Juba kolmandat päeva kuulan plaadifirma Weird Forest sämplerit. Tõepoolest, patt oleks nuriseda selle üle, mida seal pakutakse. 12 erinäolist artisti - kelledest kindlasti tuntuimad on Grouper, Maurizio Bianchi ja Yellow Swans -, kes pakuvad kaootilist ja hulluvat noise rock-kaost (So So Many White White Tigers), sulnist shoegaze`i ja ambient`i segust kõrvapaitust (Grouper), kummastavat introspektiivset folk-croonerlust (Dead Western); legendaarne noisenik Maurizio Bianchi esitleb industriaalse pohmelusega ambient`i - helid justkui valguksid läbi pikkade-pikkade ja siksakiliste metalltorude, DMPH mängib vabavormilist kammerlikku müra elektroakustilises keskkonnas, Yellow Swans manab aeglases tempos õhulist mürarock`i, Sam Goldberg esitleb enam-vähem seda, mida Grouper pakub, tõsi, tehes seda vähemveenvamalt, Derek Monypeny on seestunud digitaalsetest "kollidest" ja "aurudest" - obsessiivne, ainitivahtiv ja kasin. Pump Kinn kulgeb samuti "jääkidel" - teisisõnu, vaevutajutav ambient`i ja spoken word`i ühispuudutus. Jaapani kitarrist Taku Sugimoto improviseerib mürast vaevatud kitarridel, Hexlove/Faulouah on näide New Weird America kaugemast-veidra(ma)st divisjonist. Starving Weirdos`e God Of Echoes Excerpt on siinkirjutaja lemmik käesolevalt kogumikult - kummituslik kitarriambient, mida saadavad sporaadiline trummeldamine ning vokaalsämpel, mis kõlab nii nagu libahunt uriseks oma "väljavalitule" fataalset serenaadi.
Kuula sämplerit siit
4/21/2010
[Vana ning oluline] Volumina Ciencia Ficción (Peppermill)
Benjamin Zàrate aka Volumina on järjekordne kinnitus veendumusele, et hetkel löövad latiinod-segaverelised tugevate elektrooniliste mõjudega avant-indie`s laineid. Ühemeheprojektid nagu Neon Indian, MillionYoung, Toro Y Moi ning Wonder Wheel (viimane postitas oma Myspace´i leheküljele traktaadi tuleviku popmuusika tehnilistest võtetest) loovad 21. sajandi teise kümnendi popkehandit. Chillwave/glo-fi, shoegaze, dream pop, lo-fi, psühhedeelia ja elektrooniline tantsumuusika on siiani olnud peamised vahendid, milledest on uusi muusikalisi universume vormitud.
“Ciencia Ficción” on mehhiklase järg samal, st 2009. aastal ilmunud debüütalbumile “This Is Our Home, Please Come In!” (mõlemad üllitatud Kanada leibli Peppermill all). Seos ei ole üksnes kronoloogiline – harmooniatest-meloodiatest laetud indietronica/electro-indie hüljatakse enamuses ning täidetakse ja segatakse avant-proge/zeuhl`i, 60ndate-70ndate kummituskogumike helide ja space age pop-mullistuste kollaažiks. Justkui Mort Garson-abielupaar Barron`id ja Magma-Eskaton leiutanuks oma tippaegadel ajamasina ning maabunuks kolm-neli kümnendit hilisemasse aegruumi. Paraja koguse müstika ja ängiga segatud teatraalne element ajab kombitsad kuulaja alateadvusesse. Näituseks vastupandamatud ava- ja lõpurada.
Kuula albumit siit
4/19/2010
[Vana ning oluline] The Sarcastic Dharma Society Other People's Songs (volume one) (CLLCT)
The Sarcastic Dharma Society taha peitub singer-songwriter Mat Vuksinich - üks eredamaid tähti CLLCT`i liikumises. Indie-folkar on tegev olnud 2003. aastast saati - enamasti üksi, vahel kaaslaste ja sõpradega (kelledest omanäolise naistrubaduuri Shelby Sifers`i märkimata jätmine oleks südametunnistusele koputamine). Portlandi mees on 7 aasta jooksul reliisinud 2 täispikka albumit ("This Is Me As A Musician", "Summeresque"), ühe EP, laivsalvestise, raadiosessiooni ja luubi all oleva kaveralbumi, mis oli salvestatud ühe mahajäetud maja magamistoas.
Nagu pealkirjastki aimdub, tegeleb "other people's songs (volume one)" (2009) teiste (ja reeglina tuntumate) artistide, sh biitlite, Bright Eyes`i, Pedro The Lion`i, Why?, Julie Doiron`i ja Mount Eerie`i lugude, aga ka kaaslinlasest kamraadi Meyercord`i tõlgitsemisega. Algselt koguni 30-loolisena planeeritud üllitise muusika toetub peamiselt kolmele instrumendile - vokaalile, orelile ja akustilisele kitarrile. Hoolimata instrumentaariumi kitsusest suudab Vuksinich esitada kavereid veenvalt ja sugereerivalt - kitarriseadetes on piisavalt helisevust, keskmisest folktrubaduurist erinevalt demonstreerib Vuksinich vokaaltehnilise poole pealt laiemat sirutust, mis väljendub kord kurbuses ja süngemeelsuses, kord helgemates ja rokkivamates toonides. Kahtlemata lisavad ka sporaadilised orelidrone`id helipildile värvigammat juurde. Isiklikud lemmikud on töötlus Meyercord`i loost Shit On My Heart ning originaalist veidi hillitsetum Andrew Jackson Jihad`i Bad Bad Things.
Kuula albumit siit
Tellimine:
Postitused (Atom)