ker walking up hills (The Papertiger Sound)

New Brunswick`ist pärit Kerstin Wilson on osaline nii The Papertiger Sound`is, The Plebs`is kui KoAK`is - millest esimene teeb retropuutega elektroonilist dream pop`pi ja shoegaze`i, teine ja kolmas segavad eepiliseks kokteiliks omavahel post-rock- , slowcore-, folk- ja kingapõrnitsemiselemendid. Looduse keskel elava ning ökoeluviisidest lugu pidava daami sooloprojekti ker iseloomustab singer-songwriter`i eepiline kaemuslikkus vürtsitatuna erinevate stiilidega, milles on nii brassi, new weird´i, kingapõrnitsemist, naturaalhelisid ja ohtralt heliefekte. Teisisõnu, Wilson on keskmisest kitarrimoosekandist märksa laiema ja innovaatilisema tajuga tegelane.

Ka "walking up hills" suudab nelja-aastasele projektile nii mõndagi lisada. Helipilti on sugenenud rohkem kui kunagi varem maalähedust - rustikaalset loomulikkust ning lihtsust. Helipilt on muutunud lo-fi`likumaks - tuututavad puhkpillid, vaikselt uurmeid ajavad harmooniumiliinid, meloodika "kiiksutamine", isegi üks konarlik tehnorütm on teiste sekka ära eksinud (northern tree line). Bass- ja elektrikitarri toored saundid koos happeliste sündisaundidega meenutavad The Breeders`it (rolling down mountains). Nimilugu on puhtakujuline häälutuseksperiment. 8 lugu (albumi kogupikkus kõigest 21 minutit) ei jää üksteise suhtes fragmentaarseks, moodustades orgaanilise terviku - moodustades lõppkokkuvõttes ker`i kõige katsetuslikuma teose.

Kuula albumit siit

9.0

[Vana ning oluline] The Sarcastic Dharma Society Other People's Songs (volume one) (CLLCT)

The Sarcastic Dharma Society taha peitub singer-songwriter Mat Vuksinich - üks eredamaid tähti CLLCT`i liikumises. Indie-folkar on tegev olnud 2003. aastast saati - enamasti üksi, vahel kaaslaste ja sõpradega (kelledest omanäolise naistrubaduuri Shelby Sifers`i märkimata jätmine oleks südametunnistusele koputamine). Portlandi mees on 7 aasta jooksul reliisinud 2 täispikka albumit ("This Is Me As A Musician", "Summeresque"), ühe EP, laivsalvestise, raadiosessiooni ja luubi all oleva kaveralbumi, mis oli salvestatud ühe mahajäetud maja magamistoas.

Nagu pealkirjastki aimdub, tegeleb "other people's songs (volume one)" (2009) teiste (ja reeglina tuntumate) artistide, sh biitlite, Bright Eyes`i, Pedro The Lion`i, Why?, Julie Doiron`i ja Mount Eerie`i lugude, aga ka kaaslinlasest kamraadi Meyercord`i tõlgitsemisega. Algselt koguni 30-loolisena planeeritud üllitise muusika toetub peamiselt kolmele instrumendile - vokaalile, orelile ja akustilisele kitarrile. Hoolimata instrumentaariumi kitsusest suudab Vuksinich esitada kavereid veenvalt ja sugereerivalt - kitarriseadetes on piisavalt helisevust, keskmisest folktrubaduurist erinevalt demonstreerib Vuksinich vokaaltehnilise poole pealt laiemat sirutust, mis väljendub kord kurbuses ja süngemeelsuses, kord helgemates ja rokkivamates toonides. Kahtlemata lisavad ka sporaadilised orelidrone`id helipildile värvigammat juurde. Isiklikud lemmikud on töötlus Meyercord`i loost Shit On My Heart ning originaalist veidi hillitsetum Andrew Jackson Jihad`i Bad Bad Things.

Kuula albumit siit

Anton Rotschild The Year of the Kitten (Vulpiano)

Tuntud pankurisuguvõsa nime kandev, kuigi väidetavalt nendega sugulust mitteomav Inglise muusik reliisis möödunud aastal Dainty Records`i vahendusel silmapaistva "The Diffident"`i, kus miksis omavahel kokku folki, elektroonikat, indie dance`i ja kammerlikku poppi, milles võis märgata sarnasust nii Scott Walker`i, varase Pulp`i kui ka Patrick Wolf`i ja The Arcade Fire`iga. Meisterlik singer-songwriterlus, milles oli hoogu ja unenäolisust, pingestatust ja vabalendu.

"The Year of the Kitten" EP on vahetanud plaadifirmat ning ka helikeelt - õieti küll selle põhisuunitlust. Nimelt folgilik-folktrooniline element on asendunud indie pop`i sentimendiga ning ka kõlab märksa elektroonilisemalt. Ava- ja ühtlasi nimilugu on nakkavate käikudega päikesepop, Eurostentialism ja The Completist otsivad tuge electro-indie`st a la Hot Chip. A Town Beside the Sea ja Mouser pöörduvad sissepoole, kuigi saavutamata seda mõjusust, mis oli eelmisel üllitisel. Kaunite püüdluste ning hetkedega 22 minutit sellele vaatamata.

Kuula albumit siit

8.5

[Artistid] Inlets

Inlets
Luv Sound
twosyllable records
Myspace
Lastfm

[Artistid] Noradrenaline

Noradrenaline
Bandcamp
Myspace
Lastfm

The Muddy Flowers Winter Lullabies (Psychedelicate)

The Muddy Flowers`i taga on kalifornialane Amir Razmjou. Tänapäeva (eksperimentaalne) singer-songwriter - kõigi oma otsingupüüdluste ning esteetiliste kiiksudega. Tõsi, mehe debüütalbumil "Super Pop Songs" (2009) oli esindatud southern rock, käriseva saundi ning rockabilly mõjudega singalong pop - liiga lihtne ning mittemidagiütlev avang, et saanuks temast midagi enamat arvata.

"Winter Lullabies" on keeranud southern rock`ile selja; rockabilly on sulandunud garage rock`i vormi. Tõepoolest, uuteks märksõnadeks on feedback ning surf. Näituseks Life Can Be kõlab kui surf rock`i tõlgitsusversioon The Jesus & Mary Chain`ist, millele lisavad vürtsi doo wop-häälutused. Muljet avaldavad ka Shining Violet Hearts`i horisondil püsivad orkestreeringud. Dreams tardub, suunab silmad ülespoole, et tähtede (ning unistuste) paistest osa saada. Ka vokaaltehniliselt on Razmjou rohkem pöördesse sattunud (shoegaze`i ja post-punk`i vahel pendeldav Oh, Setting Sun). Veel sugulushingi (lo-fi, shoegaze`i, fuzz pop`i ristteelt) - Dizzy Jaguars, The Procedure Club, NunParty, Andy`s Airport Of Love.

Kuula albumit siit

8.3

[Artistid] Tree Hopping

Myspace
Lastfm

Stereo Moon Like The Morning Does (Kill Mommy)

“Stereokuu” on kanadalane Emm Smith, iseõppinud muusik, kes albumil “Like The Morning Sun Does” olevad träkid salvestas juba üle-eelmise kümnendi lõpus, v.a avang I Would Dream For You. Album on uuesti üllitatud pärast 5 aastast pausi, seekord blues`i, rockabilly`t ning alt-folk`i väljastava Sitsiilia plaadifirma Kill Mommy märgi all. 24 loo salvestamiseks kasutas Smith laenatud 4- ja 8-realisi rekordereid. Akustiline kitarr ning vokaal; kuivõrd mees oskab huvitavalt kõlada, on see ennekõike saavutatud tänu tema sugestiivsele ja välterohkele laulumaneerile. Teisalt - kuigi kitarr on esikohal, ei kõla taust luitunud tapeedina - esiteks lindisahinasse mattumine lisab hindamatut, sinna sisse on vahetevahel lisatud ka suva sämpleid ning fikseeritud erinevaid elektroonilisi-eksperimentaalseid rakursse. Robustne, samas soe helikude. Põhja-ameeriklased valdavad seda kunsti hästi, eks ole. Smith kasutab loomulike ruumide kajasid, paaris loo (Everybody Love Someone, Read Between The Lines) tarvis sammub ta vannituppa ja surub kitarrikeeled vastu valamu äärt, ja puhast kulda valgub üle ääre. Muuseas, vannituba pidas ta parimaks ning kahetses, et rohkem lugusid seal ei salvestanud (meenub, et Raul Saaremets oma saates 90ndate lõpus mängis ühte Eesti trubaduuri nimega Ants, kes samuti salvestas vannitoas ning kelle muusika kõlas vapustavalt hästi!).

Emm Smith`i blogi tiitlit nähes saab aimu tema märksõnadest: armastus, olla armastatud ning eemale trippida. Lüüriline pool kinnitab kõike seda. Igatsusest, põgenemisest, armastusest ning armuhaigusest kantud laulud vahelduvad “rohutekstidega”, mis kohati sõna-sõnaliselt ülenevad oodiks sellele. Veelgi enam - ontariolane rakendas muusikategemist kanepisuitsetamisest saadava kogemuse võimendamiseks, püüdes muusikasse lükkida niipalju ideid kui võimalik. Lüürika on kaheldamatult nauditav - ilus, sissepoole ning kõrvalt vaatav, kohati müstiline ning mõtlemapanev (Grow Up illustreerib subtiilselt mälestuste ning oleviku rasket kokkupõrget).

Siinse keskkonna eesmärk ei ole kindlasti mõnuainete kasutamist propageerida. Eesmärk on muusikat, iseäranis head, tutvustada. “Like The Morning Sun Does” on kaheldamatult DIY/kodus salvestamise meistriteos. Suurepäraseid näiteid on kamaluga - mõni neist võtab hinge alt õõnsaks; teisalt, konkreetselt midagi välja tuua ei ole ka mõtet - igaüks peab need ise andeka Kanada hipi muusikast leidma. Kuid see on küll fakt, et Emm Smith kõlab paeluvamalt kui (varane) Devendra Banhart. Tõsiselt.

Kuula albumit siit

9.3

[Artistid] State Shirt

State Shirt
Myspace
Lastfm

[Artistid] Adrian Aardvark

Adrian Aardvark
Adrian Aardvark
Myspace

[Artistid] Stuart Newman

Stuart Newman
Myspace
Lastfm

[Artistid] ZGRESS

ZGRESS
Myspace

gillicuddy the yaouhl! mashups (Clinical Archives)

Andreas Rohden ehk gillicuddy on Ida-Friisimaalt pärit, kuid hetkel Bochum`is resideeruv singer-songwriter. Ta on üllitanud kokku 4 albumit, kõik viimase poolteise aasta jooksul, respekteeritud leiblite Resting Bell, Merzbau ning Clinical Archives`i all. Sakslast iseloomustab Põhja-Ameerika juurte- ja popmuusika mõjutustega minimalistlik helikeel. Tõsi, juuri on selles rohkem kui klantsi. Minimalistlikus hillitsetuses on delta blues´ile ning 20-30ndate keelpillimuusikale omast primitivismi ning sealt ajas edasi minnes meenuvad John Fahey, Leo Kottke, hiljem Phil Reavis ja Lou Barlow ning kaasaegsetest Ben Chasny, varane Devendra Banhart, (Carlo) Barbagallo, James Blackshaw. Tema taotuslikult rohmakas helipildis ilmneb möödunud aegade epohhitruudus (ennekõike album “music for moles”). Sarnasus näiteks John Fahey`ga seisneb ka selles, et gillicuddy träkid reeglina piirduvad paari minutiga. Teisalt, Rohden`i muusika on liiga nutikas selleks, et seda lihtsalt juurtemuusikaks arvata (samapalju kui võib näiteks Wilco`t või The Sea And Cake`i selleks pidada). Tema cutting edge-läte peitub ikkagi tänases päevas (egas ilmaasjata Euroopa tööstuskeskmes elav mees ei võrdle oma muusikat “partide ja oravatega, kes justkui elutseksid tema toas”).

Seda tõestab ilmekalt tema viimane reliis “the yaouhl! Mashups”. Esiteks mashup on muusika tänapäevane kokkupanemisviis ning teiseks Clinical Archives ei üllita ontlikku popsaundi. Ilus helisevate overdrive`idega avang i know, i know jätkub ligi 8-minutilise eksperimentaalse (post-)grunge-saundiga. De mannetjesolifant gaat op reis naar de oostzee kõlab nii nagu grunge ideaalis kõlada võinuks. Träkk on täidetud sentimentidega, mis ei ole tagasihoidlikult öeldes ordinaarsed - näiteks üks helikiht on minutiks allutatud lindikiiruse efektile ning loo lõpetavad (Läänemere) lainete loksumised ning taamamüra. Sh-da on avangardistlik indie/post-rock, mis võlub turmleva struktuuri ning naturalistliku ja digitaalse heli sümbioosiga. Instrumental #2 läheneb varasematele albumitele, kuid...ainult läheneb. Sme. li. co. on suva kummardus 60ndate underground-folgile. /too many people on the subway train people tell smell like cock/Why do the people all the subway train smell like cock/. Sedasi. Kuna album demonstreerib eeskujulikku tasakaalustatust oskusliku laulukirjutamise ning leidliku eksperimenteerimise vahel, siis kaheldamatult kuulub see album minu 2010. aasta lemmikute nimekirja.

Kuula albumit siit

9.5

[Artistid] entertainment for the braindead

entertainment for the braindead
aaahh records
Aerotone
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] The New Drum The New Drum (Scribble Kite)

Esiteks on mul suur rõõm teatada, et soliidset indiemuusikat (The Procedure Club, Molloy And His Band, Transvorder, The Human Elephant) väljastanud plaadifirma Scribble Kite on pärast rohkem kui aastast eemalolekut tagasi (Oh No Nuno! “Got Soul Go Fight”). Tõsi küll, seekord on leivad pandud ühte kappi teise Mehhikos plaadifirmaga Umor Rex. Ajalehele Postimees saadetud 2008. aasta parimate albumite edetabelis pärines mul paar asja ka SK diskograafiast. Selles nimistus olnuks kindlasti ka The New Drum`i omanimeline album, kui jõudnuks õigel ajal läbi kuulata.

Kalmar`ist pärit Pär Boughardt`i tuntakse ennekõike huvitava popduo Outmen ühe poolena. Aga jah, The New Drum tuli, nägi ja võitis (ning kahjuks ka kadus). 8 lugu keskmise pikkusega alla 2 minuti. Kuigi rootslase saundis on ka nullindate alul haibina lakke karanud 70ndate (proto) punk-rock`ist inspireeritud lackluster-popi elemente, lükkab ta selle ees magamistoa ukse kinni. Teisiti võib ka tema saundi nimetada revival`i negatsiooniks või ajastutruuks versiooniks. Ajastutruudus väljendub (totaalse või selle lähedase sünteesi) kontseptsioonis. Tänapäevane (pop)muusika on ju kõike haarata püüdev. Suuname korraks mõtted seesugustele liikumistele nagu New Weird America, soomlaste metsafolk või chillwave, ning asi ongi selge. Rootslane võtab DIY-esteetika, luues karvast, samas naturaalset helipilti, laseb voolata suurtel meloodiatel (The Frog, Electricity, The Ghost), põletades oma lihtsuses maha tõkked kuulaja ja enda vahel. Bourghardt ei ole popstaar – ta ei vaja klantsajakirju ega kõikvõimalikke skandaale/sööda etteheitmist, ta on kõigest muusik. Ta teps mitte ei häbene kõrvutada feedback`ilikku indu ja ballaade, odavate süntesaatorite rütme ning hämust kitarrisaundi, kasutada indie/lo-fi/ noise/elektroonika segustamise valemeid (Staden). Olla nii joviaalne kui mõtlik, varjutada kui särada.

Mis me siis saime kokku - alternatiivpopi erinevad paled , lo-fi, magamistoapop, mahepop, fuzz pop, DIY, elektroonika, müra. Mülgas ja taevas, dekadents ning eksperimentaalne foon. Vaevumärgatav irve asja man. Ühesõnaga - ei olegi seda nii vähe. Õigupoolest demonstreerib Pär Boughardt, kui vähe on tegelikult tarvis, et luua suurepärast muusikat. Oleks meie mandril rohkem seesuguseid artiste, kehtiksid tõesti Kraftwerk`i lauluread: Europa Endlos/Eleganz und Dekadenz/.

Kuula albumit siit

[Artistid] The Family Simpson

The Family Simpson
WM Recordings
Myspace
Lastfm

[Artistid] Testicular Manslaughter

Testicular Manslaughter
Testicular Manslaughter
Myspace

The Family Simpson Montague`s Lunchtime Speciale (WM Recordings)

The Family Simpson on laulukirjutaja Ian Simpson Šotimaalt Stonehaven`ist, kes võrdleb oma muusikast esilekerkivat ilu “katlaga, mille sisu on paisatud sügavkülmikusse” või “limonaadi, millest on suveriided läbi ligunenud”. Irooniline jah! Seetõttu ning ka intonatsiooni ning tehnilise lihtsuse poolest meenutab ta Šoti ekstsentrikust vagabundi Nick Currie`t aka Momus`t. Kitarrid, süntesaatorid, loop-pedaalid, vokaal. Tõsi küll, Momus`e intelligentse sarkasmi ning poliitilise ebakorrektsuse järele ei ole ta veel ennast sirutanud. Ka Simpson mainib imaginaarseid tegelasi, ainult selle erandiga, et ta seob nood tihedamalt iseendaga. Ta ei taha lihtsalt pealt vaadata, jutustada, vaid olla (inter)aktiivse suhte teine pool. Introspektsioon ning kurtuaasne temaatika. Inspiratsiooniallikana on ta maininud postkaartidel talletatud hetki. Muusikaliselt on siin poolelektroonilist indie`t/magamistoapoppi ning minikammerpoppi, lo-fi poppi ja kaunikõlalist velvetmuusikat. Ohtralt helimöllu veeklaasis. Iseäralikemaks looks on Bite, mis oma akustilise kidratroonikaga meenutab mulle varajast Mice Parade`i. See ning Soup ja My Funny Valentine on meistriteosed. Ka ülejäänud 8 lugu ei hiilga keskpärasusega.

Kuula albumit siit

8.8

Dan Masquelier States Away (Jamendo)

Kalifornialane Dan Masquelier ei ole tagasihoidlik noorsand. Oma koduleheküljel ütleb ta otse, et on “suurepärane viiulimängija, kitarrist, vokalist ning sündimängija”. Tõepoolest, viiulit on ta õppinud 11 aastat, kitarri ja bassi 8 aastat, vokaali 5 aastat ning sünti/piaanot 4 aastat. Lõpetanud ülikooli muusikatööstuse ning tehnoloogia erialal, valdab ta nii helitöötlust, videoproduktsiooni, veebidisaini ja programmeerimist kui ka graafilist disaini. Väidab, et on “kõrgelt pädev muusikateoorias ning arranžeerimistehnikas”.

Tõepoolest, jänki mitmekülgsus, oskuslikkus ning kredibiilsus ilmnebki tema kahel albumil. Debüütalbum “Wake Up” (2007, Jamendo) on hillitsetud akustiline singer-songwriter`lus. Kaunis repertuaar, mille omamine võiks igale moosekandile auasi olla. Sugereeriv laulustiil, akustilised kitarrid ning kauniseadelised viiuliliinid. Näituseks Summer is a Blonde Girl on seesugune lugu, mis peegeldab tema kui looja suurust. Kes peavad lugu Jens Lekman`ist ning Sondre Lerche`ist, need peavad lugu ka sellest albumist.

“States Away” on hoopis teine ooper. Teistsugune valdkond selles mõttes, et areng on olnud orgaaniline, esimesest albumist on sujuvalt välja kasvatud, seda mõtestatud kui möödanikku. Ameeriklane demonstreerib elegantselt oma elegantset mitmekülgsust – Pumpkin Pie on kammerlik meeleolumuusika, kõlades nagu Penguin Cafe Orchestra ning Sufjan Stevens`i crossover. Ärme unustame – selle ristandi nimi on jätkuvalt Dan Masquelier. The Hunt algab drõunimisena, mis õige pea võtab sünteetiliselt vürtsitatud kammerlikud jooned, ning lõppedes suubub alguse lähedusse – tanpura drone-helid ning meelierutav orkestratsioon. See Creatures on imeilus hõllandpop. Kordan – imeilus ning eepiline. Ingellik puudutus! Loos Believe ning albumi nimiloos ristuvad omavahel klassitsistlik muusika ning modernne klassika. Kolm osa klassikat ning üks osa modernsust. A Toast jätkab palju vabamas ning rõõmsamas toonis. Albumi lõpetab Abyss - elektroakustilises keskkonnas prepareeritud modernse klassika ning astraalaämbiendi trip. 7 lugu ning 20 minutit sunnivad jälle ja jälle albumi kuulamisega alustama.

Hiljuti lõppes Eestis superstaari valimine, kuigi neist keegi ei olnud minu jaoks (super)staar. Õieti saateformaat – parimal juhul tuntud laulude interpretatsioon, halvimal juhul mahalaulmine, teiste au ja hiilguse peal poosetamine - ei võimaldanudki selleks saada. Ning kui võimaldaski, siis need vähesed võimalused jäeti kasutamata. Seetõttu ei saanud ma osalejate kohta midagi teada. Ka Masquelier jätab mitu võimalust kasutamata. Kui see album oleks antud Jens Lekman`i, Sufjan Stevens`i või kasvõi (meelevaldse näitena) Bob Dylan`i nime all välja, võiks see aasta album olla. Kuid Dan Masquelier ei hooligi sellest – sellest hoolimata on ta mitmeid kordi etem kui enamus muusikapressist läbi käivad nimed. Oh California, so much to answer for.

Kuula albumit siit

9.5

Brian Borcherdt Torches (the Ward Colorado demos) (Hand Drawn Dracula)

Brian Borcherdt (BB) on Kanada indiestaar, kes on tegutsenud juba eelmise kümnendi algusest saati, kuigi tuntuse saavutas ta viimasel kümnendil, osaledes ansamblis By Divine Right ning ennekõike olles grupi Holy Fuck liider. Holy Fuck`i krautrock`i (aju)tantsulisest motoorikast, psühhedeeliast ning lo-fi esteetikast (jehh, pisikeste monofooniliste Casio süntesaatorite saundid! – kes on selliste klahvpillidega muusikat komponeerinud, see tunneb nood spetsiifilised saundid kohe ära!) mõjutatud muusika vajutas pitseri tänapäeva muusika ajastule koos sarnaste ansamblitega nagu Excepter, Battles, Errors ning Fuck Buttons. Bänd, mille fännideks on muuhulgas ka Radiohead`i liikmed, Lou Reed ning Michael Stipe.

Sõna-sõnalt, kuid ka kaudses tähenduses on BB leidnud pelgupaiga mujal, nokitsedes kas sünnikoha Yarmouth`i rannikul Nova Scotia`s või siis Colorado osariigi vaikses nurgakeses. Tõepoolest, see, mida BB on esitlenud oma sooloalbumitel, on kaugel eemal Holy Fuck`i väljapoole leegitsevast energiast. Või ei olegi? Olgem ausad, ka Holy Fuck`i monotoonselt taotud abstraktsed rütmikarkassid ei tundugi olevat kuigi kaugel introspektiivsest singer-songwriter`lusest. Viskumine müramülkasse range kalkuleerituse, terve mõistuse kaasabil.

Nagu pealkirigi vihjab, koosneb “Torches (the Ward Colorado demos)” kahest osast – esimene osa, mis koosneb demodest ning pooleli jäänud albumihakatisest, on salvestatud kodukandis ja Torontos aastatel 2004-2005 ning teine osa Colorado`s 2006. aastal. Selle albumi tekkelugu on iseenesest huvitav – 01.01.2009 pärast esinemist Chicago`s oleks BB taksoavarii tagajärjel peaaegu teise ilma sattunud (kaks nädalat veetis haiglas). Võttes seda kui Jumala märki, otsustas ta senini pidevalt fookusest eemale ujunud lood kindlasti üllitada. Ning tasuta.

Käesolev album tõestab üksnes seda, et BB näol on tegu muusikuga, kes, sõltumata sellest, mida ta puudutab, muutub kullaks (oma eritahulisuselt, esmapilgul näiliselt vastuolulisuselt meenutab ta Neil Halstead`i – kuulake kui kaugele on inglane tänapäeval Slowdive`i saundist eemaldunud, omades endiselt suurepärast (folk)tunnetust). Enamasti toimub albumil võitlus valjult rokkivate, poolrokkivate ning hillitsetud numbrite vahel. Vaikus ning müra – vastandid otsivad teineteist, et üksteisse suubuda-sumbuda. Brian Borcherdt`i helikeelt on ka siin läbimas eksperimentaalne aura. Avalugu Crimes Scenes rokib valjult ning ekstaatiliselt. Joovastavalt nagu Arcade Fire, sellal, kui äsjamainitet ansambel oli veel lapsekingades. Mees ja tema kitarrid, mida vahetevahel on kummitamas heliefektid. Nagu tavaliselt alternatiivfolgile või indie folk`ile on iseloomulik olnud. Albumi teine osa on hillitsetum. Kõige tähtsam on, et “Torches (the Ward Colorado demos)” on täis suurepäraseid laule. Rääkides veel Kanadast ning indie folk`ist, soovitan tungivalt kuulata Vancouver`i duo The Wind Whistles`i kahte (suurepärast) albumit.

Kuula albumit siit

9.4