3/22/2010
3/20/2010
Moriarty 2000 (master) (Artishok)
Moriarty on Tauno Maarpuu - plaadifirma Odessa Pop boss, samanimelise üritustesarja vedaja, muusikakriitik ja raadiosaatejuht (saade Areaal). Ning muusik, nagu tagajärele selgub. Albumi tiitel viitab tõigale, et muusika on salvestatud 10 aastat tagasi - piraatprogrammidega ning eksprompt-meetodil (lugege intervjuud temaga Penny Lane`i blogis). Nagu torust tuleb.
Ja kuidas veel tuleb! Seda juhtub tegelikult harva, kui mõni Eesti alternatiivansambel (nii elektroonika kui indierock) mul tuju rõõmsaks tõmbab. Milles probleem? Eneseirooniat, haavatavust ning hullust on vähevõitu - kuigi tehakse tõsise näoga muusikat ning arvatakse kõlavat originaalsena, lööb reeglina kurnav eklektilisus ning keskpärasus välja. Muusika, mis võib küll sulle korraks meeldida, kuid mis sinu lemmikute hulka ei hakka eales kuuluma. Sellest annab kaudselt tunnistust ka läbilöögivõimetus piiri taga. Nagu Eesti korvpall - kohaliku finaalseeria põhjal paistab kõik kenasti, ent kui välismaalastega kokku minnakse, saadakse paarikümnepunktiline "pakk" krae vahele. Tore ju, et on seesugused promoüritused nagu Tallinn Music Weekend, kuigi sellest üksi ei piisa. Vaja on kvalitatiivset muutust. Kui mu kuri kriitikanool mõjus kellelegi ebakonstruktiivse või -loodetavasti mitte - suisa ebapatriootlikuna, siis mul on ka konkreetne ettepanek - populariseerida tavapärase indie ja elektroonika asemel rohkem lo-fi -ja dada-muusikat. Esiteks - eesmärk kui omaette. Eestit teataks välismaal veidra muusika enklaavina. Teiseks - kui esimene eesmärk ei peaks teostuma, siis mõjuks vähemalt instrumentaalselt - teistsuguse muusika kogemus mõjutaks indiemuusikat uusi suundi seadma, võib-olla saaksime hiljem "Eesti indie`st" algupärases tähenduses rääkida.
Eneseirooniat on Eesti muusikas õnneks leidunud. Esimesena meenub Onu Bella - proge-ja punkmees, kes manipuleeris 90ndate esimesel poolel massidega ning suutis paljastada nii mõnegi kohaliku muusikakriitiku väikluse (muideks, eelmisel nädalal juhtusin Põlvasse sattuma ning kuulsin Marta Raadiost Onu Bella saadet Vox Humana, kus ta regulaarselt tutvustab mõnd olulist artisti. Tookord tutvustas ta Liverpool`i post-punk/indie-legendit Echo & The Bunnymen`i. Kella 1 ajal päeval! Respekt.). Samuti meenub Villem Valme-Lauri Sommer´i projekt Tuljak 90ndatest, samuti sellega (osaliselt) seotud projekt NE! ning tänapäevast EDASI ja Kreatiivmootor (ja-jah, rohkem filosoofe muusikasse!).
Mulle ennekõike sümpatiseerib Moriarty spartalik (samas mitte lihtlabane) kõla. Lihtne ses mõttes, et elementidele antakse adekvaatne väljund ja kindel liikumine, mis ühtib veidral kombel kuulaja ootustega. Samuti kõlaline lihtsus-strukturaalsus minimalistliku muusika tähenduses. Omamoodi süüdimatus. "Avastasin" hiljem ka plaadiümbrise, mis illustreerib "2000" vägagi ilmekalt. Mis iganes, aga eputamine ning targutamine on sellest helikandjast kaarega mööda läinud. Motoorsed rütmid, puurivad-õõvastavad industrial-bassijurakad, "ebakorrektsed" saundid. Kraut-techno (Roller). Dada-element sugeneb jägmisesse loosse Rubber Size. Prosto tak (slow) lisab sellele kulminatsiooni - kõik need pitch-heliefektid meenutavad aega, kui sai ise ka lihtsate magnetofonide (play- ja edasi-tagasikerimisnuppudega) ning lintidega eksperimenteeritud, nii et tükid järel! Lugudes on progressiooni, mis hoiab põnevust algusest lõpuni üleval. Algus- ja lõputräkk on lühikesed, teineteisest ja ülejäänust erinevad, kuid täidavad eksplitsiitselt oma rolli (ootamatuse efekt).
Kaheldamatult värskendav asi Eesti kontekstis, mis ärgitab lootusi, et äkki leiab see üllitis kunagi endale järje.
NB! Tauno Maarpuud isiklikult ei tunne ega oma temaga mingeid kontakte.
9.0
The Muddy Flowers Winter Lullabies (Psychedelicate)
The Muddy Flowers`i taga on kalifornialane Amir Razmjou. Tänapäeva (eksperimentaalne) singer-songwriter - kõigi oma otsingupüüdluste ning esteetiliste kiiksudega. Tõsi, mehe debüütalbumil "Super Pop Songs" (2009) oli esindatud southern rock, käriseva saundi ning rockabilly mõjudega singalong pop - liiga lihtne ning mittemidagiütlev avang, et saanuks temast midagi enamat arvata.
"Winter Lullabies" on keeranud southern rock`ile selja; rockabilly on sulandunud garage rock`i vormi. Tõepoolest, uuteks märksõnadeks on feedback ning surf. Näituseks Life Can Be kõlab kui surf rock`i tõlgitsusversioon The Jesus & Mary Chain`ist, millele lisavad vürtsi doo wop-häälutused. Muljet avaldavad ka Shining Violet Hearts`i horisondil püsivad orkestreeringud. Dreams tardub, suunab silmad ülespoole, et tähtede (ning unistuste) paistest osa saada. Ka vokaaltehniliselt on Razmjou rohkem pöördesse sattunud (shoegaze`i ja post-punk`i vahel pendeldav Oh, Setting Sun). Veel sugulushingi (lo-fi, shoegaze`i, fuzz pop`i ristteelt) - Dizzy Jaguars, The Procedure Club, NunParty, Andy`s Airport Of Love.
Kuula albumit siit
8.3
3/19/2010
[Kogumik] New Weird Australia, Volume Five (NWA005)
New Weird Australia-kogumikud on suhteliselt lühikese aja jooksul jõudnud järjekorras juba viienda üllitiseni, mis ilmselt annab tunnistust sellest, et Austraalia underground-skeene elab ning pulbitseb. Tõepoolest, pulbitseb ja kihab. Kui senini olen suht triviaalseks pidanud, et New Weird-eesliide vihjab mingi maa või kontinendi eksperimentaalfolgile, siis kängurumaa puhul tuleb seda arvamust korrigeerida. Eriti konkreetse kogumiku puhul. Näiteks on siin esindatud artist Dot.AY, kes on maailma chiptune/tracker-muusika ringkondades jõudnud kultusstaatuse omandada. Või siis teise suure ja meeldiva üllatusena kohtan Gail Priest`i, ühte veenvaimat sound-art-tegelast (konkreetsel juhul siis vokaaldrone-minimalistlik elektroonika). Ka teised projektid on folkmuusikast kaugel - primitiivne noise (Justice Yeldham - keda ajakirja Wire ajakirjanik Bruce Russell on nimetanud üheks põnevaimaks artistiks, keda ta pärast Iggy Pop`i kohanud on), Caught Ship lajatab gootiliku psych-punk/shoegaze-seguga; nagu Joy Division`i saundile oleks reverb`i juurde keeratud, wall of sound`i tõdedesse pühendatud, indiepsühhedeeliat (Crab Smasher), elektroonilist primitivismi (Ripples), cut and paste-klaaspärlimängu (Kate Carr), glitch-elektroonika, digitaalmüra ja space rock/ambient avangardistlikku väljundit (Blake Freele, ///▲▲▲\\\). Tänases kontekstis kõlab moodsalt ka Mookoid`i ülesehitus. Minu isiklikud lemmikud on Peace Out!`i psühhelektrodraiviga space noir-hullus Running on Sand; selle kohta võib kasutada väljendit "moodne tantsurokk", ilma et öeldut kuidagi häbenema peaks, ning Bruning Palms`i atmosfääriline üle ääre kaikuvate kajatrummidega toetatud noise psych-rock Mockery. Kolmandaks ülilemmikuks on eelmisele sarnane, kuigi masinlikum ning rõhutatult kunstilisi piire pilbastav The Atlas Room.
Ühesõnaga - vapustav kogumik ideid ning helisid. Kui tahate saada näiteid tänapäeva avangardroki kohta, siis kindlasti kuulake seda kompilatsiooni. Aborigeenide vaimud möllavad masinatel.
Kuula albumit siit
Tellimine:
Postitused (Atom)