the repeating thoughts of old zinng-zanng - II from gillicuddy on Vimeo.
gillicuddy
Myspace
Lastfm
1/29/2010
1/28/2010
Prinss Mind, Body & Soul: 200% (Jamendo)
“Mind, Body & Soul: 200%” on Mehhikost Monterrey`st pärit viieliikmelise kollektiivi debüütalbum. Kümme lugu, mis on täidetud tänapäevase elektroonilise linnasaundiga, rõhuasetusega digifunkelektro- ja r`n`b-seadetel. Vähemal määral on siin soul`i ja hip-hop`i. Korralikud arranžeeringud - helipilt varieerub, avarad elektroonilised orkestratsioonid, modernseks tuunitud sündiliinid, läbi filtrite mängitud helisid, vokaalots on daamide käes, ning lauldakse hispaania ja inglise keeles (ka ühes ja samas loos). Uurisin mehhiklaste muusikalisi eeskujusid - Michael Jackson, Keri Hilson, Alicia Keys, Chris Brown. Ka pärineb kolmelt viimatinimetatutelt see element, mis mind üllitisel häirib - vokaali(de) kohal võinuks vahetevahel autotune-nuppu mitte lülida. Prinss on selle äärmusesse kallutanud. Robotlik vokaal on keskpaigani okei, kuid hiljem muutub see üsna tüütavaks. Sellele vaatamata veab album välja võiduka lõpuni. Siinkirjutaja lemmiklugudeks on kangesti Kraftwerk`i meenutava sämpli ja prõgisevate saundidega NO Es FaCiL ft AD ning avarahingeline Necesito De Ti.
Kuula albumit siit
8.3
A Foggy Realm Twilight (R.A.I.G Accessory Takes)
Multinstrumentalist (kuigi põhirõhuga kitarridel) Ilja Lipkin on osaline mitmes ansamblis. Saksakeelses keskaegset muusikat omaette või seda (tumeda) folgiga segavas rühmituses Waldsonne, atmosfääre ja fusion`likku kidrasaundi segavas ning seda kongatrummidega ilmestavas pundis Rushus, psühhedeelset fusion-metal`it esitavas grupis Re-Stoned ning nakkavate funk-gruuvidega improjazzrockkollektiivis N.L.P Trio. Kõik nimetatud üksused on piisavalt huvitavad selleks, et moskvalase muusikalises kogemuses ning kompetentsuses mitte kahelda.
A Foggy Realm on tema esimene sooloprojekt ning debüütalbum “Twilight” leidnud koha väljapaistva Vene leibli R.A.I.G Accessory Takes nimistus. 5 lugu 29 minuti sees. Turbulentne kitarriämbient. Päikesemuusika? Nullindate alul tegi norralane Tore Elgaroy sarnast muusikat albumil “The Sound Of The Sun” (Rune Grammofon). Emotiivne kitarrimassiiv vasakpoolsest kanalist parempoolsesse tungimas ning vastupidi. Lipkin`i saundis on nii robustsust kui ka filigraansust, sageli samaaegselt - profi tunnusmärk. Kõle kurjaendeline tühjus, mida ta kitarridega esile manab, tekitab pigem soojust. Mitte ainult sellepärast, et see inimese (kurja) loomusega hästi kokku sobib, vaid ka seetõttu, et helide vaheldumise sagedus on suur. Mida rohkem seda kuulad, seda enam see doom`iliku ämbientsümfooniana kõlab. Kitarri- ja ruumieksperimentide kõrvale on sisse sämplitud ka üks jutukatke. Pluss vaevukuuldavad mikrotonaalsed helikihid, mis osavalt manipuleerivad kuulaja tajuga. Väärikas üllitis.
Kuula albumit siit
9.1
1/27/2010
gillicuddy the yaouhl! mashups (Clinical Archives)
Andreas Rohden ehk gillicuddy on Ida-Friisimaalt pärit, kuid hetkel Bochum`is resideeruv singer-songwriter. Ta on üllitanud kokku 4 albumit, kõik viimase poolteise aasta jooksul, respekteeritud leiblite Resting Bell, Merzbau ning Clinical Archives`i all. Sakslast iseloomustab Põhja-Ameerika juurte- ja popmuusika mõjutustega minimalistlik helikeel. Tõsi, juuri on selles rohkem kui klantsi. Minimalistlikus hillitsetuses on delta blues´ile ning 20-30ndate keelpillimuusikale omast primitivismi ning sealt ajas edasi minnes meenuvad John Fahey, Leo Kottke, hiljem Phil Reavis ja Lou Barlow ning kaasaegsetest Ben Chasny, varane Devendra Banhart, (Carlo) Barbagallo, James Blackshaw. Tema taotuslikult rohmakas helipildis ilmneb möödunud aegade epohhitruudus (ennekõike album “music for moles”). Sarnasus näiteks John Fahey`ga seisneb ka selles, et gillicuddy träkid reeglina piirduvad paari minutiga. Teisalt, Rohden`i muusika on liiga nutikas selleks, et seda lihtsalt juurtemuusikaks arvata (samapalju kui võib näiteks Wilco`t või The Sea And Cake`i selleks pidada). Tema cutting edge-läte peitub ikkagi tänases päevas (egas ilmaasjata Euroopa tööstuskeskmes elav mees ei võrdle oma muusikat “partide ja oravatega, kes justkui elutseksid tema toas”).
Seda tõestab ilmekalt tema viimane reliis “the yaouhl! Mashups”. Esiteks mashup on muusika tänapäevane kokkupanemisviis ning teiseks Clinical Archives ei üllita ontlikku popsaundi. Ilus helisevate overdrive`idega avang i know, i know jätkub ligi 8-minutilise eksperimentaalse (post-)grunge-saundiga. De mannetjesolifant gaat op reis naar de oostzee kõlab nii nagu grunge ideaalis kõlada võinuks. Träkk on täidetud sentimentidega, mis ei ole tagasihoidlikult öeldes ordinaarsed - näiteks üks helikiht on minutiks allutatud lindikiiruse efektile ning loo lõpetavad (Läänemere) lainete loksumised ning taamamüra. Sh-da on avangardistlik indie/post-rock, mis võlub turmleva struktuuri ning naturalistliku ja digitaalse heli sümbioosiga. Instrumental #2 läheneb varasematele albumitele, kuid...ainult läheneb. Sme. li. co. on suva kummardus 60ndate underground-folgile. /too many people on the subway train people tell smell like cock/Why do the people all the subway train smell like cock/. Sedasi. Kuna album demonstreerib eeskujulikku tasakaalustatust oskusliku laulukirjutamise ning leidliku eksperimenteerimise vahel, siis kaheldamatult kuulub see album minu 2010. aasta lemmikute nimekirja.
Kuula albumit siit
9.5
1/26/2010
Tellimine:
Postitused (Atom)