[Vana ning oluline] The Papertiger Sound Tiny Robot Love (The Papertiger Sound)

2006. aasta suvel pani Dan Gelder aluse The Papertiger Sound`ile, mis oli mõeldud lingina tema noorukiea lemmikute - My Bloody Valentine`i, Slowdive`i ja New Order`i juurde. 2006. aastal liitus temaga Kerstin Wilson aka ker, kes oma sooloprojektis etendab hoopis teistsugust, eksperimentaalfolgi tunnusjoontega muusikat.

4 aasta jooksul on välja antud posu kauamängivaid ja EP`sid, mis on üksteisega sarnased. Siinkirjutaja lemmikuks on kujunenud eelmisest aastast pärit "Tiny Robot Love", mille 5 lugu illustreerivad kõrgkvaliteedilist elektroonilise indie puudet. Samas oleks kindlasti vale rääkida kanadalaste muusikast kui indietronica`st - võrdluses keskeurooplaste sarnase muusikaga on selles märksa rohkem lopsakust ja sära - meloodiaid-harmooniaid, sügavust ning klassikalist popmuusikakirjutamisoskust. Selles on küll võrdlemisi palju elektroonilist sentimenti ja hoogu, kuid glitch-rütmide dominantsus on kõrvale jäetud. Kas peakski üldse nendega võrdlema - see on ennekõike kaunikõlalise retro kaasus, kus harmooniline tänapäeva inimene vaatab tagasi heldimusega minevikku - nagu Neil Halstead-Rachel Goswell ühinenuks taaskord unelevat universumit kujundama. Mind hämmastab enim tõik, kui erinevatesse muusikalistesse rollidesse suudab Kerstin Wilson kehastuda.

Kuula albumit siit

[Artistid] The Papertiger Sound

The Papertiger Sound
Myspace
Lastfm

[Artistid] Volumina

Peppermill
Peppermill
Myspace
Lastfm

Anton Rotschild The Year of the Kitten (Vulpiano)

Tuntud pankurisuguvõsa nime kandev, kuigi väidetavalt nendega sugulust mitteomav Inglise muusik reliisis möödunud aastal Dainty Records`i vahendusel silmapaistva "The Diffident"`i, kus miksis omavahel kokku folki, elektroonikat, indie dance`i ja kammerlikku poppi, milles võis märgata sarnasust nii Scott Walker`i, varase Pulp`i kui ka Patrick Wolf`i ja The Arcade Fire`iga. Meisterlik singer-songwriterlus, milles oli hoogu ja unenäolisust, pingestatust ja vabalendu.

"The Year of the Kitten" EP on vahetanud plaadifirmat ning ka helikeelt - õieti küll selle põhisuunitlust. Nimelt folgilik-folktrooniline element on asendunud indie pop`i sentimendiga ning ka kõlab märksa elektroonilisemalt. Ava- ja ühtlasi nimilugu on nakkavate käikudega päikesepop, Eurostentialism ja The Completist otsivad tuge electro-indie`st a la Hot Chip. A Town Beside the Sea ja Mouser pöörduvad sissepoole, kuigi saavutamata seda mõjusust, mis oli eelmisel üllitisel. Kaunite püüdluste ning hetkedega 22 minutit sellele vaatamata.

Kuula albumit siit

8.5

[Artistid] Penca Catalogue

Test Tube
sinclair-rrr
Persona Isla
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] Victory VIII International Travel Scenarios (Holiday)

Victory VIII 10-looline ning (kõigest 16-minutiline) "International Travel Scenarios" on üks ütlemata kaunis teos. Ühe ilmekaima leibli Holiday Records`i üks silmapaistvamaid üllitisi avab imetabase nurgakese muusikauniversumis. Arvestades nimetet plaadifirma ning artisti(de) tihedat sidet ning kokkukuuluvust, ei ole võimalik konkreetse projekti - mis kaudsete tõendite järgi on ühemehebänd - kohta lähemalt infot hankida. Helipilt balansseerib magamistoa lo-fi`liku synth pop`i, twee pop`i, baroque pop`i ning americana vahel. Pluss orkestrimuusika-ja bebop-sämplid aegade hämarusest. Tõepoolest, arvestades artisti sämplikesksust, võib käesolevat käsitleda kui kokkukleebitud popalbumit. Teisalt, see kindlasti ei ole ka mashup-eksperiment, v.a Kids Got Rhythm. Näiteks, sama õrn ja kerge lennult kui on seda helikeel, on ka lüüriline pool - nartsissistlik kurtuaasse armastuse liin - kohati tungiv, kohati häbeliku või veiderdava mõõtmega -, kuid alati hajuv ning uues kohas esile kerkiv. Pluss natuke diletantlikkust, kergelt haavatavust, mis kokkuvõttes muudab "ITS"`i veelgi orgaanilisemaks. Mõjusid on kuulda erinevaist paigust ning erinevailt artistidelt - The Housemartins, Beirut, The Magnetic Fields, The Russian Futurists, Final Fantasy, Mercury Rev. Näituseks lõpulugu You Know How Much pärineks justkui viimatinimetatu albumilt "Moon Is Rising".

Kuula albumit siit

[Artistid] Tigertronic

Tigertronic
Myspace

[Singel] Bishop Morocco Last Year's Disco Guitars (Hand Drawn Dracula)

Eile varahommikul tabas mind meeldiv üllatus - Kanada leibli Hand Drawn Dracula üks asjapulkadest Marissa Janes oli mulle läkitanud teate ja lingi Bishop Morocco debüütsingli kohta. Teatavasti on HDD olnud vahtralehemaa ilmakuulsa indiestaari Brian Borcherdt`i (Holy Fuck; By Divine Right; Junior Blue) singer-songwriter-vaos sooloalbumite üllitaja.

Bishop Morocco on üks iseäralik Kanada kooslus, mis koosneb kahest teatud ringkondades üsna tuntud meestest. Jake Fairley alias Fairmont on viimased 7 aastat veetnud Berliinis, ilmestanud selle club dance-skeenet õrnalt industrial-mekilise bouncy- techno`ga (reliisinud singleid tuntud firmade nagu Kompost, Sender ning Traum all). James Sayce on rokkinud Toronto skeenel ansamblite the Deadly Snakes (oreli- ja brass-psühhedeeliast juhitud garage-indie/rock) ja Tangiers (ohtrate süntesaatorisaundidega palistatud jangle/indie pop) koosseisus.

Mida alustuseks lausuda torontolaste muusika kohta? Vaatamata singli tantsulisele tiitlile on Fairley vahetanud sekventserid-mikseripuldi naturaalpillide vastu, seevastu Sayce jätkab endiselt tuttavlikus elemendis. Tulemus on imeilus - õhulise süntesaatoriuduga kaunistatud tempokas jangle pop parimal kujul. Ühelt poolt oma lihtsuselt ja helisevalt helipildilt ning teisalt harmooniliselt kõrgpilotaažilt meenutab see Briti 80ndate teise poole-90ndate alguse c86-liikumisest alguse saanud indiebände (The Bodines, McCarthy, The Brilliant Corners, Close Lobster jpt; ka meenutab Last Year's Disco Guitars Maailma Parimat Ansamblit - muuseas, ühest visuaalsest rakursist ülesvõetuna meenutab Fairley noort Morrissey`d ). Siinkirjutajale meeldib seesugune, kohati naiivsenagi tunduda võiv (retro)saund jätkuvalt enam kui näituseks see, mida Broken Social Scene või Arcade Fire jt kaasaegsed teevad.

Teine träkk kannab pealkirja Last Year's Disco Guitars (Graham Walsh of Holy Fuck remix). Teisisõnu, Holy Fuck`i mehe remiks singliloost. Kuigi siin on mainitud staaransambli avangardistlikku lähenemist selgelt tunda, on hüljatud selle massiivselt kolistavad rütmid. Vokaal on slice effect-džotile heidetud ning bubblegum-rütmidega toestatud. Loo lõpupoole kulgedes atmosfäärilised kihtidest esilekeerduvad helklevad helid meenutavad kangesti Henn Rebase & Jaak Jürisson`i Veskimeest (sic!). Väga kummastav ning meeldiv ühtaegu.

Tegelikult enne selle singli kuulamist oli mu tuju kehvade killast, kuivõrd Habs oli Buffalo Sabres`i vastu just suutnud oma kaheväravalise edu maha mängida ning seejärel bullitite järel kaotanud. Tõepoolest, kui Kanada klubid vahetevahel kaotavad, siis Kanada muusika võidab alati. Bishop Morocco debüütalbum ilmub 1. juunil. Senikuuldu põhjal tasub hellitada üksnes parimaid ootusi.

Kuula singlit siit

[Laivsessioon] Wild Honey

Eelmise aasta üks vaieldamatuid muusikalisi tipphetki oli Guillermo Farrè elik Wild Honey eepiline album "Epic Handshakes and a Bear Hug". Siinkirjutaja jaoks parim twee-akt pärast legendaarset Briti pioneeri Field Mice`i. Nädalpäevad tagasi salvestas madridlane oma 5-liikmelise saatebändiga laivsessiooni kohalikus Radio 3`s. 25 minuti jooksul on kuulda-näha igihaljaid laule, ilusaid inimesi, rokkivat esitust ning twee pop-ansambli kohta ebatavalist pilliparki (lisaks ordinaarsetele pillidele ka theremin`i, meloodikat, ukulele`t, bandžot, kellamängu ja ühte veidrat kummituslikku heli tegevat poognat). Kõik see kokkuvõttes sünergiseerub üheks võimsaks meeleliseks ning esteetiliseks kogemuseks.

Vaata seda siit

[Artistid] NunParty

Holiday Records
Myspace

Bark Bark Disco You mum says hello (Bark Bark Disco)

Järjekordne twee pop-akt on maailma muusikamaastikku kaunistamas. Morris Woodcock ning keegi Charlotte nimetavad oma muusikat magamistoapopiks, kuivõrd kuu aja tagune debüütalbum "You mum says hello" on tervenisti seal salvestatud. Duo otsesed eeskujud on muljetavaldavad - Jonathan Richman`i juhitud psühhedeelset avant-punk`i viljelenud bänd The Modern Lovers (veel enne kui Briti saartel kolistama kukuti) ning lo-fi`likku indie punk`i ning twee pop/jangle pop`i ristanud The Vaselines. Selle ansambli muusika kõlabki kui nimetatud bändide b-pooled, mis loomulikult ei ole laitus - pigem vastupidi. Kõik need meloodiad-harmoonialiinid on justkui varjud eeskujude meistriteostest. Tõepoolest, tegu on retrot aktualiseeriva kooslusega. Teisalt - lisaks füüsilisele olemasolule hoiab bändi tänapäevas magamistoapopi primitiivne elektrooniline saund - ennekõike läbi odavate süntesaatorite nurgeliste biitide. 35 minuti sees on elemente, mida avastada, on lugusid, millega kõrva nuumata: Song for the Lovers; Place in my heart; Berlin; Heaven come true.

Kuula albumit siit

8.4

[Artistid] Bark Bark Disco

Bark Bark Disco
Myspace
Lastfm

[Artistid] The Wind Whistes

The Wind Whistles
The Wind Whistles
Myspace
Lastfm

Memoryhouse The Years EP (Arcade Sound)

Jätkan zeitgeist-muusikaga. Helidega, mis hetkel on kuum sõna maailma blogosfääris. Meinstriimajakirjandus ei suuda või ei taha sellele reageerida, puudutades seda ainult näpuotsaga (Neon Indians). Neile on palju olulisemad näiteks R.E.M`i või Neil Young´i kontsertsalvestised kusagilt 25-30 aasta tagusest ajast, millede väljaandmise mõttekus jääb pehmelt öeldes arusaamatuks. Inertsist? Õigupoolest küll teenib see ainult ühte eesmärki.

Chillwave, hypnagogic pop, glo-fi, stargaze, futurecore pop. Heal muusikal on palju nimetusi. Tutvustasin 2-3 nädalat tagasi Malmö punti Death And Vanilla, millele väga lähedale kõlab Ontario provintsist pärit Memoryhouse. Evan Abeele ja Denise Nouvion võtsid bändile nime Saksa modernklassiku/elektrooniku Max Richter`i albumi järgi. Tema auks. Muusikaga tegelemise põhjus oli väga praktiline - elada üle Kanada talvede halvav mõju. Elu praktiseerimine võib vahetevahel omandada imetabase lennukuse nagu tõestab seda neljalooline “The Years” EP, ning on meeldiv, et muusika suudab jätkuvalt üllatada - assotsiatsioonid on sarnased noile kordadele, kui esmakordselt kuulasin Slowdive`i ning Cocteau Twins`i. Tõepoolest, need nimed ei ole juhuslikud. Memoryhouse`i muusikas on Šoti trio eeterlikkust ja alateadvuslikke lüliteid ning Halstead`i & Co kitarriindie ning ämbiendi sulamit. Seetõttu ka kanadalaste muusika tundub osaliselt tuttavlik. Võib koguni nostalgiat tekitada, kuigi esmapilgul ei peaks. See ei ole retro - selle muusikaline vektor on tulevikku sihitud. Alusbaas on laiali lammutatud ning teisiti konstrueeritud. Mitte ka väga teisiti. Kas saakski? Süntees eeldab paratamatult minevikuga suhestumist. Tegelikult alustasid sarnase esteetikaga Atlas Sound ning Azeda Booth paar aastat tagasi. Uue laine pundid liitsid sinna DIY-elemendi juurde.

Süntesaatorid komiteerivad kitarre (mitte vastupidi) - justkui Asobi Seksu`lt või Moscow Olympics`ilt oleks traadipillid ära tuuratud; lo-fi`lik (süntesaatori)biit - rütm määrab veel kohati tempot, kuivõrd harmooniate ning meloodiate vali intensiivsus juba täidab seda eesmärki; ingellik piirideta vokaal. Kevadel on neilt uus EP tulemas, mis selle albumi valguses on äärmiselt oodatud. Kas on võimalik veel kõrgemale tõusta? Seniks soovitan palavalt kuulata lisaks (saatusekaaslasi) The Bilinda Butchers`it, Wonder Wheel`i, Sore Eros`t, Million Young`i, Dizzy Jaguars!`i. Ning samuti ärge unustage eelpoolmainitud Death and Vanilla suurepärast albumit.

Kuula albumit siit

9.6

[Vana ning oluline] Joiejoiejoie 2006 EP (Poni Republic)

Brüsselis resideeruva Clément Marion`i aka Joiejoiejoie paari aasta tagune “Green!” EP jättis mittemidagiütleva mulje. Neljast laulust ei õhkunud ei jõudu ega karismat. Viga võis olla ka siinkirjutajas, kuivõrd ma ei suutnud sellele albumile kuidagi ümber lülituda. Kohanemishäireid tekitas prantslase 2007. aastal Venetsueela plaadifirma Poni Republic (indietronica, electro(nic) pop, indie pop) all reliisitud “2006” EP. Üllitisel olevad seitse lugu hiilgavad nakkavate harmooniate ja käikude, ladusa ülesehituse ning subtiilse kihistusega. Lihtsad rütmid, helisev vokaal ning nauditavad päikesepaistelised kitarriakordid loovad meeleolu. Helikihtide vaevumärgatav paisumine on sugereeriv ning inspireeriv. Joiejoiejoie videodest paistab vastu tänapäevale nii omane inditrooniline kolmainsus - muusik, kitarr, ning rüperaal. Ühesõnaga, tema simuleeritud ansambel. Virtuaalpop. Stilistiliselt viipavad laptop-folk/folktronica/tweetronica/indietronica, dream pop, art-pop, twee pop/indie pop, organic electronica. Euroopas, eriti selle keskosas (kust see ka alguse on saanud) on seesugune muusika väga levinud ning juba dekadentliku varjundi omandanud - Wixel, Bidibop, cantaloup, Anois, Julian Winter, My First Trumpet, this mess is mine, The Notwist, Tarwater, turnus, Oslo Deadtrash Project, Teamforest, Electric President, Styrofoam. Meeldiv tujumuusika, mis tekitab juba praegusel hetkel nostalgiat. Albumit lõpetav Valentine Riz meenutab mulle koguni Dallas`t - holgerlooduslikud õhkamised. Ka väärib loos esiletõstmist hõrk mandoliinisentiment. Teate ju küll, need The Smiths`iga (Please, Please, Please, Let Me Get What I Want) seonduvad unustamatud assotsiatsioonid.

Kuula albumit siit

[Artistid] Julian Winter

Julian Winter
Myspace
Lastfm

[Artistid] joiejoiejoie

joiejoiejoie
Myspace
Lastfm

[Artistid] entertainment for the braindead

entertainment for the braindead
aaahh records
Aerotone
Myspace
Lastfm

[Artistid] The Family Simpson

The Family Simpson
WM Recordings
Myspace
Lastfm

[Artistid] Fanny+Alexander

Fanny+Alexander
Aregueifa
Myspace