10/16/2010
Alex Alexandroff Anxiety(Piano album) (Jamendo)
Ukraina artist Alex Alexandroff (tal on ka kõrvalprojekt Resistance) on viimase aasta jooksul meilboksi järjekindlalt teadetega pommitanud. Reeglina on see muusiku uute singlitega seotud olnud. Tõsi, eelmise aasta lõpust pärineb ka album "Tranquillity" (Jamendo), kus ta mängis instrumentaalset kitarrimuusikat post-rock`ilikku kokkupuutepunkti otsides.
Nüüd on järg klaverimuusikasse jõudnud. 4 lugu (kogupikkus 10.13) ei äratanud esimestel ja pealiskaudsetel kuulamistel erilist huvi (muusikat ei tohiks tõepoolest taustaks kuulamise põhjal hinnata). Keskendununa hakkasin üllitise voorusi tajuma ning neid üha juurde leidma. Eile varahommikul aknast välja vaadates ning õrna lumevaipa murul nähes tajusin, et seesugune muusika ongi vaikeluliste olupiltide helindamiseks loodud. Minimalistlik, melanhoolne, samas jõuduandev ning ergastav. Meetod on tõepoolest minimeeritud - kas üksikud piaanoakordid üksteisele samal ja lähiastmestikul järgnemas või siis arpedžode abil õhku tõusmas. Üllitise pealkiri siiski ei ole "õigustatud". Ängi(stust) see õnneks ei tekita, seesugune õrnalt melanhoolne tüünus võib paljude kuulajate jaoks täiesti normaalse hingelise seisundi peegeldajaks osutuda. Teisalt ka mustvalget ning kontuure ähmastavat kaanepilti ei väsi vaatamast. Mis iganes, kuid tulevikus tahaks küll ukrainlaselt mõnd täispikka üllitist kuulda.
Kuula albumit siit
8.6
10/15/2010
[Kontserdid] Animal Collective Live at The Coronet Theatre on 2007-07-11 (Archive.org)
Animal Collective elik ennekõike Avey Tare & Panda Bear oli ilmselt eelmise kümnendi üks olulisemaid kui mitte olulisim (võib lugeda: mõjukaim) punt. Nad alustasid veel sellal, kui maailm oli milleeniumivahetuse-võimaliku apokalüpsise(ihaluse) painete järelmõjudest üle saamas ning otsis uues situatsioonis uusi kumiire. Animal Collective`ist sai keskne heeros, seesugune bänd, kes paistis silma innovaatilise helipildiga, jäädes seejuures äärmiselt ekstravertseks, emotsionaalseks ning ekstaatiliseks. Animal Collective sobis kokku nii juuriajava uue laine lo-fi/DIY-liikumise kui New Weird America`ga, kuulumata seejures tegelikult mõlemasse - võib tagantjärele nentida. Teisalt bände ja muusikuid, kes laulsid seesuguses maneeris nagu Panda Bear, kerkis nagu seeni pärast vihma (andke mulle andeks klišeelikkus). Ennekuulmatu trillerdamine, mis ristas vana ja uut, kõlades kui Ameerika (liba)unistus, ei saanudki jääda kultusbändi staatusesse. 2009. aasta ning album "Post-Merriweather Pavillion" (Domino) oli nende lõpliku läbimurde aasta laiemate masside teadvusse, edetabelitesse ning prime time-eetritesse. Ning kuigi siinkirjutajale nimetatud reliis üldse ei sümpatiseeri, on mul hea meel nende edu üle (nende panus on vähemalt väärikalt pärjatud).
Kindel see, et "Loomakollektiivi" parimate reliiside (kas esi-või tagaotsa albumid) üle võib vaielda, samas võib üldistada, et laivbändina on nad eranditult meistriklass (midagi seesugust, mida võiks The Spiritualized`i ja Mono kompromissitu tasemega kõrvutada). Üheks seesuguseks näiteks on 20-st loost koosnev gig Coronet Theatre`is Londonis 2007. aastal (mõned päevad rohkem kui aasta pärast nende esinemist Lillepaviljonis Tallinnas). Luupiv helipilt, elektrooniline kosmos (elektroonilisem kui plaatidel), laotuv, lainetav ning ruumi täitev psühhedeelia, Panda Bear`i laiuv ning kaikuv vokaal ja vokaliis. (Taaskord võib hämmelduda laulja vokaaldiapasooni ja ülikiire kehastumisvõime üle - nt loos Brother Sport on kõrvuti joodeldamine, gospel-ihalus, nõelavad karjatused ning midagi veel lisaks. Ka vaibumisele on siin ruumi jäetud - kuid üksnes selleks, et uuesti välja purskuda ning ekstaasil paremini paista lasta. Ka lemmiklugu Loch Raven on esindatud - veel üks tubrik nende kontole.
Kuula albumit siit
Dan Score This Too Shall Pass (Dramacore)
Britt Dan Score on napisõnaline, öeldes, et ta armastab breakcore`i ning talle meeldib didgeridoo`d mängida. 10-looline album on vähem kui 25 minutit pikk, ometi tuleb sellelt ohtralt käändeid, pöördeid, viiteid ning stiiliristandeid. See mõjub kui ähvardav klubiguerilla-tõbras keset tantsupõrandat, irve näol, vehkimas ootamatult ja laia kaarega. Breakcore-kolin ja -huligaansus, jutusämplite kontekstualiseeri(ma)tus-ootamatuse efekt, kurjaloomulised ning raskelt täispikitud jungle-rütmid (mis kõlab kohati kui Ed Rush`i & Optical`i muusika), nuklik sämpledeelsus, paljutestitud plunderphonics-esteetika, 8-bitiste rütmide lõikavus ning vana kooli sõjamängude madalabitine täristamine. Looomulikult kõige selle juures ei tohi sarkastilist momenti kõrvale heita.
Kuula albumit siit
8.4
Tellimine:
Postitused (Atom)