[Artistid] Aboombong

Aboombong
Aboombong
Myspace
Lastfm

aboombong amnemonic (Bandcamp)

Raske öelda, kuidas peaks aboombong`i uut ning järjekorras kolmandat albumit klassifitseerima? See on post/post/post/post/post. Post kõigi nende stiilide suhtes, millega J.C Thorne võtab nõuks suhestuda. Muusika, millest kostuvad läbi tuttavad stiilielemendid, kuid mis tuttavlikkusest hoolimata kõlab kui ulme. J.C Thorne on Seattle`i resident, kes viimase kolme kümnendi jooksul on mänginud kümnetes-kümnetes bändides ning kelle muusikalises ja maailmavaatelises küpsuses ei ole mõtet kahelda. Ometi ei teata temast suurt midagi. (Analoogiaid võib tõmmata lähiaastatel underground-pinnale tõusnud suurepärase Rootsi space rock/krautrock-pundi Joxfield ProjeX`iga, mida kureerivad kaks 60ndates meest). Avalugu Cheshiahud Loop kõlab nagu udusse mattunud ning luupima ununenud Holy Fuck. Järjes From Cracked and Bloodied Fingers udutihedus süveneb ning shoegaze`i ja space rock`i karkassid süttivad põlema ning hakkavad sulama. 10 minutit ning veel takka 15 sekundit puhast ekstaasi. Cromsby Grovernor Worthington's Jujujaiponmolam-is kasutab C.J Thorpe väga laia pilliparki - kõikvõimalikke (etno)trumme ja kelli. Tulemuseks on hüpnootilisel kitarrikäigul/loop`il tiksuv space/krautrock. 18-minutit, mida võiks vabalt pidada 21. sajandi Hallelujah-ks (CAN "Tago Mago") või siis Krautrock-iks (Faust "IV"). Eepiline alkeemia. See kõlab nagu Imagine-i või Yesterday impressiivsus eksperimentaalroki keelde valatuna. Kui umbes 40 aastat tagasi tuli krautrock Saksa Föderatiivses Vabariigis esile, ning hiljem seletati seda II MS, inimsusvastaste kuritegude, häbistava kaotuse ja unustamispüüdega, siis nüüd võiks ironiseerivalt küsida, et kas jänkidele hakkavad Bush`i poolt säetud ja Obama poolt jätkatava sõjapoliitika kurnavad tagajärjed ajukurdude vahele jõudma? Jiang Qing, Zhang Chunqiao, Yao Wenyuan, & Wang Hongwen in Dahomey omandab koletuslikud mõõtmed taguvate-lõhkuvate trummide ning kriipivate kitarridega, samas säilitades oma majesteetliku fassaadi. Ängi ja viha võiks sellel rajal lausa noaga lõigata. Albumit jääb lõpetama lainetav/paisuv/kontraheeruv ambient drone-metallpuru (Noon), misjärel võib tõdeda, et lõppenud üllitis oli kõikjal hõljuv harmooniline monstrum. The eclipse of the sun.

Kuula albumit siit

10.0

The Victory Park False Silence (Radio Hand)

Moskva trio neljalooline debüütreliis peegeldab sarnaseid mõju(tus)jooni ilmakuulsustest Franz Ferdinand`i ja Interpol`i omadele, kuigi siinkirjutajale imponeerib noorte venelaste kontseptsioon palju enam. Olen The Victory Park`i viimaste päevade jooksul palju kuulanud, endiselt tüdimata neist. Nende muusikas puudub kalkuleeritus, tänapäeva popmuusika tippudele nii omane tüütu stuudioseinte hermeetilisus, ma-tean-mis-on-õige produtsentide puudumine ning sügavamate-süngemate meeleolude ignoreerimine. Nad ei ole fucking hipsterid a la keevitame ootustele vastavat saundi ning leiame oma turuniši. Pigem on see personaalne äng ja pessimism, mis muusikuid tegudele kannustab. 70ndate lõpu ja 80ndate alguse süngeilmelise post-punk`i ja proto-indie mõjud on nähtaval (Joy Division, The Cure, The Chameleons, Durutti Column). Ka sõnalise poole pealt kumab läbi obskuurne elufilosoofia ning morbiidsed meeleolud. Vaatamata süngusele on kitarriakordid varjamatult varjulist helki täis ning overdrive-kitarririfid kestavad, paiskudes kohati shoegaze-muusika territooriumitele (a la Swervedrier); neurootilised trummiliinid ning näputäis elektroonikat lisavad obligatoorset sugestiivsust. Äramärkimist leidnud album paljudes riikides.

Kuula albumit siit

9.3

Flyafter Flyafter EP (23 Seconds)

Jakarta kolmiku 4-loolist EP`d kuulates ei jää üle muud kui konstateerida, et järjekordne kauniilmeline ning ajastutruudusest pakatav indiereliis on ilmavalgust näinud (püüdmata seejuures kuidagi irooniline olla). Tänapäevane indie tähendab reeglina pendeldamist akustilise ja elektroonilise helikeele vahel (rõhuasetusega viimase suunas), second-hand`ist soetatud süntekatega nurgeliste helimustrite mängimise kaudu DIY-kultuurile truuduse vandumist ning viimistletud produktsiooniga established popi vundamenti murendades. Keskmisest poploost on siinsed taiesed poolteise minuti jagu pikemad - naiivnaljakas sünteetiline helikeel avardub ning omandab "kredibiilsuse" sametiste sündiorkestreeringute/shoegaze-refräänide ning unistuslikkusest täidetud väljavenitatud vokaali toel. Ning uskuge mind, Indoneesia pealinna indieskeenest leiaksite teisigi suurepäraseid punte.

Kuula albumit siit

9.0

This Lonely Crowd Entangled Chaos (Velvet Blue)

Hurraa-hurraa!, Tweedledum, Tweedledee, Humpty Dumpty, Red Queen ning Jabberwock on tagasi. Rõõmustamiseks on põhjust küllaga, kuivõrd brasiillaste debüütalbum "An Endless Moment Eveyday All the Time" (plaadifirma Sinewave) selle aasta alul jagas hämmastava energialaksu power pop`i, shoegaze/dream pop`i ja hard rock/stoner`i kokteili vahendusel, kandideerides kindlasti üheks parimaks üllitiseks AD 2010. Vahepeal läkitas viisik mulle mõned uued lood, kus oldi suunda muudetud ning mis erilist muljet ei avaldanud.

Uus reliis, uus plaadifirma, uus suunitlus, uued võtted. Viimaste all pean ennekõike silmas tõika, et Humpty Dumpty ei kasuta enam distinktselt billycorganlikku kriipivat laulumaneeri, kuivõrd otsib oma (sageli unisoonis Red Queen`iga) - olles hillitsetum, sosisklevam, unenäolisem. Tõele au andes on ka vokaalosa vähemaks jäänud. Samuti on helikeel sellele vastavalt arranžeeritud - 4 träkki ei viskle permanentselt perutavates ning peadpööritavates kaosekeeristes-kollapsites, vaid rajanevad tinklevatel, õhulistel kitarridel, tõsi, mille letargilist loomust lülitatakse regulaarselt tasa massiivsete, pruuni värvinguga mürast seestunud kidraseinte ilmumisega, mida omakorda läbistavad monumentaalsed rifid, mille peale ei jää muud tõdeda, kui et This Lonely Crowd edeneb oma tuntud headuses - küll selle vahega, et struktuurid on rohkem läbinähtavad. Kokkuvõttes panen punkte vähem kui debüüdile, kuivõrd nende hüsteeriline (mina)pilt on jätkuvalt ahvatlevam.

Kuula albumit siit

8.8

Spell 336 Reverse EP (BFW Recordings)

California bändi 5-loolist albumit kuulates assotsieeruvad suured muljed. Kirjeldada käesolevat kingapõrnitsemissaundina oleks tegelikult väga vähe lausuda. Tõsi, sellel on küll mainitet element olemas, kuigi jah, läbi kaunis ebaharilike rakursside. Avang Dreamworld kõlab kui baggy-lokuga 90ndate Cocteau Twins ("Four-Calendar Cafè"; "Milk & Kisses"). Remain In Time võiks vabalt kanda nime Ruins In Time - esmapilgul täiust mittepüüdlev, koguni lagunev helipilt - erinevalt nt Slowdive`i hermeetilisest inglisaundist. Strummivad akustilised kitarrid, tumevarjuline sentiment ning tugevad kahinad-sahinad meenutavad legendaarse darkwave/shoegaze-kombo Lycia tegemisi 90ndate esimesel poolel ning Vlor`i muusikat 90ndate viimastel aastatel Atlandi teisel kaldal. Sama jutt kehtib ka järgmiste - Old Souls`i ja Spun By Man`i - kohta. Lõpulugu Dreams on iseäralikem põige sellel imetabasel albumil, mis kätkeb eneses tugevat neofolk/dark folk-elementi, mis viib mõtted nimetatud stiili lipulaevale Death In June`ile. Oma ebatäiusliku, väreleva helikeele ning erinevate toonide vahel ekseldes kõlab üllitis peaaegu täiuselähedaselt.

Kuula albumit siit

9.3

[Vana ning oluline] The Oo-Ray Magnifications (Luv Sound)

Portland`ist pärit Teb Zaberas aka Roshi on enda kodulehekülje alatiitliks pannud "shoegaze-tšellisti seiklused". Tõepoolest, see ütleb tema suundumuste kohta sisuliselt kõik. Mänginud eelnevalt viis aastat electro-duos Ainu, otsustas jänki oma suundumusi kardinaalselt muuta - ajendiks kinnisideelisus My Bloody Valentine`i tähisalbumist "Loveless". Õppis 3 aastat tšellot, et omi obsessioone selle ja elektroonika abil maandada. Lisaks on tal ka elektrooniline kingapõrnitsemisprojekt miniwave kahasse Laird`iga.

8-looline üllitis on täidetud sügavate ambient`i ja shoegaze`i seguste struktuuridega. Tõepoolest, kui võrrelda seda mõne kitarripõhise ambient-projektiga (Flying Saucer Attack; A Beautiful Machine; Clear Horizon; Windy & Carl), siis tegelikult ju vahet ei ole, kas see baseerub ühel või teisel keelpillil. Elektroonika, konkreetsed helitehnilised võtted (distortion) ja helifiltrid on algoritmid, mis kõlapildi sagedustele piirid annavad ning tonaalsust determineerivad. Pikad drone`id, aeglaselt vahetuvad faasinihked, digitaalsed heliseinte kahinad. Hoolimata ühe pilli fetišist kasutab ta ilmselt ka kitarre ning süntesaatoreid. Kaks lugu on ka live`is salvestatud, misjärel võib üksnes õhata, et ei ole ameeriklast otse mängimas näinud. Tulemus on eepiline, eeterlik ning meisterlik. Võimas töö aastast 2009.

Kuula albumit siit

[Artistid] Hooray!

Hooray!
Beko DSL
Wonder Beard Tapes
Myspace
Lastfm

Korine Conception Glow In Transparancy Aurora (BFW Recordings)

Korine Conception`i debüütalbum tekitab siinkirjutajas kohati kimbatust. Mitte sellepärast, et shoegazer`id-postrokkarid tulevad maailma suurimast moslemiriigist Indoneesiast - kus on olemas iseenesest korralik post-rock- ja indieskeene -, vaid nende eklektilist helipilti on raske üheselt määratleda. Eklektilisus on küllap õigustatud siis, kui suudetakse (varasema) kultuurikihi - mis kuhjub kui lumepall - osiseid forsseerida, forsseerida ja veelkord forsseerida. Konkreetselt tähendab see omapoolse knihvi ja nägemuse lisamist asjale. Kaasaegne rokkmuusika ei ole erinevalt varasemast enam eelneva ümberkirjutamine ning hülgamine, vaid analüütilisel teel vaevumärgatavate niššide läbikompimine ja kasvatamine. Ratsionaalsusel on üha suurenev roll kanda. Sekstetil on kahtlemata laulukirjutamise ning positsioneerimise annet, suutes seetõttu enamasti ülesannete kõrgusel püsida. Probleemid tekivad sealtmaalt, kui Dandy Age`i vokaalmaneer läheneb ning hakkab värelema Sigur Ros`i Jònsiga analoogses võtmes - neutraalseks jätvast falsetist paiskub tuttavlikku pompöösset tühjust, mis ei toida ega kata (nt nimilugu; Eleanor Whisper; This Mess Around). Ulguda eeskujulikult mõne kuulsuse moodi - kas seesugune teguviis väärib küünlaid? Seda enam, kuivõrd muusika kõlab sugereerivamalt kui Islandi popvisiitkaardil. Sellele vastukaaluks on sisukat analoogiat - nt loos The Moon With A Melody sulavad vokaalhäälutused ja helid mänguliselt üheks niidiks, avaloo Lost Imaginary hillitsetud rullumine meeleolukaks kitarrimaastikuks. Või teisalt enniomorriconelike haaravate viiulihaakidega Unexpected Secret Story. Pomp-element väreleb, paisub ning kiirgab väljapoole. Vot see on ilus, eepiline, ülendav ning...mhm...androgüünne nagu üllitise kaverprindilt peegeldub.

Kuula albumit siit

8.7

Snowden Slow Soft Syrup EP (NoiseTrade)

New Yorgi/Atlanta kombo Snowden on 5-6 aasta jooksul suutnud palju populaarsust võita. Uurisin ja leidsin, et last.fm`is on isegi Snowden`i kommuun - mida igale pundile teps ei pühendata -, ning kuulamiskordade arv läheneb miljonile. Reliisinud 1 stuudioalbumi ning 5 lühimängivat, on kvartetil ette näidata aukartustäratav gig`ide nimekiri alates 2003. aastast. Tõsi, viimasel kahel aastal oli punt üsna vakka jäänud.

Võrdluses nelja aasta taguse stuudioalbumiga "Anti-Anti" (Jade Tree) on rühmitus liikunud enam kingapõrnitsemismaastikele, peites tsipa rohkem Interpol`i - ja selle kaudu Joy Division`i, The Comsat Angels`i ja The Chameleons`i - mõjusid. Aga ainult natuke. Mis iganes, 5-looline EP on igal juhul dekadentlik - nii oma ilus kui tüütuses. Kaunid ja tüütavad hetked esinevad sageli kõrvuti ühes ja samas träkis (No One In Control (EP Version)). Venivad kitarrid ja vokaalliinid, katkematud katedraaliorelid ning sporaadilised trummeldamised. Hoolimata mõningasest letargiast virgumisest - sisaldades seti kaunimaid harmooniaid - kõlab samasse auku ka Don't Really Know Me (EP Version), ning Anemone Arms (EP Version) tundub kõigest pateetilise käkerdisena. Samuti So Red (EP Version) on nii nagu ta on - üsna lõdva ja lohaka suhtumisega; alles lõpetavas No Words No More (EP Version) hakkavad kitarrid elama-kriipima, pingestatud tume sentiment kerkib esile, kuigi üsna varsti langeb träkk tuttavlikku skeemi.
"Slow Soft Syrup" EP põhiviga peitub selles, et tahetakse panustada ainult unelevatele kihtidele ja lummale (nagu enamus tänapäeva shoegaze-newgaze-punte teeb), kuid jäädakse selles osas selgelt puudulikuks. Kui välja arvata paar hetke (teises ja viiendas loos), siis ülejäänus dèjà vu efekti kordumine muudab 24 minutilise seti märksa pikemaks.

Kuula albumit siit

6.7

[Kogumik] Friendship Bracelet Club

Kui otsite uusi kogumikke, et avastada kaunist muusikat, uusi suundumusi - teisisõnu, innovaatilisi ideid ja ristandeid, siis kindlasti peaksite ette võtma Friendship Bracelet Club`i nime kandvad helikandjad. Mida kõike nendelt kuulda ei või - käesoleval, kõige esimesel kogumikul alustab Family Portrait kuldajastu rock`n`roll`i ja garage rock`i ristamisega, siinkirjutaja viimase poole aasta üks armastatumaid leide Wonder Wheel rokib shoegaze`i ekstaatilises pohmeluses, tõestades järjekordselt ja ilmekalt, et hetkel puuduvad talle kingapõrnitsemismaailmas vastased. Kui ainult välja arvata Big Troubles, kes teeb kahinatega toorest ja väga valju noise shoegaze`i. Kuulake nende lugu Drastic and Difficult kõrvaklappidest täiel võimsusel - uskumatu distortion-halleluuja! My Bloody Valentine ei rokkinud kunagi nii valjult plaatidel, küll aga väikestes klubides (veendusin selles YouTube`i vahendusel). Autopsy segab kokteiliks hip-hop`i ja soul`i põhjad, tõsi, mis lõpptulemusena ei paku väga uut, samas jäämata verevaeseks katsetuseks. Shahs loob osaliselt Wolf Eyes`i ja Black Dice`i stiilis metalset ja nurgelist noise`n`dance`i, Paralyze Humanity Sequence serveerib unistuslikku big beat`i - Hammock on kaheldamatult albumi üks tipphetki, Dem Hunger on esindatud kahe looga, miksides need eriilmelistest osadest koosnevaks tervikuks, Kitchen's Floor kõlab nagu kultuslik prog/zeuhl-ansambel Magma oleks punk-dieedil. Fluffy Lumbers on püünel psühhedeelselt lainetava fuzz rock`iga. Lisaks on veel siin baroque electro-käkki (LA), kaasakiskuvat electro-indie-tralli, mis vägagi meenutab The Fall`i 90ndaid (Norse Horse), happelist sündidraivi lo-fi nurga alt (Sad City), noir`likku slowcore`i (Jeans Wilder). Julian Lynch ja Phil and the Osophers`i stiilinäited jäägu Teie endi avastada.

Kuula albumit siit

[Vana ning oluline] The Papertiger Sound Tiny Robot Love (The Papertiger Sound)

2006. aasta suvel pani Dan Gelder aluse The Papertiger Sound`ile, mis oli mõeldud lingina tema noorukiea lemmikute - My Bloody Valentine`i, Slowdive`i ja New Order`i juurde. 2006. aastal liitus temaga Kerstin Wilson aka ker, kes oma sooloprojektis etendab hoopis teistsugust, eksperimentaalfolgi tunnusjoontega muusikat.

4 aasta jooksul on välja antud posu kauamängivaid ja EP`sid, mis on üksteisega sarnased. Siinkirjutaja lemmikuks on kujunenud eelmisest aastast pärit "Tiny Robot Love", mille 5 lugu illustreerivad kõrgkvaliteedilist elektroonilise indie puudet. Samas oleks kindlasti vale rääkida kanadalaste muusikast kui indietronica`st - võrdluses keskeurooplaste sarnase muusikaga on selles märksa rohkem lopsakust ja sära - meloodiaid-harmooniaid, sügavust ning klassikalist popmuusikakirjutamisoskust. Selles on küll võrdlemisi palju elektroonilist sentimenti ja hoogu, kuid glitch-rütmide dominantsus on kõrvale jäetud. Kas peakski üldse nendega võrdlema - see on ennekõike kaunikõlalise retro kaasus, kus harmooniline tänapäeva inimene vaatab tagasi heldimusega minevikku - nagu Neil Halstead-Rachel Goswell ühinenuks taaskord unelevat universumit kujundama. Mind hämmastab enim tõik, kui erinevatesse muusikalistesse rollidesse suudab Kerstin Wilson kehastuda.

Kuula albumit siit

[Artistid] The Papertiger Sound

The Papertiger Sound
Myspace
Lastfm

[Artistid] Evil Men Have No Songs

Evil Men Have No Songs
Beko DSL
Myspace

[Artistid] This Lonely Crowd

Sinewave
Myspace
Lastfm

[Artistid] Andy`s Airport of Love

Andy`s Airport of Love
Myspace
Lastfm

This Lonely Crowd An Endless Moment Everyday All the Time (Sinewave)

Kaheldamatult üks Brasiilia sünonüüme on hea ning mitmekesine muusika. Siinkirjutaja jaoks on küll Brasiilia muusika-alane kogemus jaotunud mõneti ebaühtaselt: bossat, bossat ning veelkord bossat, lisaks Os Mutantes`it, jazz`i, kohalikke rütme, klubirütme (techno`t ja house`i) plaadifirma Tranzmitter`i vahendusel, natuke goregrind`i ja freeformfreakout`i pluss korralikus koguses elektroonikat, indie`t ja post-rock`i. Kolme viimatimainitu žanri kogemus on tulnud peamiselt 2 allikast: Psicotropicodelia- ja Sinewave`i-nimeliste leiblite vahendusel.

Näiteks seni üks selle aasta albumeid- Hangin Freud`i "Sunken" - sai just äsja Sinewave`i viimase reliisi staatusest lahti. This Lonely Crowd (algusaasta 2009) koosneb viiest tüübist, kes tulevad Curitiba`st, Brasiilia kaguosa innovaatilisest linnast. Alustame visuaalsest küljest- albumi kaas meenutab kangesti My Bloody Valentine`i "Loveless"`i. Seoses ei ole kahtlustki. Et kas pakutakse MBV`i tribuuti või? Siiski mitte, kuigi Alan Moulder`i stiilis produtseeritud värki on siin küll. Kui esimene, vaikselt abrassiivse müraseina najal tuure koguv avang The Name of God in Children´s Heart välja jätta, siis selgub, et ansambel on tugevalt The Smashing Pumpkins`i kiiluvees. Power pop`i, shoegaze/dream pop`i ja hard rock/stoner`i elemendid moodustavad üllitise vundamendi, seinad ja katuse. Ning ilmselt ei ole hetkel ilmas teist lauljat peale Humpty Dumpty (või on see hoopis Red Queen?), kelle lähenemine meenutaks niivõrd Billy Corgan`i spooky`t-hingekriipivat (samas ka väljakandvat) vokaalmaneeri. Mulle nad igatahes väga meeldivad - keeran kõrvaklappidel volüümi põhja ning rock-ürgmees kargab välja. Sirgjooneline, lööv ning piisavalt krutskiline - kidrariffide massiivid, millest täiskihutamise pealt omakorda uued kihid välja kasvavad, nakkavad pillikäigud, kõikehaaravuseks ülenevad kidramüraseinad (nt Crash Course) - piisavalt peatusi-kiirendusi-peatusi-vaevu ühtlast tempot üksteise järel, ning serotoniinilaks ongi armutult laiali jagatud. Arhetüüpne rock. Selles bändis on tohutult energiat ning potentsiaali. Tohutult. Kuigi edaspidi peaksid nad Chicago legendi tee pealt veidi kõrvale keerama. Kuid näpp peale!

Kuula albumit siit

9.5

The Muddy Flowers Winter Lullabies (Psychedelicate)

The Muddy Flowers`i taga on kalifornialane Amir Razmjou. Tänapäeva (eksperimentaalne) singer-songwriter - kõigi oma otsingupüüdluste ning esteetiliste kiiksudega. Tõsi, mehe debüütalbumil "Super Pop Songs" (2009) oli esindatud southern rock, käriseva saundi ning rockabilly mõjudega singalong pop - liiga lihtne ning mittemidagiütlev avang, et saanuks temast midagi enamat arvata.

"Winter Lullabies" on keeranud southern rock`ile selja; rockabilly on sulandunud garage rock`i vormi. Tõepoolest, uuteks märksõnadeks on feedback ning surf. Näituseks Life Can Be kõlab kui surf rock`i tõlgitsusversioon The Jesus & Mary Chain`ist, millele lisavad vürtsi doo wop-häälutused. Muljet avaldavad ka Shining Violet Hearts`i horisondil püsivad orkestreeringud. Dreams tardub, suunab silmad ülespoole, et tähtede (ning unistuste) paistest osa saada. Ka vokaaltehniliselt on Razmjou rohkem pöördesse sattunud (shoegaze`i ja post-punk`i vahel pendeldav Oh, Setting Sun). Veel sugulushingi (lo-fi, shoegaze`i, fuzz pop`i ristteelt) - Dizzy Jaguars, The Procedure Club, NunParty, Andy`s Airport Of Love.

Kuula albumit siit

8.3

[Artistid] Cantaloup

Cantaloup
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] Vlor sacred places in the city (Silber)

Vlor (Brian John Mitchell ning Russell Halasz) alustas tegevust 1992. aastal The Cure`i ning Bauhaus`i lugude akustilistel kitarridel kaverdamisega, millele õige pea järgnes esimene laialiminek. Kokku tuldi uuesti 1997. aastal kui salvestati “lavished” EP ning aasta hiljem “luxate” EP (neid pakutakse tänapäeval ühendalbumina). Kuivõrd USA duol puudus raha varustamaks endid kajaefekte tekitava tehnikaga, siis kasutati selleks loomulikke (kõla)ruume. Näiteks reketpalli saali. Ühesõnaga, see oli ulatusliku reverb-narmastusega shoegaze, mis oma kõlalt meenutas My Bloody Valentine`i atmosfäärilisemaid ning eepilisemaid (When You Wake) You're Still in a Dream; No More Sorry; Moon Song), samas ka eksperimentaalsemaid hetki (Touched); teisalt oli helipildis ka tumedamat sentimenti pluss rütmi hõredust või selle puudumist, lähenedes seeläbi teise legendi - Lycia - shoegaze`i, darkwave`i ning ethereal pop`i ristandhelipildile (muideks, mille liider Mike VanPortfleet kuulub tänapäeval Vlor`i koosseisu).

“Sacred places in the city” on ennekõike sümboolne selle poolest, et jäi viimaseks ühiseks salvestussessiooniks ehk vana Vlor`i viimaseks albumiks, pärast mida keerasid lähimad sõbrad pöördumatult tülli (paralleel Spaceman 3`ga). Võrreldes eelmiste üllitistega on reverb`i osakaal märgatavalt vähenenud ning (akustilised) kitarrid kõlavad käeulatuses. Kitarriarpedžod joonistuvad selgepiiriliselt välja - kuigi üllitis on instrumentaariumilt minimeeritud ning helikeelelt minimalistlik - suudab duo lisaks kunstilistele püüdlustele välja pigistada rohkelt meeleolu. Ei ole ju vahet, kuidas seda lummavat 33-minutilist setti karaktiseerida - igatahes kingapõrnitsemis-, post-rock- ja darkwave-fännidele on see maiuspala. Teisalt - olles siiski kaugel eemal kõiksugustest poptsentritest ning minimalistliku lähenemise kaudu pigem lähemal akadeemilisematele ringkondadele, võiks selle albumi sihtgrupp olla märksa laiem. Vlor`i ülejäänud loomingule lisaks soovitan kindlasti kuulata ka
Brian John Mitchell`i kõrvalprojekti Remora (kus alustas kitarr(drone)eksperimentidega 90ndate keskpaigas pärast Vlor`i esimest lagunemist) ning hetkel Vlor`i koosseisu kuuluvate muusikute (eksperimentaal)loominguga.

Kuula albumit siit