjundid. Seda küll ainult kõrgemates heliregistrites, kuivõrd rütmi eest hoolitsev sündibiit läheneb häbenematult new wave/new romantic-ansamblite omale. 101 protsenti elektrooniliste vahenditega tehtav post-rock-metoodikale allutatud muusika. Selles osas on siiski paar erandit. Eighteen degrees below the horizon kasutab kitarre, kõmisevat bassi ja massiivseid viiuleid, ning Kreuzberg and the sun ristab glitch-biite ning külmavärinaid esilekutsuvaid kitarrikäike-üleminekuid. Ka ingellikel vokaalhõllandustel on albumil oluline roll etendada. Ilmekalt eristub vokaali osakaal loos Kadievka. Your sand algab nu-jazz`i ning Balkani rütme ristava sissejuhatusega, et seejärel glitch-võrkudesse ning scratch-efektidesse takerduda. Varieeruvusele vaatamata tundub kõik ümberringi hanguvat. Lõpetav Long Exposure pakub avarakõlalisi orkestratsioone, mis on samuti tipphetked käesoleval albumil.

Eepiline, kussutav, meisterlik, unistuslik, ajatu. Jätkake siit ise. Kuid kuulake ka mùm`i, Seefeel`i, Echelon Effect`i, Monokle`it, orange crush`i ning Apenniini kaasvõitlejaid port-royal`i ja The Japanese Gum`i. Samuti ka Patrizio Piastra leiblikaaslasi.

Kuula albumit siit

9.6