[Artistid] Knitted Abyss

Myspace
Lastfm

Birds are Indie Love Birds, Hate Pollen EP (MiMi)

Küsimust - mida kehastab Portugali paarikese 5-looline debüütreliis? - saadab lihtne vastus - minimaalsete vahenditega saavutatud maksimaalne tulemus. Minimaalsus ilmneb akustilise kitarri akordide kasinuses ning naturalistlikus kõlapildis (kuhu on ka sämplitud loodushelisid), teisalt vokaal - mees- ja naisvokaal vaheldumisi - miilab ning lõkendab värviküllasuses, olles albumi toestikuks. Meenuvad nii Stereolab (Laetitia Sadier) kui Tinyfolk (Meghan Lamb), samuti Homeland`i tasane singer-songwriterlus. Selged kalded põhisuunast ehk naturalistlikust alt-folk`ist - nimilugu veiderdab kummaliste brassisaundidega ning lõpuloo One Day teine pool on paavoharjulik digifolk - nagu brassid, nii ka digisaundid on arhailise päritoluga, milles koguni kangastuvad USA lõunaosariikide 20ndate ruraalsed helid.

Kuula albumit siit

8.8

[Artistid] Children of the Drone

Children of the Drone
Children of the Drone
Myspace
Lastfm

Least Carpet Least Carpet (Dying For Bad Music/Bandcamp)

Marko Martini aka Least Carpet`i 8-loolise ning 23-minutilise debüütalbumi epiteetideks on "psühhedeelne" ja "eksperimentaalne". Žanr on folk. Psühhedeelne igati, ning sellega seoses on juba jõutud tema muusikat seostada maagiliste seente tarvitamisega. Vaevalt selle järele üldse tarvidust tekib, kuivõrd seesuguse muusika projitseerimiseks ei vajata illusoorseid pilte ega peiteskeeme. Kuigi folk, on see kaugel folgi peavoolu traditsioonist. Kontseptsiooni instrumentaalsus ei võimalda esitada steitmente ega visioone. Seisundimuusika, helide voog, harmooniate liikumine, mittetraditsiooniline pillikooslus (buzuki, meloodika, flöödid, kitarr, taldrikud, juudi harf). Kindlasti ei peegelda "Least Carpet" friikfolgi ekstaasi ja ekstravertsust ega ole ka osa Ida- ja Kesk-Euroopa muusikast - vastupidiselt sellele, mida koduleheküljel mainitakse; v.a Old Wedding Song, mis töötleb Ungari rahvamuusikast ning millest kostub ka balkani rütmikat. Eksperimentaalsus väljendub ennekõike harmooniate ülekasvamises pikkadeks drone-nootideks ning kitarri (ja selle efektide) oskuslikus sulatamises etnopillide sekka. Kes on tuttav Children Of The Drone`i (ning külgnevate projektidega), Six Organs Of Admittance`i muusikaga, küllap aimab kuulvat sellest voogavaid India muusika mõjusid. Ning paralleele võib ka tõmmata Charalambides`e veniva psühhmuusikaga. Enamasti väga ilus, nagu lootoseõie avanemine (A Narrow Path (Part II); Leaving)). Mäletamist mööda teine suurepärane mitteeuroopalik eksperimentaalfolgi album Saksamaalt (gillicuddy "the yaouhl! mashups"-i järel).

Kuula albumit siit

9.6

dmyra Everywhere is Everywhere (Clinical Archives)

Robert Demes II on ühendriiklane, kes viimased 7 aastat on koos perega veetnud Kostariikas - enda sõnul helide helipilti/studying the sound of sound/tudeerimas. Demes on kaheldamatult andekas muusik - tema kui dmyra 4 stuudioalbumit paljastavad huvitavaid lähenemisi folk-muusikale, tema kõrvalprojekti Windowbox Ensemble`i eksperimendid on rajatud minimalistliku ja kammerliku kõlaga muusikale, mille vundament on ehitatud tšellode, piaanode, viiulite, metsasarvede, oboede, klarnetite ja trompetitega. Neoklassitsistlikust hoiakust hoolimata kumab sellest kohati läbi vahemeremaalikku kergust ning virvendavat improvisatsiooni.

Missugune on dmyra kui helihüdra muusika? 7-looline "Everywhere is Everywhere" peegeldab eelnevaid albumeid, ja vastupidi - varasemad üllitised ennustasid käesolevat ette. Põhivundament on folk ja bluus - moodne folgil ja bluusil põhinev singer-songwriterlus, mida segatakse psühhedeelia ja elektrooniliste elementidega. Klassika ning juured on allutatud 21. sajandi heliproduktsioonile. Nurgelised ning jäigad folktroonikabiidid ning kvaasiorkestratsioonid avardavad kontseptsiooni - võib paralleele tõmmata nii mehhiklase Molloy and his bike`i kui eestlase Pastaca loominguga. Ning Wales`i popgeeniuste Super Furry Animals`i folgihetkedega, mis tihtilugu oli nende muusika üks rajumaid peatükke. On albumeid - näituseks "Love in the Air" (2009) -, millel folkmuusika kohtub lisaks eelpoolmainitud liidetele ka downtempo, dub`i ja proge-elementidega. Siin see puudub - v.ä äkiline, dünaamiline ja kriipiv proge avaloos Found You -, kuigi eksperimentaalselt ja leidlikkuselt on see ikkagi raju album. Taaskord. Mis veelgi olulisem - nagu juba eelpool mainitud sai - on Demes andekas moosekant, kes suudab kindlalt oma visiooni reaalsuseks vormida. Tulemus on väga hea. Kindlasti kuulake ka tema varasemaid šedöövreid.

Kuula albumit siit

9.3

ker walking up hills (The Papertiger Sound)

New Brunswick`ist pärit Kerstin Wilson on osaline nii The Papertiger Sound`is, The Plebs`is kui KoAK`is - millest esimene teeb retropuutega elektroonilist dream pop`pi ja shoegaze`i, teine ja kolmas segavad eepiliseks kokteiliks omavahel post-rock- , slowcore-, folk- ja kingapõrnitsemiselemendid. Looduse keskel elava ning ökoeluviisidest lugu pidava daami sooloprojekti ker iseloomustab singer-songwriter`i eepiline kaemuslikkus vürtsitatuna erinevate stiilidega, milles on nii brassi, new weird´i, kingapõrnitsemist, naturaalhelisid ja ohtralt heliefekte. Teisisõnu, Wilson on keskmisest kitarrimoosekandist märksa laiema ja innovaatilisema tajuga tegelane.

Ka "walking up hills" suudab nelja-aastasele projektile nii mõndagi lisada. Helipilti on sugenenud rohkem kui kunagi varem maalähedust - rustikaalset loomulikkust ning lihtsust. Helipilt on muutunud lo-fi`likumaks - tuututavad puhkpillid, vaikselt uurmeid ajavad harmooniumiliinid, meloodika "kiiksutamine", isegi üks konarlik tehnorütm on teiste sekka ära eksinud (northern tree line). Bass- ja elektrikitarri toored saundid koos happeliste sündisaundidega meenutavad The Breeders`it (rolling down mountains). Nimilugu on puhtakujuline häälutuseksperiment. 8 lugu (albumi kogupikkus kõigest 21 minutit) ei jää üksteise suhtes fragmentaarseks, moodustades orgaanilise terviku - moodustades lõppkokkuvõttes ker`i kõige katsetuslikuma teose.

Kuula albumit siit

9.0

[Artistid] Molloy and his bike

Myspace
Lastfm

Natural Snow Buildings The Centauri Agent (Vulpiano)

1997. aastast tegutsenud Mehdi Ameziane`i (aka TwinSisterMoon) ja Solange Gularte`i (aka Isengrind) projekti võib arvata Prantsuse eksperimentaalmuusika koorekihti kuuluvaks. Nad on olnud produktiivsed ning ka piisavalt respekteeritud - näiteks nende kaaslasteks erinevate plaadifirmade all on muuseas olnud Devendra Banhart, Keijo, Barzin, Melmac, Half Asleep, Ryonkt, Celer, Uton, Xela, Keith Fullerton Whitman, Greg Davis, Kenji Siratori. Ei ole paha nimekiri, mis?

"The Centauri Agent" koosneb kahest osast - esimese moodustab monoliitne 41-minutiline kompositsioon Our man from Centauri. Kas kujutate ette, et mismoodi võiks La Monte Young`i ja Edgar Froese (või Klaus Schulze) ühine koostöö kõlada? Minimalistlik drone-tardumus eepilise kosmische musik`i ruumis? Siin see on. Võrdlus Tangerine Dream`i "Ricochet"`i või "Rubicon"´ga peab väga paika. Enamgi veel - lõputu digitaalne sirin lisab kosmilisele muusikale uued mõõtmed.

Ülejäänud 10 lugu ja 65 minutit muutuvad maisemaks, kaotamata seejuures midagi oma vahedusest ning ilust. Kuigi ka avaloos võis aimata (drone-) folk`i mõjusid, siis näituseks Black holes ja The storm of resurrection oma harmoonikasaundidega peegeldavad kosmost Maa kaudu, Moscow Sign sentimentaalitseb M83 võtmes, minemata seejuures banaalseks, Phantom twin on "laisa" kulgemisega psühhedeelne ambient-rock, Stuttering probe peegeldab minimalismi põhitõde - kasin, kuid efektiivselt emotiivne, Solar flares kirjeldab päikesetõusu vanamuusikalises võtmes, Emergency network farewell broadcast on läbikasvanud kihtidega imetabane segu eksperimentaalfolgist, vaevukuuldavatest häälutustest ning field recording`ist, lõpetav Memories found in a bill from a small animal vet peegeldab, kuidas intensiivne helikeel järk-järgult kaotab jõudu, kuni saabub loogiliselt (ja demonstratiivselt) vaikus. Vaikus.

Ei näe ühtegi põhjust, miks "The Centauri Agent" oma immanentses ilus ei vääriks maksimumpunkte. Kuula ja imesta. Kaheldamatult üks selle aasta reliise.

Kuula albumit siit

10.0

[Artistid] My Bubba & Mi

My Bubba & Mi
Beep! Beep! Back up the Track
Bandcamp
Jamendo
Myspace
Lastfm

My Bubba & Mi How it`s done in Italy (Beep! Beep! Back Up The Track)

Kord elanud Taani, Rootsi ning Islandi neidis ühes Kopenhaageni üürikorteris. Tüdrukud kukkunud koos musitseerima ning siin nad nüüd on - My, Bubba & Mi (tüdrukute nimed- nimelühendid).

Albumi tiitel on tulnud sellest, et kord kuulnud üks itaallasest baariomanik kolmikut kusagil lokaalis musitseerimas, armunud muusikasse ning kutsunud nad Itaaliasse plaati salvestama.

Oma debüütalbumit - lisaks Hollandi leiblile Beep! Beep! Back Up To The Truck on see ka reliisitud Jamendo`s ning Bandcamp`is - on nad nimetanud "kussutuslauludeks maalt". Mitte üksnes seetõttu, et muusika on salvestatud kusagil Lõuna-Itaalia maalilise looduse keskel, vaid ka seetõttu, et žanriliselt tiireldakse country- ning selle moodsate alternatiivide vahel ja ümber. 10 lugu on peaasjalikult vaikusest ning hillitsetud helipildist lugu pidavad, olemata seejuures kuumusest rammestatud. Kitarrid, ukuleled ja suupillid. Rokkivamatesse lugudesse on ka orelid kaasatud (Really Really, Satisfied Mind). Põhielemendiks on siiski tüdrukute õhuline ja unistuslik laulumaneer. Võimalik, et võrdlus kuulsamate sugulushingedega ütleb isegi rohkem - Joanna Newsom, Cherice Cosentino, Jaeme Newton, Shelby Sifers.

Kuula albumit siit

8.8

[Kogumik] New Weird Australia, Volume Five (NWA005)

New Weird Australia-kogumikud on suhteliselt lühikese aja jooksul jõudnud järjekorras juba viienda üllitiseni, mis ilmselt annab tunnistust sellest, et Austraalia underground-skeene elab ning pulbitseb. Tõepoolest, pulbitseb ja kihab. Kui senini olen suht triviaalseks pidanud, et New Weird-eesliide vihjab mingi maa või kontinendi eksperimentaalfolgile, siis kängurumaa puhul tuleb seda arvamust korrigeerida. Eriti konkreetse kogumiku puhul. Näiteks on siin esindatud artist Dot.AY, kes on maailma chiptune/tracker-muusika ringkondades jõudnud kultusstaatuse omandada. Või siis teise suure ja meeldiva üllatusena kohtan Gail Priest`i, ühte veenvaimat sound-art-tegelast (konkreetsel juhul siis vokaaldrone-minimalistlik elektroonika). Ka teised projektid on folkmuusikast kaugel - primitiivne noise (Justice Yeldham - keda ajakirja Wire ajakirjanik Bruce Russell on nimetanud üheks põnevaimaks artistiks, keda ta pärast Iggy Pop`i kohanud on), Caught Ship lajatab gootiliku psych-punk/shoegaze-seguga; nagu Joy Division`i saundile oleks reverb`i juurde keeratud, wall of sound`i tõdedesse pühendatud, indiepsühhedeeliat (Crab Smasher), elektroonilist primitivismi (Ripples), cut and paste-klaaspärlimängu (Kate Carr), glitch-elektroonika, digitaalmüra ja space rock/ambient avangardistlikku väljundit (Blake Freele, ///▲▲▲\\\). Tänases kontekstis kõlab moodsalt ka Mookoid`i ülesehitus. Minu isiklikud lemmikud on Peace Out!`i psühhelektrodraiviga space noir-hullus Running on Sand; selle kohta võib kasutada väljendit "moodne tantsurokk", ilma et öeldut kuidagi häbenema peaks, ning Bruning Palms`i atmosfääriline üle ääre kaikuvate kajatrummidega toetatud noise psych-rock Mockery. Kolmandaks ülilemmikuks on eelmisele sarnane, kuigi masinlikum ning rõhutatult kunstilisi piire pilbastav The Atlas Room.

Ühesõnaga - vapustav kogumik ideid ning helisid. Kui tahate saada näiteid tänapäeva avangardroki kohta, siis kindlasti kuulake seda kompilatsiooni. Aborigeenide vaimud möllavad masinatel.

Kuula albumit siit

Stereo Moon Like The Morning Does (Kill Mommy)

“Stereokuu” on kanadalane Emm Smith, iseõppinud muusik, kes albumil “Like The Morning Sun Does” olevad träkid salvestas juba üle-eelmise kümnendi lõpus, v.a avang I Would Dream For You. Album on uuesti üllitatud pärast 5 aastast pausi, seekord blues`i, rockabilly`t ning alt-folk`i väljastava Sitsiilia plaadifirma Kill Mommy märgi all. 24 loo salvestamiseks kasutas Smith laenatud 4- ja 8-realisi rekordereid. Akustiline kitarr ning vokaal; kuivõrd mees oskab huvitavalt kõlada, on see ennekõike saavutatud tänu tema sugestiivsele ja välterohkele laulumaneerile. Teisalt - kuigi kitarr on esikohal, ei kõla taust luitunud tapeedina - esiteks lindisahinasse mattumine lisab hindamatut, sinna sisse on vahetevahel lisatud ka suva sämpleid ning fikseeritud erinevaid elektroonilisi-eksperimentaalseid rakursse. Robustne, samas soe helikude. Põhja-ameeriklased valdavad seda kunsti hästi, eks ole. Smith kasutab loomulike ruumide kajasid, paaris loo (Everybody Love Someone, Read Between The Lines) tarvis sammub ta vannituppa ja surub kitarrikeeled vastu valamu äärt, ja puhast kulda valgub üle ääre. Muuseas, vannituba pidas ta parimaks ning kahetses, et rohkem lugusid seal ei salvestanud (meenub, et Raul Saaremets oma saates 90ndate lõpus mängis ühte Eesti trubaduuri nimega Ants, kes samuti salvestas vannitoas ning kelle muusika kõlas vapustavalt hästi!).

Emm Smith`i blogi tiitlit nähes saab aimu tema märksõnadest: armastus, olla armastatud ning eemale trippida. Lüüriline pool kinnitab kõike seda. Igatsusest, põgenemisest, armastusest ning armuhaigusest kantud laulud vahelduvad “rohutekstidega”, mis kohati sõna-sõnaliselt ülenevad oodiks sellele. Veelgi enam - ontariolane rakendas muusikategemist kanepisuitsetamisest saadava kogemuse võimendamiseks, püüdes muusikasse lükkida niipalju ideid kui võimalik. Lüürika on kaheldamatult nauditav - ilus, sissepoole ning kõrvalt vaatav, kohati müstiline ning mõtlemapanev (Grow Up illustreerib subtiilselt mälestuste ning oleviku rasket kokkupõrget).

Siinse keskkonna eesmärk ei ole kindlasti mõnuainete kasutamist propageerida. Eesmärk on muusikat, iseäranis head, tutvustada. “Like The Morning Sun Does” on kaheldamatult DIY/kodus salvestamise meistriteos. Suurepäraseid näiteid on kamaluga - mõni neist võtab hinge alt õõnsaks; teisalt, konkreetselt midagi välja tuua ei ole ka mõtet - igaüks peab need ise andeka Kanada hipi muusikast leidma. Kuid see on küll fakt, et Emm Smith kõlab paeluvamalt kui (varane) Devendra Banhart. Tõsiselt.

Kuula albumit siit

9.3

[Artistid] Xera

Xera
Xera
Myspace
Lastfm

Guezos Oito Destinos (Aregueifa)

Galiitsiamaalt, Hispaaniast pärit 7-liikmeline ansambel demonstreerib oma locus`ele ning plaadifirmale Aregueifa (mis omakorda peegeldab locus`t) kohast helipilti. Nende etnopopi skeemi läbivad psühhedeelsed (oreli)sõidud (Terradentro); teisalt - rahvuslikult meelestatud Astuuria-Galiitsia bändid ei saa loomulikult läbi ilma omi (keldi) juuri demonstreerimata. Näituseks avalugu Guezada 69 ristab etnorokki ning happelist tantsurokki. Justkui haldjad saabunuks madchesteri-peole ning võtnuks peo üle. Loos Acción-Reacción tõugatakse psühhedeelia valjult refrääniosas sisse; sinna kõrvale on ka lisatud introspektiivset tahku. Vals do Regueiro ristab omavahel downbeat-käike, hardrock-riffe ning kohalike torupillide (gaita) sentimenti. Gaitad ning oreligruuvid hoiavadki enamikes lugudes elegantselt meeleolu üleval. Todo Perfecto on ainus, mis mulle käesolevalt ei sümpatiseeri - kuigi seda alustab sulnis yanntiersen`lik akordionimotiiv, muutub träkk õige pea suhtkoht platnoipopiks ning banaalseks latiinoestraadiks. Obskuurne Benvida a Terradentro on minu lemmik, mis oma lühiduselt ning kaemuslikult iseloomult on pigem mõeldud interlüüdina ja sissejuhatusena lõpuloosse Terradentro.

Kuivõrd Viljandi Folgi organiseerijad on lisaks piiritletult pärimuslikule muusikale ka kutsunud sinna bände, mis on otsinud popist tuge (Oort, Zetod, Haydamaky), siis Galiitsia-Astuuria skeenest leiaks küll ja küll adekvaatset täiendust oma roster`i täitmiseks (nt Xurxo Romani, Xera, PROJECTO [TREPIA] jpt).

Kuula albumit siit

8.1

Uniform Motion Picture (Aahh/No-Source)

Uniform Motion on - Andrew Richards ja Renaud Forestié - anglo- ja frankomaailma üks kohtumiskohti. Sarnane sild nagu on olnud Stereolab, kuigi kontseptuaalselt piiritletum, hillitsetum ning akustilisem. Ning seni veel ühekeelne. Päris meelevaldne see võrdlus muusikalisest seisukohast siiski ei ole, kuivõrd ka UM`i võib lugeda eksperimentaalse popmuusika hulka. Rääkides seesugusest muusikast-helikeelest, ei saa üle ega ümber singer-songwriterlus`est. Teisalt selle projekti eeskujud ei ole kitarridega kommuunimuusikud, vaid eraklikud vagabundid. Hiljuti tutvustasin Saksa muusikut Andreas Rohden`it aka gillicuddy`t, ning veel varem USA moosekanti Phil Reavis`t, kellede eeskujud peituvad Ameerika Primitivismis. John Fahey, Leo Kottke, Robbie Basho on need, kellega minimalistliku (ning primitivistliku) helikeele kaudu tekib sugulussild.

Sama kehtib ka albumi “Picture” kohta, mis on üllitatud kahasse Aaahh-records`i ning No-Source`i all. UM`i helikeel baseerub 4-keelelisel kitarril (millel algselt oli 2 keelt rohkem), mille kihte (ka vokaalkihte) korduvalt käiatakse, duubeldatakse, moonutatakse. Sinna vahele lisatakse minimalistlikku, orgaaniliselt ühitatud elektroonikat (parim näide Citizen Grave). Eksperimentaalne folk, alternatiivkantri, samuti opereeritakse transsmuusika ning post-rock`i hunnitute elementidega. Üllitist on võrreldud Elliott Smith`i, The Notwist`i ning Sufjan Stevens`i muusikaga. Lisaks Ameerika Primitivismi esindajatele mainiksin kindlasti ka The Sea And Cake`i omanimelist debüütalbumit (millelt kostub veel vähe elektroonilisi allhoovusi võrreldes hilisemate reliisidega), algusaegade Iron & Wine`i ning hiljuti Kill Mommy Records`i all oma debüütalbumi “Like The Morning Sun Does” üllitanud Emm Smith`i aka Stereo Moon`i. Samuti meenuvad siinkirjutajale meie omad vennad Urbid ning Johansonid. Muusika, mis pendeldab reaalsuse ning unenäolisuse vahel (näituseks Falling Off Trees omandab lõpupoole suisa ambient-muusika dimensionaalsuse), tahtmata siin või seal kinnistuda. Kuid sellest kinnistamatusest hoolimata ei ole helikeel närveldav või rapsiv. Isegi siis, kui kitarrid moodustavad nurgelisi kõlakombinatsioone, seisab selle kontrapunktis kuulajat puudutav vokaaltämber. Dream folk-numbrid vaheldumas psych-folk`i omadega. Imetabane reis - mida muud võikski seesuguse muusika kohta lisada.

Kuula albumit siit

9.5