[Artistid] Testicular Manslaughter

Testicular Manslaughter
Testicular Manslaughter
Myspace

The Family Simpson Montague`s Lunchtime Speciale (WM Recordings)

The Family Simpson on laulukirjutaja Ian Simpson Šotimaalt Stonehaven`ist, kes võrdleb oma muusikast esilekerkivat ilu “katlaga, mille sisu on paisatud sügavkülmikusse” või “limonaadi, millest on suveriided läbi ligunenud”. Irooniline jah! Seetõttu ning ka intonatsiooni ning tehnilise lihtsuse poolest meenutab ta Šoti ekstsentrikust vagabundi Nick Currie`t aka Momus`t. Kitarrid, süntesaatorid, loop-pedaalid, vokaal. Tõsi küll, Momus`e intelligentse sarkasmi ning poliitilise ebakorrektsuse järele ei ole ta veel ennast sirutanud. Ka Simpson mainib imaginaarseid tegelasi, ainult selle erandiga, et ta seob nood tihedamalt iseendaga. Ta ei taha lihtsalt pealt vaadata, jutustada, vaid olla (inter)aktiivse suhte teine pool. Introspektsioon ning kurtuaasne temaatika. Inspiratsiooniallikana on ta maininud postkaartidel talletatud hetki. Muusikaliselt on siin poolelektroonilist indie`t/magamistoapoppi ning minikammerpoppi, lo-fi poppi ja kaunikõlalist velvetmuusikat. Ohtralt helimöllu veeklaasis. Iseäralikemaks looks on Bite, mis oma akustilise kidratroonikaga meenutab mulle varajast Mice Parade`i. See ning Soup ja My Funny Valentine on meistriteosed. Ka ülejäänud 8 lugu ei hiilga keskpärasusega.

Kuula albumit siit

8.8

[Artistid] Dereleech

Myspace
Lastfm

Kangsinu Planet Of The Rape (Jamendo)

Kangsinu on Lõuna-Korea punt, mis segab põnevat kokteili. Õieti küll üksteise kõrval seisvaid helisegusid, kuna nende (lühi)albumeid on kümne ringis. Millest omakorda paljud on kontseptuaalid. Näituseks album “the madness”, milles lugude pealkirjad edastavad kitsast eesmärgistatust ning sageli ka instrumendipõhisust (prepared piano, mad scratch) ning “short music” volüümid viitavad vormile. Ka enamike plaatide ümbristel on lihtsalt minimalistlik kiri valgel taustal (ma ei tea, kas ülipisikesed erinevused kirjas osutavad ka teistsugusele tähendusele või on see ainult kalligraafiline nüanss). Eksperimentaalelektroonika, inditroonika, klassitsistlikud piaanoseaded, orkestreeritud helid ning marsimuusika, reibas lõõgastav elektrooniline pop (a la Pizzicato 5) ning veel palju muud. Selle bändi puhul ka torkab silma armastus kingapõrnitsemise vastu. Niipalju kui mul õnnestus selle projekti kohta infot hankida, oli nende debüütalbumiks “toe gazed” (esmakordselt üllitatud 2007. aastal). Ilus album, kaunid laulud. Läbikasvavad helikihid. Kaug-Ida inimestele sümpatiseerib kingapõrnitsemine (ka meie Pia Fraus`ile olla väidetavalt seal - täpsemalt Jaapanis - turgu). Laulja korea aktsent lisab inglise keelele ning muusikale palju tervitatavat omapära juurde. Tõsi, vahel tekkis kaalutuse tunne - tahtnuks, et heli kõlanuks lõikavamalt ning raskemalt. Et jalad puudutanuks taas pinnast. Valitses aimdus, nagu Slowdive teinuks unplugged-sessiooni (seda lausutut ei tasu siiski etteheitena võtta).

Väljakutsuva tiitliga “planet of the rape” koosneb kolmest loost, kogupikkusega 13 minutit. Esimesed kaks kuuluvad hakkiva, lõhkuva, trummeldava, paljut haarata püüdva (dada)elektroonilise ning elektroakustilise eksperimentalismi keeristesse. Muljetavaldav! Lõpulugu, 7-minutiline waiting sci-fi metastasis on ekstaas - tumepsühh(edeelne)-stonergaze. Saamaks seesugust tulemust, tuleks omavahel kokku panna Lycia ning Swervedriver. Viimatinimetatu helimassiiv ning esimese darkwave`ilik hingus ning Mike VanPortfleet`i vokaal. Iga unistuslikkusest lugu pidav artist võtaks seesuguse taiese oma repertuaari. Vaadake ka loo videot! Ühesõnaga, album koosneb kahest väga erinevast, kuigi teineteist mitte välistavast poolest. Kaugel sellest.

Kuula albumit siit

9.4

Hox Vox Hurry Up Harry - part 1 (Jamendo/Hox Vox)

Veneetslane Gianluca Missero on sel aastal juba kolmandat ning üleüldse viiendat korda tagasi. Itaallase albumid on eranditult tähendanud kõrgkvaliteeti. 1989. aastast saati, kui ta üllitas oma debüütalbumi “Eight-Bit Deboned”. Missero on hoidnud üleval RIO/Progressive rock`i parimaid traditsioone - lõivuvaba väljapeetud cutting edge. Avangardistlik progemuusika, mida on läbimas elitaarne, aristokraatlik hõng.

Hox Vox`i puhul on tavapärane, et esmakuulamistel näib, et kõik elemendid on paisatud kaosesse ning terviku haaramine näib võimatu ülesandena. Tegelikult tuleb selle virvarriga kohanduda ning struktuurijoonte väljailmumine on üksnes aja küsimus. Loomulikult ka käesolev album ei ole selles osas erand.

Tõsi, härrasmees, kes on üles kasvanud Residents`i, Frank Zappa, Les Claypool`i, CAN`i, Gentle Giant`i, Pere Ubu peal, tungib käesoleval üllitisel teistsugusesse sfääri. Näiliselt teistsugusesse sfääri, kuna krautrock ning avant-rock on niikuinii andnud tänapäevasele tantsumuusikale piirid. Avang Sabre on progekestas kvaasi-jungle. Lihtsalt ongi nii, et progemees tahtis klubibiidid oma kontseptsiooni sisse sulatada. Samas ei lase ta hetkekski kahelda, et see ei ole tema jaoks eesmärk omaette. Tantsurütmid ning tuletõrjesireenid (Chase In Downtown). Nagu halva unenäo projektsioon, mis aeg-ajalt maailma eri paigus reaalsuseks saab. Teisalt sireen näikse ka hoiatavat kuulajat, mida albumilt oodata võib. Kontseptuaalsest raamistikust annab samuti märku tõik, et enamus lugusid on täpselt 2 minutit pikad. Varasemate albumitega võrreldes on see avangardprokkari (=progerokkar - ae, eesti filoloogid!) klubiversioon. Afrofuturistlikud motiivid stilistiliselt adekvaatsete funk- ja soulpasunatega (Enchilada Layover; Cruisin in El Monte). Tõsi, Missero ei oleks Missero, kui ta afrobiite ei asendaks math-rock`i rütmistruktuuriga. Teisalt demonstreerib veneetslane, et tema suhtes ei tasuks lõpuni eelarvamuslikuks jääda - jäik drum and bass üleneb spetsiaaltegelaste tasemele (Yerba Buena Gardens). Samuti Dawn Flight to Panama flirdib house-muusika diipide tjuunide ning Montego Bay hip-hop-kontseptsiooniga. Albumi lõpetab Spirits Have not Flown - metronoombiidiga kosmische musik, mis annab märku, et äraspidine trip on lõppenud. Finito. Album on pühendatud Marco Bianchi`ile, tema bändikaaslasele Death In Venice päevilt.

Tõeliselt kummastav ning lummav üllitis. Kuid kui kellelegi muusikast tekkinud kujutelmad nõrgaks jäid, see vaadaku itaallase muusikavideosid. Andekas tüüp see Gianluca Missero. Kuu-kahe pärast ilmuv triloogia teine album pidavat Veneterian Snares`i meenutama. Jääme ootama.

Kuula albumit siit

9.2

Hipster Youth Hearse Road Trip (Rack & Ruin)

Senikogetud chiptune/tracker-muusika eripärasemate ilmingute põhjal on mulle meelde jäänud käputäis artiste. Nullindate alul ning keskel tegutsenud The NESkimos (3 albumit) - segatuna prog-rock`i-ning metal`iga. Samuti Ashbrg ning Katatsumuri – kellede muusika kätkeb palju atmosfäärilist ning krutskilist heliessentsi, ka Eesti artisti Microcobra album “Please, play with me” ning lõpuks Hipster Youth.

Hipster Youth aka iirlane Aidan Wall oli varem tuntud kui Porn On Vinyl (“I spent the night thinking with short periods of sleep interrupted by visions, 2008, isereliisitud), mis oli teravate nurkadega (alternatiiv)folk, ning ka kui porn.exe (“porn.rar.exe, 2009, Rack & Ruin), mis põhines 8bitisel sugereerival, psühhedeelselt suriseval saundil, ning spoken word`i ning sample music helikollaažil.

Kuidas võiks vaimusilmas Hipster Youth kõlada? Teisisõnu - kuidas võiks kõlada esperimentaalfolkar, kellele meeldib semmida 8bitise, mängukonsoolide maailma kuuluva intensiivselt biite murdva helitrilliga? Minu esimene mulje oli kohe, et jeeh, “Hearse Road Trip” meenutab Animal Collective`i. Avangardistlik "hipster" noh! Ekstaatilised häälutusloop`id. Ainult et kitarride-süntesaatorite-heliefektide-trummide asemel on chiptune-vundament. Vähemalt esiotsa. Kui ka häälutusefektid hääbuvad, kaovad Loomakollektiivi suunalised seosed. Tõsi, assotsiatsioonid kerkivad albumi lõpus uuesti, seekord täislaksuga kõrgustesse - lugu Thursday Nights on pretsedenditu. Ekstaatilised kitarridega panustatud refrääne moodustavad müravallid. Ning ühte võib küll väita – Animal Collective`il on terased järgijad, kes võtavad neilt šnitti ning oskavad juba oma kumiire paljuski ennetada. Näiteks ka Starstarstar ning Chad Golda. Mark Richardson Pitchfork`ist möönis hiljuti AC plaati Fall Be Kind EP (väga positiivne arvustus) hinnates, et Noah Lennox`il-Dave Portner`il läheb tulevikus raskeks uusi ristandeid (libastumata) leiutada. Duo ise läheneb piiridele ning ka teised võtavad oma. Kes saakski muusikule tema tarkust pahaks panna? Üks võimalikest kantsidest – friikfolgi ristamine konsoolimuusikaga - on ka nüüd hõivatud. Loser Cottage Disco on järgmine pretsedent - vibratsioonid ning arengud-üleminekud tõmbavad kananaha ihule. Kompromissitu, kuid meeliülendav shoegaze-chip music-noise pop tulistamine. Chipgaze? Jah. Võrrelge plaadiümbrist My Bloody Valentine`i - teise Dublin`ist pärit ansambli - legendaarse tähise "Loveless" coverprint`iga. See muusika ei piirdu kuulaja puutumisega; haarab kinni, pigistab, vajadusel ka muljub. Kui punk tuleks tänapäeval välja leiutada, siis see album võiks vabalt “Never Mind the Bollocks” olla. Tõsiselt. Hoidke kindlasti sellel 19aastasel iirlasel kõrva peal.

Kuula albumit siit

9.4

[Vana ning oluline] MACON TIGHTS Tadpole Music (Cold Room)

Herwig Holzmann on ennekõike tuntud aliase Photophob kaudu; selle nime all on ta üllitanud lõviosa oma albumitest. Lisaks veel on austerlane teinud muusikat oma nime, Tomas Down`i, Das Gritli Moser`i ning Macon Tights`ina. Viimatinimetatu oli muideks tema esimene projekt.

Macon Tights`ina on ta üllitanud kokku 4 albumit. “Tadpole Music” on aliase diskograafias kolmas album, aastast 2006, kuigi materjal oli valmis produtseeritud juba 5 aastat varem (sarnane stsenaarium oli ka albumil “The Insect Bite” (2007)).

Mäletan, et kui esimest korda kuulasin, ei olnud see armumine esimes(t)est kuulmishetke(de)st. Tõsi, midagi seal oli, mis jäi mind piinama ning sundis kontrolli mõttes üle kuulama, seda uuesti testima. Kood avanes, iga kuulamisega muutus album üha mõjusamaks ning siin ma siis olen. 90ndate lõpu-nullindate alguse ajastuvaim on sellel albumil esindatud. Tõepoolest, elektrooniline tantsumuusika/club dance on alati ajastuvaimu(de)st tugevalt mõjutatud olnud - loonud ise trende, mis omakorda on eeldanud moe-ja trenditeadlikkust. Kümme lugu paiknevad linnadžungli ristteel – drum and bass, dub, trip-hop, techno. Erinevates proportsioonides ning kombinatsioonidena. Ka on siin ragga-sentimenti. Näituseks lugudes songs of love ning ok?, mis ristavad seda trummi ja bassiga. Lisaks tekitavad peapööritust suitsused skrätšid ning unelevad taustad. Lood ei hõlju staatiliselt algusest lõpuni, neis on dünaamikat-progressiooni – see on omaette monaad, maailm, universum. Selles saundis on midagi, mida tänapäeval analoogsetes suundumustes enam ei leidu. Ei peagi leiduma. Ja kas saakski? Nostalgiabiit. Minu lemmiklooks on portisheadlik-teadlik come rain or come shine.

Kuula albumit siit