Factory Kids Get Gone EP (Noecho)

New Weird- ja psych-tont käib mööda Euroopa avarusi ringi... . Nali naljaks ja liialdused liialdusteks, kuid Šoti duo Factory Kids ehk Christina Marie (The Modern Hour/Audn) ja Tom Chaplin (Luminous) on seesugune bänd, mis meie kontinendi konservatiivsesse indie-muusikasse ja popavangardi on viimase 2-3 aasta jooksul uusi mõjujooni ja erksust pillanud. Muidugi, Euroopa muusikaajaloost võib leida palju näiteid ekstsentrilistest ansamblitest, kuid need on tähelepanu leidnud hilisematel aegadel.

5-looline EP räägib mõistatuste ja küsimärkide keeles. Vihjed, vihjed... . Kontrastid, kontrastid... . Tagurpidi rulluvad efektid, heliline robustsus, kummituslikud kajatoad-vokaalvarjundid, kordustele rajatud minimaalelektroonika, "vigasuse" presenteerimine, digitaalsed helikarkassid, varjulise ambient-muusika eepiline mõõde. See ei ole kindlasti helikeel, mis jagaks koodid ja mõjujooned esimeste kuulamiskordadega välja. Glasgow duo juured peituvad vana kooli industrial-muusika nihilismis ja neurootilises staatilisuses, no wave`i elektroonilise punkkõlaga mässulisuses, krautrock`i repetiivsuses, kuid kindlasti eeldab see ka helikunsti vaimsuse ja võttestiku tajumist. Suicide, Throbbing Gristle, Brian Eno, Einstuerzende Neubauten, Cabaret Voltaire, Laurie Anderson, Big City Orchestra. Vajab kuulamist ning kaasamõtlemist. 21. sajandi punkmuusika. Ning lõpulugu Tale Of Never on ambient-muusika ideaalkuju uuestiloomine.

Kuula albumit siit

9.4

[Artistid] Lengua Mortuoria

B.P.M Front
Lastfm

[Artistid] Bosques de mi Mente

Bosques de mi Mente
Jamendo
CRLM Office
Clinical Archives
Myspace
Lastfm

Darger "BigFast" Soundtrack (Futurerecordings)

Futurerecordings on demonstreerinud end seesuguse label`ina, mille artistid on võimelised unistuste läve kildudeks purustama. Ning Darger on kindlasti üks seesuguseid hävitusmasinaid. Unistused on teatavasti kogemuspõhised, sageli pelgalt sotsiaalsete ning eksistentsialistlike pingeseisundite likvideerimise suunitlustest kantud. Kuid Cody Kirkendall ja Matthew Bahnsen lähevad palju kaugemale - see on unistustejärgne muusika universumis, kus puudub koht kõiksugu kujutelmadele ja ideedele. Teod aktualiseeruvad ilma eelneva(te) projektsiooni(de)ta. Platonlik ideede masin on tuhaks põlenud-põletatud ning tihti vastuoludesse mattuv inimkeel helivõnke ilmselget üleolekut tummalt tunnistamas. Käesolev 3-looline ning 32-minutiline taies olevat väidetavasti fiktsioon maailmalõpust, eepiliselt sosisklev saundträkk läbi musta huumori prisma helklemas. Erinevalt paljudest artistidest, kelle muusika käändub sarnaselt lähtekohalt pessimismi, düstoopsesse ämbientmorjendusse, pakub Ohio duo sõnulseletamatut arhetüüpi, sedasorti eepilisust, mis võiks vabalt kehtida ka pärast kümneid apokalüpsiseid. Mingi uus kord-korratus, mis on sundimatu, vaba, soe ning eelkõige mõjus ning (ennast) kehtestav. Tolm kosmoses, pelk vibratsioon, mis liigub, ringleb ning kootub - kootub millekski, mida võimaldab jumalik alge. Ning plaadiümbris on paljutähenduslikult avatud- Lihavõttesaare (kui maailma lõppu jääva) kuju meenutava assotsiatsiooni, artefaktide ebamääraste kontuuride ning sünkja, samas vastupandamatult kutsuva kõiksuse kaudu. Kas lõputu kosmosereis on algamas, võimaldamaks uuestiloomisprotsessi pealt näha?

Kuula albumit siit

10.0

woodworkings we sit on floors we stand on chairs (futurerecordings)

Woodworkings on Kyle Woodworth, keda abistab keelpillidel Gordon Withers. Samuti on Baltimore`i muusik tuntud post-rock-ansamblist We All Inherit the Moon. Woodworth`i järjekorras 8 üllitise 8 rada annavad aimu geniaalsusest. Kummastav ilu ilmneb läbi minimalistliku heliprogressiooni - hillitsetud, digitaalse krõbinaga vürtsitatud kriipivad kitarrid, üksildased piaanoklinked, tasahilju kerkivad modern classical/ambient-orkestratsioonid, post-rockilik majesteetlikkus, andmata seejuures järele kiusatusele langeda crescendo-klišeedesse, kuigi ma ei kahtle tema sellesuunalises võimekuses. Ning pooltõusud on ka siin olemas. Albumi nimilugu demonstreerib ilmekalt, et helide eepilisusel puuduvad piirid. Jänki võttestikust annab parimat aimu albumi käredaim träkk former daughters of the american revolution, kus äng ja raev on kunstilisest kanaliseeritusest tasahilju väljapoole miilamas. Kokkuvõttes võib nentida, et tegu on hoolikalt läbikomponeeritud instrumentaalteosega, kus igasse helisse on süstitud impressiivne emotiivne laeng, kus fraktaalid on asetatud teineteise suhtes nii (lähedale), et kaootilisus, selginemine ning lõppstruktuur/eesmärk ise on kenasti ühel pildil. Sugulushingedest meenuvad EdPorth, The Tumbled Sea, M.Pyres, Circadian Eyes, Luggage, Foxes In Fiction, We All Inherit the Moon, aga ka Spiritualized ning allhoovustesse pidama jäänud Mercury Rev. Mees nagu orkester, kes kuulub samasse ritta seesuguste geeniuste-avangardromantikutega nagu Jason Pierce, Matthew Sage, Warren Hildebrand. Uskuge mind, kui Johann Sebastian Bach elaks tänapäeval, teeks ta seesugust muusikat. Üks aasta meistriteostest. Aitäh, Kyle.

Kuula albumit siit

10.0

Mister Vapor Altercus (Webbed Hand)

Thomas Park`i aka Mister Vapor`i 64-minuti pikkune sound-art/minimal/ambient/drone-teos viib kuulaja ängistavatesse ning lokaliseerimatutesse koridoridesse - võiks ju kuuldu põhjal arvata -, kust tõuseb ohtralt rõskust ning kuuldub veepiiskade lakkamatut ja pikapeale piinarikkaks muutuvat tilkumist, mida omakorda saadab kurjaendeline bassidrone, mis vahetevahel väändub-käändub valjemaks, et seejärel uuesti tavapärasesse vakku langeda, et siis uuesti tõusta jne. Tõepoolest, selle minimalistlikust iseloomust annavad tunnistust need üksikud-üksikud käänded, mis teadvuses omandavad eksplosiivse efekti. Üleüldse - laske see saund enesele ajju ning aju genereerib seda edasi. Kes on tuttav näiteks Caustic Reverie/Forgotten`i loominguga, see teab, millest ma räägin. Vaatamata tõigale, et mainisin eespool ängistavate koridoride ning veetilkade lõputu langemise assotsiatsioone, on Thomas Park ise pühendanud taiese vanaaja teadlase Galenose poolt kirjeldatud narkootilisele taimele, mille kohta siiski täpsemad viited puuduvad - anonüümne ning lokaliseerimatu ometigi.

Kuula albumit siit

9.0

GabeeN Reincarnation (Audioexit)

GabeeN on ungarlane Gabor Bacsardi ning "Reincarnation" on tema debüütalbum (pärast 2 EP`d, 1 kahaalbumit ja paari koostööreliisi, st originaalträkid pluss teiste remiksid).

Kui minimalismi kontseptsioon eeldab mingis ulatuses progressiooni ning tehno masinlikke rütmikarkasse-roborütme, millest ei puudu ka inimlik puude, siis "Reincarnation" kehastabki seda. Madjari põhiinstrumendid on tehno ja minimalism, mida tihtilugu "häiriv" teknolik podin lisab paraja annuse vulgaarsust. Sarnaselt varasema loominguga võib 7 loos kuulda mõjusid nii Autechre`ilt, Orbital`ilt, The Locust`ilt kui Thomas Köner`ilt, samuti Berliini ja Detroidi klubiskeened on kenasti esindatud. Techno-struktuure aeg-ajalt läbistavad ulmelised kajaefektid annavad reliisile ettekäände higiselt tantsupõrandalt eemaldumiseks, kuigi see ei ole eesmärk omaette - mingi hetk hiljem ollakse platsis tagasi. Nimilugu on ühtaegu sulnis ja pretensioonikas ambient techno, Crack keerleb dub-süsteemis, With Ghosts Whisperer hiilgab funky sämplikäiguga. Õigupoolest, mida rohkem seda albumit kuulata, seda enam tuleb see catchylikkus üleüldiselt esile, kuigi varasematel üllitistel oli seda veelgi rohkem. Tõepoolest, eeskujulikult balanseeritud techno-taies jaheda ja tundeküllase sentimendi seisukohast.

Kuula albumit siit

8.8

[Vana ning oluline] Luigi Archetti Fragments on Speed, Slowless and Tedium (Domizil)

Kes kuidas teab - kes teab Luigi Archetti`t tema soolotööde järgi, kes koostöös Bo Wiget`iga (Archetti/Wiget), kes mõlema järgi. 55-aastane itaallane on viimase kahe kümnendi jooksul olnud üks olulisemaid elektroonilise muusika kontseptualiste/sound artiste. Temaga seotud diskograafia on aukartustäratav ning muusikaliselt on ta suutnud ikka ja jälle uusi rakursse avada.

Kahe ja poole aasta tagusel üllitisel keskendus vanameister salvestatud helimaterjali üleminekupunktidele/aladele ning helide vähendamise/aeglustamise võimalikkusele ja piiridele. Instrumentideks olid elektrikitarr ning hilisem helitöötlus ja uuesti arranžeerimine. Tõepoolest, kolossaalsed kontseptuaalsed klaaspärlimängud leiavad aset käesoleval reliisil - kiirused-tempod nihkuvad teineteise suhtes, eeldusel, et ka erinevad helifraktaalid suhestuvad ja paiknevad üksteise suhtes. Nihe ongi albumi keskne vahend ja meedium. Hoolimata digitaalsest keskkonnast ei sumbu heli - see jääb piisavalt põnevaks, nauditavaks ja ka küllaseks. Ehk on see isegi värviküllane, kuigi need toonid manatakse kuulaja tajus teistsugusel viisil esile. Hõredad ja undavad, kohati signaali meenutavad helid progresseeruvad kurjakuulutavaks boreaalseks kõminaks, tühjusele antakse vitaalne eluvorm. Minimalistliku dünaamika vahendusel - võnge kui liikumine, liikumine kui muutumine, muutumine kui vähenemine ja lõpuks kui kadumine.

Kuula albumit siit

[Artistid] Un vortice di bassa pressione

Inglorious Ocean
Myspace
Lastfm

Xalm Retribution Ritualistic Ceremonies (Qulture Production)

"Ritualistic Ceremonies" on Sergei Pakhomov`i alias Xalm Retribution`i järjekorras 4 stuudioalbum umbes aastase perioodi jooksul. Alustanud kunagi klubibiitidega, on 24-aastane novosibirsklane liikunud edasi eksperimentaalambient/dark ambient/industrial illbient/ritualistic ambient/drone`i ähmastele piirialadele. Tunni aja pikkune ning kümnest loost koosnev reliis on täis pulseerivat ja lainetavat tumedat mateeriat, ebamääraseid kajasid, sirinaid ning sireenide vaevukuuldavat laulu. Digitaalne kriipivus on vaheldumas või tjuuni lisamas paisuvale ja kokkutõmbuvale soundscape`ile. Elektroonilisus ja akustika - kes neid suudaks lahuta! Kohati tüüne, ajuti agressiivne, kuid põhiliselt kurjaendeline. Lõpuloos Distorted Reality lisanduvad abstraktsed rütmistruktuurid düstoopsele maastikule. Anonüümne muusika - ruum teadmata, aeg tuvastamatu, ruumiparameetrid aimamatud. On see depressiivselt ilus muusika või purgatoorium, jäägu kuulaja enda otsustada. 

Kuula albumit siit 

8.8

Littoral Drift Rise and Descend the Mountain (Patient Sounds)

Littoral Drift on Brett Taylor, üks osa Colorado osariigi linnakese Fort Collins`i skeenest ja plaadifirma Patient Sounds`i ilmest. Olen blogis varem tutvustanud M. Pyres`it, kellega LD`l on märgatav ühisosa ja kvaliteet. Õieti ka Taylor ise kuulus M. Pyres`i koosseisu - enam ilmselt mitte, kuna ta asus elama kaugele põhja - Minneapolis`esse.

Kitarrid, kitarriefektid ja ruumilisus on põhimärksõnad, milles Taylor`i muusika leiab omapära. Akustiline, kohati kriipiv kitarriplõnnimine on vaheldumas atmosfäärilise pulseerimise ning pingestatud võnklemisega. Vaevalt tema muusikat saab nimetada lihtsakoeliseks, küll aga minimalistlikuks - hillitsetud progressioon loob mustreid ja vorme. Käesoleval üllitisel võib kuulda kaunist ja eepilist singer-songwriterlust (I Hate Parties), eksperimentaalset ambient`i (Flickrn` Halos), southern rock`i mõjusid (Lousy Town Epiphany) ning elektroakustilisi eikellegimaid, mistõttu sageli tundub, nagu taamal lõõmaks leek ja puhuks vaikne tuul. Lisaks Patient Sounds`i kamraadbändidele võib leida hingesugulust John Fahey ning varase Vlor`iga. Suur üllitis igatahes.

Kuula albumit siit

9.5

Het Fukking Licht Kutplaneet (Narrominded)

HFL`i 3-looline album (EP`ks oleks seda vale nimetada, kuivõrd träkid on vähemalt 10-minutilised ja pikemad kompositsioonid). Vaikus, hillitsetus, pingestatus, abrasiivsus ning progressioon on märksõnad, millest kujuneb metafüüsiline koloss. Reverb-efektidesse mähkunud industriaalsed kõminad ja (järel)kajad ning elektroakustiline "avatus" loovad illusoorse keskkonna. Sfäärilisus. Sfääride maailm on konkreetne - hoolimata sellest, et see voogab ja virvendab -; seevastu sinna peidetud "juhuslike" (konkreet)helide puhul kerkib probleem - kust jookseb piir reaalselt eksisteerivate helide ja taju kausaalse ning iseenesesliku genereerimise vahel? Kõik see on väga põgus, asendudes järjekindlalt uue vooga. Midagi võib sealt kuulda - põrklev trummeldamine, inimhääle ebamäärane lalin, elektroonilised ludinad. Muusika, mille juured peituvad kompromissitus vana kooli industrialmuusikas ning eksperimentaalses elektroonikas-krautrock`is a la Conrad Schnitzler või Manuel Göttsching. Mida ette võib heita, on helipildis üleliia domineeriv digitaalsus-digitaalne luitumus. Seda tulnuks (rohkem) peita. Samuti olen täiesti veendunud, et analoogformaadis kõlaks "Kutplaneet" märksa paremini. Seesugune saund lihtsalt vajab loomupärast "määritust".

Kuula albumit siit

7.3

Minimal States Liberty Hoax (Test Tube)

Thom Carter on laia ambitsiooni ja profiiliga muusik, kelle looming varieerub art-pop`ist ja elektroonilisest indie`st (March Rosetta), 60ndate psühhedeeliast mõjutatud indie folk`ist (Menhirs of Er Grah), atmosfäärilisest art pop/nu jazz-fusioonist (Hip Nothings - koos Blake Rhein`iga), nu soul/nu jazz-eksperimentidest (The Marsh Chapel Experiment - koos Salvador Cortizo`ga) kuni eksperimentaalproge/kosmische musik`i (Black Crown) ning ämbiendi ja subtle soundfields`ini (Minimal States) välja. Oxford`i mehe näol ei ole tegu demonstratiivse kameeleoniga, kes oleks otsustanud katsetada erinevate žanritega 1-5 loo piires, vaid enamusel eelpoolmainitud aliastest on vähemalt 3-4 reliisi väljas ja müügis. Võib küsida, et juhul kui tema kaaslinlastest superstaare nimega Radiohead tunnusmärgitsetakse popkameeleonidena, siis kuidas võiks veel laiema haardega Carter`it ennast nimetada?

"Liberty Hoax" on Minimal States`i 4 album sisuliselt ühe aasta jooksul. Triloogia teine album - esimene osa oli "Like A Photograph" (samuti Test Tube) - pakub välja ruumilise tähendusega metafoore indiviidi vabaduse sümboliseerimiseks. Digitaalne heliprotsessioon on suunatud ambient-maastikele. Lõpmatutena näivad, sügavad ning õhkõrna metalset tolmupuru õhkupaiskavad 8 taiest varieeruvad vähe, mis kohati omandavad abstraktsed mõõtmed (Revelations), millel ei näi sellesinatse aja ja ruumiga midagi ühist olevat (kuigi Carter`i enda sõnul peituvad konkreetsed helid siselinnas, äärelinna tühermaadel ja indiviidi sees). Need on põhimõtteliselt signaalid, mis otsivad teed punktist X punkti X1. Teisalt on ka soojemaid hetki (National Security) soft-süntesaatorite vahendusel, mis, tõsi, liiguvad liiga ambient-kultuurkihi keskele, muutudes seetõttu tüütuks ja venivaks. Avaloos Data Mining on õrnalt vibreeriv drone-element sees, mis annab träkile omaette väärtuse. 11-minutiline Come the Rain on mäng vaikuse, progressiooni ja vaikeluga, mille lahkmekoht loo keskpaigas on (hinge)ülendav. Siinkirjutaja lemmik on Memory Bank, mille pealtnäha jäise helgi all lõõmab leek. Lugu Ruins väärib oma nime - tundub tõesti, nagu hiiglaslikud metallkarkassid kukkunuks kaugustes kokku. December Orgy demonstreerib võimalikku maailma läbi düstoopse ja pessimistliku prisma (indiviidi vabaduste piiramine? Suure Venna tähelepanelik pilk?); Mass Graves omandab soojemaid toone, progresseerub, muutumata seejuures läilaks nagu National Security. Sugulushingedest soovitan sellele meistriteosele juurde kuulata slept.`i omanimelist debüütalbumit ning Caustic Reverie õõnsat helikunsti/düstoopbienti.

Kuula albumit siit

9.1

[Artistid] Pequeña Fiera!

Error! Lo-Fi
Rain Music
AEIOU

[Vana ning oluline] Loscil Stases (One)

Kui ma mõtlen Kanada ambient-muusikale, siis kangastuvad automaatselt 4 nime - Tim Hecker, Daniel Maze, Muhr ja Loscil. Viimatinimetatu taga on Vancouver`ist pärit Scott Morgan, mees, keda tuntakse ka Daniel Bejar`i (Destroyer) ihutrummarina.

Loscil on kaheldamatult kõva sõna atmosfäärilises muusikas, sarnanedes oma helikeelelt kahele teisele Põhja-Ameerika legendile - Pan American`ile ja Stars Of The Lid`ile. 7 albumit, millest enamus on reliisitud legendaarse Kranky tiiva all.

"Stases" (2005) on kanadalase järjekorras 5 reliis. Albumi alapealkiri "Drones 2001-1005" vihjab kolmele üllitisele (Triple Point, Subsumers, First Narrows), mille taustadest on 12 lugu üles ehitatud. Ökonoomne ning otstarbekas lähenemine, mis kindlasti väärib kiidusõnu ning jätkuvat juurutamist. Sulnis minimalistlikult võnklev soundscape, mis kohati omandab kummitusliku dimensiooni (Micro Hydro). Ostsillaatorite toonid läbivad aegluubis aegluubi filtreid ning esilevalguv helikude peatab aja ning samaaegselt kirgastab ja ähmastab ruumi parameetreid. Ähmastumist tuleb mõista unustuse võtmes - mikrotonaalne loome süütab uusi hetki, seeläbi järjepidevalt "kustutades" minevikku. Ühed helked on asendumas järgmistega. Lõputu jada. Vaikeluline lend suurlinna kohal, flirt flashlight`ide ning kauniendelise umbmäärasuse-anonüümsusega. Kaheldamatult (neti)ajaloo üks olulisimaid teoseid. Ka annab album vastuse küsimusele, miks siinkirjutaja ei viitsi Boards Of Canada`le oma aega ja raha kulutada.

Kuula albumit siit

[Vana ning oluline] Vlor sacred places in the city (Silber)

Vlor (Brian John Mitchell ning Russell Halasz) alustas tegevust 1992. aastal The Cure`i ning Bauhaus`i lugude akustilistel kitarridel kaverdamisega, millele õige pea järgnes esimene laialiminek. Kokku tuldi uuesti 1997. aastal kui salvestati “lavished” EP ning aasta hiljem “luxate” EP (neid pakutakse tänapäeval ühendalbumina). Kuivõrd USA duol puudus raha varustamaks endid kajaefekte tekitava tehnikaga, siis kasutati selleks loomulikke (kõla)ruume. Näiteks reketpalli saali. Ühesõnaga, see oli ulatusliku reverb-narmastusega shoegaze, mis oma kõlalt meenutas My Bloody Valentine`i atmosfäärilisemaid ning eepilisemaid (When You Wake) You're Still in a Dream; No More Sorry; Moon Song), samas ka eksperimentaalsemaid hetki (Touched); teisalt oli helipildis ka tumedamat sentimenti pluss rütmi hõredust või selle puudumist, lähenedes seeläbi teise legendi - Lycia - shoegaze`i, darkwave`i ning ethereal pop`i ristandhelipildile (muideks, mille liider Mike VanPortfleet kuulub tänapäeval Vlor`i koosseisu).

“Sacred places in the city” on ennekõike sümboolne selle poolest, et jäi viimaseks ühiseks salvestussessiooniks ehk vana Vlor`i viimaseks albumiks, pärast mida keerasid lähimad sõbrad pöördumatult tülli (paralleel Spaceman 3`ga). Võrreldes eelmiste üllitistega on reverb`i osakaal märgatavalt vähenenud ning (akustilised) kitarrid kõlavad käeulatuses. Kitarriarpedžod joonistuvad selgepiiriliselt välja - kuigi üllitis on instrumentaariumilt minimeeritud ning helikeelelt minimalistlik - suudab duo lisaks kunstilistele püüdlustele välja pigistada rohkelt meeleolu. Ei ole ju vahet, kuidas seda lummavat 33-minutilist setti karaktiseerida - igatahes kingapõrnitsemis-, post-rock- ja darkwave-fännidele on see maiuspala. Teisalt - olles siiski kaugel eemal kõiksugustest poptsentritest ning minimalistliku lähenemise kaudu pigem lähemal akadeemilisematele ringkondadele, võiks selle albumi sihtgrupp olla märksa laiem. Vlor`i ülejäänud loomingule lisaks soovitan kindlasti kuulata ka
Brian John Mitchell`i kõrvalprojekti Remora (kus alustas kitarr(drone)eksperimentidega 90ndate keskpaigas pärast Vlor`i esimest lagunemist) ning hetkel Vlor`i koosseisu kuuluvate muusikute (eksperimentaal)loominguga.

Kuula albumit siit

Jacques de Villiers sleepsongs (Jacques de Villiers)

Kaplinnas (Lõuna-Aafrika Vabariigis) resideeruv Jacques de Villiers on tundmatu suurus (ambient-)muusika maailmas, kuigi tema pakutav heliline avarus on võrreldav Hea Lootuse neemelt avaneva vaatega ookeanile. Debüütalbumi “sleepsongs” 5 lugu järgivad eksperimentaalambient`i rida - põimides tavapärasestesse hõllandstruktuuridesse drone-, shoegaze- ning noise-esteetikat. Õieti küll on need mõjud vaevu aimatavad. Näituseks loo Moon Ballad/Improvisation for Trevor/Shine a Light on Every Room (part 2) algust on füüsiliselt valus kõrvaklappidest kuulata. Poole pealt lugu nihestub kergelt, liituvad meloodilised kihid ning piaanoklinked, ja eepilised parameetrid settivadki paika. Lõpulugu The Dying Song/Mon Ami viskleb lahkhelides - ühelt poolt ragisevad, et mitte öelda räpakad bassisaundid, teisalt tundmatutest kaugustest kostuvad helindid looduvad muljetavaldavaks väljundiks. See saund on “rikutud” - järelikult olemata aneemiline. Samas eepiline - võrreldav pildiga näha kaugustes mõnd laeva hääletult uppumas. Ilusad unenäod (millel ei ole õnnelikku lõppu).

Kuula albumit siit

8.9

Uniform Motion Picture (Aahh/No-Source)

Uniform Motion on - Andrew Richards ja Renaud Forestié - anglo- ja frankomaailma üks kohtumiskohti. Sarnane sild nagu on olnud Stereolab, kuigi kontseptuaalselt piiritletum, hillitsetum ning akustilisem. Ning seni veel ühekeelne. Päris meelevaldne see võrdlus muusikalisest seisukohast siiski ei ole, kuivõrd ka UM`i võib lugeda eksperimentaalse popmuusika hulka. Rääkides seesugusest muusikast-helikeelest, ei saa üle ega ümber singer-songwriterlus`est. Teisalt selle projekti eeskujud ei ole kitarridega kommuunimuusikud, vaid eraklikud vagabundid. Hiljuti tutvustasin Saksa muusikut Andreas Rohden`it aka gillicuddy`t, ning veel varem USA moosekanti Phil Reavis`t, kellede eeskujud peituvad Ameerika Primitivismis. John Fahey, Leo Kottke, Robbie Basho on need, kellega minimalistliku (ning primitivistliku) helikeele kaudu tekib sugulussild.

Sama kehtib ka albumi “Picture” kohta, mis on üllitatud kahasse Aaahh-records`i ning No-Source`i all. UM`i helikeel baseerub 4-keelelisel kitarril (millel algselt oli 2 keelt rohkem), mille kihte (ka vokaalkihte) korduvalt käiatakse, duubeldatakse, moonutatakse. Sinna vahele lisatakse minimalistlikku, orgaaniliselt ühitatud elektroonikat (parim näide Citizen Grave). Eksperimentaalne folk, alternatiivkantri, samuti opereeritakse transsmuusika ning post-rock`i hunnitute elementidega. Üllitist on võrreldud Elliott Smith`i, The Notwist`i ning Sufjan Stevens`i muusikaga. Lisaks Ameerika Primitivismi esindajatele mainiksin kindlasti ka The Sea And Cake`i omanimelist debüütalbumit (millelt kostub veel vähe elektroonilisi allhoovusi võrreldes hilisemate reliisidega), algusaegade Iron & Wine`i ning hiljuti Kill Mommy Records`i all oma debüütalbumi “Like The Morning Sun Does” üllitanud Emm Smith`i aka Stereo Moon`i. Samuti meenuvad siinkirjutajale meie omad vennad Urbid ning Johansonid. Muusika, mis pendeldab reaalsuse ning unenäolisuse vahel (näituseks Falling Off Trees omandab lõpupoole suisa ambient-muusika dimensionaalsuse), tahtmata siin või seal kinnistuda. Kuid sellest kinnistamatusest hoolimata ei ole helikeel närveldav või rapsiv. Isegi siis, kui kitarrid moodustavad nurgelisi kõlakombinatsioone, seisab selle kontrapunktis kuulajat puudutav vokaaltämber. Dream folk-numbrid vaheldumas psych-folk`i omadega. Imetabane reis - mida muud võikski seesuguse muusika kohta lisada.

Kuula albumit siit

9.5

Hangin Freud Sunken (Sinewave)

São Paulo/London`i duo Hangin Freud (Paula ning Jonathan) alustas tegevust 2005. aastal. Samal aastal ilmunud omanimelisel albumil joonistusid välja rock noir`i, tumedakõlalise shoegaze`i, darkwave`i, slowcore`i ning power indie mõjujooned. Kriipivad kitarrid, gootilik vokaalmaneer(likkus), läbi tumedate delay-koridoride ekslevad-kaduvad helilõpmed, intiimne avarakõlalisus. Paksude kardinate ning punase valgusvine muusika. Järgmine üllitis “Continental” EP ei suutnud debüütalbumile uut lisada. Pigem vastupidi - varem esiplaanile tõstetud emotsionaalne aspekt hääbus nii pilliseadetes kui vokaali koha pealt peaasjalikult kuiva ning kiretusse soigumisse.

Kuid - Hangin Freud on tark ansambel. Järgides küll kindlat kitsast kontseptsiooni - liigutud albumilt albumile sama joont mööda - on osatud oma vigadest õppida ning endid täiendada. Osatud pisiasjadele enam tähelepanu pöörata, neid muljeterohkemaks disainida. Seda kitsapiirilisust tulekski mõista piiritletud, mitte piiratud või küündimatu kontseptsioonina. Kas Stereolab või Tortoise on oma näilises kitsapiirilisuses olnud küündimatud? See, kuidas Hangin Freud oma muusikat myspace`i leheküljel kirjeldab - klaustrofoobia, tuvid, lämbumine, küünistused, kuivad huuled, südamekipitus, valged seinad - peab uuel albumil väga täpselt paika. Žanrilised piirid - võrdluses debüüdiga - on peaaegu samad. Tõsi, enam ei ole noid pauerrežiimil liikuvaid indie-numbreid; saund on märksa roomavam ning kummituslikum, kohati ka voolavam. Helikeele hillitsetuse tõttu on Paula Borges`i - kord läbipõlenud tunnetest resigneerunud, kord tundmusi peegeldaval - häälel kanda veelgi suurem roll. Vähem kui pooletunnine “Sunken” on täis suuri numbreid - näiteks Swamp idealiseerib minimalistlikku laulukirjutamisoskust, saades ise seeläbi (minimalistliku) tumepopi võrdkujuks. See, kuidas seda vormi palistab õrnukuuldav sahisev foon, annab märku duo analüütilisest nutikusest inimtajuga ümberkäimisel; lühike nimilugu juhatab sisse varjudest tumendatud fantaasiarohke teekonna; We Are Not embab kummastavat dimensionaalsust genereeriva klaverisaundiga, mis võib täiesti usutavalt pärineda 80-90 aasta vanustelt lintidelt; Wasted on täis pelutavat obsessiooni. Kompulsioon - sunnib seda lugu mitu korda järjest kuulama; Lõpulugu In The City on segu atmosfäärilise shoegaze`i algest ning darkwave`ist, sobides mõnd kummituslinna tutvustava filmi taamaheliks. Ka fantaasiate stimuleerimisele on siin jäetud ruumi - olen kindel, et Edgar Allan Poe novellide (nt Berenike; Ligeia) lugemine siia kõrvale annaks metafüüsilised mõõtmed.

Suure albumi tunnusmärk on avardumine iga kuulamiskorraga. Üks selle aasta vaieldamatuid tipphetki. Igale tumemuusikafännile, haipenärivale indiefännile ning laiahaardelisele melomaanile kohustuslik album.

Kuula albumit siit

9.8