[Artistid] Pet Slimmers of the Year

Lost Children
Progarchives
Myspace
Lastfm

[Kogumikud] Homemade-LoFi-Psych: HLFP #4 Sound Explosions (FMA)

34 rada ning rohkem kui 2 ja pool tundi muusikat. Nagu käesoleva kogumiku koostaja mainis, saadeti talle 217 lugu, mille seast tuli valik teha. Valiku kriteeriumiks ei olnud ainult (subjektiivne) "hea" ja "halb", vaid käesoleval sai rõhuasetus psych-rock`ile ja psühhedeeliale seatud. (Mis loomulikult on taaskord tunnetuse küsimus). Loomulikult on siingi palju seesugust materjali, mis ei mahu mainitud žanrite piiridesse (mis on samuti paratamatu, kuivõrd neile žanritele on niikuinii iseloomulik eksperimentalismi "juhatav" tahk). Siin on ragga-elemente, ulguvat ruumirokki, lo-fi`d, baggy-muusikat, fuzz`i, kriipivaid kitarridrone`i, tagurpidi käiatavate kitarride lumma ja primitroonikat. Ühtegi läbikukkunud lugu küll sellelt kogumikult ei mäleta. Seda enam, et artistid sellel kogumikul on võõrad (erandiks on üksnes Paneye ja Wonder Wheel. Erilisemad hetked? The Bavarian Druglords`i Goldsoul kõlab kui The Charlatans kuldsetel päevadel, olles oma saundi kõvasti reverb`i juurde keeranud (ning vokaalis on rohkem ianbrownilikku impressiivsust); Strangers Family Band`i Strange Transmissions kõlab kui Jim Morrison`i tagasitulek taevastelt laotustelt, olles vahepeal põiganud Hindustani poolsaarele, liites ragga-psühhedeelia The Doors`i saundi. Nolo (Fondu) demonstreerib robustse psühhedeelroki võlu ja valu. Wonder Wheel on jätkuvalt tasemel kosmilise lo-fi shoegaze-lennuga. Blancanus (All Smiles) naeratab Farfisa oreli vikerkaarte vahelt, meenutades saundilt nii Clinic´ut, Inspiral Carpets`it kui Silver Apples`it; Sky Picnic (Moons of Jupiter) väljendub väga mitmetahuliselt - siin on maailmavalulisi kitarrihorisonte, post-rock`ilikku massiivi ja eepilisust, mikrotasandi saunde ning loomulikult kriipivat ruuminoir`i. Kui mõelda energia, jõu, mitmekesisuse ning väljapeetuse peadpööritavale ning orgaanilisele kombinatsioonile, siis on see kahtlemata üks parimaid kogumikke, mida siinkirjutaja kuulnud on.

Kuula albumit siit

[Artistid] The Seventh Alchemy

Jamendo
Lastfm

The Big Sleep In Search Of Hades Ethos (23 Seconds/Jamendo)

Selle uhke ning müstilise nimega muusikaprojekti album on massiivne, eepiline ja ergas. Ning mõnes mõttes ka eriline. Samuti plaadifirmale 23 Seconds on nimetet ansambli lisamine oma rosterisse samm avardumise poole. Madridlase Abel`i alias Martin Anilom`i järg debüütalbumile "Ownland" (2008, Jamendo) ning kahele EP`le põhineb kolmel suurel vaalal - (post-)metal`il, shoegaze`il ning tantsumuusikal. Vähemusse jäävasse elementaariumisse kuuluvad gooti ja neoklassitsistlikud mõjud, dream pop, fuzz pop, space rock, ambient (rock), new age, progressiivmuusika, krautrock (bändi nimi muideks pärineb Tangerine Dream`i samanimelisest träkist albumil "Stratosfear" (1976)). Stratosfäärilisi, düstoopseid ning romantistliku alatooniga hirmule viitavaid elemente ja kombinatsioone on siin tõepoolest mitmeid. Drum and bass`i rütme võib vett "segamas" kuulda. Ei ole ju ilmas kuigi palju neid ansambleid, kes kasutavad ühel ja samal üllitisel kõrvuti doom metal`i (kitarre) ja tantsumuusika mustreid.Kuigi mõningaid sarnasusi võib tajuda seesuguste legenditega nagu Tangerine Dream, M83, Mars Volta, Smashing Pumpkins, ei ole Anilom`i muusika allutatud ühelegi (naglale) faksiimile. Sarnaselt helikeelele on üllitis temaatiliselt liigendatud, jaotudes neljaks osaks: faith takes control, prelude of global disasters, corruption, hope>wish. (Need osutused ilmselt ei vaja lahtirääkimist). Ka plaadiümbris väärib tunnustamist, meenutades veidi slept.`i omanimelist EP`d (2009, Test Tube). Siinkirjutaja lemmikträkid on Oceans of mistake ning Bagdag/System - kui esimene neist on kingapõrnitsemisest seestunud ekstravertne tantsumalakas, siis teine kaldub unistuslikkuses juba chillwave/hypnagogic pop`i poole. Ah jaa, lugudesse on sämplitud praeguse paavsti Benedictus XVI laulu (ilmselt veel tema kardinaliks oleku ajast) ning Barack Obama ja Martin Luther King`i kõnesid. Kokkuvõttes tuleb nentida võimsa reliisi olemasolu.

Kuula albumit siit

8.7

[Artistid] Aboombong

Aboombong
Aboombong
Myspace
Lastfm

Gamardah Fungus Two Hemispheres, Two Worlds (Turbinicarpus)

Varasemate või paralleelprojektidega muusikaliselt ja stilistiliselt karastunud Ukraina duo Absurd Maers-Igor Jalivetš on viimase aasta vältel üllitanud 2 majesteetlikku taiest. Esimene neist, "The Way To Build Your Future" (Nocharizma), hiilgas post-rock`i, noise rock`i ja avant-metal`i segamisega, millel oli detaile nii doom(gaze)`ist, found sound`ist, sludge`ist kui ülevast popatmosfäärikast. (Kaks viimast lugu - Drunk Astronaut ja Skeleton Key käivad artistide M83 ja God Is An Astronaut`iga suht ühte jalga). Hindeks 8.8.

Hemisfääride-albumil otsivad dnipropetrovskilased (rokkeksperimentalistidele sümptomaatiliselt) juba uusi knihve. Siin on kordusmotiividele rajatud transsiloovat psühhedeeliat ning kirikulaulu kaja. Näiteks Kurtulus on sulnis segu türgikeelsest spiritaalsest laulumanast, ümbritsevatest loodushelidest ning kitarrifluidumist. Vanadest mustritest domineerivad jätkuvalt Maers`i slide-kitarrid, mis, tõsi, seekord on märksa pastelsemad ning kaemuslikumad, mida sageli "häiritakse" massiivsete müraseinte-pursetega. Teisisõnu, drone doom/doomgaze-karkasside (müra) ja sisemusse kapselduvate motiivide (vaikus) vaheldumine viitabki erinevate maailmade ja sfääride tekkeloole ja olemasolule. Reiting võinuks kõrgemgi olla, kui ei oleks olnud toda artikuleerimatut lõputräkki Black Ode To White Cherub ning tasapisi struktuuride ülesehitusse sugenevat väsimustunnet. Sugulushingedest soovitan ennekõike kuulata Our Subatomic Earth`i (teljel post-rock´i ja eksperimentaalmetal`i vaheldumine ning segunemine).

Kuula albumit siit

8.5

[Artistid] Gamardah Fungus

Nocharizma
Turbinicarpus
Myspace
Lastfm

A.K.A Gelbart Banjo Tapes (Birdsong)

Esiteks, üllitise pealkirjast ei tasu end väga eksitada lasta. Bandžoplõnnimine ei ole valdav, palju enam on siin elektrikitarriga mürgeldamist. Käesoleval hetkel kuuluvad Adi Gelbart`i (A.K.A The Lonesomes) arsenali viiulid (ilmselt juutide rahvuspill), gongid, trummid, tolmused klahvpillid ning heliefektid. Mis siinkirjutajale selle kõige juures enim meeldib, ongi uljas hoogsus, kuid teisalt ka läbimõeldud lähenemine, jäädes kokkuvõttes tasakaalustatud eksperimentalismi piiridesse- ühtides loomupäraselt meeleolulisusega. Paralleele võib tõmmata ameerika primitivistide kiretu kitarrikäsitlusega, kuid Gelbart`i jaoks ei ole emotsionaalne hillitsetus kidrasoikumise kaudu eesmärk omaette, vaid kui vahend, millelt õhku tõusta, millele vastandus - lopsakad motiivid, meloodiad ja harmooniad - rajada. Seesuguselt lähenemiselt meenutab ta oma kaasaegseid nagu Molloy And His Bike, Phil Reavis, Barbagallo ning gillicuddy. Vaikelu käändub ootamatult surfmuusika numbriteks, olles kord muretu, kord altkulmu põrnitsev. Kaheksa lühikese loo seast väärivad erilist rõhutamist I`ve seen Him rising (eepiliselt draiviv refrään), Fried haters (libisev sünkjas surfikäik) ning Interstellar (kõrvust haarav psühhedeelne kokteil exotic pop´ist ja surfgruuvist). Võimalik, et mainitud lugudes on poppotentsiaali pelgalt rohkem. Ei jää muud üle kui taaskord kõrged punktid anda.

Kuula albumit siit

9.1

Darger "BigFast" Soundtrack (Futurerecordings)

Futurerecordings on demonstreerinud end seesuguse label`ina, mille artistid on võimelised unistuste läve kildudeks purustama. Ning Darger on kindlasti üks seesuguseid hävitusmasinaid. Unistused on teatavasti kogemuspõhised, sageli pelgalt sotsiaalsete ning eksistentsialistlike pingeseisundite likvideerimise suunitlustest kantud. Kuid Cody Kirkendall ja Matthew Bahnsen lähevad palju kaugemale - see on unistustejärgne muusika universumis, kus puudub koht kõiksugu kujutelmadele ja ideedele. Teod aktualiseeruvad ilma eelneva(te) projektsiooni(de)ta. Platonlik ideede masin on tuhaks põlenud-põletatud ning tihti vastuoludesse mattuv inimkeel helivõnke ilmselget üleolekut tummalt tunnistamas. Käesolev 3-looline ning 32-minutiline taies olevat väidetavasti fiktsioon maailmalõpust, eepiliselt sosisklev saundträkk läbi musta huumori prisma helklemas. Erinevalt paljudest artistidest, kelle muusika käändub sarnaselt lähtekohalt pessimismi, düstoopsesse ämbientmorjendusse, pakub Ohio duo sõnulseletamatut arhetüüpi, sedasorti eepilisust, mis võiks vabalt kehtida ka pärast kümneid apokalüpsiseid. Mingi uus kord-korratus, mis on sundimatu, vaba, soe ning eelkõige mõjus ning (ennast) kehtestav. Tolm kosmoses, pelk vibratsioon, mis liigub, ringleb ning kootub - kootub millekski, mida võimaldab jumalik alge. Ning plaadiümbris on paljutähenduslikult avatud- Lihavõttesaare (kui maailma lõppu jääva) kuju meenutava assotsiatsiooni, artefaktide ebamääraste kontuuride ning sünkja, samas vastupandamatult kutsuva kõiksuse kaudu. Kas lõputu kosmosereis on algamas, võimaldamaks uuestiloomisprotsessi pealt näha?

Kuula albumit siit

10.0

aboombong amnemonic (Bandcamp)

Raske öelda, kuidas peaks aboombong`i uut ning järjekorras kolmandat albumit klassifitseerima? See on post/post/post/post/post. Post kõigi nende stiilide suhtes, millega J.C Thorne võtab nõuks suhestuda. Muusika, millest kostuvad läbi tuttavad stiilielemendid, kuid mis tuttavlikkusest hoolimata kõlab kui ulme. J.C Thorne on Seattle`i resident, kes viimase kolme kümnendi jooksul on mänginud kümnetes-kümnetes bändides ning kelle muusikalises ja maailmavaatelises küpsuses ei ole mõtet kahelda. Ometi ei teata temast suurt midagi. (Analoogiaid võib tõmmata lähiaastatel underground-pinnale tõusnud suurepärase Rootsi space rock/krautrock-pundi Joxfield ProjeX`iga, mida kureerivad kaks 60ndates meest). Avalugu Cheshiahud Loop kõlab nagu udusse mattunud ning luupima ununenud Holy Fuck. Järjes From Cracked and Bloodied Fingers udutihedus süveneb ning shoegaze`i ja space rock`i karkassid süttivad põlema ning hakkavad sulama. 10 minutit ning veel takka 15 sekundit puhast ekstaasi. Cromsby Grovernor Worthington's Jujujaiponmolam-is kasutab C.J Thorpe väga laia pilliparki - kõikvõimalikke (etno)trumme ja kelli. Tulemuseks on hüpnootilisel kitarrikäigul/loop`il tiksuv space/krautrock. 18-minutit, mida võiks vabalt pidada 21. sajandi Hallelujah-ks (CAN "Tago Mago") või siis Krautrock-iks (Faust "IV"). Eepiline alkeemia. See kõlab nagu Imagine-i või Yesterday impressiivsus eksperimentaalroki keelde valatuna. Kui umbes 40 aastat tagasi tuli krautrock Saksa Föderatiivses Vabariigis esile, ning hiljem seletati seda II MS, inimsusvastaste kuritegude, häbistava kaotuse ja unustamispüüdega, siis nüüd võiks ironiseerivalt küsida, et kas jänkidele hakkavad Bush`i poolt säetud ja Obama poolt jätkatava sõjapoliitika kurnavad tagajärjed ajukurdude vahele jõudma? Jiang Qing, Zhang Chunqiao, Yao Wenyuan, & Wang Hongwen in Dahomey omandab koletuslikud mõõtmed taguvate-lõhkuvate trummide ning kriipivate kitarridega, samas säilitades oma majesteetliku fassaadi. Ängi ja viha võiks sellel rajal lausa noaga lõigata. Albumit jääb lõpetama lainetav/paisuv/kontraheeruv ambient drone-metallpuru (Noon), misjärel võib tõdeda, et lõppenud üllitis oli kõikjal hõljuv harmooniline monstrum. The eclipse of the sun.

Kuula albumit siit

10.0

[Artistid] Spirit Fangs

Spirit Fangs
Myspace
Lastfm

Fourteen Twentysix Lighttown Closure (Mine, All Mine!/Wise Owl/Bandcamp)

Eindhoven`ist pärit ning Chris van der Linden`i juhitud Fourteen Twentysix on pompöösne koloss, mille suurust esmapilgul-kuulamistel on raske hoomata. 2 aasta eest ilmunud debüütreliis "Songs To Forget" EP on saanud "Lighttown Closure"-i näol igati väärilise järje. 9 (reeglina) pikka lugu - millest õhkub melanhooliat, süngust ning äraspidist uhkustunnet - nostalgitsevad möödunud sündmuste ja aegade meenutamisega ning keskenduvad heitlustele nii isiklikul tasandil kui sellesinatse maailmaga laiemalt. Elektri- ja akustilise kitarri liinide mitmekesisus (kus sulnist voolavust murendavad vahetevahel kriipivad keelpillid ning abrasiivne elektroonika) ning tšellopartiid-orkestratsioonid põimuvad elektrooniliste tämbrite ja rütmidega, moodustades ühtse ja üleva terviku. Juhuslikud loodushelid siin-seal ning linnast väljapoole jäävas vanas küünis salvestatud (live-) trummid täidavad oma eesmärki, lisades tervikule vitaalset orgaanilisust. Van der Linden`i introspektsioon ning sametine tämber meenutavad kahtlemata enim Mark Hollis`t ja David Sylvian´i. Kõrgest ning väga ühtlasest tasemest hoolimata tõstaksin esile lõpuloo Lashes peadpööritavat eepilist kaost rulluvate-hulluvate kitarride vahendusel. Ning lisaks kõigele soovitan ka kuulata remiksalbumit "APRX/ETA", millel elektroonikud tõlgitsevad Fourteen Twentysix`i radasid.

Kuula albumit siit

9.3

[Artistid] Molly Shannon, Molly Shannon

Fir Traders Union
Mediafire
Lastfm

[Artistid] Sunlight Ascending

Futurerecordings/Bandcamp
Stereo Killer
Myspace
Lastfm

[Artistid] The Owl Archimedes

Wise Owl Records
Myspace
Lastfm

[Artistid] Jordan Reyne

Jordan Reyne
Myspace
Lastfm

[Artistid] Cssc

Wise Owl
Bandcamp
Myspace
Lastfm

This Lonely Crowd Entangled Chaos (Velvet Blue)

Hurraa-hurraa!, Tweedledum, Tweedledee, Humpty Dumpty, Red Queen ning Jabberwock on tagasi. Rõõmustamiseks on põhjust küllaga, kuivõrd brasiillaste debüütalbum "An Endless Moment Eveyday All the Time" (plaadifirma Sinewave) selle aasta alul jagas hämmastava energialaksu power pop`i, shoegaze/dream pop`i ja hard rock/stoner`i kokteili vahendusel, kandideerides kindlasti üheks parimaks üllitiseks AD 2010. Vahepeal läkitas viisik mulle mõned uued lood, kus oldi suunda muudetud ning mis erilist muljet ei avaldanud.

Uus reliis, uus plaadifirma, uus suunitlus, uued võtted. Viimaste all pean ennekõike silmas tõika, et Humpty Dumpty ei kasuta enam distinktselt billycorganlikku kriipivat laulumaneeri, kuivõrd otsib oma (sageli unisoonis Red Queen`iga) - olles hillitsetum, sosisklevam, unenäolisem. Tõele au andes on ka vokaalosa vähemaks jäänud. Samuti on helikeel sellele vastavalt arranžeeritud - 4 träkki ei viskle permanentselt perutavates ning peadpööritavates kaosekeeristes-kollapsites, vaid rajanevad tinklevatel, õhulistel kitarridel, tõsi, mille letargilist loomust lülitatakse regulaarselt tasa massiivsete, pruuni värvinguga mürast seestunud kidraseinte ilmumisega, mida omakorda läbistavad monumentaalsed rifid, mille peale ei jää muud tõdeda, kui et This Lonely Crowd edeneb oma tuntud headuses - küll selle vahega, et struktuurid on rohkem läbinähtavad. Kokkuvõttes panen punkte vähem kui debüüdile, kuivõrd nende hüsteeriline (mina)pilt on jätkuvalt ahvatlevam.

Kuula albumit siit

8.8

Chad Foltz From March to September (MODICUM OF SILENCE/Jamendo)

Ohio osariigi väikelinnast pärit 23-aastase Chad Foltz`i unistuseks on elada tavalise inimesena, olla hea abikaasa ja isa ning teha indie filme ja muusikat, omamata rahamuresid ning soovides, et teda mäletataks ka pärast surma. Selle aasta alul ilmunud 6-looline EP "From March to September" pidi olema nurgakiviks debüütalbumile "The Heart Of It All", mida siiamaani ei ole veel üllitatud... .

Chad R. Foltz and A.M RADIO koosseisu kuuluvad lisaks Dan Pontius, Kevin McCraney ja Nic Ross. Kaks viimast on eksperimentaalmuusikud ning plaadifirma MODICUM OF SILENCE eestvedajad. Mis iganes, Nic Ross`i aka gotikplage`i ja Our Subatomic Earth`i käemustreid on siin küllaldaselt. Parim näide on I-75 - massiivse sööstuga plahvatus rebestab vaikusesfääri olematuks. Post-rock`i ja post-metal`i crescendo on muljetavaldav. Teisalt ka Strangers on a Train oma neurootilises hüplevuses pluss metalsed kahinad-mürinad, gruuvid ja heliefektid teistes lugudes reedavad Ross`i. Üleüldse - crossover-traageldused on Ross`ile ainuomaselt välja tahvatud. Lisaks võib sarnasusi tajuda ka Bright Eyes`i, Bob Dylan`i, Super Furry Animals`i ning Talking Heads`iga. Nimetatud elemendid pluss Foltz`i varieeruv vokaal - vaiksetest värelevatest arendustest falseti ja karjumiseni välja - annavad reliisile usutavuse, veenvuse ning (enese)kindluse. Teoreetiliselt küll folk, kuid reaalsuses kompromissitu, eepiline, massiivne, kohati hüsteeriline ja hüsteeriliselt ilus muusika.

Kuula albumit siit

9.1

[Artistid] Knitted Abyss

Myspace
Lastfm