[Artistid] Proswell

Proswell
Proswell
Proswell/Bandcamp
Proswell+Wwcarpen
Eerik Inpuj
Merck Records
Kracfive
One
Monotonik
Lastfm

AruTai THE TSPDF EAR (LOW HIGH WHO?)

Siinkirjutajale on meeldinud sedasorti anonüümsus, mille kaudu Aasia artistid kompavad lääneilma inimest. Isegi kui teame konkreetseid nimesid pseudonüümide taga, ei ütle need midagi ega tekita vähimalgi määral assotsiatsioone. Või vastupidi - kas me teame näiteks tõusva päikese maa tuntud inditrooniku Cornelius`e pärisnime? Või veel tuntuma rühmituse Mono liikmete nimesid? Kas me mäletame superfilmide "Ring" ja "Tume vesi" autoreid? Tähtsusetu näib see olevat, eks ju? Võimalik, et just selle kunstliku puhvri tekitamise - nimede tähtsuse minimeerimise läbi - kaudu suudamegi kaugete maade kultuurid endale isuäratava(ma)ks teha. Ning loodetavasti kunagi suudame ka ise oma kultuuri siseselt nimekultusest üle saada.

Sama kehtib ka Kuniaki Sato alias AruTai kohta. Üllitise THE TSPDF EAR kaheksa lugu lausuvad palju enamat - nurgeline IDM, kus on palju abstraktseid sopistusi, lääne kultuuriruumi jääva inimese loogikale ootamatuid, samas äärmiselt tervitatavaid ja irriteerivaid lahendusi. Motoorsete putukate sirinad, masinlikud (pseudo)orkestratsioonid, sünge bassikõmin, kõiksugu kriipivad helid, atmosfääriliste - suisa ebamaiselt ilusate - helikarkasside hõljumine tuvastamatutes keskkondades. Saundträki muusika. Põnevad katsetused vokaal- ja klaveriakordide vahendusel, siin-seal esiletõusvad naturaalhelid (trepimademete naksumine, eelpoolmainitud putukate sirinad, palju õhku). Naturaalsuse ja industriaalsuse kohtumine, hetkeks vastandumine ning seejärel ühtesulandumine. See ei ole pelgalt helide pöörane rullumine, vaid helide pööramine rullumine narratiivsuse saatel. Kuid ärge küsige, milles see täpsemalt seisneb. See on pigem intuitiivne faktor.

Kuula albumit siit

9.0

Vate 1a10 (SOCSUB/Jamendo)

Mehhiklane Andrés Ortiz Massó alias Vate on veteranmuusik, kes alustas loomeprotsessiga juba 80ndate lõpuaastatel, kuigi aktiivne reliisimisprotsess on aset leidnud viimase 11-12 aasta jooksul, üllitades selle aja vältel umbes sama palju albumeid. (Külastage mehhiklase kodulehekülge või Jamendo`t). Käesolev ongi valikkogumik selle perioodi (parimast) loomingust plaadifirma ja underground-keskkonna SOCSUB`i tegelaste poolt arvatuna.

10-looline kogumikalbum sisaldab ohtralt viiteid kõiksugu elektroonilistele žanritele ja huviväljadele - siin on big beat`i, downtempo`t, drum and bass`i, electro`t, psytrance`ilikku kosmosemuusikat ja rütmipodinat, dub`ist determineeritud helikeelt (dub house, dub electro), obskuurset eksperimentalismi, hüpnootilist elektroonilist poppi ning fusiooni-stiiliristandeid. Massò`l on kogemus, know-how, ning tõepoolest, hoolimata mitmekesisest pildist moodustavad träkid kokkuvõttes orgaanilise terviku. Ning kui jutt käib elektroonikast, siis ei saa üle ega ümber Kraftwerk`ist. Legendaarsele Düsseldorf`i nelikule makstakse vahetut tribuuti kahes loos - Aeronaùtica I ja Proceso De Ensamblado De La Mujer Azul (mainitud kõlavad kraftwerkilikumalt kui pioneerbänd ise).

Kuula albumit siit

8.8

[Artistid] 8bit Betty

8bit Betty
Hippocamp
Hippocamp/Archive.org
Lastfm

[Artistid] Open Work Stocking

Enough Records
Fluttery Records
Myspace
Lastfm

John E. Flash Der Usurpatorkomplex (Autark)

John E. Flash`i debüütalbumi kirjeldamiseks ei ole palju sõnu-ridu tarvis. 9-looline demonstreerib valdavalt sulnilt looklevat elektroonilist helikeelt, kus sädelevad IDM-rütmid sulanduvad ning vahelduvad monotoonsema click`n`cut-esteetika ning vaevu tumedaid varje heitvate süntesaatoritega, ning korra ka ripsutades tiiba dub`i (Vol de nuit) ning field recording/sound collage`iga (Flora & Fauna). "Võimuärastaja kompleksi" -i tugevaimateks träkkideks on eelpoolnimetatule lisaks ka sädelev One Five Six.

Kokkuvõttes tuleb nentida, et "Der Usurpatorkomplex" peegeldab (Kesk-Euroopale nii iseloomulikku) dekadentlikku ja turvalist elektroonilist õukonnamuusikat, mis teisalt - ning sama(de)l põhjus(t)el - omab ka kindlat kvaliteeti. Huvipakkuv üllitis kindlasti neile, kes peavad lugu elektroonilistest Mozart`itest.

Kuula albumit siit

7.4

[Kogumik] Various Artists - Season of the Sun (Rack & Ruin)

Inglismanni Dean Birkett`i kureeritud Rack & Ruin on leibel, mis annab peavarju pöörasele lo-fi muusikale, mille nime esimene pool on kahe aasta vältel tunnusmärgitsenud alternatiivpoppi-indie`t ning teine pool eksperimentaalset, kohati suisa irriteerivat elektroonikat. Tõsi, nimetet kogumik - mis on pühendatud käesolevale suvele - ei järgi niivõrd teravalt seda eristust võrdluses mõne varasema eelkäijaga. Mõnes mõttes on see ka paratamatu, kuivõrd elektroonika on ajapikku segunenud traadimuusikaga ning ka vastupidi. (Nimetagem seda poptroonikaks). Ennekõike väljendub nimetet tendents artistide puhul nagu Western Homes, T Bear ning Hipster Youth. Vincent Lillis jätkab tavapärast peitusemängu varjude ning folgiga, Woodland Heights teeb silma hoogsa kidrapopiga, kompilatsiooni koostaja Chad Golda pakub omalt poolt elektrist särisevat elektroonikat. Kogumik pakub loomulikult ka üllatusi - Frost Faire`i - mis on siin esindatud surf pop-liuglemisega - ninamees Brad Fielder, kes eelmisel aastal sai maha meisterliku alternatiivfolgi albumiga, pakub brass rock`i ja hip-hop`i hübriidi; auger shell pakub sulnist unenäopopi ja kingapõrnitsemise segu - kuulajana tahaksin isegi volüümi juurde keerata; kogumiku pikima - 14-minutilise - träki eest hoolitseb Dave Menzo, kes segab üheks psühhedeeliat, lo-fi`d ning abrasiivset elektroonikat-efekte, hoolitsedes seekord märksõna "Ruin" eest. 11-looline kogumik on tõepoolest väärtasi, iseasi muidugi, kas see just päikeselõõsas kuulamiseks mõeldud oli; kuid mõnusalt jahedasse ning vihmaootel augustiõhtusse sobib küll suurepäraselt.

Kuula albumit siit

Jilk Fractured Fulfillment (Bit-Phalanx)

Bristol`i projekti kolmas EP on reliisitud London`i plaadifirma Bit-Phalanx`i all, mis muuseas on tihedalt seotud legendaarse indie label`iga One Little Indian. 6 träkki - mis keskenduvad une- ja teadvusetuseseisunditele - on igati väärt seesuguste seoste kaunistamiseks. Helikontseptsioon, kus kitarrid on sämpliteks lammutatud ning elektroonilistele manipulatsioonidele allutatud, provotseerides kuulajat vastandelementidega silmitsiseismise ning seejärel rahustades orgaaniliseks tervikuks vaibumise kaudu - nurgelised glitch-troonika mustrid ning mürarohkuse genereerimine sulandub sulnite orkestratsioonide ning elektroonikaga, kuhu on meisterlikult põimitud elemente nii musique concrete´ist kui nüüdismuusikast. Artist, kelle lähisugulasteks on nii mùm kui Four Tet, kuigi hetkel teeb Jilk mõlemale kindlalt silmad ette. Enesekindel- ja teadlik oopus.

Kuula albumit siit

9.6

[Artistid] Old Bear

Old Bear
Rec72
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] Logical Disorder Hypnotism and Gnosis (Xynthetic)

2009. aastal ilmunud 5-looline EP on näide ehedast death disco`st. "Death" osutab millelegi teisele - käesolevas kontekstis valju- ja tumekõlalisuse, ebastatsionaarsuse ja kompromissituse ning uuesti defineerimise kombineeritud mudelile. Katalaani Javier Barrero teos sisaldab ühelt poolt tantsumuusika iseloomujooni, kuid mille karakteristikud teisalt on suunatud tavaettekujutuste vastu käivaks. Teisisõnu kontseptsioon, mis eeldatavalt tantsitava muusikana jääb siiski tinglikuks, disorienteerivat märki sisaldavaks ning seetõttu spekulatiivselt mittetantsitavaks füüsilises mõttes. Üheks võimalikuks mudeliks on Kevin Shields`i (või The Seefeel) ja Autechre`i (või The Orb) kombineerimine - kujutage ette situatsiooni, kus kingapõrnitsemismuusika suurmeister saaks opereerida üksnes intellektuaaltechno elementidega - tõsi küll, ilma strukturaalsete piiranguteta. Tulemuseks oleks raskelt kukkuvate, kokkupuutepunkti otsivate, sügavustest kõmisevate ja kildudeks purunevate rütmidega koloss, millele vastukaaluks kõrgema heliregistri moodustaks eepiline (atmo)sfäärika (kuigi ka barcelonalase unistuslikkus näikse industriaalsetest ulmadest seestunud olevat). Kokkuvõtvalt kuuleme kontseptsiooni, kus dünaamilised helikihid kasvavad loomuldasa üksteisest läbi, kerkides muljetavaldavaks löögirusikaks. Seniseid ettekujutusi murendav meistriteos.

Kuula albumit siit

[Artistid] The Owl Archimedes

Wise Owl Records
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] John Lunney Amplitude Modulated (John Lunney)

Iiri lingvisti John Lunney- kes on tegelenud elektronmuusikaga ligi 10 aastat - 4 aasta tagune EP on inspireeritud raadio(lainete) kontseptsioonist ja amplituudi moduleerimise tehnika(te)st. Teisisõnu, 3 träkki paljastavad metoodilis-ideoloogilise lähenemise muusikale. Tõepoolest, kuigi raadiolaineid ei ole siia kaasatud, on elektrooniliste komponentide tsentrist "väljavajumised" üks peamisi karakteristikuid. Ennekõike avalugu Long Wave Memories, mis kihid kõiguvad teineteise suhtes horisontaalse yo-yo`na, moodustades abstraktse rütmistiku, mis justkui pärineks Kraftwerk`i (häbematult alahinnatud) albumilt "Radio-Activity" (1975). Ülejäänud kahes träkis eralduvad teineteisest rütm ja harmooniad - primitivistlikud, kohati kiiskavad - et mitte öelda lihtlabased sündisaundid (ennekõike Short Wave Thought) - allutatakse algoritmidele, mis ettenägelikult tõstavad nende kvaliteeti. Sageli mitu paralleelset rütmiliini - mida eristab teineteisest intensiivsus ( masinlikult puurivad electro-sämplid) - moodustavad ekstaatilise unisooni. Tasakaalustatud, innovaatiline ja tujuloov. Intellektuaaltehno selle parimas tähenduses.

Kuula albumit siit

[Artistid] Raskolnikov`s Dream

Raskolnikov`s Dream
Musikality net
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] Lackluster Proof Of Concept (Yuki Yaki)

Möödunud, 2009. aasta oli Soome elektroonikule Esa Juhani Ruoho`le üks viljakamaid (7 üllitist). Yuki Yaki alt tulnud 5-looline EP näitab kõrglendu. Tänapäevane klassikaline elektroonika, mille peamised eeskujud pärinevad süntesaatoritega vormitud tantsu- ja elektroonilise muusika algusaegadest - 70ndate teisest poolest-80ndate algusest. Otseseid viiteid Kraftwerk`ile on küllaga. Lackluster`i helipilti süüvides torkab kõrva mehe armastus sündisämplite vastu, mis annab tema helile kokkuvõttes meeldiva pehmuse ja soojuse. Psühhedeelne ning atmosfääriline elektroonika lainetab, valgub ja ähmastub. Teiseks mõjufaktoriks - võttes arvesse träkkide kohatist tumepoolsust ning kramplikke kokkutõmbumisi - võiks ilmselt arvata legendaarsete rahvuskaaslaste Pan Sonic´u masinliku šamanismi ning teisalt Autechre`i intellektuaaltechno. Sarnasusi on ka varase Isan`iga - mis ei ole ka ime, kuivõrd mõlemate artistide eeskujud pärinevad samast ajast -, kuid erinevalt Briti duo laisast helipildist suudab Soome legend hoida kuulajat oma mõjusfääris, pakkudes algusest lõpuni konsistentsi, vaheldust ja koherentsi.

Kuula albumit siit

Mahi Bukimi The Eclipse Of Planets Beauty (Silent Flow)

Ei saa me läbi ilma lätlasteta...miks peakski, kui neil on pakkuda piisavalt häid asju, sh muusikat. Üheks näiteks on teenekas artist Mahi Bukimi, kes on loonud muusikat art-filmide, performantsite ja maalinäituse tarvis, osalenud workshop`idel ja modernteatri festivalil ning tegelenud kultuurilabori loomise ja arendamisega. Ning loomulikult reliisinud soolo-või koostööalbumeid seesuguste tuntud label`ite nagu Electrosound, Resting Bell ja Silent Flow alt. Ka on ta tuntud kui üks pool tuntud Läti sound-art/experimental ambient-projektist Astrowind.

Missugustesse ambitsioonidesse on mattunud tema käesolev, 12-looline üllitis? Laias laastus võib öelda, et MB rakendab piiramatult oma know how`d ning esteetilisi praktikaid - field recording/sound-art-võtteid, (kaasaegset) klassikalist muusikat, elektroakustikat, ambient-elektroonikat, downtempo`t; kasutanud digitaalset helitöötlust ja näidanud üles armastust Jaapani ja NSVL`i analoogsüntesaatorite vastu. Põhijoontes kompab teos downtempo, chillout`i, psühhedeelia, new age`i ja ambientmuusika ristteel, kinnitades sugulust seesuguste artistidega nagu David Schombert, EugeneKha, Naono, Orange Crush. Ning tiitel - "The Eclipse Of Planets Beauty" - väärib kindlasti oma nime, kuivõrd elektrooniliste trillerduste ja orkestratsioonide vahelt imbub meeleolukat eepilisust.

Kuula albumit siit

9.0

W Physalis EP (Elpa)

Anonüümsus on eetiline hoiak - sattusin hiljuti sellele sententsile peale ühes ajakirjas. Tõepoolest, eriti tänapäeval, reality show`de ajastul, mil paljastatakse oma keha, hinge ning minevikku - kes 10-minutilise kuulsuse, kes käeulatuses näiva suure papihunniku tõttu.

Otsisin artisti W kohta lähemaid-personaalseid andmeid - ei olnud selle kohta sõnakestki ei muusiku(te) ega temaga (nendega) seotud label`i kodukal. Mõtlesin artistiga kontakteeruda, kuid siis tabasin end viimasel hetkel mõttelt, et milleks (mulle) seda tarvis on? Tundmatuks jäämine on tema (nende) valik, muusika on see, mis kõneleb iseendast. Kas mõni muusik, kelle identiteet on paljastatud, muutub seeläbi paremaks? Pseudoprobleem tegelikult.

Läti label`i Elpa üllitatud 4-looline EP ütleb rohkem kui mõni sarnane, kuigi 2-3 korda pikem reliis. Käesolev pakub näiteid ambient`ist, downtempo`st, IDM`st, isegi kosmische musik`i ja new age`i varjundeid võib siin kohata. Kuigi siin on ka digitaalset heliloomet - nt lõpulugu épiphyte, mis kõlab kui negatiivse efekti kaudu perfektsust püüdlev glitch-vare -, on rõhk peaasjalikult süntesaatorite naturaalsel tonaalsusel, kuigi need vormid, milles varjundid ilmnevad, ei pruugi turvalised olla - kuigi see turvalisuse probleem muusika ja kuulaja vahel näib ka tänapäeval üha anakronistlikumaks muutuvat. Süntesaatorite kesksuse kaudu meenuvad seesugused elektroonikud nagu Lackluster, Myrakaru, Younnat, Electricwest. Elektroonilised klahvpillid pulseerivad, helisevad, loovad koguni popilikku/rokilikku lasu (nimilugu) ning kiledamat helikudet. Vormiliselt intrigeeriv, emotiivselt äratav, milles 70ndate elektroonilise muusika ideoloogia kooskõlastub 90ndatest alguse saanud intellektuaaltehnoga.

Kuula albumit siit

9.0

[Artistid] Plantae

Plantae
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] Ashbrg Music for Cats (Hamsterloco)

Esimene eeldus on nagunii paljutõotav - Aleix Pitarch`i muusika on siinkirjutajale eranditult meeldinud ning teiseks käesoleva albumi pühendamine kassidele on tänuväärt üritus. Kas see omakorda viitab (kunstilisele) vabadusele - mängimisele erinevate vormide ja žanritega?
30-aastane katalaan on reliisinud posu üllitisi isikliku label`i Hamsterloco all, milledest paljud on hiljuti uuesti välja antud. Tõepoolest, ka 17-looline (kuid kõigest 32-minutiline) "Music for Cats" pärineb aastast 1998 ning on järjekordne näide barcelonalase isepäisest ja ebakonventsionaalsest lähenemisest tracker/8-bitisele muusikale. Ühelt poolt kõik need happelised sündikeermed, kummastavad sämplid ja moondunud helikihid, teiselt poolt segab ta sellesse ohtralt erinevad viiteid - drum`n`bass, big beat, downtempo, ambient ning chilltronica. Isegi indie on esindatud - red eyes`i bassiliinid on tase! Ka on siin küllaltki palju primitivistlikku saundi - mis paratamatult on osa 8-bitise muusika kontseptsioonist -, kuid Pitarch näikse veelgi enam seda forsseerivat, loomaks ja rõhutamaks huvitavaid kontraste. Ning loomulikult kuulub psühhedeelia mehe veregruppi. Samuti on veidrustega reljeefitud radasid - kas country phone on lähem sugulane Kenny Rodgers`i või Bruce Haack`iga? Kas Jaan Elgula mängiks seesugust muusikat oma saadetes? Või teisalt kummituslikult roomav flinser, sufilaulu sämpliv spy ning lõpmatute orbiitide kõledusse kaduv empty. Ometi helipildi suur diversiteet ei tule üllatusena, kuna Pitarch`i suurte lemmikute hulka kuuluvad David Bowie, Cocteau Twins, The Residents, Deerhof, Scott Walker, The Cure, Yellow Magic Orchestra jpt.

Kahtlemata on see Ashbrg`i ning 8-bitise universumi üks tippteoseid.

Kuula albumit siit

[Vana ning oluline] Zebrabook Satelle (Neferiu)

Calgary avangardhip-hop`i plaadifirma Neferiu üks pärle on Jon Bushaway aka Zebrabook`i album "Satelle" (2009). Ütlen kohe hoiatuseks, et hip-hop`pi siit albumilt ei leia. 70-minutiline üllitis on instrumentaalne (v.a üks erand) ning viidetega paljudesse suundadesse. See on kui raamat, mille algus ei vihja järgnevale - mille keskosa ja lõpp elavad omaette elu. Reliisi alustab imetabane ja kruttiv keelpillide orkestreering Falling Leaves - saavutatakse eepiline tasand, milleni jõuavad üksnes vähesed muusikud. On vist ülearune lisada, et ainuüksi selle loo pärast on mõtet "Satelle"-ile tähelepanu pöörata. Severance Is No Excuse vahendub tikleva-tuksleva elektroonika, kasinate conga-trummide ning dub-hoovuste kaudu, mis kasvab ning millest areneb mitu heliliini. Picture From the Island sumpab eeterlikes sfäärides, milles on heledust ja vaikselt tumenduvat valgust, meenutades kultusliku kaasmaalase-vahtralehemaalase Mort Garson`i taieseid nelja dekaadi tagusest ajast. Müstilist new age`i rida jätkab ka järgmine - Barry White. Mis siinkirjutajat jahmuma paneb, on hõrk tasakaal tumeda ja heleda (heli)pooluse vahel. Digitaalsed ambient-kihid kõlisevad metalselt big beat-rütmide kohal (Book of Dreams), kellamängus ilmnevad klaaspärlimängu elemendid (The Drought That Drove Satan Mad). Losta on unenäoliselt sügav ristand new age`ist ja ambient`ist. Redundancy Feat. Sean Boyle on taaskord unenäoline ambient-segu - seekord koos psühhedeelia ja post-rock-vundamendiga, olles aluseks ühele storytelling`ule. Meistriteose lõpetab nimilugu, millest õhkub kosmilist tumeollust ning tähtede plinkivat valgust.

Kuula albumit siit

melting clouds melting clouds (Clinical Archives)

Kiievist pärit duol Dmitri Levtšenko-Jevgeni Matkovski on ambitsiooni ja ka katet sellele. 77-minutiline 9-looline oopus paljastub ootamatus mitmekesisuses ja kõrgelennulisuses - siin on ohtralt eksperimentalismi - nii traadimuusika kui elektroonika poole pealt, lisaks veel drone`i, vaba improvisatsiooni, meditatsiooni, psühhedeeliat. Teisisõnu - kaemusi erinevate nurkade alt ja tagant. Meenuvad kaks Briti kultusgruppi - The Spiritualized ja Piano Magic. Esimese meditatiivsus peegeldub 20-minutilises kosmilises jämmis teneleventwo ning teise etteennustamatu ja raskesti hoomatav vorm üleüldiselt. Dmitri Levtšenko vokaalis on kuulda isegi iancurtislikke resigneerunud tundmusi (swan). Kuid viimaste lausete põhjal ei tasuks järeldada, et tegu on tribuutbändiga - vastupidi, see on üks selle aasta parimaid üllitisi, millel kohtuvad väga heade puntide väga head omadused. Muusika sügavate orgude ja kõrge taevavõlviga.

Kuula albumit siit

9.5