Atlas Young beko_54 (Beko DSL)

Jaapanlase Atlas Young`i kahelooline singlitaies/EP on üks selle aasta impressiivseimaid. Hea meel on tõdeda, et kaunikõlalisus, eepilisus, panoraamsus, kaleidoskoopilisus, majesteetlikkus on epiteedid, milledel on tänapäeval taas üha enam tähendust ning jõudu kuulaja hinge tungimisel. Uued Pulp`id, Suede`id, Mercury Rev`id, Lightning Seeds`id on esile tulemas - milleeniumivahetuse pikk pohmell on ümber saamas ning suured meloodiad-harmooniad oma kohta tagasi võitmas. Erinevalt nt Memoryhouse`ist ja The Bilinda Butchers`ist - kahest teisest suurepärasest chillwave/glo-fi/dream pop-artistist ning leiblikaaslastest - on Atlas Young veidi karvasema helipildiga - trummid peksavad intensiivsemalt, kitarr kooldub atmosfääriliste kihtide keskelt valla, liikudes märkamatult elektroonilise shoegaze`i maastikele, kus kaugustesse suunatud ainitipilke häirib leitsaklik virvendus, konstrueeritud jõuetuksvõttev miraaž. Stephanie on selle aasta ilusamaid lugusid - eneseteadlikult joviaalne ja hõiskav, kus maskuliinne ja feminiinne alge ühtsuse leiavad. Penetreeriv ja orgastiline saund teisisõnu. Platon tantsinuks selle muusika järgi.

Kuula albumit siit

9.8

[Vana ning oluline] Testicular Manslaughter Thorizine Punk (Rack & Ruin)

Testicular Manslaughter on kalifornialane Dana Young, kuulunud ka Ariel Pink`i saatebändi koos Gary War`i, R Stevie Moore`i ning John Maus`iga. Mehe myspace`i lehte tšekates pole kahtlustki tema glämm- ja kosmopopi taotlustes ning püüdlustes olla visuaalselt veelgi ületrumpavam kui Ariel Pink ise. Kui album 2009. aasta esimesel poolel ilmus, andsin sellest muuhulgas teada ka Aivar Tõnsole, kes siiski üllitise headuses kahtles, teatades, et Pink´ile jääb see alla. Soovitasin ka Ki wa`le, kelle arvutis/lastfm`is keerles reliis mõnda aega. Mis iganes, 13-loolisel taiesel on ohtralt elemente, mille vahendusel triivib Young teadlikult Pink`ist eemale. Näituseks no wave`iliku teravakoelise kosmotroonilise ludilennuna. Teisalt raske bassimüdin iseteadlikult manifesteeriva vokaali all toob kohe meelde The Fall`i Mark E Smith`i ennast eksponeerivas kehastuses (eelkõige meenub "The Unutterable" (2000)). Või siis teises kohas sama meest vägagi meenutavad laisalt vonklevad tähe-sõnamoodustised ning deklamatsioonivõtted-varjundid. Ja tõepoolest, Manchester`i legend kuulubki tema suurimate mõjutajate hulka. Teisalt on siin ka koht suicide`ilikele electro punk-hüsteeriatele. Kalifornialane avab veel cyber electro-uksi ning flirdib efektse robopopiga. Ka 8-bitiseid puurivaid jurakaid-malakaid kuuldub siit-sealt üsna sageli, luues mulje taotuslikult lo-fi`likust ning irriteerivast heliuniversumist (nt Das Dick), mille tagant võib aimata ameeriklase laia irvet. Üks eristuvaid (kõrg)hetki on White Rabbit, valusalt lajatav electrobilly. Kaheldamatult üks võimas ja eneseteadlikult rahulolematu manifest on kogu see 53-minutiline reliis. Kui saaks, siis ilmselt äigaks ka teile jalaga või kuseks lahtise haava peale - see on 21. sajandi punkmuusika. Küllap siuke, millest mõtles hiljuti meie seast lahkunud Malcolm McLaren, kui ta algatas flirdi bitpop/chiptune-artistidega eelmise sajandi lõpul.

Kuula albumit siit

T Bear The Nature of the Bear (Rack & Ruin)

Tõele au andes ootasin kalifornialase teist albumit pikisilmi, kuivõrd debüütalbumi "The Hibernation" mõned rajad tõotasid paljut tulevikuks. Tõepoolest, "The Nature of..." on muljetavaldav oma hüsteerilis-ekstaatilises friikfolk/poptroonika-kestas. Animalcollectivelikud poolkarjatused-laulmised-häälutused, kergelt moondunud akustilise kitarri loop`id, vaba lennuga süntesaatorid-helged orkestratsioonid, autotuunitud vokaalid, samuti Kagu-Aasia (Hiina) motiivid - kõik see kokkuvõttes loodub eriliseks ning esimeste kuulamistega haaramatuks tervikuks. Kuivõrd laulutekstid on improviseeritud ning viimases järjekorras lisatud, tuleb verbaalset poolt-inimhäält näha kui vahendit ekstaatilisuse rõhutamiseks, kui tuttavliku elemendi kaasamist ühise tunde tekitamiseks, mitte kui eesmärki iseeneses. Ning laulmaks prantsust ei ole ilmtingimata veel vaja osata prantsuse keelt (Bonjour) - piisab vaid paarist sõnast.

Kuula albumit siit

9.1

Hooray! Beko_51 (Beko DSL)

Järjekordne õnnelik avastus USA muusika avarustelt. Chicagolane Ben Wagner krutib imelist saundi Hooray! pseudonüümi all, ning väljaandjaks hämmastavaid leide üle ilma järjepanu üles korjav Prantsuse leibel Beko DSL. Suurimad tänud Reno`le ning tema vaistule!

Kohe tuuma manu - kolmest loost kaks on puhas kuld. I Guess... - lo-fi`likult krobelise rütmikamara ning elektriseeritud kidradega pinget vaikselt üles keriv rida, mille apoteoosiks on lõpus kummituslikult heiastuv vokaalfraas. Hetketi kõlab see justkui Panda Bear mattunuks pilvedesse ning kostuks sealt alla Apollonina. Seda ei ole kuigi palju (kuulda), kuid pisiasjad ongi need, mis elu suureks muudavad. Küllap ideeliselt on sellise asja peale raske tulla, realiseerimisest rääkimata. Nähtavasti seesugune asi peab inimesel kinnisideena kõrvade vahel istuma. Kyle's Having People Over alustab paitava strummkidraga, mille taamal heiastuvad subtiilsed pannood, luues mulje millestki eepilisest ning majesteetlikust. Panoraamse pildi, mille pisiosa tahaksid isegi olla. Ülivõrded jätsin targu lisamata, mitte paistmaks emotsioonidest nõretav. Natuke vähempaistev on Jimmy, Grow Up, võib olla ka minu (vale)interpreteeringu tõttu, arvestamata seda kui interlüüdi.

Kuigi žanriliselt chillwave/glo-fi/stargaze, meenutab Hooray! sett väga Air`i debüüteepose "Moon Safari" futuristlikke lende minevikku ja tulevikku. Unistus ja unenägu saavad üheks - driim loodub teisse driimi. Popmuusika, mille kohta tahaks kasutada epiteeti "abstraktne". Veider, kas pole?

Kuula albumit siit

9.8

[Artistid] Hooray!

Hooray!
Beko DSL
Wonder Beard Tapes
Myspace
Lastfm

The Juliets The Juliets (Bandcamp/Self-released)

Ypsilanti`st (Michigan`i osariik, USA) pärit, kuid hetkel Detroidis resideeruva ansambli 12-looline esikalbum on kindlasti üks selle aasta silmapaistvamaid. Jeremy Freer (piaano, kitarr, basskitarr, kellamäng, perkussioon, vokaal), Kaylan Mitchell (tšello, kellamäng, vokaal) ning Sarah Myers (viiul, vokaal), Ashton Hopkins (basskitarr, vokaal), Jax Phillips (trummid, vokaal) lähenevad popile klassistsistliku tahu kaudu, mässides kuulaja imelisse ja kummastavasse universumisse. Teatraalne, nautisklevalt jantiv, sametine - on esimesed pähe turgatavad iseloomustused, kirjeldamaks nende kontseptsiooni. Kuigi jänkide muusikat võib vaadelda kui The Arcade Fire`i, Jens Lekman`i, Sufjan Stevens`i, Beirut`i, Grizzly Bear`i, Bark Cat Bark`i ja Scott Walker`i sugulast, asub nende muusika ühest, teisest ja kolmandast ühtvõrra kaugel. Ühelt poolt kammer- ja barkokkpopilikud karakteristikud tulevad esile sulnitest tšello- ja viiulipoognate tõmmetest-puudutustest, teisalt vokaalis on piisavalt pingestatust, hüsteeriat, ekstaasi, et helide saatel mitte uinuda. Tõsi, ka uinumist ei keelata, ainult et riukalik helikeel ei jäta selleks kuigi võimalust. On kohti, kus võib isegi tekkida mulje nagu sattunuks muusikud lastetuppa ning asunuks seal musitseerima. Muljeid konkreetsetest träkkidest - The Sequel meenutab Army Of Lovers`i (sic!) absurdset judeo(gei)glämmi, Sweetheart on Bittersweet Symphony AD 2010 - ainult selle vahega, et viiulite juhtmotiivi toetatakse tõmmiste tšellokihtidega. This Just In on ühelt poolt hoogne ja upbeat, teisalt on seda läbimas õrn tremolo, tekitamaks tunnet kaduvast (ja kadunud) ajast ning epohhidest. Sunday Song on siinkirjutaja jaoks teine keskne taies, kuhu on segmenteeritud arty klaverikiht, püstloodis tõusev ja näkku lajatav rokkrefrään-püänt ning ennekõike harmoonilise külje pealt ekspressiivselt lahendatud mees- ja naisvokaali läbikasvamine. Like A Parade kanaliseeritakse sümfopompplahvatuseks, Streets of Gold varjub sametiste kardinate taha, nautiskledes purpurtoone ja murduvat valgust. Ühesõnaga, The Juliets`il on kõvasti potentsiaali ning teisalt USA meedia ja Billboard on avatumad kui kunagi varem kunstilise ambitsiooniga muusikale - eelmisel aastal tõusid masside teadvusse Grizzly Bear, Animal Collective ja The Dirty Projectors, vahetult enne seda MGMT. Kõrged edetabelikohad, prime time esinemised, ülesastumised kuulsuste ja sümfooniaorkestritega tõestasid, et uus muusikaline situatsioon on siin ja praegu. Miks mitte ei võiks ka The Juliets järgmise lainega tippu tõusta?

Kuula albumit siit

9.8

[Artistid] Volumina

Peppermill
Peppermill
Myspace
Lastfm

[Artistid] Tiny Creatures

Tiny Creatures
Birdsong
Imaginary Albums

[Vana ning oluline] Volumina This Is Our Home, Please Come In! (Peppermill)

Vaatasin mehhiklase Benjamin Z alias Volumina myspace`i lehte - rubriiki Sounds Like kaunistavad sekventseri/rekorderi ja süntesaatorite pildid. Muie kiskus sundimatult näole - kangastusid Maarjamaa indie-ikoonide Dallas`e (ühe albumi ümbrisel 90ndate lõpus) ja Pia Fraus`i (ühes videos) paljakstiritud sünteka-fetiš pluss saate Nestor & Morna lehte kaunistav klahvpillipilt R2 kodukal. Ümberpositsioneerimine - rokipeerud versus indiemehed, kitarrid versus süntesaatorid. Vanade ettekujutuste ümberkultiveerimine rock-kehandis. Või on see mäss? Rock-muusika mallide järgi ikkagi.

Tõsi, Volumina muusika on märka rohkem süntesaatorikeskne kui eelpoolmainitet auväärsetel Eesti puntidel, mistõttu klahvpillide kujutamine mõjub kindlasti transitiivsemalt. 8 lugu, mis üllitati eelmisel aastal Kanada leibli Peppermill Records`i poolt, tekitasid siinkirjutajas vastupandamatut soovi laulda kiidulaulu guadalajarase debüütalbumile. Tüüp demonstreerib imeteldavat oskust leida indie-muusikast üles eikellegimaa konarused ja vaikelu. Siin on nullindate alguse elektroonilist rock`i a la Simian/või siis 80ndate alguse pulbitsevat kosmilist elektrodiskorock`i a la lõunanaabrite Zodiac (The Rock & Roll Space Band), lo-fi`likke teatraalseid tembutusi-keerutusi (Twist), eksperimentaalset Moog-klahvkade sulnidust (Hide and Seek) a la High Llamas ja Stereolab. Träkid Love ja Study For A Pop Band on ühtaegu ekspressiivsed ja intiimsed, demonstreerides mehhiklase tervet ja elurõõmsat poptunnetust. Old Family Photo Album oma õrnalt riivavate meloodiate ja harmooniatel surfimise kaudu toob meelde Wild Honey ja Space`i - mäletate ehk veel seda suurepärast popansamblit 90ndatest? Loo lõpuosa kriibib justkui Kevin Shields löö(nu)ks kaasa konkreetses loos. Lõpetav Turn On The Music on sarnane albumi avaloole My Best Friend - umpa-umpalikult janditav šedööver, milles on ka psühhedeeliat ning indie soul`i elemente. Kahtlemata meenutab träkk (eriti selle algusosa) Blur`i The Debt Collector`it. Kui ma vaatan Benjamin Z`i suurimaid eeskujusid - biitlid, Queen, Bowie, Radiohead, Björk -, on lõplikult selge, kust tüüp on oma loomingulise koherentsuse üles korjanud.

Geniaalne debüütalbum geeniuselt. Kui vaid saaks seesugust tautoloogiliselt tüütut tõdemust rohkemate puntide puhul kasutada!

Kuula albumit siit

[Artistid] Inlets

Inlets
Luv Sound
twosyllable records
Myspace
Lastfm

[Artistid] Orquestra Popular de Paio Pires

Orquestra Popular de Paio Pires
Clinical Archives
Myspace

RxRy RxRy (RxRy)

Not Noah Lennox on üks neist siltidest, mida RxRy muusika kirjeldamiseks on kasutatud. Kuivõrd ei teata, kes see müstiline USA muusik on, on koguni spekuleeritud Panda Bear`i ennast selle taga olevaks. Asukoha-päritolumaaks on märgitud USA-d ning konkreetseks locus`eks Abroad`i. Kas vihjab "välismaal", "võõrsil" konkreetselt Lissabon`ile ja Portugalile? Tõepoolest, ka muusikaliselt kõlab see laias laastus miksina Brian Eno`st ja Animal Collective`st.

Üks hinnang, mida 8-loolise ülllitise kasuks olen täheldanud, kõlab vägevalt - "võimsam kui Four Tet`i ja Pantha du Prince`i selleaastased albumid". Ise ei ole viimatinimetatuid kuulnud, seetõttu ei oska ka hinnangut jagada. Kes teab, kas hakkakski üldse nendega võrdlema, kuivõrd RxRy`l on palju rohkem ühist chillwave/glo-fi/hypnagogic pop-artistidega. Teisalt, kui tõepoolest võrrelda seda Memoryhouse`i, Magic Man`i, MillionYoung`i, Wonder Wheel`i, Dizzy Jaguars`iga, siis kaalukauss kalduks viimaste kasuks. Iseenesest konkreetses helipildis on ju kõik kenasti paigas - liigendatud sündirütmid, ambient-tekstuur, field recording-udu, (Antillis Frnt), digitaalne looritatus. Kena helind küll, kuid millel kahjuks puudub tippu tõstev sugestiivsus, see sütitav harmooniate-meloodiate kaskaad. Selles osas on parimaks näiteks Convrtvbl Bvbes, millel on küll hea käik, kuid mille põhimotiiv jääb nartsissistlikult ennast kordama. Tõepoolest, meenutab oma tuhmuses Loomakollektiivi viimast ja kõvasti ülehaibitud reliisi, saavutades siiski veenvama lõpptulemuse. Tõepoolest - äkki ongi Panda Bear?

Kuula albumit siit

8.3

[Kogumik] Stereogum Presents... Enjoyed: A Tribute To Björk's Post (Stereogum)

Björk`i kaverdamine ei ole kindlasti ülesanne kergete killast. Veelgi vastutusrikkamaks muudab selle fakt, et tõlgitsetakse paljude kriitikute arvates ühe olulisima (nais)muusiku parimat albumit. Teisalt on vähe indiemuusikuid, keda Björk`i muusika ei oleks puudutanud. Seetõttu tänuvõlgluse ning hingestatuse üle ei tohiks muusikud kaebelda. Tõsi, ka ei ole see islandlanna esimene remiksalbum - 90ndatest pärineb "Telegram" - mille keskmes oli samuti "Post" - , kus kaverite-remikside eest hoolitsesid elektroonikud (Graham Massey, Mika Vainio, Dillinja, Outcast, LFO) ning keelpilliartistid-orkestrid (Deodato, Brodsky Quartet, Björk isiklikult). Igatahes suurepärane täiendus originaalile. 11-12 aastat tagasi sai kassett suht ribadeks kuulatud.

Muusikamaastik on kümne aastaga märgatavalt teisenenud - klubielektroonika on taandunud-lahustunud ning esile on tõusnud eksperimentaalne indie/indietronica/post pop. "Stereogum Presents... Enjoyed: A Tribute To Björk's Post" üllitati 2008. aastal ning siin on esindatud tänapäevase indie raskekahurvägi - Atlas Sound, Liars, Dirty Projectors, Xiu Xiu, Final Fantasy, No Age. Muusika ulatub baroque pop`ist (Final Fantasy & Ed Droste) ja folktronica`st (High Places) noise rock`i (No Age), trikitava elektroonika (Bell) ja ülevõimendatud bassimüdistamiseni (Liars). Hinge soojendavad siiski enim Evangelicals`i psühhedeelse puutega versioon loost You've Been Flirting Again, Pattern Is Movement`i veiderdav kammerpop ning Xiu Xiu õõnes-õõvastav sissevaade loosse Isobel.

Kuula albumit siit

[Artistid] Children Egoism

Noecho Records
Myspace
Lastfm

Magic Man Real Life Color (Arcade Sound/Bandcamp)

Sam Lee ning Alex Caplow on kõrgeltharitud ameeriklased, kelledest esimene tudeerib Yale`i ning teine Tufts`i ülikooli magistratuuris. Möödunud suvi veedeti Prantsusmaal vabatahtlikuna tööd vihtudes ning jõudehetkedel kirjutati muusikat (rannaonnikeses, mõisahäärberis, farmis ning tsirkusefestaril). Kodumaale jõudes anti loomingule toekam ning soliidsem kuju, kusjuures "Real Life Color" pandi kokku interneti teel kommunikeerudes.

10 träkki, mille üle tunneks iga indiebänd suurt uhkust. Duo ammutab ilmselt inspiratsiooni 90ndate americana`st ning Animal Collective`i sissejuhatatud maagilisest (avant-)poppauerist. His Name Is Alive`i ning The Magnetic Fields`i krutskiline, samas ahtakoeline elektrooniline indie, Mercury Rev`i eeposlikkus ning Loomakollektiivi hüpnootiline joiglemine ning trummeldamine pulbitsevad Maagilise Mehe smokingi all. Kuivõrd õhu väljalaskmist ja meeleolukate hetkede üleskorjamist-üksteise otsa kuhjamist ning teisalt lo-fi`likku naiivset lihtsakoelisust on rohkem kui rubla eest, siis haakub Magic Man ka chillwave/glo-fi-liikumisega. Rohkem kui mõni kaasaegsetest, väärivad bostonlased new americana tiitlit - see muusika kõlab väga Ameerika (undergroundi)-keskselt, et mitte öelda patriootlikult. Kes teab, äkki Valge Maja personal tantsibki selle selle järgi, või mis?

Kuigi Magic Man`i ei leia praegu kusagilt edetabelitest, ei tähenda see, et neil ei peaks sinna asja olema. Vastupidi, absoluutselt kõik on olemas - hingestatus, sirgjoonelisus, karisma, põnevus, glamuur, meloodia-harmoonia suured visandid. Üksnes helidevälised asjad tõmbavad pidurit. Kuulake lugusid Monster, Polygons, Daughter ning Layers ning mõelge välja kasvõi üks põhjus, miks need ei võiks Billboard`i tipus olla? Ka üllitise pealkiri võtab kõik tabavalt kokku - päriselu värvid. Tahaks küll väga öelda, et aasta album popmuusika vallas, aga aukartusest Põhja-Ameerika võluveskite ees on targem see aasta lõpus välja lausuda. Maailma parim bänd hetkel.

Kuula albumit siit

10.0

[Artistid] Cldscp

Cldscp
Myspace
Lastfm

[Artisitid] Lean Horse Marathon

Lean Horse Marathon
Myspace
Lastfm

[Artistid] MILLIONYOUNG

MILLIONYOUNG
Myspace
Lastfm

Hangin Freud Sunken (Sinewave)

São Paulo/London`i duo Hangin Freud (Paula ning Jonathan) alustas tegevust 2005. aastal. Samal aastal ilmunud omanimelisel albumil joonistusid välja rock noir`i, tumedakõlalise shoegaze`i, darkwave`i, slowcore`i ning power indie mõjujooned. Kriipivad kitarrid, gootilik vokaalmaneer(likkus), läbi tumedate delay-koridoride ekslevad-kaduvad helilõpmed, intiimne avarakõlalisus. Paksude kardinate ning punase valgusvine muusika. Järgmine üllitis “Continental” EP ei suutnud debüütalbumile uut lisada. Pigem vastupidi - varem esiplaanile tõstetud emotsionaalne aspekt hääbus nii pilliseadetes kui vokaali koha pealt peaasjalikult kuiva ning kiretusse soigumisse.

Kuid - Hangin Freud on tark ansambel. Järgides küll kindlat kitsast kontseptsiooni - liigutud albumilt albumile sama joont mööda - on osatud oma vigadest õppida ning endid täiendada. Osatud pisiasjadele enam tähelepanu pöörata, neid muljeterohkemaks disainida. Seda kitsapiirilisust tulekski mõista piiritletud, mitte piiratud või küündimatu kontseptsioonina. Kas Stereolab või Tortoise on oma näilises kitsapiirilisuses olnud küündimatud? See, kuidas Hangin Freud oma muusikat myspace`i leheküljel kirjeldab - klaustrofoobia, tuvid, lämbumine, küünistused, kuivad huuled, südamekipitus, valged seinad - peab uuel albumil väga täpselt paika. Žanrilised piirid - võrdluses debüüdiga - on peaaegu samad. Tõsi, enam ei ole noid pauerrežiimil liikuvaid indie-numbreid; saund on märksa roomavam ning kummituslikum, kohati ka voolavam. Helikeele hillitsetuse tõttu on Paula Borges`i - kord läbipõlenud tunnetest resigneerunud, kord tundmusi peegeldaval - häälel kanda veelgi suurem roll. Vähem kui pooletunnine “Sunken” on täis suuri numbreid - näiteks Swamp idealiseerib minimalistlikku laulukirjutamisoskust, saades ise seeläbi (minimalistliku) tumepopi võrdkujuks. See, kuidas seda vormi palistab õrnukuuldav sahisev foon, annab märku duo analüütilisest nutikusest inimtajuga ümberkäimisel; lühike nimilugu juhatab sisse varjudest tumendatud fantaasiarohke teekonna; We Are Not embab kummastavat dimensionaalsust genereeriva klaverisaundiga, mis võib täiesti usutavalt pärineda 80-90 aasta vanustelt lintidelt; Wasted on täis pelutavat obsessiooni. Kompulsioon - sunnib seda lugu mitu korda järjest kuulama; Lõpulugu In The City on segu atmosfäärilise shoegaze`i algest ning darkwave`ist, sobides mõnd kummituslinna tutvustava filmi taamaheliks. Ka fantaasiate stimuleerimisele on siin jäetud ruumi - olen kindel, et Edgar Allan Poe novellide (nt Berenike; Ligeia) lugemine siia kõrvale annaks metafüüsilised mõõtmed.

Suure albumi tunnusmärk on avardumine iga kuulamiskorraga. Üks selle aasta vaieldamatuid tipphetki. Igale tumemuusikafännile, haipenärivale indiefännile ning laiahaardelisele melomaanile kohustuslik album.

Kuula albumit siit

9.8

Memoryhouse The Years EP (Arcade Sound)

Jätkan zeitgeist-muusikaga. Helidega, mis hetkel on kuum sõna maailma blogosfääris. Meinstriimajakirjandus ei suuda või ei taha sellele reageerida, puudutades seda ainult näpuotsaga (Neon Indians). Neile on palju olulisemad näiteks R.E.M`i või Neil Young´i kontsertsalvestised kusagilt 25-30 aasta tagusest ajast, millede väljaandmise mõttekus jääb pehmelt öeldes arusaamatuks. Inertsist? Õigupoolest küll teenib see ainult ühte eesmärki.

Chillwave, hypnagogic pop, glo-fi, stargaze, futurecore pop. Heal muusikal on palju nimetusi. Tutvustasin 2-3 nädalat tagasi Malmö punti Death And Vanilla, millele väga lähedale kõlab Ontario provintsist pärit Memoryhouse. Evan Abeele ja Denise Nouvion võtsid bändile nime Saksa modernklassiku/elektrooniku Max Richter`i albumi järgi. Tema auks. Muusikaga tegelemise põhjus oli väga praktiline - elada üle Kanada talvede halvav mõju. Elu praktiseerimine võib vahetevahel omandada imetabase lennukuse nagu tõestab seda neljalooline “The Years” EP, ning on meeldiv, et muusika suudab jätkuvalt üllatada - assotsiatsioonid on sarnased noile kordadele, kui esmakordselt kuulasin Slowdive`i ning Cocteau Twins`i. Tõepoolest, need nimed ei ole juhuslikud. Memoryhouse`i muusikas on Šoti trio eeterlikkust ja alateadvuslikke lüliteid ning Halstead`i & Co kitarriindie ning ämbiendi sulamit. Seetõttu ka kanadalaste muusika tundub osaliselt tuttavlik. Võib koguni nostalgiat tekitada, kuigi esmapilgul ei peaks. See ei ole retro - selle muusikaline vektor on tulevikku sihitud. Alusbaas on laiali lammutatud ning teisiti konstrueeritud. Mitte ka väga teisiti. Kas saakski? Süntees eeldab paratamatult minevikuga suhestumist. Tegelikult alustasid sarnase esteetikaga Atlas Sound ning Azeda Booth paar aastat tagasi. Uue laine pundid liitsid sinna DIY-elemendi juurde.

Süntesaatorid komiteerivad kitarre (mitte vastupidi) - justkui Asobi Seksu`lt või Moscow Olympics`ilt oleks traadipillid ära tuuratud; lo-fi`lik (süntesaatori)biit - rütm määrab veel kohati tempot, kuivõrd harmooniate ning meloodiate vali intensiivsus juba täidab seda eesmärki; ingellik piirideta vokaal. Kevadel on neilt uus EP tulemas, mis selle albumi valguses on äärmiselt oodatud. Kas on võimalik veel kõrgemale tõusta? Seniks soovitan palavalt kuulata lisaks (saatusekaaslasi) The Bilinda Butchers`it, Wonder Wheel`i, Sore Eros`t, Million Young`i, Dizzy Jaguars!`i. Ning samuti ärge unustage eelpoolmainitud Death and Vanilla suurepärast albumit.

Kuula albumit siit

9.6