Gynorg 3rdDoor EP (Psychic Oscillator)

Siinkirjutaja kogemus ütleb, et kui emotsioonidele mängiv helikeel muutub mingist hetkest koormavaks, tuleb piduri tõmbamiseks mõni dark ambient/illbient-album peale panna. Diametraalselt erinevad kuulamiskogemused tasakaalustavad, kainestavad ning aitavad hinnangutes paremini orienteeruda, võimaldades žanrilisest solipsismist väljapoole vaadata.

Andrew Cooke`i 5-realine ning 27-minutiline EP on piisavalt pahaendeline oma roomavas õuduses, et pillerkaar kuulaja teadvusest mõneks ajast välja uhta. Britt loob elektroakustilisi keskkondi rütmistruktuuride laiali laotamiseks. Tõepoolest, kahinate-sahinate ja õrna reverb-õõva saatel kulgevate elektrooniliste progressioonide, inimhäälte kaugete kajade kaaslasteks on läbi erinevate intensiivsuste ning stiilidimensioonide tukslev rütmistik. Kuid on teisigi rõhutamisväärseid elemente - lugu Vermist läbiva säriseva sündibassijuraka kohal võnkleb kummituslik efekt, nimilugu kulgeb sügavas, kõike-muud-välistavas vaikelus; isiklik lemmik on Milieus, kus kõrgete, keskmiste ja madalate helide vahele tekib avar ilmaruum; lõpulugu WhiteDot on neoklassitsistlik industrial drone techno. Tegija teos.

Kuula albumit siit

8.7

[Artistid] Raskolnikov`s Dream

Raskolnikov`s Dream
Musikality net
Myspace
Lastfm

homme studio foretaste e.p. (Broque)

Belglase Antony Doria 5-looline EP on segu närimiskummilikest techno-rütmidest ja tech-house`ist, techno ja dub`i kitsastest põimumistest, hip-hop-faktorist, tumedamast ja puurivast rütmisentimendist, klirisevast bassibounce`ist, vokaalsämplitest ning kahtlustäratavatest helidest. Üldkokkuvõttes on tulemuseks üsna juustune klubimuusika, kohati mash up/mix tape-mõõtmeline kogum. Kaks remiksi tulevad Granlab`ilt, Broque label`i bossilt, mis samuti EP`d ei päästa. Üksnes loo go funk the rabbit esimene ots hakkab vaikselt kerima, kuigi sumbub üsna pea ebamäärasusse. Doria on tahtnud öelda paljut, tegelikult lausumata midagi positiivses tähenduses. Eelmaitse on ebamäärane, järelmaitse vaevu meenutatav või meenutamist väärt.

Kuula albumit siit

5.8

T Bear The Nature of the Bear (Rack & Ruin)

Tõele au andes ootasin kalifornialase teist albumit pikisilmi, kuivõrd debüütalbumi "The Hibernation" mõned rajad tõotasid paljut tulevikuks. Tõepoolest, "The Nature of..." on muljetavaldav oma hüsteerilis-ekstaatilises friikfolk/poptroonika-kestas. Animalcollectivelikud poolkarjatused-laulmised-häälutused, kergelt moondunud akustilise kitarri loop`id, vaba lennuga süntesaatorid-helged orkestratsioonid, autotuunitud vokaalid, samuti Kagu-Aasia (Hiina) motiivid - kõik see kokkuvõttes loodub eriliseks ning esimeste kuulamistega haaramatuks tervikuks. Kuivõrd laulutekstid on improviseeritud ning viimases järjekorras lisatud, tuleb verbaalset poolt-inimhäält näha kui vahendit ekstaatilisuse rõhutamiseks, kui tuttavliku elemendi kaasamist ühise tunde tekitamiseks, mitte kui eesmärki iseeneses. Ning laulmaks prantsust ei ole ilmtingimata veel vaja osata prantsuse keelt (Bonjour) - piisab vaid paarist sõnast.

Kuula albumit siit

9.1

[Vana ning oluline] Lackluster Proof Of Concept (Yuki Yaki)

Möödunud, 2009. aasta oli Soome elektroonikule Esa Juhani Ruoho`le üks viljakamaid (7 üllitist). Yuki Yaki alt tulnud 5-looline EP näitab kõrglendu. Tänapäevane klassikaline elektroonika, mille peamised eeskujud pärinevad süntesaatoritega vormitud tantsu- ja elektroonilise muusika algusaegadest - 70ndate teisest poolest-80ndate algusest. Otseseid viiteid Kraftwerk`ile on küllaga. Lackluster`i helipilti süüvides torkab kõrva mehe armastus sündisämplite vastu, mis annab tema helile kokkuvõttes meeldiva pehmuse ja soojuse. Psühhedeelne ning atmosfääriline elektroonika lainetab, valgub ja ähmastub. Teiseks mõjufaktoriks - võttes arvesse träkkide kohatist tumepoolsust ning kramplikke kokkutõmbumisi - võiks ilmselt arvata legendaarsete rahvuskaaslaste Pan Sonic´u masinliku šamanismi ning teisalt Autechre`i intellektuaaltechno. Sarnasusi on ka varase Isan`iga - mis ei ole ka ime, kuivõrd mõlemate artistide eeskujud pärinevad samast ajast -, kuid erinevalt Briti duo laisast helipildist suudab Soome legend hoida kuulajat oma mõjusfääris, pakkudes algusest lõpuni konsistentsi, vaheldust ja koherentsi.

Kuula albumit siit

woodworkings we sit on floors we stand on chairs (futurerecordings)

Woodworkings on Kyle Woodworth, keda abistab keelpillidel Gordon Withers. Samuti on Baltimore`i muusik tuntud post-rock-ansamblist We All Inherit the Moon. Woodworth`i järjekorras 8 üllitise 8 rada annavad aimu geniaalsusest. Kummastav ilu ilmneb läbi minimalistliku heliprogressiooni - hillitsetud, digitaalse krõbinaga vürtsitatud kriipivad kitarrid, üksildased piaanoklinked, tasahilju kerkivad modern classical/ambient-orkestratsioonid, post-rockilik majesteetlikkus, andmata seejuures järele kiusatusele langeda crescendo-klišeedesse, kuigi ma ei kahtle tema sellesuunalises võimekuses. Ning pooltõusud on ka siin olemas. Albumi nimilugu demonstreerib ilmekalt, et helide eepilisusel puuduvad piirid. Jänki võttestikust annab parimat aimu albumi käredaim träkk former daughters of the american revolution, kus äng ja raev on kunstilisest kanaliseeritusest tasahilju väljapoole miilamas. Kokkuvõttes võib nentida, et tegu on hoolikalt läbikomponeeritud instrumentaalteosega, kus igasse helisse on süstitud impressiivne emotiivne laeng, kus fraktaalid on asetatud teineteise suhtes nii (lähedale), et kaootilisus, selginemine ning lõppstruktuur/eesmärk ise on kenasti ühel pildil. Sugulushingedest meenuvad EdPorth, The Tumbled Sea, M.Pyres, Circadian Eyes, Luggage, Foxes In Fiction, We All Inherit the Moon, aga ka Spiritualized ning allhoovustesse pidama jäänud Mercury Rev. Mees nagu orkester, kes kuulub samasse ritta seesuguste geeniuste-avangardromantikutega nagu Jason Pierce, Matthew Sage, Warren Hildebrand. Uskuge mind, kui Johann Sebastian Bach elaks tänapäeval, teeks ta seesugust muusikat. Üks aasta meistriteostest. Aitäh, Kyle.

Kuula albumit siit

10.0

Linde Lander (8bitpeoples)

Rootsi on hästi teada oma 8-bit/tracker music/chiptune/bitpop-artistidega. Goto 80, EpicNES, Bliss, Mikromjuk, planktron, Reaktor 2, Den varma bordet on üksnes mõned nimed, kes on tuntud vana kooli mängukonsoolimuusika ringkondades. Philip Linde (aka stijl) on kahtlemata üks tuntumaid, kes on jõudnud oma (vähemalt) neljanda reliisini. 2008. aastal üllitatud "Output" on saanud väärika, 5-realise järje. Helid on genereeritud Milkytracker`i ja süntesaatoritega. Psühhedeelsed puurivad, justkui ajel liuglevad happekäigud, atmosfäärilised kihistused, kobrutav süntpopp, mõõdukas electro/breakcore/chipbreak tekitavad meeldivaid assotsiatsioone. Mõned rütmivahemikud kõlavad kui mängu-Kraftwerk. Kuid heli tehniline iseloom ning psühhedeelialink seob Linder`i eelkõige Bliss`i ja Ashbrg`iga.

Kuula albumit siit

8.7