Loomer Coward Soul (Sinewave)

Brasiiliast Porto Alegre`st pärit nelik ringutab ja sirutab, näidates uuel albumil muskulatuuri. Nende aastatagune debüütalbum "Mind Drops" (Little Room) oli lihtsalt kena üritus, seesugune, mis tagantjärele meenub üksnes märgi mahapanemise tõigana. Kuid nüüd nad kuuluvad plaadifirma Sinewave hõlma alla ning see peegeldab ennekõike märki kvaliteedi tõusust.

Nagu bändi nimigi vihjab, on nende ristiisaks My Bloody Valentine. (Austraalias on teinegi samanimeline shoegaze-rühmitus). Kuigi "Loveless"-i 5-loolisel eriti ei märka, on seda enam "Isn`t Anything"-i mõjud esil. (Kuid igasugu tribuudist on asi siiski kaugel). Küllap tajute ka Slowdive`i, Swervedriver`i, Smashing Pumpkins`i, aga ka 94. aasta Bizarre`i jalajälgi. Vastandid on kokku kuhjatud - kriipivad ja huilgavad kitarrid, kõrvetavad feedback`i servad, massiivsed ja lainetena valguvad trummiliinid, mees- ja naisvokaali õhuline unisoon ning eraldatus. Võrreldes debüütreliisiga on grunge`likku segmenti masterdatud ning tühja, atmosfäärilist hõngu süstivat ruumi (kuuldavate) struktuuride ümber kuhjatud. Küte otsa ei saa, seda valgub juurde ja peale. Superlood on Coward ja Super Fuzz (muljetavaldav shoegaze`i ja grunge`i puhastustuli). Ilmselt juba kolmas album Sinewave`ilt minu selle aasta top 50-s (This Lonely Crowd`i ja Hangin Freud`i üllitiste kõrvale). Leegitseb, raisk!

Kuula albumit siit

9.4

ArnAck To mars (Breathe Compilations)

Liegè`i produtsentide Arnaud Rosoux` ja David Schreder`i (Dio2xide, Kingfisherg) 6-looline debüütreliis on täis seesugust helisegmenti, mis viib mõtted paljudesse suundadesse rändama. (Et reisimuusika, või mis? Marsile?). 34 minutit hõlmaval EP-l võib kuulda sulneid kosmilisi analoogkajasid, õrnalt lo-fi`likke kesktempos rütmistikke, IDM-külgnevusi (kaks viimatinimetatut kombineeruvad tugevalt omavahel) ning manuaalselt klahvkadega laotud bassisaunde (igasgune robustsus ning haavatavus helikeeles muudab kontseptsiooni orgaanilisemaks). Ning ka kosmilise kõlaga minimalismi ja poptolmu ühitavat süntesaatorieksperimentalistikat, mis oli omane 70ndate krautrockalkeemikutele (Elektriktus, Konrad Schnitzler) või siis mõnele 90ndate ja nullindate krautrockesindajale (To Rococo Rot, Kreidler, Tarwater). Teisisõnu, "To Mars" kulgeb sci-fi ja lo-fi vahepeale jäävat niiti mööda. Võtame näiteks Sorry, Dog!-i, mille rohmakalt pinda puutuvad rütmikäigud ei ole ülejäänud helipilti vahetult integreeritud, andes seeläbi kuulajale võimaluse oma ettekujutused ümber mõtestada. (Igasugune muusika, mille "portfoolios" ei sisaldu etteennustamise elemente, on tegelikult ekstraordinaarne). Dünaamiliselt ja (üleüldse sugestiivses tähenduses) on eeskujulikem näide The Mome Raths in my Studio. Väga hea EP.

Kuula albumit siit

9.3

[Artistid] Loomer

Sinewave
Little Room Records
Midsummer Madness
Myspace

[Vana ning oluline] Fasp Fasp (Nishi)

Ehk mäletate, et umbes kuu aega tagasi arvustasin artisti nimega Hitori Tori (album "Kinematics", (Panospria)), mille taga on kanadalane Julian La Brooy (aka Julian Lavern), kes oli tuntud varasematest projektidest Finch and Fasp. Viimatinimetatu moodustas ta koos Joel Crawford`iga ning vancouverlased reliisisid ainult ühe, samanimelise albumi legendaarse Nishi Records`i alt 2002. aastal.

Ka reliis on nüüd legendaarne. Vähemalt peaks seda olema. Abstraktsed luupivad rütmimustrid, intelligentse techno kontseptsioon, milles on nii kosmilisust-ulmelisust, industriaalset vinet kui kaugustest kajavat halvaendelist kaja; sinna vahele mahuvad ja pealt katavad huvitavad sündiefektid, mis sageli haakuvad pehmemate momentidega, hakates tasahilju IDM-dimensioone kompama. Erinevalt paljudest seesuguse orientatsiooniga puntidest kasutavad nad ka häälutusi, ning kohati julgelt. Näiteks lõpuloos Cyl Fies, mis kõlab elektroonilise (pool)sümfooniana.

Tõepoolest, 11 lugu, mis esmakuulamisel võivad jätta mittemidagiütleva mulje, kuid järgmiste kuulamistega avanevad ning toovad purustava potentsiaali esile.

Kuula albumit siit

[Artistid] Free-Spoken Band

Jamendo
Qulture Production
Myspace
Lastfm

Nihilist Assault Group Russian-American EP (Popdesempregada/Amdiscs)

Ma olin alul päris segaduses, kuivõrd ei suutnud mõista, kas tegu on minevikust tuntud rühmitusega või selle nimekaimuga. Nimelt teadsin ühte kultuslikku noise- ja antimuusikarühmitust, mis on reliisinud kassette ning väidetavalt tegutsenud 80ndate keskpaigast saati. Teisalt, kuigi muusika on üldjoontes erinev, võib ka uuelt EP-lt piirjooni ähmastavaid vihjeid leida. Nüüd on selge, et tegu on Portugalist Coimbra`st pärit projektiga, mille kunstiliseks juhiks on Emanuel Botelho (ka tuntud kui Quit).

On võimalik, et ansambel Stereolab on nimetatud projekti ristiisaks- ja emaks (vihje London`i kollektiivi samanimelisele träkile albumil "Mars Audiac Quintet" (1994)). 6-loolise EP võib tahtmise korral kaheks jagada: ühes osas võib tõepoolest varast ja pikeerivat, shoegaze`ist mõjutatud Stereolab`i (ühele venekeelsele muusikaajakirjale antud intervjuus mainisid Sadier ja Gane My Bloody Valentine`i suurt mõju nende muusikale) kuulda. Surisevate kitarrisaundide ja happeliste orelidrive`de kombinatsiooni vettpidavus peab seegi kord paika. Teine osa, mis tekitas siinkirjutajas segadust, põhineb neofolgilikel elementidel ning konkreethelide ja jutusämplite kasutusel (mis reeglina on popkeskmest väga kaugele jäävate ning sageli poliitiliselt ebakorrektsete ansamblite mängumaa). Tõepoolest, lugude tiitlid ja vihjed ei ole ka poliitiliselt neutraalsed (independent vermont, belgrade-mostar, 9_11 responders bill). Kokkuvõtvalt võib nentida instrumentaalse muusika võimet meeldivaid retrospektiivseid assotsiatsioone tekitada. Muuseas, reliis on üllitatud kahe ilusat muusikat väljastava label`i (Popdesempregada ja Amdiscs) vahendusel. Küllap mõistsite mu vihjet edasiseks tegutsemiseks.

Kuula albumit siit

8.8

[Artistid] The Quivering Forest

Inglorious Ocean
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] Thierry Massard Staircase And Corridors (Bandcamp)

Rääkides tänapäeva blogide populaarsusest, siis ühed külastatavaimad on kahtlemata vanadele ning väikesetiraažilistele industrial- ja noiseabumitele (reliisitud kassett-või vinüülformaadis) pühendatud leheküljed. Vajadus selle järele on suur, kuivõrd püütakse vaheldust leida tänapäeva (digitaalsetele) saundidele ning liialdavatele obsessiivsetele saundipededele, püütakse tutvuda reliisidega, mis ennekõike olid toored ja jämedad analoogküpsetised (mille tegemiseks kasutati kardinaalselt teistsuguseid meetodeid). Ning teisalt, vanad (ja parimad) tegijad leiavad seeläbi taas tunnustamist ning vajadusel lisatakse muusikaajalukku täidendavaid infopudemeid ja mõjujooni (pärast hindamist ja seoste leidmist).

Thierry Massard salvestas aastatel 1979-1982; tollal 20ndate eluaastate alguses prantslane kasutas ülesvõttekeskkonnana vanemate vana garaaži, mille keskpõrandale asetas monofoonilise rekorderi, asetades selle ümber muu tehnika, kuhu kuulusid antiikne Wem`i kajamasin, lasteorel ning odav kitarr; lisaks olid varustusse hulgas "mõned kontrollimatud ja veidrad pedaalid" ja väike raadio, mida ta kasutas kitarri-, hääle- ja pedaalivõimedina. Ka sämplimisest ei saanud mööduda ilma b-kategooria õudukast katkeid laenamata. Lisaks käesolevale pärineb tollest ajast ka album "SüBE Version", millest Massard tegi 50 koopiat, saates need mööda ilma laiali (nt Cosey Fanni Tutti`le Throbbing Gristle`ist).

13 loo vältel (mis algselt oli üllitatud Metropublik`i alt mõned aastad tagasi) kuuleme vana kooli industrial-muusikale omast nihilistlikku minimeeritud käiamist, monotoonseid delay-efekte, kõikvõimalikke kahinaid - mis pärinevad raadio ebamäärastelt lainepikkustelt, lindisahinatest ja väliste konkreethelide ebamäärasustest -, mikrotonaalseid katsetusi ning elektroakustilist ruumiga manipuleerimist. Uutest, hiljem töötlemise käigus lisatud efektidest tasub märkimist EVP (electronic voice phenomenas) kasutamine, mida võib peaasjalikult kuulda lugudes What² ja What What.

See album on ennekõike mõeldud neile, kes peavad lugu helikunstist, (vana kooli) industrial- ja müramuusikast, inimajaloo muusikalisest pärandist ning selle arhiveerimisest. Peab aru saama, et pärand ei ole ainult see, mida poolpaljad näitsikartiklid MTV kaudu esindavad, ning hea meel on tõdeda, et vähemalt 130 inimest on "Staircase And Corridors"-le juba heakskiidu lisanud.

Kuula albumit siit

[Artistid] Thierry Massard

Thierry Massard/Bandcamp
Thierry Massard
Kreislauf
Lastfm
NoCo...mment
the questionnaire

Alex Alexandroff Anxiety(Piano album) (Jamendo)

Ukraina artist Alex Alexandroff (tal on ka kõrvalprojekt Resistance) on viimase aasta jooksul meilboksi järjekindlalt teadetega pommitanud. Reeglina on see muusiku uute singlitega seotud olnud. Tõsi, eelmise aasta lõpust pärineb ka album "Tranquillity" (Jamendo), kus ta mängis instrumentaalset kitarrimuusikat post-rock`ilikku kokkupuutepunkti otsides.

Nüüd on järg klaverimuusikasse jõudnud. 4 lugu (kogupikkus 10.13) ei äratanud esimestel ja pealiskaudsetel kuulamistel erilist huvi (muusikat ei tohiks tõepoolest taustaks kuulamise põhjal hinnata). Keskendununa hakkasin üllitise voorusi tajuma ning neid üha juurde leidma. Eile varahommikul aknast välja vaadates ning õrna lumevaipa murul nähes tajusin, et seesugune muusika ongi vaikeluliste olupiltide helindamiseks loodud. Minimalistlik, melanhoolne, samas jõuduandev ning ergastav. Meetod on tõepoolest minimeeritud - kas üksikud piaanoakordid üksteisele samal ja lähiastmestikul järgnemas või siis arpedžode abil õhku tõusmas. Üllitise pealkiri siiski ei ole "õigustatud". Ängi(stust) see õnneks ei tekita, seesugune õrnalt melanhoolne tüünus võib paljude kuulajate jaoks täiesti normaalse hingelise seisundi peegeldajaks osutuda. Teisalt ka mustvalget ning kontuure ähmastavat kaanepilti ei väsi vaatamast. Mis iganes, kuid tulevikus tahaks küll ukrainlaselt mõnd täispikka üllitist kuulda.

Kuula albumit siit

8.6