[Kogumik] New Weird Australia, Volume Five (NWA005)

New Weird Australia-kogumikud on suhteliselt lühikese aja jooksul jõudnud järjekorras juba viienda üllitiseni, mis ilmselt annab tunnistust sellest, et Austraalia underground-skeene elab ning pulbitseb. Tõepoolest, pulbitseb ja kihab. Kui senini olen suht triviaalseks pidanud, et New Weird-eesliide vihjab mingi maa või kontinendi eksperimentaalfolgile, siis kängurumaa puhul tuleb seda arvamust korrigeerida. Eriti konkreetse kogumiku puhul. Näiteks on siin esindatud artist Dot.AY, kes on maailma chiptune/tracker-muusika ringkondades jõudnud kultusstaatuse omandada. Või siis teise suure ja meeldiva üllatusena kohtan Gail Priest`i, ühte veenvaimat sound-art-tegelast (konkreetsel juhul siis vokaaldrone-minimalistlik elektroonika). Ka teised projektid on folkmuusikast kaugel - primitiivne noise (Justice Yeldham - keda ajakirja Wire ajakirjanik Bruce Russell on nimetanud üheks põnevaimaks artistiks, keda ta pärast Iggy Pop`i kohanud on), Caught Ship lajatab gootiliku psych-punk/shoegaze-seguga; nagu Joy Division`i saundile oleks reverb`i juurde keeratud, wall of sound`i tõdedesse pühendatud, indiepsühhedeeliat (Crab Smasher), elektroonilist primitivismi (Ripples), cut and paste-klaaspärlimängu (Kate Carr), glitch-elektroonika, digitaalmüra ja space rock/ambient avangardistlikku väljundit (Blake Freele, ///▲▲▲\\\). Tänases kontekstis kõlab moodsalt ka Mookoid`i ülesehitus. Minu isiklikud lemmikud on Peace Out!`i psühhelektrodraiviga space noir-hullus Running on Sand; selle kohta võib kasutada väljendit "moodne tantsurokk", ilma et öeldut kuidagi häbenema peaks, ning Bruning Palms`i atmosfääriline üle ääre kaikuvate kajatrummidega toetatud noise psych-rock Mockery. Kolmandaks ülilemmikuks on eelmisele sarnane, kuigi masinlikum ning rõhutatult kunstilisi piire pilbastav The Atlas Room.

Ühesõnaga - vapustav kogumik ideid ning helisid. Kui tahate saada näiteid tänapäeva avangardroki kohta, siis kindlasti kuulake seda kompilatsiooni. Aborigeenide vaimud möllavad masinatel.

Kuula albumit siit

[Artisitid] Lean Horse Marathon

Lean Horse Marathon
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] Mu. Arecibo Psycodelic Classics 17: Abortos Musicales (Headphonica)

Veel enne kui asuda järama uue aasta (alguse) kurioosumit - Ergo Phizmiz`i kolossaalset, üle 14 tunni pikkust albumit “The Faust Cycle” - , põikan innovatiivmuusika leibli Headphonica ühe teise väljapaistva üllitise juurde.

Kuigi puertoriikolasest trummari Nomar Díaz`i (ND) aka Mu. teos “Arecibo Psycodelic Classics 17: Abortos Musicales“ on kõigest 35 minutit pikk (14 lugu), on see informatiivselt mahukas. Amüsantne fakt on, et enamus selle eelmise aasta albumi helidest on salvestatud mobiiltelefoni osadest kokkuklopsitud mikrofoni ning fooliumpallikesega.

Teadmata täpselt, kuidas eelpoolmainitud protseduur välja näha võis, keskendun konkreetsetele helidele. ND trummeldab, andes vahetevahel ka vaikusele voli. See ei ole ainult free jazz - see on avangard. Ta - pluss mõned abilised - sämplib trummide kohale pärishelisid - indiaani šamaani(itk)laulu ning piaanohelisid; lisaks on siin veel elektroakustilist metallimüdinat, thrill and bass`i/vabavormilist freakout`i ning sünteetilisi saunde. Ning vahetevahel võtavad võimust etnotrummide põhjad. Teisalt on siin ka pesuehtsat hardcore rock`i (Demi Moore) - seda küll psühhedeelse kaldega. Tõepoolest, albumi pealkirja esimene ots näikse viitavat psühhedeeliale ning teine pool katkestatud-katkenud muusikapaladele. Esimese poolega võib nõustuda, teise osaga mitte. Tegelikult ju ei katkestata muusikat - lood on vaatamata detailirohkusele selgepiiriliselt liigendatud, kuigi samas võivad teineteisest täiesti erineda -, vaid ehitatakse laastava röövkäigu tagajärgedele - väljarebitud sämplite vundamendile. Minu lemmiklugu on Loubriel´s Psycodelic Odyssey, mis põhineb sünteetiliste helide abrassiivsel massiivil, soleerival bassisekventsil, kergel trummeldamisel ning süntekapassaažidel.

Kokkuvõtvalt võib väita, et “Arecibo Psycodelic Classics 17: Abortos Musicales”`i kõige peamiseks omaduseks on sellega kaasnev vabaduse tunnetus - albumi lõppedes on selge, et helid olid pelgalt vahendid selle saavutamiseks.

Kuula albumit siit

Волшебная Одноклеточная Музыка/Magical Unicellular Music

Magical Unicellular Music
Clinical Archives/Archive.org
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] Velvet Davenport Happy Ending (Velvet Davenport)

Pöördume tagasi aastasse 2009. Mul on hea meel, et Neon Indian`i “Psychic Chasms” EP pälvis suurt tähelepanu. Headus ning tähelepanu said adekvaatselt seatud proportsiooni. Teisalt, headus ning tähelepanu reeglina ei saavutagi tasakaalustatud suhet. Sageli on nii, et kui kuuled mõnd teist vapustavat artisti, mõtled, et mis kuradi pärast üks saavutab edu ning teine mitte. Aasta 2009 ning teiste all mõtlen Tan Dollar`i,Dizzy Jaguars!`i, Sore Eros`i ning Eureka Brown`i albumeid. Ning loomulikult Velvet Davenport`i albumit “Happy Ending”.

VD tõmbab lahti 60ndate folk-underground`i ning psühhedeelse muusika kaardi, võimendades nonde stiilide/liikumiste marginaalseid tahke. The Incredible String Quartet ning rollingute “Their Stanic Majestic Request”. Minneapolis`e kuuik tulistab julgelt, häbenemata ning stiilselt. See on paras ime, kuidas üks nullindate bänd oskab produtseerida niivõrd kauge- ja kauniminevikulist kõla. Selle eest tulebki enamus punkte ära anda. Ka piltidel näevad need tegelased välja nagu tänapäeva äraeksinud hipid. Tõepoolest, kaasajas püsib see punt marginaalsete tahkude suurendamise kaudu. Näituseks You Are The Fool, mis läbi filtrite võimendatuna kõlab nagu kõhurääkija manifestatsioon, Thanks Robbie`i veider fragmenteeritus või siis Outside Man`i sissejuhatav tehno/big-beat-rütmistik. 20 lugu 34 minuti sees ei ole ka kõige ordinaarsem albumikontseptsioon. Hoolimata minevikku jõllitamisest kõlab see album (retro)futuristlikult ka 17. jaanuaril 2010.

Kuula albumit siit

Волшебная Одноклеточная Музыка Kampuchea, my Kampuchea (Clinical Archives)

Волшебная Одноклеточная Музыка (B.O.M) ehk Magical Unicellular Music on üks väga iseäralik kooslus. Täpsemalt on see ühe teeneka kunstirühmituse-Солнцецветы-muusikaline väljund. Kuigi esmapilgul oleks tegu justkui ühe ansambliga, koosneb rühmitus tegelikult erinevatest koosseisudest - B.O.M 1; B.O.M 2; B.O.M 3; B.O.M 4; B.O.M 5 jne. Liigituse aluseks on erinevad kontseptuaalsed lähtekohad ning koosseisud. Formatsioonid paiknevad erinevates linnades üle ilma - Moskva, Minsk ning Bangkok. Nende tasemest annab tunnistust tõik, et B.O.M on salvestanud oma The Peel Session`i - legendaarse raadiomehe mälestuseks tema stuudios - ning olnud Damo Suzuki taustabändiks.

“Kampuchea, my Kampuchea” on Волшебная Одноклеточная Музыка kolmas album sel aastal ning salvestatud Minskis B.O.M 3 kehastuses. Tihke, kokkusurutud saund pöörleb ja väänleb 3608 sekundi-hetke vältel. Industriaalkõlaline krautrokkmasin hakib täispööretel - repetiivne psühhedeelia, motoorsed rütmiliinid, astraalsed sündijurakad uusi ja uusi ruumikihte maha murdmas. Lisaks paljudele on ka B.O.M`i looming tõestanud Faust`i eneseiroonilise loo Krautrock muutumist krautrock`i sünonüümhelindiks. Vaadates konkreetset rühmitust, on rõhuasetus numbril 3 – kitarr on tonaalinstrument, trummid on rütmiinstrument ning raadiovastuvõtja produtseerib mürahelisid. Tõsi, nad näivad selle kontseptsiooni vastu veidi patustavat - nagu eelpool mainitud, on lugudes ka süntesaatorite efekte. Üle ääre voolav psühhedeelia raudset alusstruktuuri värvimas. Trainspotter`ite muusika. Kuulamise meeleolu võrdub sellega, kui seisad raudtee ääres ning ootad pika tsisternrongi möödumist. Jõllitad vagunite numbreid ning keskendud rongirataste (korrapärasele) rütmile (mida muud seal ikka teha!). Ka 70ndate Saksa ansamblite puhul ei saanud motoorsed kontseptsioonid juhuslikud olla - põhjus peitub ilmselt palju sügavamal, nimelt saksa keele etümoloogias. Trummid kui instrument tähistatakse seal sõnaga “schlagzeug” (schlag(en) – lööma; zeug- rong). Ühesõnaga, seesugune järgnevate löökide jada nagu rongi-vagunite rattad laovad üksteise järel järjest uusi, kuigi analoogseid kihte. Raske on seda teistes keeltes mõista, kuna sõnal “trumm(id)” on väga neutraalne, et mitte öelda mittemidagiütlev tähendus juures. Sugulushingi tänapäeval - ennekõike plaadifirmakaaslased Joxfield ProjeX Rootsist, Kospel Zeithorn ja Ester Poland Soomest ning Acid Mothers Temple Jaapanist. Kui loobute Волшебная Одноклеточная Музыка varasemate albumite kuulamisest, siis kaotate palju. Isegi rohkem kui käesolevast (suurepärasest) üllitisest loobudes. Üks ideaal(pop)kontseptsioone - agressiivsed, unustusse vajutavad psühhedeelsed gruuvid mööda ajumaastikku üles-alla tiirlemas. Aitäh Волшебная Одноклеточная Музыка, aitäh Faust.

Kuula albumit siit

9.2

[Artistid] Joxfield ProjeX

Joxfield ProjeX
Joxfield ProjeX
Clinical Archives
Myspace

[Artistid] GALLARA

Albumid:
GALLARA-03 (Jamendo, 2008)












Psycotic Strumentàl (Jamendo, 2009)












Videod:


GALLARA Myspace

Lean Horse Marathon Up on Bomber Mountain (Rack& Ruin)

Selle aasta alul reliisis ameeriklane Jeff Koplowitz aka Lean Horse Marathon oma debüütalbumi “LP1EP”. Album, mille heliseinad olid reeglina ragisevatest-kärisevatest helimassiividest täidetud. Sellesse fuzz-raginasse sulandusid juubeldavad meloodiad, mis muutis kogu kupatuse eriliseks. Sinna vahele mahtusid ka vaiksemad ning sisemuses tuhnivad numbrid.

Uus album “Up on Bomber Mountain” (UOBM) koosneb 13 loost, tõsi, mille otsa on ka lükitud toorekõlaline 5 loost koosnev “Sometimes” EP, mis on salvestatud ühe suvehommiku 2 tunnise sessiooni käigus. Album on salvestatud ning komponeeritud noore ühendriiklase magamis- ning elutoas 9 kuu ning paljude sessioonide vältel. Jeff möönis, et ta oli pikka aega kahtleval seisukohal, et kas stilistiliselt niivõrd liigendatud albumit üleüldse üllitada või mitte. Lõpuks pidi album kõlama kui reis läbi erinevate helisfääride ning jõudma viimaks alguslugude saundi tagasi. Just nagu täistiksunud tsükkel. Dear, Under Underground, One of Them, Lessons for Learners, Stormy Weather olid (esimesed) lood, millelt JK albumit edasi arendas. Esimesele albumile nii iseloomulik fuzz-saund tuleb sisse alles kolmandas loos (Lessons for Learners). UOBM algab hillitsetud saundide ning komponeeritud, sageli loopidest rajatud struktuuridega, mis tasapisi arenevad ning laienevad. Albumi ümbrisel on kujutatud värvilist tekki (või hoopis maastikku?) ning selle taamal helilainete interferentsi. Tõepoolest, album on stilistiliselt kirju – dream pop, erinevate intensiivsusastmetega fuzz pop, shoegaze, valge digitaalmüra, robustne lo-fi, akustiline (kidra)pop, post-punk, psühhedeelia. Rack and Ruin Records`i boss Dean Birkett arvas, et see on üks ere näide tänapäevasest kingapõrnitsemismuusikast, mis on põimitud sooja ning hämuse helitekstuuriga. Tõepoolest, pärle tuleb kui konveierilt. Today on Bomber Mountain, Lessons for Learners, Drowning Sun, Stormy Weather, Under Underground, I Can`t See You. Tänapäevastest artistidest on Lean Horse Marathon`il enim sarnasusi Deerhunter`i ning Wavves`iga. Ning oma leiblikaaslasega Andy`s Airport Of Love. Esimesega unistusliku ning dünaamilise sentimendi ning stilistilise kontrastsuse poolest, teisega lo-fi mentaliteedi ning stilistilise kontrastsuse/saundi lihtsakoelisuse ning abstraheeritud kõlavärvide kontrastsuse kaudu. Hoolimata palju-palju väiksemast kuulsusest ei jää baltimorelane kunstiliselt tasemelt ning ambitsioonikuselt kuulsatele kaasmaalastele kuidagi alla. Kurat küll, mida need jänkid (vabandust, tegelikult on ta põhjaosariiklane!) söövad? Äkki see ongi hamburgeriindie? Jeff, keep on moving! Excellent work! Uus album “Winter” EP ilmub järgmise aasta jaanuaris.

Kuula albumit siit

9.4

The Cousins Tapes Sounds (Jamendo)

The Cousins on Nantes`ist Prantsusmaalt pärit bänd, kes laulab inglise keeles ning oma eeskujudena mainib reeglina inglisekeelseid bände. Biitlid, Blur, Queen, Portishead, Nirvana, Sex Pistols, Mercury Rev, Radiohead, Beach Boys, The Brian Jonestown Massacre jpt. Bändi kõik kolm albumit – “Tapes Sounds” (2006), “Who`s The Preacher” (2007) ning “Third D.I.Y” (2008) on üllitatud sel aastal Jamendo all.

The Cousins`i laulude puhul torkab kõrva kaks põhiliini – ühelt poolt suriseva saundiga kitarripop, damonalbarnlikud vokaalpartiid, tämbrid ning la-la-la-lutamine, ludisevad sündisaundid, vahetevahel vahele ka raske mürtsumisega electro-indie`t tuletavad meelde britpopi kuldaegu ning nullindatel edetabeleid vallutanud tantusroki haipi (The Music, Franz Ferdinand). Neid tendentse esindavad albumid “Who`s The Preacher” ning “Third D.I.Y”. Tõepoolest, tuleb nentida, et kvartetti on abistanud tasemel nupukeerajad. Ka bändi laivide nimekiri on suhteliselt pikk.

Album “Tapes Sounds” esindab seevastu teistsugust tendentsi. Jah, plaadiümbris on nõme – ei saa üldse aru, mida peaks kellegi teksastatud alakeha sümboliseerima?! Et on kinky või?! Album alustab mõtliku indieballadiga (A Room). Ning müsteerium leiab jätku – järgmine lugu kannab küll nime Andy, aga on täpipealt sama träkk, mis esimenegi! Loo pikkus on ka sama! On`s see eksitus või segaduse tekitamise taotlus? Shakehead liigub uutele mängumaadele, omandades punakaspruune psühhedeelseid varjundeid, midagi seesugust, missugust esindab mõni USA lõunaosariikide psühhedeeliabänd. Näituseks The Brian Jonestown Massacre (ansambel, mida ma pean omasugustest parimaks). Ka järgmine lugu SOS In The Mist liigub Anton Newcombe`i talendisära kiilus. Monotoonselt korduv laulurida /“what`s your message?/just the SOS/. Suurepärane minimalistlik transsrokk. Tegelikult on see eelsoojendus albumi parimale loole. Toniosong`i monotoonset ning minimalistlikku lookarkassi uuristatakse tärisevate kitarriefektide ning valjult ja psühhedeelselt lõikava harmoonikaga. Ja see, kuidas see lõpuks välja kukub, on tase! Albumi lõpetab subpsühhedeelne alt-country (You Can`t Explain Demo).

On neetult kahju, et bänd jõudis nii kiiresti hüljata sellesuunalised kunstilised taotlused ning valida uued tuuled.

Kuula albumit siit

9.0

Juanitos Best Of (Jamendo)

Tegelikult see “Best Of” ei ole päris Best Of, kuna kätkeb muusikat konkreetselt kolmelt albumilt: “Sou&Roots Vol.1”; “Sou& Roots Vol.2” ning “Crazy Vibrations”. Võimalik, et juhtfiguur Juan Naveira aka Mr Juan (lisaks Juanitos`ele on tal ka 2 kõrvalprojekti: Miss Emma – lollipop-akt ning Limbo deluxe – latin-ska-akt) loeb nimetatud kolme ka Juanitos`e (tuntud ka kui Los Juanitos) parimateks. Ma ei tea. Eklektilisemat muusikat kui seda 90ndate alul alustanud bändil on raske leida. Segades omavahel kokku väga erinevaid žanreid - põhirõhuga ladina rütmidel - on Juan Naveira suutnud oma loomingu värske ning jõulisena hoida. Muideks, laulab nii prantsuse, hispaania kui ka inglise keeles. Avalugu Sai-k-delic Party on hoogne segu psühhedeeliast ning tropicàlia pop`ist. Glitter Bomb kõlab nagu Mark E Smith oleks taas rockabilly lainel. Laulumaneer on väga sarnane – kõik need vokaalfinessid ning arrogantsed leftfield-popstaari häälikulõpud-hääldused on omal kohal. Ainult pasunate olemasolu tõmbab selles loos veidi piiri The Fall`i ning Juanitos`e vahele. Aga seegi on suht kunstlik piiritõmbamine. Üleüldse – psühhedeelsed klahvpillid ning brassorkestratsioonid loovad albumil muretu õhkkonna. Pluss törts huumorit. Albumi überträkid on veel Do The Cobra – mida pasunad! Võiks vabalt mõnd Robert Rodriguez`i filmi helindada. Hola Hola Bossa Nova ei ole tegelikult päris-bossa – hullult psühhedeelse draiviga lugu, mille refrääni tekib ülemheli. Supernatural on tänapäevane urban soulfunk – teate küll, emssii-element ning puha. Nagu arvata võite, on see ennekõike Naveira modernne urban. Ainult tema on seesugust asja niimoodi võimeline looma. Albumi parim lugu on lõpetav Stereophonic Motor Club. Libiseva bassisaundi, surfkidra ning elektriorelitega keerab Naveira end üle võlli. Ning mitu korda järjest. Surf rock parimal kujul. Nagu eelpool vihjasin, ei too käesolev album kõiki Juanitos`e jõujooni välja – kindlasti soovitan kuulata ka Juanitos`e albumit “Exotica” (2000), mis anti Jamendo poolt 2007. aastal uuesti välja. Igale eksootikapopihuvilisele ning melomaanile kohustuslik kuulamine.

Kuula albumit siit

8.8