fantômes fantômes (pitu pitu recordz)

Fantômes (demonszy + Kuku Smigun) viljeleb minimalistlikku hüpnotroonikat, kusjuures nende "hüpno" ilmneb otsingulisuse kaudu. Tõsi küll, siin puudub eksperimentaalne elektronmuusika - rütmika tõstetakse esile repetiivsuse kaudu. Repetiivsus täpsemalt kehastub õhkõrnas elektroakustilises struktuuris, (prantsuskeelsete) vokaalsilpide monotoonses rütmilisuses ning pinnapealses vinelikus virvenduses. Teisisõnu, struktuurist saab (repetiivne) rütmikehand. Kord on rõhuasetus rohkem silpidel, kord naturaalpillide (löök-, klahv- ja keelpillid) kordustel. Samuti on albumit läbivaks elemendiks tagurpidi rulluvad helid. "Fantômes" on konkreetselt lahterdatud introks ning nimeliselt ja numbriliselt üheksaks episoodiks, mis konkreetsel juhul viitab teatud järjepidevuse, läbiva koherentse seose taotlusele. Tõepoolest, teose lõppedes on tunne, justkui kuulanuks üksnes ühte (pikka) lugu. Ainsaks erandiks on lõpulugu episode 9 outro, mis lisab tempot ning dünaamikat, pürgides niimoodi Penguin Cafe Orchestra või Daniel Figgis`e mängumaadele. Nagu vihjatud, ainult korraks, kuivõrd lähimaks sugulaseks pean Soome projekti Thuoom - ühelt poolt hoomamatu eksperimentaalse vaimsuse, samas tasakaalustatuse, ning teisalt instrumentaalse-tehnilise lähenemise (elektroakustilised seaded, improvisatsioon, repetitroonika) kaudu. Hämmastavaks muudab üllitise tõik, et see on salvestatud koduse laivsessiooni käigus, vältides seejuures kõiksugu helitöötlemisprotseduure. Ühesõnaga, loomulik on ilus ning vähe on palju. Klišee või mitte, kuid konkreetsel juhul peab ta paika.

Kuula albumit siit

9.1

[Artistid] NunParty

Holiday Records
Myspace

Lengua Mortuoria I (B.P.M Front)

Legua Mortuoria taga on keegi Hristo. Täpsemat informatsiooni tema kohta ei ole võimalik netiavarustest leida. Ka ei ole argentiinlane soetanud endale muusikute tänapäevast (neti)passporti Myspace`is. Teisalt, kuulates tema muusikat, tundub üsna loomulik, et tal seda ei ole. Raske on ette kujutada, et keegi võiks talle sõbrakutseid saata ning tema neid aktsepteerida.

LM muusikat on koduleibli B.P.M Front leheküljel tunnusmärgitsetud kui funeral drone doom. Kurb meeleolu on 3-loolist albumit teisest loost alates läbimas. Teisalt on selle helipilt toores ning tahumatu, kuivõrd dissonants on helidesse sisse kätketud. Doom-kitarride põrge on vaheldumas süntesaatorite õhulise passaaži ja digitaalelektroonilise õõnsa ulgumisega. Õõnsuses ning tühjuses peitubki tema tugevus. Üksikud klaveriakordid toovad küll sisse vaheldust, samas ka lahjendades helipilti. "I" üldine iluviga peitub siiski liiga intensiivses digitaalses hingamises, s.t teatud programmifunktsioonide varjamatus ekspluateerimises, ennekõige elektroonilisemas osas. Oleksin eelistanud autonoomsemat kõla. Kaaneümbris on igatahes muljetavaldav.

Kuula albumit siit

7.5

[Artistid] Nebelom

Nebelom

Nameless Dancers Morning Touches (Bump Foot)

Nameless Dancers`i taga on Jevgeni Haritonov, Moskva underground-sügavuste üks võtmefiguure, kirjanik, kultuuriaajakirjanik, ürituste kuraator, kes on osaline ansamblites-projektides Microbit Project, EugeneKha, Yoko Absorbing ning teinud ka muusikat oma pärisnime all. Kui kellegi kohta võiks muusikalises plaanis kasutada iseloomustust "mitmekülgsus", siis on see tema - muusik Jumala armust. Avangardrokk ja eksperimentaalne elektroonika (glitchtroonika, lobit/drone), ambient, noise, downtempo, chillout, sound-art, sound collage.

Nameless Dancers`i esimene album "Cloudy Coffee" (2009, 45RPM-Records) oli sulnis (disco) house- ja drum and bass-rütmidega lounge-muusika, postmodernistlik easy listening. Haritonov ei oleks tema ise, kui ta ei üritaks põhituuma tsentrist väljapoole nihutada.

"Morning Touches" suudab eelnevast eristuda konkreetsete aktsentide poolest. Venelane ei ole teinud saladust sellest, et käesolev projekt on "olevikuväline" - muusika on inspireeritud 80ndate lõpu Nõukogude värvikirevast ning uhkeldavast graafilisest disainist. Kui muusikat teha, siis kas nostalgiapilguga minevikku või siis aimamisi tulevikku, vältimaks oleviku närvilisust. Käesoleval albumil on glamuurne transformatsioon helisse realiseeritud. Disco house-biidid on asendunud kinemaatilistema rütmidega, ajatut sentimenti on enam. Sound collage`i skeemid on selgelt välja joonistunud. Siin on Nõukogude-aegset psühhedeelset oreligruuvi, atmosfäärilist futupoppi, italo disco`t, bigbändide vahemereäärseid helesiniseid heiastusi ning latiinorütme. Kohati muutub helikeel üdini kergeks, ülenedes oma naiivsuses. Täna oli õhus tunda kevadist hingust ning "Morning Touches" sobitus sellega paganama hästi. Tõepoolest, kevade rütmika - pidev muutumine ootamatutes suundades.

Kuula albumit siit

9.5

[Artistid] Randomajestiq

Myspace
Lastfm

Blues for spacegirl Drifting into open (Jamendo/Bandcamp)

Thurston Moore`i ambient drone-pala Blues for spacegirl järgi oma projektile nime võtnud Thomas de Bauw alustas heliloomega 2008. aasta keskpaigas. Happeliste ning mullistatud sündiseintega debüüdile "Alice Springs" järgnes muljetavaldav "Theme for August" ja "Orchestre dans le lac gelé du Roi Hiver".

21-aastase Belgia muusiku uus üllitis on 70 protsendi ulatuses rajatud lindiloop`idele. Tulemuseks on valjemalt või hillitsetumalt voogav atmosfääriline kitarridrone. Heliloome kontseptuaalseks lähtekohaks on info(hulga) vähendamine, selles kao tekitamine, kasutades selleks müra toimimist signaalina. Üllitise parim lugu on Needless in Seattle, mis läheneb Tim Hecker`i kihtide segustamise-läbikasvamise ning minimeeritud digitaalkaoste esteetikale. Ka Lost in I Ching ning Violet currents, saffron winds suudavad tõusta keskmisest kõrgemale. Seevastu Lathe of Heaven näib eksperimenteerivat esimese albumi söövitava mustri ning võnkuva sfäärilisusega, jäädes kokkuvõttes väheveenvaks, et mitte öelda tüütuks ponnistuseks. Nagu ka ülejäänud "Drifting into open" ei suuda siinkirjutajat veenda. Piimjas massiiv piirdubki üksnes väliselt musklite pingutamisega, mille taha peitub...piimjas massiivsus. Tautoloogiline keskpärasus, mis enamusele ambient-muusikale on nii omane olnud. Kui kuulata võrdluseks Jacques de Villiers`i, slept.`i, Fennesz`it, Tim Hecker`it, Eluder`i "Drift"`i või belglase enda "Augustiteemat", tuleb mittemidagiütlevus distinktselt esile. Teisalt aimdub ka praegustest helidest suure muusika varje. Kahjuks viimane pingutus on jäänud olemata.

Kuula albumit siit

7.7