[Kogumik] New Weird Australia, Volume Five (NWA005)

New Weird Australia-kogumikud on suhteliselt lühikese aja jooksul jõudnud järjekorras juba viienda üllitiseni, mis ilmselt annab tunnistust sellest, et Austraalia underground-skeene elab ning pulbitseb. Tõepoolest, pulbitseb ja kihab. Kui senini olen suht triviaalseks pidanud, et New Weird-eesliide vihjab mingi maa või kontinendi eksperimentaalfolgile, siis kängurumaa puhul tuleb seda arvamust korrigeerida. Eriti konkreetse kogumiku puhul. Näiteks on siin esindatud artist Dot.AY, kes on maailma chiptune/tracker-muusika ringkondades jõudnud kultusstaatuse omandada. Või siis teise suure ja meeldiva üllatusena kohtan Gail Priest`i, ühte veenvaimat sound-art-tegelast (konkreetsel juhul siis vokaaldrone-minimalistlik elektroonika). Ka teised projektid on folkmuusikast kaugel - primitiivne noise (Justice Yeldham - keda ajakirja Wire ajakirjanik Bruce Russell on nimetanud üheks põnevaimaks artistiks, keda ta pärast Iggy Pop`i kohanud on), Caught Ship lajatab gootiliku psych-punk/shoegaze-seguga; nagu Joy Division`i saundile oleks reverb`i juurde keeratud, wall of sound`i tõdedesse pühendatud, indiepsühhedeeliat (Crab Smasher), elektroonilist primitivismi (Ripples), cut and paste-klaaspärlimängu (Kate Carr), glitch-elektroonika, digitaalmüra ja space rock/ambient avangardistlikku väljundit (Blake Freele, ///▲▲▲\\\). Tänases kontekstis kõlab moodsalt ka Mookoid`i ülesehitus. Minu isiklikud lemmikud on Peace Out!`i psühhelektrodraiviga space noir-hullus Running on Sand; selle kohta võib kasutada väljendit "moodne tantsurokk", ilma et öeldut kuidagi häbenema peaks, ning Bruning Palms`i atmosfääriline üle ääre kaikuvate kajatrummidega toetatud noise psych-rock Mockery. Kolmandaks ülilemmikuks on eelmisele sarnane, kuigi masinlikum ning rõhutatult kunstilisi piire pilbastav The Atlas Room.

Ühesõnaga - vapustav kogumik ideid ning helisid. Kui tahate saada näiteid tänapäeva avangardroki kohta, siis kindlasti kuulake seda kompilatsiooni. Aborigeenide vaimud möllavad masinatel.

Kuula albumit siit

a27 z archiwum.G (pitu pitu recordz!)

a27 järjekorras teine album “z archiwum.G” koosneb 6 loost kogupikkusega 10 minutit. Põhimulje? Kui olete kunagi katsetanud-salvestanud mõne sämpleriga, siis aimate, mis siin juhtuda võis. Sellele on salvestatud erinevaid rütme ja naturaalhelisid (kraanist valguva vee vulin, vokaalhäälitsused-oiged) pluss tuuranud sämpleid brass- ja jazzmuusikast. Seejärel lülitanud sisse masina rütmifunktsiooni ja slice-režiimi, keerates sellele suvalt kõrvale control effect-nuppe. Tulemuseks on ka suvalt tükeldatud helipilt. Sämplisõda. Vastanditest koosnevaid skaalasid on mitmeid - hõre-tihe, emotsioonitu-sugestiivne, anonüümne-paljuütlev, kramplik-voolav, psühhootiline-lõõgastav, arusaamatu-mõistetav, diletantlik-meisterlik. Kuid kindlasti olulisim on, et siin ei hakka igav. Kontseptuaalne eeldus on ju tuttav - vaimustus "vigadest" (elik valikuvabaduse temaatika) ning kaose representeerimine konkreetsete isikute peades (Filip Golarz ja tema poeg Adolf). Inimene kõnetab masinat, ja vastupidi. Sämpli- ja masinaajastu pidu ja pillerkaar. Kuigi ilmselgelt mitte tantsimiseks ette nähtud.

Kuula albumit siit

8.2

[Artistid] Nebelom

Nebelom

[Artistid] Coen Oscar Polack

Coen Oscar Polack
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] Werken Sum (Zymogen)

Plaadifirma Zymogen`i iga üllitis on sündmus omaette. Sealne albumite kvaliteedi ning ilmumissageduse suhe on ülimalt paigas. Kahju muidugi, et teine näitaja nii madal on. Näiteks eelmisel aastal ilmus Itaalia plaadifirma alt ainult 3 albumit - Nicola Ratti`lt, Oskar Hallbert`ilt ning Werken`ilt. Werken`i taha peitub Tilman Ehrhorn (TE) - kõrgeltharitud helilooja, produtsent, saksofonist ning helidisainer -, kes on kuulunud paljude jazzkollektiivide hingekirja, panustanud paljudesse jazzalbumitesse, viibinud laval koos Wayne Shorter`i, Brian Blade`i, Nils Wogram`i, Albert Mangelsdorff`iga, üllitanud sooloalbumeid kuulsate Mille Plateaux`i ning Resopal Schallware`i plaadifirmade all ning loonud helitausta raadiokuuldemängudele ning etendustele.

TE näeb harmoonilist sidet elektroonilise muusika ning jazzdistsipliinide vahel. Ta on väitnud, et helidisainil kui juhusele panustaval muusikaharul on palju ühist jazz`i ning kaasaegse klassikalise muusika improvisatsiooninivooga, kus oluline roll on meeleolul ning (eris)tunnusjoontel. Ning omakorda - moodne jazz on igasuguse komponeerimise oluline inspiratsiooniallikas.

Albumi “Sum” komponeerimisel on kasutatud Nord`i modulaarsüntesaatorit. Kuivõrd elektroonilise muusika tegemisel kasutab ta sämplereid ning süntesaatoreid, siis ta möönab, et muusika loomine-esitamine võrdluses jazzmuusikaga toimub erinevatel tasemetel ning on ka erinevate rõhuasetustega (elektroonilises muusikas on aktsent üksikute helielementide arendamisel ning nende funktsioonilisel tähendusel kompositsiooni piires).

Reaalsuses tähendab see 11-loolist põnevat reisi. Tegelikult ei ole TE ka siin ületanud oma jazzvundamenti. Mis iseenesest ei peakski olema ega olegi eesmärk omaette, kuivõrd kõik on ikkagi allutatud elektroonilisele metoodikale. Samuti kõmmutab ta Pole`ile sarnanevat hüpnootiliselt kõmisevat atmosfäärilist dub`i. Näituseks lugu Dub Traffic Pt II demonstreerib eksperimentaaldub`i tipptaset. Selle loo esimene osa ristab omavahel glitch-rütme ning dub-juuri. Album on veel täis surisevaid, siia-sinnapoole visklevaid elektroonilisi haake, staatilisi unenäoakorde-võbelevaid tertse, mikrostaatikat- ja tonaalsust, kriipivat sentimenti, jazz`ilikke klahvpilliakorde, tihedalt lõigutud-kleebitud-lõigutud-kleebitud helispektreid, helijääke-sahinaid-kahinaid, atmosfäärilisi kihistust ning kihte - tunne, justkui sajaks taamal tehnoloogilist vihma. Tõsi, see tunne on ääretult pehme, meeldiv ning heas mõttes turvaline. Meistriteos. Öeldagu vaid, et klassikalise haridusega muusikutel puudub loovus!

Kuula albumit siit

[Artistid] Yoko Absorbing

Myspace
Yoko Absorbing
Lastfm

[Artistid] Blues for spacegirl

Blues for spacegirl
Blues for spacegirl
Myspace
Lastfm

Paradigm Girders Under A Steel Sky (Noecho)

2001. aastal kokku saanud, kuid alles 2006. aastal salvestama hakanud London`i duo Paradigm (Dante Knoxx & Zakk Altair) reliisis oma esimese albumi “Textured Sound” 2008. aastal, mis aasta hiljem üllitati Noecho Records`i all. Albumil domineerisid külmad, samas emotiivsed kitarripõhised drone-hingused, abstraktne sfääride muusika, musique concrete/found sound/field recording-sulandused (vareste kraaksatused, jutuvada, linnamüra, kahinad-sahinad), taamaorkestratsioonid, helieksperimendid, avatud ruumi salvestused/elektroakustika, sound-art. Vaikus-valjenemine, põlemine-kustumine. Meistriteos (9.8). Sarnasusi helides ning metoodikas võib leida Robin Rimbaud`i/Scanner`i, Boy Swung Tunnel`i ulmeliste hetkede ning Eluder`iga (album “Drift”). Muusika, mis ei tunne (žanri) piire. Õieti küll tunneb - selleks, et neid ületada. Ekspansiivne helind. Duo lähtekohaks on “tõelisuse heli” (true sound) loomine. See tunnusmärgistab “seesugust heli, mida inimesed tahavad kuulda, et tajuda maailma meie ümber”. Tõsine muusika.

Millele osutab üllitise tiitel “Kandetalad terastaeva all”? Taevakatuse metalset kilinat võib siin küll tajuda (Homeless Frequency), aga enamuse ajast ollakse siiski väljaspool taeva alust ruumi. Või on`s see mikrokosmos, mis on ehitatud karkassidesse? Mikroorganismide elu selle sees? Avaloos Clocking In sämplitakse linnamüra sisse mehe-naise deklareerivat jutuvada, ning meeshäält hakatakse moonutama. Hea, et seesugune träkk on albumi alguses, muidu viiks see küll katuse (kergelt) minema. Diggers muudab kardinaalselt suunda - eelmise loo maine sci-fi-hullus asendatakse räpakate ning agressiivsete 8bitilise muusika rütmidega. Chipbreak. Mäletate ehk Lode Runner`it - telekamängu 90ndatest? Ka seal kaevas peategelane teda tagaajavatele kollidele auke-surmalõkse. Alates loost Depth of Field muutub kõik - ulmesõidukid võtavad kursi kosmosesse. Sisenetakse Tühja Välja, üksindus materialiseerub ning hakkab lainetama, mootorite surin valgub Lõpmatusse. Jäine hingus on kuklasse hingamas. Eepiline. Kuni looni Relic Bay, mis kõlab nagu (80ndate) Tangerine Dream. New age`ilik alasurvestatud pseudonaturalistlik atmosfäär ning seest õõnsad kilava saundiga süntekarütmid. Kuigi selles peituv kitšilik element on täiesti omal kohal, langetab veidi albumi üldmuljet füüsiliselt ebameeldiv rütmi kõrgsageduslikkus. The Soil Void teeb käände kurjaendelistesse ämbientvoogudesse. Green Moss on an Ocean Tower liigub minimalistlikel helimaastikel, mida on palistatud linnulauluga. Lõpulugu Gerald's Brew “jutustab” sellest, kuidas mingi suva jorss köögis(?) kolistab ning veega mässab ning kõrvalruumis keegi sünti profaanlikult klimberdab. Tõepoolest, Briti duo on suurepäraselt realiseerinud oma lahkkõlalisuse kontseptsiooni - helipilt on vastuokslik, süüdimatult erinevatesse suundadesse laiali, kuid mis peamine - väljapeetud ning imponeeriv. Võrdluses esimese albumiga on siin vabavormilist freakout-miljööd tunda. Egas ma muidu seda albumit lastfm`is tägides ei saanuks rekordilised 67 ühikut (mis loomulikult ei olnud eesmärk omaette).

Kuula albumit siit

9.1

[Artistid] Thuoom (Thuuooom)

Thuoom
Myspace

Oskar Hallbert 1123581321345589 (Zymogen)

“1123581321345589” on Oskar Hallbert`i, Põhja-Rootsis metsade keskel elava muusiku teine album. Uuesti reliisitud, seekord Itaalia kvaliteetelektroonika leibli Zymogen all. Tema eelmist, suurepärast üllitist “Sid Apartment” EP (2008, Rain Music) kirjeldati kui “näpupuute-kitarrimuusikat kusagil tänava keskel või ülerahvastatud maja kauges nurgas”. Sirmitsesin ka oma andmebaasi, kust selgus, et olin albumi paar kuud tagasi täginud kui “chamber music”, “slowcore” ning “folktronica”.

Uue albumi (kontseptuaalseks) aluseks on Fibonacci numbrite teooria. Lähtudes perspektiivist, et numbrikombinatoorika kaudu on võimalik kirjeldada loodust, inimkeha sümmeetriat ning palju muud. Teisisõnu, elu on numbrite kombinatsioonidega täidetud. Suur küsimus on, et kuidas oleks võimalik muusikat praktiseerida selle teooria järgi? Hallbert`i vastus on, et improvisatsioonilise lähenemise kaudu. Teisisõnu, kõik algab sealt, kus “Sid Apartment” lõppes. Tüüned meeleolud arenevad kirjeldamatuks kurbuseks. Apoteoos saabub loos 34 (not ok), muutudes puhtakujuliseks leinamuusikaks. See minoorsus, too piiritu kurbus hakkab pikapeale kuulaja ajukurdudesse tungima. Muusika on reeglina esitatud miniorkestratsioonide ning lohiseva kammermuusika numbritena. Samas ka tänapäeva (moodne!) elektronmuusika palett on siin kenasti esindatud – fragmendid müra ning sahina-kahinaga (tegelikult on see algusest lõpuni helikihte läbiv), elektroakustiline nimbus, helikollaaž, musique concrete, digitaalne helitöötlus ning spoken word/kõnekatked. Kui kümnes, st viimane lugu algab, on ees number 89. Rootslase eesmärgiks oli salvestada album 89 looga. Kindlasti nonde 27 minuti seast võib ka leida seesuguse hulga muutusi-varjundeid ning mida-kõike-veel. Kui leida sarnasusi kellegagi, siis see kontseptsioon-lähenemine meenutab mulle Curd Duca tegemisi eelmise kümnendi teisel poolel. Ilu ning valu käsikäes. Meistriklass? Kaheldamatult.

Kuula albumit siit

9.4

Oscar Coen Polack the skipping monk (recordings of nature and culture in india) (Narrominded)

Coen Oscar Polack on Hollandi muusik, kes on osaline olnud ansamblites Psychon Troopers/ Psychon ning Living Ornaments, lisaks veel mitmed koostööprojektid ning eripalgelist muusikat – indie`st ning math rock`ist keskonnahelideni – väljastava plaadifirma Narrominded üks vedureid. Sonic Youth`i fännid - ka teile on mõeldud! Kaege perrä! Hollandlase sooloasjad kuuluvad kontseptuaalse helikunsti ning field recording/phonography sfääri. “Hüpleva munga” jaoks materjali kogumise nimel veetis COP Kirde-Indias 2008. aasta lõpus kuus nädalat, talletades metsade helisid ning tänava- ja olmemüra, teisalt ka traditsionaalset laulu ja ritualistlikke fragmente. Lisaks veel raga- ning quawwali-muusika kõrvuti India bollivuudiliku popiga. Selles India piirkonnas kohtuvad üksteisega islami, hinduistlik ning budistlik traditsioon – indialikult ainuomane, mis teatavasti on tugevalt mõjutanud ka õhtumaade (pop)kultuuri. Peatume hetkeks mõnedel pealkirjadel – crows and cars; the morning forest; himalaya fm; meer ghat morning rituals; ghorkaland manifestation; generator; procession in the distance. Kuulates seda hunnitult lahendatud salvestust, tundub, et aeg on seiskunud - leiad hetke enesesse kiikamiseks. Hingestav ning puhas(tav) kogemus. Olen kindel, et Linnart Mällile ning Sven Grünbergile meeldiks ka see helind väga.

Hoolimata sellest, et käesolev album ranges mõttes on audiodokumentatsioon, s.t mittepopmuusikaline formaat, saab album veenva sugestiivsuse eest maksimumpunktid. Thought eraser-asi.

Kuula albumit siit

10.0

Greg Surges Solid State (Petcord)

Greg Surges on akadeemilise taustaga elektroonik ning kammermuusik. Omandanud äsja kiitusega Wisconsin`i ülikoolis kompositsiooni ning muusikatehnoloogia bakalaureusekraadi, on ta oma uuringute-töödega leidnud palju vastukaja akadeemiliste muusikaringkondade eestvedamisel korraldatud elektroonilise muusika sümpoosiumitel ning festivalidel. Ennast peab ta ennekõike live-elektroonika andunud esitajaks, olles muuseas ka MiLO - Milwaukee Laptop Orchestra - liige.

Albumil "Solid State" kasutab ta avatud vorme ning muutuvaid elemente. Kõik see loob eeldused erinevate kompositsioonide loomiseks, säilitades sealjuures ometi omadused, mis viitavad konkreetse(te)le algallika(te)le.

Avaloo Swarm eesmärgiks on igapäevaselt nii harilik stereopilt/lineaarse heli voog asendada kolmedimensionaalse akustilise ruumi stimulatsiooniga, kasutades selleks 12-kõlari süsteemi ( 4 kõlarit lakke riputatult).

Nimiloo intentsioon keskendub subjekti taju-mälu ja heli interaktsioonile. Mööda tsirkulaarset võrgustikku liigub muutuv meloodiajupp, mida iga esitaja püüab seejärel mällu talletada ning maha mängida. Tulemuseks on paljude üksikute ansamblite kõlapildid ehk puhtad seisundid.

Albumi lõpetavad kaks erinevat versiooni ühest ja samast loost (153 x 56). Rõhuasetus on seatud esitajate leidlikkusele ning loovusele. Need on seesugused polüfoonilised teosed, milles iga esitaja improviseerib ning interpreteerib etteseatut omal viisil. Samas nimetatud improvisatsioonide aluseks oleva kindla struktuuri kaudu - mida esitajad peavad järgima - säilib ka ühisosa mõlema versiooni vahel.

Kontseptuaalne keerukus näib konkreetsesse helikeelde valatuna hajuvat - alul domineerivad elektroakustilised seaded, ent aste-astmelt, vahevormide kaudu, jõuab järg atonaalse improvisatsioonilise muusika ning kammerlikema hetkede manu. Digitaalse elektroonika juurest jõutakse free jazzi`i instrumentaariumi juurde, vaikushetkedest sisenetakse kaootilistesse helipursetesse. Seesuguse muusika isiklikumaks muutmisele annaks palju kaasa visuaalse tahu lisamine - antud juhul ma ei mõtle suvaliste videoprojektsioonidega helide toetamist, vaid võimalust autentset loomeprotsessi pealt vaadata. Kui kellegagi suurematest nimedest võrrelda Greg Surges`i antud tööd, siis ennekõike meenuvad mulle Alvin Curran`i teosed. Põnev kuulamine igal juhul.

Kuula albumit siit

8.2