[Artists] Inverness

Inverness
Jamendo
Myspace
Lastfm

Black Tambourine black tambourine cassette (Bandcamp)

There were quite messy times about the musical situation in the Foggy Albion during the 80`s when indie music had intensely searched for its very own identity. Of course, the solid premisses were up there having been moulded via the post-punk/proto-indie blowouts, and The Smiths made its succesful enterings into top charts. To be set up into the broader meaning of a then-time occurence chain, it was appropriate time when underground music identified itself through the cassette culture movement as well. In any cases, the tape-based C86 compilation was the most influental appearance showcasing a wide and vital array of twee pop and jangle pop ensembles at the time, some of which later evolved into alternative dance/baggy form (for instance, The Soup Dragons, and Primal Scream), and some musicians (Tim Gane) abandoned/cancelled his previous band (McCarthy), replacing it with obvious purpose toward innovative pop frontiers with a new type of formations (Stereolab) to be reached off.

The aforementioned situation by the US-side was strongly reverberated by the label Slumberland, which the most golden rabbits were/are The Lilies, Hood, and Black Tambourine. The last named one was consisted of the members of Whorl, and Velocity Girl, having crossovered twee, noise pop, and shoegaze (though a bit less visible angle) elements with each other. More concretely, Black Tambourine might be imagined as a bastard of Jesus & The Mary Chain, Lush and Talulah Gosh. A great bastard, yet, having stuck in catchy, joyous, and delightful warbles.

On this compilation, 4 solid tracks/re-mixes made by Don Zientara after the mastertape of original mixes were stolen from a car are proudly represented here. The differences between original mixes and new mixes are apparently subtle in principle - doubled vocals on Can't Explain and For Ex-Lovers Only, a long feedback ending to Throw Aggi Off The Bridge, different effects & treatments (reverb, reverb, reverb) all around. The vocals are somehow buried even deeper, and the guitars sound louder. Undoubtedly a hidden pop music chapter lighted up nowadays.

Listen to it here

9.0

[Artists] Billie the Vision & the Dancers

Billie the Vision & the Dancers
Bandcamp
Myspace
Lastfm

[Artists] Skittle Alley

Club 7
Anorak Records
Series Two Records
Myspace
Lastfm

The Papertiger Sound Everything Matters (Auteur Recordings)

Dan Gelder ja Kerstin Wilson (aka Ker) on naasnud neljaloolise EP`ga. Nagu ikka, teevad nad sulnist popmuusikat, milles kõnelevad sulnid üleminekud, orgaanilised progressioonid pluss värviküllane erksus. Avalugu Atlas üllatab viiulikäiguga, instrumendiga, mida varem nende loomingus kohanud ei ole. Slowdivelikult strummivad ning õrna overdrive`iga rulluvad kitarrid on juba varasemast tuttav element. Can`t see why on link shoegaze`i ja New Order`i vahel, võttes jalad tatsuma ning viies indie-muusika kuldpäevi meenutama. Lõpulugu we`re modern recordists on atmosfääriline heiastus, kus pulbitseva hillitsetuse tagant näib kohe-kohe shoegaze-sein lahti pääsevat. Ometi seda ei juhtu, ning see ei pruugi ka halb olla. Igatahes see töötab. Kuid paradoksaalsel kombel ei jää nimilugu millegi poolest kõrva. Või tuleks ka edaspidi reliisid tiiteldada eeldatavalt nõrgima träki järgi, et kuidagigi sellele positiivset valgust heita?

Kuula albumit siit

9.0

Friends Demos (Bandcamp)

Jaapani trio teeb laupäevaõhtusse ideaalselt sobituvat popmuusikat. Valguseküllaselt strummivat-strammivat kitarrisaundi, mis on üle igasugu haipidest, mukkahvidest ning grotesksetest poppjobudest, eemal suurte ajakirjade ja webzine`ide fookusest. Aus muusika, noh. Nende ideoloogiline alge näib pärinevat 80ndate jangle pop`ist ning blonde hair indie`st, millele lisatakse natuke juurde dream pop`i (ning ehk ka shoegaze`i) esteetikat. Hoogne, samas sametiselt hägune naisvokaal ja üledraivivad psühhedeelsed klahvkaliinid teevad sellest tõelise maiuspala. Vana kooli indie-asi on igihaljas. Unustad enese ega suudagi aru saada, mitmes ring minemas on. Vist 20nes juba. Sõltuvust tekitav. Ja 4 lugu ning 9 minutit kõigest. We`ll Never Stay Together oma õhkamistes ja unistuslikes käikudes lausa käristab hinge ning lõpulugu Saturday (alles nüüd avastasin pealkirja!) on üks selle aasta träkke-käkke. Äkki peakski kogu kupatuse demokvaliteeti jätma? Näib hetkel peaaegu võimatuna, et "krohvimisega" võiks esteetilist naudingut kuidagi suurendada.

Kuula albumit siit

9.8

Loomer Coward Soul (Sinewave)

Brasiiliast Porto Alegre`st pärit nelik ringutab ja sirutab, näidates uuel albumil muskulatuuri. Nende aastatagune debüütalbum "Mind Drops" (Little Room) oli lihtsalt kena üritus, seesugune, mis tagantjärele meenub üksnes märgi mahapanemise tõigana. Kuid nüüd nad kuuluvad plaadifirma Sinewave hõlma alla ning see peegeldab ennekõike märki kvaliteedi tõusust.

Nagu bändi nimigi vihjab, on nende ristiisaks My Bloody Valentine. (Austraalias on teinegi samanimeline shoegaze-rühmitus). Kuigi "Loveless"-i 5-loolisel eriti ei märka, on seda enam "Isn`t Anything"-i mõjud esil. (Kuid igasugu tribuudist on asi siiski kaugel). Küllap tajute ka Slowdive`i, Swervedriver`i, Smashing Pumpkins`i, aga ka 94. aasta Bizarre`i jalajälgi. Vastandid on kokku kuhjatud - kriipivad ja huilgavad kitarrid, kõrvetavad feedback`i servad, massiivsed ja lainetena valguvad trummiliinid, mees- ja naisvokaali õhuline unisoon ning eraldatus. Võrreldes debüütreliisiga on grunge`likku segmenti masterdatud ning tühja, atmosfäärilist hõngu süstivat ruumi (kuuldavate) struktuuride ümber kuhjatud. Küte otsa ei saa, seda valgub juurde ja peale. Superlood on Coward ja Super Fuzz (muljetavaldav shoegaze`i ja grunge`i puhastustuli). Ilmselt juba kolmas album Sinewave`ilt minu selle aasta top 50-s (This Lonely Crowd`i ja Hangin Freud`i üllitiste kõrvale). Leegitseb, raisk!

Kuula albumit siit

9.4

[Artistid] Loomer

Sinewave
Little Room Records
Midsummer Madness
Myspace

Fuck i`m a Ghost Fuck i`m a Ghost (Futurerecordings)

Futurerecordings`i artist Fuck i`m a Ghost jätkab teistsususes võtmes kui enamus nimetet California plaadifirma artiste. Ambient, kammermuusika ning drone on kõrvale jäetud ning asemele on tulnud kunstiline rock, helikeel, milles on transi mõõde sees. Kolmiku rokkimine debüütalbumil tekitab mulje liuglemisest, pikkadel kitarriakordidel liuglemisest, kuigi väliselt võib see kõik üsna unine välja paista. Sugulastest meenub ennekõike Interpol, oma sünkjate refräänide, helisevate kitarrikäikude ning mõnuga aegamööda tõusvatele karvastele kitarririffidele. Sündisümfooniad loos Train Robber viivad Arcade Fire`ile kõrvale. Stop rokib pealiskaudses psühhoosis ning liugleb hoogsalt mäest alla. Vessel on tase, kus on ängi, kus on ruumi, kus on varjundeid, kus on äraspidisust. Ning kõige selle kaudu võib sukelduda sügavamale minevikku, nt Vini Reilly kidraesteetika ja The Chameleons`i manu. Modaalne alternatiivpop, kus põhimõtteliselt ühtedele ja samadele mustritele peegeldatakse valgust erinevate nurkade alt, väänatakse ühe ja sama rifi erinevaid külgi esile. Vahetevahel tekivad paralleelid ka math rock`iga, jäädes siiski põgusateks äraunustamishetkedeks sellel suunal. Eeskujulik rokkmuusika, kus on sirgjoonelisust ja knihvi, teravust ning unistuslikkust. See bänd veel saab tuntuks, uskuge mind.

Kuula albumit siit

9.3

[Artistid] Ella tiene dos androides

Ella tiene dos androides
Myspace
Lastfm

[Artistid] Cambridge

Radio Hand
Myspace
Lastfm

[Artistid] The Happy Few

The Happy Few
Lastfm

[Kogumik] Various Artists - Season of the Sun (Rack & Ruin)

Inglismanni Dean Birkett`i kureeritud Rack & Ruin on leibel, mis annab peavarju pöörasele lo-fi muusikale, mille nime esimene pool on kahe aasta vältel tunnusmärgitsenud alternatiivpoppi-indie`t ning teine pool eksperimentaalset, kohati suisa irriteerivat elektroonikat. Tõsi, nimetet kogumik - mis on pühendatud käesolevale suvele - ei järgi niivõrd teravalt seda eristust võrdluses mõne varasema eelkäijaga. Mõnes mõttes on see ka paratamatu, kuivõrd elektroonika on ajapikku segunenud traadimuusikaga ning ka vastupidi. (Nimetagem seda poptroonikaks). Ennekõike väljendub nimetet tendents artistide puhul nagu Western Homes, T Bear ning Hipster Youth. Vincent Lillis jätkab tavapärast peitusemängu varjude ning folgiga, Woodland Heights teeb silma hoogsa kidrapopiga, kompilatsiooni koostaja Chad Golda pakub omalt poolt elektrist särisevat elektroonikat. Kogumik pakub loomulikult ka üllatusi - Frost Faire`i - mis on siin esindatud surf pop-liuglemisega - ninamees Brad Fielder, kes eelmisel aastal sai maha meisterliku alternatiivfolgi albumiga, pakub brass rock`i ja hip-hop`i hübriidi; auger shell pakub sulnist unenäopopi ja kingapõrnitsemise segu - kuulajana tahaksin isegi volüümi juurde keerata; kogumiku pikima - 14-minutilise - träki eest hoolitseb Dave Menzo, kes segab üheks psühhedeeliat, lo-fi`d ning abrasiivset elektroonikat-efekte, hoolitsedes seekord märksõna "Ruin" eest. 11-looline kogumik on tõepoolest väärtasi, iseasi muidugi, kas see just päikeselõõsas kuulamiseks mõeldud oli; kuid mõnusalt jahedasse ning vihmaootel augustiõhtusse sobib küll suurepäraselt.

Kuula albumit siit

Flyafter Flyafter EP (23 Seconds)

Jakarta kolmiku 4-loolist EP`d kuulates ei jää üle muud kui konstateerida, et järjekordne kauniilmeline ning ajastutruudusest pakatav indiereliis on ilmavalgust näinud (püüdmata seejuures kuidagi irooniline olla). Tänapäevane indie tähendab reeglina pendeldamist akustilise ja elektroonilise helikeele vahel (rõhuasetusega viimase suunas), second-hand`ist soetatud süntekatega nurgeliste helimustrite mängimise kaudu DIY-kultuurile truuduse vandumist ning viimistletud produktsiooniga established popi vundamenti murendades. Keskmisest poploost on siinsed taiesed poolteise minuti jagu pikemad - naiivnaljakas sünteetiline helikeel avardub ning omandab "kredibiilsuse" sametiste sündiorkestreeringute/shoegaze-refräänide ning unistuslikkusest täidetud väljavenitatud vokaali toel. Ning uskuge mind, Indoneesia pealinna indieskeenest leiaksite teisigi suurepäraseid punte.

Kuula albumit siit

9.0

[Artistid] Alanna Takes A Solo

CLLCT
Myspace
Lastfm

This Lonely Crowd Entangled Chaos (Velvet Blue)

Hurraa-hurraa!, Tweedledum, Tweedledee, Humpty Dumpty, Red Queen ning Jabberwock on tagasi. Rõõmustamiseks on põhjust küllaga, kuivõrd brasiillaste debüütalbum "An Endless Moment Eveyday All the Time" (plaadifirma Sinewave) selle aasta alul jagas hämmastava energialaksu power pop`i, shoegaze/dream pop`i ja hard rock/stoner`i kokteili vahendusel, kandideerides kindlasti üheks parimaks üllitiseks AD 2010. Vahepeal läkitas viisik mulle mõned uued lood, kus oldi suunda muudetud ning mis erilist muljet ei avaldanud.

Uus reliis, uus plaadifirma, uus suunitlus, uued võtted. Viimaste all pean ennekõike silmas tõika, et Humpty Dumpty ei kasuta enam distinktselt billycorganlikku kriipivat laulumaneeri, kuivõrd otsib oma (sageli unisoonis Red Queen`iga) - olles hillitsetum, sosisklevam, unenäolisem. Tõele au andes on ka vokaalosa vähemaks jäänud. Samuti on helikeel sellele vastavalt arranžeeritud - 4 träkki ei viskle permanentselt perutavates ning peadpööritavates kaosekeeristes-kollapsites, vaid rajanevad tinklevatel, õhulistel kitarridel, tõsi, mille letargilist loomust lülitatakse regulaarselt tasa massiivsete, pruuni värvinguga mürast seestunud kidraseinte ilmumisega, mida omakorda läbistavad monumentaalsed rifid, mille peale ei jää muud tõdeda, kui et This Lonely Crowd edeneb oma tuntud headuses - küll selle vahega, et struktuurid on rohkem läbinähtavad. Kokkuvõttes panen punkte vähem kui debüüdile, kuivõrd nende hüsteeriline (mina)pilt on jätkuvalt ahvatlevam.

Kuula albumit siit

8.8

The Electric Sugar Children beko_52 (Beko DSL)

Kas varsti on oodata klassikalise jangle pop`i, twee pop`i ja baggy-rütmide tagasitulekut (praegusel tagasitulekute ajastul)? Väga hea meelega ootaks, kuivõrd teistest revival`itest on neetult villand saanud (pungi ja postpungi tagasivaated). Näiteks Bishop Morocco ja Raw Thrills juba ajavad seesugust rida. The Electric Sugar Children on üks omapärane Šoti nelik, kes tegutses lühikest aega 90ndate alul, mistõttu neist ei saa päriselt rääkida kui simulaakrumist - kui millestki, mis on ilma jäetud oma algupärast, sotsiaalsetest juurtest, eskapismiideaalidest ja materiaalsest raskusest ning mille fassaad oleks kuidagi kaunistatud virtuaalse peapöörituse taotluse kui normaliseeritud nähuga. 3 loos on soikumus vaheldumas hoogsate käikudega. Vokaal on mõnusalt veniv ja unistuslik, kohati ükskõikne, kohati osavõtlik - kusagil baggy-meeste ja lad-rokkarite pohhuismi vahepeal. Nagu happest toituva inimese ajus on tujukarussel keerlemas. Meenuvad inspiralcarpets`likud Farfisa orelid ning wordsmiths`ilikud biidikarkassid. Teisisõnu, jangle pop madchester´i konnotatiivsusega. Väärt vaheldus tänapäeva ning kindlasti ootaks neilt nüüd täispikka albumit.

Kuula albumit siit

8.6

[Kogumikud] beko_cs01 (Beko DSL)

Beko DSL on jõudnud oma esimese, 21-loolise kogumikuni, et nädalate pärast sellele järg üllitada. Enamik kogumikul esindatud artiste on pärit USA`st, olles kantud tänapäeva ängidest - traditsioonilise muusikatööstuse lagunemisprotsessist-uute suundade seadmisest ning varemetes tööturust, teisisõnu - ebamäärasest (lähi)tulevikust. Raskekahurväest on kogumikul kohal The Bilinda Butchers, Eternal Summers, Nude Beach, Tan Dollar, The Procedure Club, Jamie Long. Üllatavaim esindaja on 90ndate alul tegutsenud Briti nelik The Electric Sugar Children, kes on tõsise ambitsiooniga tagasi. Kogumik peegeldab tendentse, mis eeldatult kuuluvad 21. sajandisse (chillwave/glo-fi/stargaze, shitgaze, elektrooniline lo-fi), kuid teisalt taaselustab 80ndate post-punk`i, indie`i ning isegi 70ndate disco ja 80ndate klubi-electro traditsiooni. Beko DSL müristab jätkuvalt - kuulake, veenduge ja nautige.

Kuula albumit siit

Tree No Leaves Asorta Story (Bandcamp)

Ohio nelik TNL on tagasi - kolmandat korda ehk neljas reliis on tõsiasi. Kuulates nende uue üllitise mitmekesisust, ning suhestades seda eelnevatega, mõtlesin esmakordselt nende nime võimalikele osutustele - millele küll võiks viidata puu ilma lehtedeta (suhestudes lehise puuga)? Kas võib olla, et tähenduslikkus ja osutus rock-kehandile on mingil moel fikseerimata, või siis - mis laadi on see fikseeritus? On`s see indie, punk, proge, art-rock või post-rock? Eklektorokk? Mida kõike siit leida ei või - stranglerslikke barokilikke sündihelisid, antlerslikku psühhedeelset indie-proget, GY!BE-likku crescendo-ihalust, victorialegrandilikku hüpnootilist laulumaneeri ja beachhouse`ilikku sünkjat poppi - mis kõik muideks algas a capellaliku doo wop`iga. Olulisim on, et helikompott tervikuna hüpleb, ringleb, lööb - teisisõnu, funktsioneerib täies ulatuses. Lõpetuseks - TNL on tõepoolest tagasi - pärast eelmise albumi "Peer Pressure/Mass Euphoria" suhtelist nõrkust on saavutatud kahe esimese üllitise tase, võib-olla enamatki. Siinkirjutajal on nende pärast igatahes väga hea meel.
------------------------------------------
A quartet from Ohio is back for the fourth time. Listening to and concerning on the diversity of issues, and in conjunction with their previous ones it makes me a bit baffled. Is the new one a kind of indie, punk, progressive rock, art-rock, or post-rock? Might it be an example of eclecto-rock, though? What sort of elements we are used to find from here at all - The Stranglers-alike baroque synth themes, the lines of psychedelic prog indie, some powerful desire toward massive crescendos, gloomy and hypnotic song mannerism reminiscent of Victoria Legrand`s touch, even doo wop through a capella is represented here, with which all of this started in the very beginning actually. However, the whole one does whirl in a stylistic turmoil. Finally, TNL has returned indeed - after the previous album Peer Pressure/Mass Euphoria which showcased some comparative weaknesses on the level achieved by the first two releases, and perhaps even more. Anyway, after all I am very happy about them.

Kuula albumit siit

8.8

Spell 336 Reverse EP (BFW Recordings)

California bändi 5-loolist albumit kuulates assotsieeruvad suured muljed. Kirjeldada käesolevat kingapõrnitsemissaundina oleks tegelikult väga vähe lausuda. Tõsi, sellel on küll mainitet element olemas, kuigi jah, läbi kaunis ebaharilike rakursside. Avang Dreamworld kõlab kui baggy-lokuga 90ndate Cocteau Twins ("Four-Calendar Cafè"; "Milk & Kisses"). Remain In Time võiks vabalt kanda nime Ruins In Time - esmapilgul täiust mittepüüdlev, koguni lagunev helipilt - erinevalt nt Slowdive`i hermeetilisest inglisaundist. Strummivad akustilised kitarrid, tumevarjuline sentiment ning tugevad kahinad-sahinad meenutavad legendaarse darkwave/shoegaze-kombo Lycia tegemisi 90ndate esimesel poolel ning Vlor`i muusikat 90ndate viimastel aastatel Atlandi teisel kaldal. Sama jutt kehtib ka järgmiste - Old Souls`i ja Spun By Man`i - kohta. Lõpulugu Dreams on iseäralikem põige sellel imetabasel albumil, mis kätkeb eneses tugevat neofolk/dark folk-elementi, mis viib mõtted nimetatud stiili lipulaevale Death In June`ile. Oma ebatäiusliku, väreleva helikeele ning erinevate toonide vahel ekseldes kõlab üllitis peaaegu täiuselähedaselt.

Kuula albumit siit

9.3