Morgan Mittag The Death Of A Cryoborg (Glitch City)

Morgan Mittag`i 3-looline ning järjekorras viies album on raskelt vunki ning võitlevat iseloomu täis. Kui mäletate veel seesugust mängu nagu TANK, kus üksi või kahekesi tuli kaitsta ekraani allosas asuvat kotkast agressiivselt pealesadavate tankide eest kõiksugu virtuaalrägastikest läbi murdes, siis käesoleva üllitise miljöö suundub kangesti sinnakanti. (Isliklikus plaanis meenuvad 4-5-tunnised mängusessioonid). Neurootilised 8-bitised saundid, raskesti mattev sihin-sahin, prõgisev pruun müra, intensiivsed mürapannood. Siin on stiihiat, vabastavat entroopiat ning selginemisi. Nagu eluprotsessi reflektsiooni näited. Valesti ei tasu ka aru saada - see ei ole mingi pelk mängu live-salvestis, vaid oskuslikult komponeeritud teos. Siinkirjutajale imponeerib kohatine hillitsetus ning sellele järsult järgnevad allamäge veerema hakkavad mürarünkad. Glitch`idest täidetud space-bit avant-noise - nagu Morgan Mittag ise oma muusika kohta väidab. Kahtlemata üks enim kõrvariivavaid artiste 8-bitise muusika maailmast (Ashbrg`i, 8-bit Betty, Bliss`i, Teacups`i jpt kõrval).

Kuula albumit siit

8.9

Lengua Mortuoria Viaje Negro EP (B.P.M Front)

Argentiinlane Hristo on tagasi. Hea on märkida, et tema personaalprojekt Lengua Mortoria on mõneti edenenud nendelt vigadelt, mida siinkirjutaja tema debüütalbumile "I" (2010) ette heitis. Taaskord 3 pikka helinarratiivi, kogupikkusega rohkem kui 30 minutit. Digitaalsete kihtide lahku hingamine, teatud programmifunktsioonide varjamatu ekspluateerimine - mis kahtlemata hakkab kontseptsiooni väljenduslikkust häirima - on minevikku jäetud, esile on tõusnud lopsakam ning nüansirikkam helipilt. Narratiivse poole pealt - erinevalt esimesest üllitisest -, kuigi jätkuvalt leinalik, on see samas eksaktsem, löövam ning aktsente õigesti hindavam. Tonaalsus on märksa rõhutatum ning mitmekesisem. Siin on enam ulmeseoseid, sünkjaid ja häguseid eikellegimaid, kalke kitarririffe ning orelite psühhedeelset overdrive`i. "Drone doom" ja "drone" on kahtlemata märksõnad, millede ümber kogu kupatus on keerlema pandud. Tõsi, esimene ja ühtlasi nimilugu mind ei veennud, seevastu Porque todo lo que me rodea es tan extraño? ning Millones de pequeños horrores veensid piisavalt, et ettevõtmise ilmset edenemist tunnistada.

Kuula albumit siit

8.2

[Artistid] Lengua Mortuoria

B.P.M Front
Lastfm

Vate 1a10 (SOCSUB/Jamendo)

Mehhiklane Andrés Ortiz Massó alias Vate on veteranmuusik, kes alustas loomeprotsessiga juba 80ndate lõpuaastatel, kuigi aktiivne reliisimisprotsess on aset leidnud viimase 11-12 aasta jooksul, üllitades selle aja vältel umbes sama palju albumeid. (Külastage mehhiklase kodulehekülge või Jamendo`t). Käesolev ongi valikkogumik selle perioodi (parimast) loomingust plaadifirma ja underground-keskkonna SOCSUB`i tegelaste poolt arvatuna.

10-looline kogumikalbum sisaldab ohtralt viiteid kõiksugu elektroonilistele žanritele ja huviväljadele - siin on big beat`i, downtempo`t, drum and bass`i, electro`t, psytrance`ilikku kosmosemuusikat ja rütmipodinat, dub`ist determineeritud helikeelt (dub house, dub electro), obskuurset eksperimentalismi, hüpnootilist elektroonilist poppi ning fusiooni-stiiliristandeid. Massò`l on kogemus, know-how, ning tõepoolest, hoolimata mitmekesisest pildist moodustavad träkid kokkuvõttes orgaanilise terviku. Ning kui jutt käib elektroonikast, siis ei saa üle ega ümber Kraftwerk`ist. Legendaarsele Düsseldorf`i nelikule makstakse vahetut tribuuti kahes loos - Aeronaùtica I ja Proceso De Ensamblado De La Mujer Azul (mainitud kõlavad kraftwerkilikumalt kui pioneerbänd ise).

Kuula albumit siit

8.8

Hitori Tori Kinematics (Panospria/No Type)

Hitori Tori ei ole keegi jaapani artist, vaid kanadalane Julian La Brooy, kes kuulus 90ndate lõpus duosse Finch ning edendas isiklikku projekti Fasp, reliisides samanimelise albumi legendaarse label`i Nishi all 2002. aastal. Praegu võib julgelt sama väita 11-loolise üllitise kohta, kuna La Brooy atmosfääriline IDM-muusika kõlab väga erksalt ka näituseks 21. septembril 2010.

Vancouver`i muusiku 4-looline ning 16-minutiline üllitis demonstreerib ühelt poolt masinlikke, täpselt välja mõõdetud rütmistruktuure, teisalt süstitakse sinna jultunult entroopilist efekti breakcore ja breakbeat-jurakate kaudu. Ning selle lõppefekt on sageli lõbusakoeline. Varasemale projektile omane atmosfäärilisus ei ole ka kuhugi kadunud, kuigi seda doseeritakse kindlasti väiksemates kogustes. Albumi üldmulje on voolav, mitmekesine, balanseeritud ning lõbus. Mõtlesin, et kas niimoodi võiks Autechre ja Felix Kubin omavahel kokku kõlada?

Kuula albumit siit

8.7

[Artistid] Ella tiene dos androides

Ella tiene dos androides
Myspace
Lastfm

D.E.A.D Sonic System (Dubbhism)

Muljetavaldav plaadiümbris. Monstrum dünaamilises positsioonis. Kümme lugu selle all on veelgi mitmemõõtmelisemad ja -mõttelisemad. Album on koletisi täis. Kuigi Dubbhism`i koduleheküljel on käesolevat kirjeldatud kui kõige DJ-sõbralikumat reliisi, on selles väites suur annus mürgist muiet. Vastupidi, seda helindit tuleks mõtestada just negatiivses tähenduses, s.t vastandumise kaudu igasugusele klubimuusikale, tegelikult ka elektroonilisele popmuusikale laiemalt - samas olemata ise kuidagi (elektroonilise) muusika šabloon (nihilistlik positsioon). Popmuusika ajalugu on niikuinii üles ehitatud vastandustele, seda nii kitsalt stilistilises mõttes kui ka sotsiaalideoloogilises tähenduses (mis reeglina on lootusetult üksteisega läbi põimunud). Selles peegeldub inimlooma egoistlik ning kõrgustesse pürgiv vaim. Raskelt roomav tekstuur ja rütm, mis kulgeb dub`ilikult ühest kanalist teise, paneb alul õlgu kehitama. Nagu luukere tants kitsaste seinte vahel, küünar- ja kodarluud vastu luitunud seina pekslemas. Dadaistlikud industrial-helid, 8bitised helivõnked ja rütmid, elektromutandid, dub-muusika võnked aegluubis. Nagu Throbbing Gristle ja Cabaret Voltaire algusaegadel publikut šokeerimas ja provotseerimas (et vastu päid saada). See ei ole situatsionistlik poosetamine, joint`ide ja trussikute lavale pildumine, vaid dokumenteeritud rünnak popmuusika mugavuse ning klubirütmide pealiskaudsuse vastu. Pentagonal hexecontahedron`i hullumeelne hip-hop, Gyroelongated Bipyramid`i ja Dodecahedron`i koletud naeratused teevad sellest ekstraordinaarse teose. Ei usu, et Lee "Scratch" Perry`igi oma kanepiuimases peas seesuguseid kujutluspilte näinud on. Midagi nii vihast ei ole kaua aega kuulnud.

Kuula albumit siit

8.8