Adam & Alma Back To The Sea (23 Seconds)

Adam & Alma? Nimede järgi võiks naljatamisi arvata, et tegu on mingi gerontopop-aktiga. Tegelikult nii see ei ole. "Adam" on Johan Graden (kes välimuselt meenutab kangesti ühte Eesti nooremapoolset muusikakriitikut) ning "Alma" on Ellen Arkbro. Päritolumaa on Rootsi ning locus`eks on Stockholm.

Mida muud saakski väita nende debüütalbumi "Back To The Sea" kohta, kui et Rootsi popmuusika oma headuses. Elektrooniline, unistuslik, harmooniatesse-meloodiatesse mässitud. Tegelikult sammuvad Adam & Alma julgemalt oma rada kui keskmine svenssonite indie pop - avalugu Things pakub kaemusliku dream pop-tõlgenduse, mis kõigub raskelt laetuse ning kerguse vahel, Smile For Me, Sun on tujuloovate bubblegum-rütmidega elektrooniline pop. Habras, naiivne ja minimalistlik - vokaalsilpidele toetuv repetiivsus, happelised sündifoonid rutiini loomas ja murdmas, Naked paljastab duo süngema pale, mis kõlab ilmselt nii nagu näiteks Serena Maneesh oma varstiilmuval teisel albumil kõlama hakkab - shoegaze-tumedus electro pop`i ja psühhedeelia tonaalsusesse mässituna. Nimilugu on suur pop suurte tähtedega - tuimale sigurros`ilikule golemile on massiivsete ja laialihajuvate klaveriakordide, väreleva naisvokaali ning electro rock-refräänidega hing sisse puhutud. Lõpetav Bon kihistab hõrgult kellamängu- ja klaveriakorde, vokaal- ja keelpillifluidumit. Tõepoolest, kahte viimast pluss avaträkki võib vaadelda kui ühte kimpu, millest siiski igaüks säilitab oma eriilmelisuse.

"Back To The Sea" on imetlusväärne album, kus kohtuvad lo-fi`lik naiivsus ja jõuline eepilisus, haavatavus ja tõsiilmelisus, lihtsad popskeemid ja eksperimentaalne helikeel. Ning demonstreerib seda, kui tähtsat rolli muusikas etendavad vaibumine ja vaikus.

Kuula albumit siit

9.3

[Artistid] Our Subatomic Earth

MODICUM OF SILENCE
Jamendo
Osaudio
Myspace
Lastfm

Natural Snow Buildings The Centauri Agent (Vulpiano)

1997. aastast tegutsenud Mehdi Ameziane`i (aka TwinSisterMoon) ja Solange Gularte`i (aka Isengrind) projekti võib arvata Prantsuse eksperimentaalmuusika koorekihti kuuluvaks. Nad on olnud produktiivsed ning ka piisavalt respekteeritud - näiteks nende kaaslasteks erinevate plaadifirmade all on muuseas olnud Devendra Banhart, Keijo, Barzin, Melmac, Half Asleep, Ryonkt, Celer, Uton, Xela, Keith Fullerton Whitman, Greg Davis, Kenji Siratori. Ei ole paha nimekiri, mis?

"The Centauri Agent" koosneb kahest osast - esimese moodustab monoliitne 41-minutiline kompositsioon Our man from Centauri. Kas kujutate ette, et mismoodi võiks La Monte Young`i ja Edgar Froese (või Klaus Schulze) ühine koostöö kõlada? Minimalistlik drone-tardumus eepilise kosmische musik`i ruumis? Siin see on. Võrdlus Tangerine Dream`i "Ricochet"`i või "Rubicon"´ga peab väga paika. Enamgi veel - lõputu digitaalne sirin lisab kosmilisele muusikale uued mõõtmed.

Ülejäänud 10 lugu ja 65 minutit muutuvad maisemaks, kaotamata seejuures midagi oma vahedusest ning ilust. Kuigi ka avaloos võis aimata (drone-) folk`i mõjusid, siis näituseks Black holes ja The storm of resurrection oma harmoonikasaundidega peegeldavad kosmost Maa kaudu, Moscow Sign sentimentaalitseb M83 võtmes, minemata seejuures banaalseks, Phantom twin on "laisa" kulgemisega psühhedeelne ambient-rock, Stuttering probe peegeldab minimalismi põhitõde - kasin, kuid efektiivselt emotiivne, Solar flares kirjeldab päikesetõusu vanamuusikalises võtmes, Emergency network farewell broadcast on läbikasvanud kihtidega imetabane segu eksperimentaalfolgist, vaevukuuldavatest häälutustest ning field recording`ist, lõpetav Memories found in a bill from a small animal vet peegeldab, kuidas intensiivne helikeel järk-järgult kaotab jõudu, kuni saabub loogiliselt (ja demonstratiivselt) vaikus. Vaikus.

Ei näe ühtegi põhjust, miks "The Centauri Agent" oma immanentses ilus ei vääriks maksimumpunkte. Kuula ja imesta. Kaheldamatult üks selle aasta reliise.

Kuula albumit siit

10.0

[Artistid] Penca Catalogue

Test Tube
sinclair-rrr
Persona Isla
Myspace
Lastfm

Ergo Phizmiz The Faust Cycle (Headphonica)

Kas kujutate ette situatsiooni, et ärkate hommikul kell 7, panete käesoleva albumi pahaaimamatult mängima - heitmata seejuures pilku Winamp-player`ile (või millele iganes) - ning lõpetate õhtul kella poole kümne paiku? Täpipealt selliseks võib osutuda situatsioon tuntud sound collage-, plunderphonics-artisti ja ümberkontekstualiseerija (Aphex Twin, Velvet Underground, Missy Elliott jt) Ergo Phizmiz`i uue üllitisega.

Kuidas tuleks seda 5-loolist (träki keskmine pikkus läheneb 3 tunnile!) kurioosumit hinnata? Esiteks on see tohutusuur helikamakas, mida valmistati ette pikad 3 aastat ning oleks autori sõnul peaaegu aju kokku jooksutanud- täis erinevaid viiteid, stiile, epohhe ning seinast-seina meeleolusid. Kui otsida läbivat elementi, siis selleks on enamasti sürreaalse sisuga jutustused, mille vahele on lükitud tolmused ning kulunud latiinorütmid, konkreethelid (nii päris- kui linnadžunglist), art-pop, kabaree, ooper, art noir, klassitsistlik muusika. Suures ulatuses omandab album õõvastava kõlaga raadiofoonilise kunsti raamid. Luupainajalik tsükliline alkeemia. Samas - kuivõrd sämplilegend on kirjutanud muusikat ka nukuooperile ning helindanud (lühi)filmide saundträkke, siis sellesuunalised püüdlused ei tekitagi üllatusmomenti. Väljuda eelmisest käitlusest uute käitlusse, luua varasema põhjal uut väärtust - EP kuulutas välja “The Faust Cycle"`i remikskonkursi, mille põhjal üllitatakse lähitulevikus uus väljalase. Lisan mõned põhjendused (kokku on neid 46), miks seda albumit tasub kuulata: keelpillinelik, kes sõidab tsiklitel ning mängib Janacek`i; Marcel Duchamp õpib räppima; kõndiv grammofon; kus mujal võiksid sa kuulda plahvatavat siga?; (tummfilmitäht) Erich von Stroheim`i on siin korduvalt kuulda; Läti laululind Margita Zalite kaverdab Peggy Lee`d, tehes tolle muusika enda omaks. Ning ärge oma iPod`i üle koormake!

Kuula albumit siit

8.5

[Artistid] Ergo Phizmiz

Ergo Phizmiz
Ergo Phizmiz
Free Music Archive
Myspace
Lastfm

Herbstlaub Sonnewende (Herbstlaub)

Ilmselt ei ole saladus, et lisaks klassikalise muusika ringkondadele - iseenesestmõistetavalt - on Arvo Pärt oluline autoriteet ning inspireeriv figuur ka (mitteakadeemiliste) elektroonikute seas.

Üheks selliseks jüngriks on Jens Vydt, Gent`is (Belgia) resideeruv filosoofiatudeng, kes bassistina kuulub post-rock-kollektiivi Heliopause rivistusse. Kuid tõepoolest, oma suurimate mõjutajatena nimetab ta Ludwig Wittgenstein`i, kes "vaikusel lasi olla vaikus/looduda vaikusena iseendas" ning Arvo Pärt, kes "aktiveeris/äratas vaikuse".

5-looline debüütalbum "Sonnewende" ("talvine/suvine pööripäev"; "päikeseseisak") koosneb valdavalt pikkadest kompositsioonidest, mille kontseptuaalkese põhineb ennastpeegeldavatel narratiividel - kitsamalt heliskeemil -, mida taasesitatakse loost loosse - vaadeldakse ühte ja sama muusikalist fragmenti erinevatest rakurssidest. Teisisõnu, hermeneutiline ring dilthey`likus tähenduses - mäletamise-mälupiltide lõputu kadu ning nauding mäletamise-mälupiltide kontiinumist.

Helides väljendub konkreetne "verstehen" lummavate ning eepiliste ambient-struktuuridena - impressiivsed trillerdused paisumiste-kokkutõmbumiste läbi, vaikelu peegelpildid, aeglaselt kivistuvad ajahetked. Staatiline keskkonnamuusika. Helikihtidesse on lisatud ka arusaamatut (venekeelset?) jutuvada - mis samas võimendab illusoorset horisonti - ning tukslevad-tilkuvad rütmid lisavad sõnulseletamatut kirkust värvigammasse. Loojuva päikese muusika. Päikesemuusika. Läbi Herbstlaub`i - sügisese lehestiku. Väga kaunis. Ning ütlematagi tore, et eesti mehe muusikast inspireeritud.

Kuula albumit siit

9.3