Lean Horse Marathon Up on Bomber Mountain (Rack& Ruin)

Selle aasta alul reliisis ameeriklane Jeff Koplowitz aka Lean Horse Marathon oma debüütalbumi “LP1EP”. Album, mille heliseinad olid reeglina ragisevatest-kärisevatest helimassiividest täidetud. Sellesse fuzz-raginasse sulandusid juubeldavad meloodiad, mis muutis kogu kupatuse eriliseks. Sinna vahele mahtusid ka vaiksemad ning sisemuses tuhnivad numbrid.

Uus album “Up on Bomber Mountain” (UOBM) koosneb 13 loost, tõsi, mille otsa on ka lükitud toorekõlaline 5 loost koosnev “Sometimes” EP, mis on salvestatud ühe suvehommiku 2 tunnise sessiooni käigus. Album on salvestatud ning komponeeritud noore ühendriiklase magamis- ning elutoas 9 kuu ning paljude sessioonide vältel. Jeff möönis, et ta oli pikka aega kahtleval seisukohal, et kas stilistiliselt niivõrd liigendatud albumit üleüldse üllitada või mitte. Lõpuks pidi album kõlama kui reis läbi erinevate helisfääride ning jõudma viimaks alguslugude saundi tagasi. Just nagu täistiksunud tsükkel. Dear, Under Underground, One of Them, Lessons for Learners, Stormy Weather olid (esimesed) lood, millelt JK albumit edasi arendas. Esimesele albumile nii iseloomulik fuzz-saund tuleb sisse alles kolmandas loos (Lessons for Learners). UOBM algab hillitsetud saundide ning komponeeritud, sageli loopidest rajatud struktuuridega, mis tasapisi arenevad ning laienevad. Albumi ümbrisel on kujutatud värvilist tekki (või hoopis maastikku?) ning selle taamal helilainete interferentsi. Tõepoolest, album on stilistiliselt kirju – dream pop, erinevate intensiivsusastmetega fuzz pop, shoegaze, valge digitaalmüra, robustne lo-fi, akustiline (kidra)pop, post-punk, psühhedeelia. Rack and Ruin Records`i boss Dean Birkett arvas, et see on üks ere näide tänapäevasest kingapõrnitsemismuusikast, mis on põimitud sooja ning hämuse helitekstuuriga. Tõepoolest, pärle tuleb kui konveierilt. Today on Bomber Mountain, Lessons for Learners, Drowning Sun, Stormy Weather, Under Underground, I Can`t See You. Tänapäevastest artistidest on Lean Horse Marathon`il enim sarnasusi Deerhunter`i ning Wavves`iga. Ning oma leiblikaaslasega Andy`s Airport Of Love. Esimesega unistusliku ning dünaamilise sentimendi ning stilistilise kontrastsuse poolest, teisega lo-fi mentaliteedi ning stilistilise kontrastsuse/saundi lihtsakoelisuse ning abstraheeritud kõlavärvide kontrastsuse kaudu. Hoolimata palju-palju väiksemast kuulsusest ei jää baltimorelane kunstiliselt tasemelt ning ambitsioonikuselt kuulsatele kaasmaalastele kuidagi alla. Kurat küll, mida need jänkid (vabandust, tegelikult on ta põhjaosariiklane!) söövad? Äkki see ongi hamburgeriindie? Jeff, keep on moving! Excellent work! Uus album “Winter” EP ilmub järgmise aasta jaanuaris.

Kuula albumit siit

9.4

Xurxo Romaní Escarnho e maldizer (Aregueifa)

Lõunaeurooplased-romaanlased peavad väga lugu oma keldi juurtest. Itaalia filmides olen seda korduvalt täheldanud. Pürenee poolsaare keldi-ibeeria muusikatraditsioonis on väga tuntavad sarnasused Šoti- ja Iiri rahvamuusikaga. Eelkõige galiitslased (ning astuurialased), üks Hispaania (vähemus)rahvaid, kes keeleliselt-kultuuriliselt on rohkem suguluses portugaallaste kui oma kaasmaalastega, esindavad elujõuliselt keldi folgitraditsiooni, olles peaasjalikult ainsad Hispaanias, kes sellega on maailmas silma paistnud pärast Franco diktatuuri lõppemist (mis teatavasti püüdis kultuurilisi erinevusi tasalülitada). Lisaks samasuguse pärandi otsimisele on kohalikul folgiliikumisel olnud ka kommertsiaalne kaalutlus, mis on tekitanud Galiitsia kultuuriringkondades vastuolusid ning dispuute rahvamuusika autentsuse üle.

Xurxo Romaní, 1997. aastast tegutsev Galiitsia hurdy-gurdy vaste zanfona (ka sanfona) mängija, ajas esimesel albumil “Mandragunalla” (2006, Aregueifa) traditsioonilise, keskaja muusika mõjutustega folgi rida, kasutades lisaks legendaarsele varakeskajast pärinevale pillile ka kohalikku torupilli ehk gaitat. Nimetatud pille on toetamas keelpillid ning käsitrummid. Nauditav pikkadele akordidele toetuv trillimine (viidates sarnasusele soovitan kindlasti tutvuda Inglismaal Exeter`is baseeruva suurekoosseisulise ansambli Children Of The Drone`i ning selle paljude kõrvalprojektidega). Järgmisel albumil “O diaño e a mona” (2007, Aregueifa) jätkab Romaní esimese albumi kiiluvees, kuigi helikeel on liigendatum ning vabam. Ka sugeneb albumi tagumistesse lugudesse popmuusikalisi rütmikatkeid ning muid elemente, ennustades galiitslase tulevasi tendentse.

“Escarnho e maldizer” ongi puhas süntees popist ning etnomuusikast. Võrreldes esimese albumiga on juurde liidetud ka (pop)vokaal, ning liigutud teisse muusikalisse galaktikasse. Elektrikitarrid (värvatud on Kataloonias resideeruv jaapanlane Koichi Tanehashi), sünteetilised biidid ning mulksuvad allhoovused. Ka (pop)vokaal on juurde liidetud. Stilistilise poole pealt võib kuulda funkrütme, newage`ilikke heiastusi, raskeid metallriffe. Sündiimprosid, mis nähtavasti olid populaarsed 80ndate lõpu Tartu muusikapäevadel kahe süntekamängijaga kollektiivide seas. See album väsitab tõsiselt tasakaalu pideva otsimisega – sageli juhtuvad suht ebameeldivad koletised kuulajat kummitama.Mida veel? Olen näinud või kuulanud märksa efektiivsemalt etnot/pärimusmuusikat ning poppi ristavaid kollektiive (Collage, Garmarna, Zetod, Värttinä, Romaní enda leiblikaaslased Projecto [`trepia], Haydamaky, Hedningarna), seega käesolev album päriselt ei õigustanud minu ootusi.

Kuula albumit siit

6.5

[Vana ning oluline] Kreatiivmootor & Pastor Willard Before You Think EP (Artishok)

See on Kreatiivmootori neljas reliis pärast kahte isepõletatud ja käest kätte jagatud CD-R`i ning viimaste põhjal koostatud ametlikku reliisi "Irratsionaalne" (Odessa Records). Kreatiivmootor on jõudsalt edendamas Eesti dadaismi ning äärmuseksperimentalismi kuulsusetut rida. NE!, Tuljak ning kaasaegsetest EDASI!. Kindlasti peitub Eestis veel sarnase suhtumisega artiste, kuid kelle muusika on peaasjalikult jäänud sahtlitesse tolmuma. Isiklikult tunnen ühte sellist muusikut.

Nagu albumi tiitelgi lubab, koondub albumi kese avaloo Before You Think ümber. Kes on pastor Willard? "Pastor" Willard on range usulise taustaga Texas`e perest võrsunud filosoof. Kohaliku Ned Flanders`i poeg, kes on oma vanamehe õpetussõnadest eemaldunud. Hingestatud hereetiline jutlus on salvestatud eraldi ühes Rotterdami hotellitoas teaduskonverentsijärgsetel tundidel. Seestumine ning endast väljumine. Muusika autor Allan Plekksepp meenutab asja muusikalist poolt: "See "pastoriga" lugu sündis üsna proosaliselt. Mul olid mingid lõigud, kus ma klopsisin suurte patareidega ja muude kättejuhtuvate majapidamisvahenditega rütmi moodi asja/.../ Lõpuks veidi joobes-nihkes vesternkitarri peale." The Man Who Didn`t Fit Into Himself on pühendatud lahkunud Vaino Vahingule. Dadapsühhedeelne element on nende muusikas jätkuvalt esindatud, ennekõike Roomet Jakapi testimas oma vokaalakrobaatilisi võimeid (Dragon In A Sandbox), kuigi vähemaks on jäänud reveransse kõiksugu stiilidele – domineerib nurgeline (vara)industriaalne kõlapilt. Nagu varane Cabaret Voltaire 70ndate keskpaigas kusagil püünel peksa saamas ning veri silmist nõrgumas.

Kuula albumit siit

The Cousins Tapes Sounds (Jamendo)

The Cousins on Nantes`ist Prantsusmaalt pärit bänd, kes laulab inglise keeles ning oma eeskujudena mainib reeglina inglisekeelseid bände. Biitlid, Blur, Queen, Portishead, Nirvana, Sex Pistols, Mercury Rev, Radiohead, Beach Boys, The Brian Jonestown Massacre jpt. Bändi kõik kolm albumit – “Tapes Sounds” (2006), “Who`s The Preacher” (2007) ning “Third D.I.Y” (2008) on üllitatud sel aastal Jamendo all.

The Cousins`i laulude puhul torkab kõrva kaks põhiliini – ühelt poolt suriseva saundiga kitarripop, damonalbarnlikud vokaalpartiid, tämbrid ning la-la-la-lutamine, ludisevad sündisaundid, vahetevahel vahele ka raske mürtsumisega electro-indie`t tuletavad meelde britpopi kuldaegu ning nullindatel edetabeleid vallutanud tantusroki haipi (The Music, Franz Ferdinand). Neid tendentse esindavad albumid “Who`s The Preacher” ning “Third D.I.Y”. Tõepoolest, tuleb nentida, et kvartetti on abistanud tasemel nupukeerajad. Ka bändi laivide nimekiri on suhteliselt pikk.

Album “Tapes Sounds” esindab seevastu teistsugust tendentsi. Jah, plaadiümbris on nõme – ei saa üldse aru, mida peaks kellegi teksastatud alakeha sümboliseerima?! Et on kinky või?! Album alustab mõtliku indieballadiga (A Room). Ning müsteerium leiab jätku – järgmine lugu kannab küll nime Andy, aga on täpipealt sama träkk, mis esimenegi! Loo pikkus on ka sama! On`s see eksitus või segaduse tekitamise taotlus? Shakehead liigub uutele mängumaadele, omandades punakaspruune psühhedeelseid varjundeid, midagi seesugust, missugust esindab mõni USA lõunaosariikide psühhedeeliabänd. Näituseks The Brian Jonestown Massacre (ansambel, mida ma pean omasugustest parimaks). Ka järgmine lugu SOS In The Mist liigub Anton Newcombe`i talendisära kiilus. Monotoonselt korduv laulurida /“what`s your message?/just the SOS/. Suurepärane minimalistlik transsrokk. Tegelikult on see eelsoojendus albumi parimale loole. Toniosong`i monotoonset ning minimalistlikku lookarkassi uuristatakse tärisevate kitarriefektide ning valjult ja psühhedeelselt lõikava harmoonikaga. Ja see, kuidas see lõpuks välja kukub, on tase! Albumi lõpetab subpsühhedeelne alt-country (You Can`t Explain Demo).

On neetult kahju, et bänd jõudis nii kiiresti hüljata sellesuunalised kunstilised taotlused ning valida uued tuuled.

Kuula albumit siit

9.0

Narcoleptica The Modular Explanation (Sonic Reverie)

//Narkolepsia – med tukkumistõbi, haiguslik unisus, aeg-ajalt tekkiv vastupandamatu unevajadus, mis võib inimest tabada igas asendis ja tegevuses; hoog kestab kuni kümmekond minutit//.

“The Modular Explanation” on hispaanlanna Beatriz Vaca aka Narcoleptica järg tema kolm aastat varem ilmunud samanimelisele debüütalbumile. Samas on see ikkagi debüütalbum – plaadifirma Sonic Reverie Records`i esimene pääsuke. Kas te teate, mis on muusikakriitikute suurim butafooria? Aimasite õigesti – jutud teise albumi kompleksist. Sedasorti argumentatsiooni kasutamine peegeldab pigem muusikakriitikute komplekse seesugustest ad hoc-skeemidest ülesaamisel. Ka Eestis on seesuguseid kriitikuid. Tõsi, muusikakriitika ei kuulu ka f-teaduste (reaalteaduste) sekka. Raske on uskuda, et muusikud sellest end mõjutada lasevad (võib-olla tõesti mõni õrnahingeline langeb sellesse kunstlikult tekitatud lõksu). Praktika on näidanud, et maailmas on tuhandeid silmapaistvaid sofomoorseid albumeid ning samapalju tuhmumisi. Minu lemmikute – Suede`i, Happy Mondays`i, The Smiths`i, My Bloody Valentine`i, Slowdive`i, CAN`i järjekorras teised stuudioalbumid olid meistriteosed. Popmuusika verstapostid. Ja missugune peaks (teine) album olema, et me saaksime seda läbikukkunuks nimetada? Kas Stone Roses`i “Second Coming” oli ikka läbikukkumine? Album, millel bänd julges otsida ning sai ka oma ülesandega päris kenasti hakkama. Tänapäeva kontekstist vaadatuna oli libastumine pigem nende esimene, paipoisilik ning üheülbaline album. Tõele au andes arvasin ka kümme aastat tagasi samamoodi.

Beatriz Vaca on uuel albumil oma signatuurset atmosfäärilist saundskeipi märksa kvaliteetsemaks lihvinud. Tõepoolest, esimene album kõlas suht demolikult ning ebaprofessionaalselt. Samas stilistiliselt on endiselt kõik vanaviisi – ethereal music, guitar ambient/atmosfääriline shoegaze, darkwave`ilik varjude ning kummituste esilemanamine, (rütmi)masinlikud biitkarkassid. Saund ärkab, virgub ning paisub. Madridlanna vokaal, kuigi ähmaseks moonutatud, peegeldab kohati eelpoolmainitud žanrite põhituumale tavapäratuid finesse, st vanamuusikale iseloomulikku laulmismaneeri. Sugulushinged – Love Whirling Somewhere, Love Spiral Downwards, Autumn`s Grey Solace. Kuigi see album ei uinuta mind ega lase “eemale” tüürida, on sellel piisavalt korralikke ning nauditavaid pidepunkte. Aga noid tagurpidi kriipivaid kitarre või(nu)ks küll veidi mõtestatumalt rakendada.

Kuula albumit siit

8.4

Les Dix-Huit Secondes - Les Cahiers Des Improvisations - Premier Volume (Les Dix-Huit Secondes)

Selle Antonin Artaud`i avaldamata jäänud stsenaariumi järgi nime saanud projekti taga on sitsiillased (Carlo) Barbagallo ning Lucia Urgese. Mõned iseloomustused peategelaste kohta - Barbagallo on andekas eksperimentaalrokkar, kes on tasapisi maailmas kuulsust võitmas. Ta on muuhulgas jõudnud kitarrikeelde arranžeerida minimalismi isa Erik Satie tuntud teosed “Gymnopédies” ning “Gnossiennes” (“Barbagallo Plays Satie” 2009, Barbie Noja), liikunud psühh-folgi ja alternatiivkantri tolmu üleskeerutavatel radadel ("Grey/Lady", 2007, Barbie Noja), katsetanud värskelt õhkava alternatiivpopiga, mille mõjud pärinevad 60ndate-70ndate aastate psühhedeeliast ning päikesepopist ("Floppy Disk", 2009, Barbagallo) ning ka avangardistliku indie`ga ("Ego-God", 2007, Barbie Noja). Teisalt on ta ka osaline olnud paljudes kõrvalprojektides (Albanopower; Tempestine; Suzanne`Silver; La Petroliera) Seda meest võib suundumustelt, andekuselt ning produktiivsuselt vabalt võrrelda John McEntire`i ning Jim O`Rourke`iga. Euroopast? Võimalik, et Bert Vanden Berghe ning Erkki Hõbe. Sürakuusalane on väidetavalt ainult 24-aastane... . Teine pool, kaunis daam Lucia Urgese, oli osaline vähetuntud projektis Smoke On Tv.

Et siis Les Dix-Huit Secondes. Igaüks-loob-ise-vabalt-saundi põhimõtte realiseerimise instrumentaarium on laiahaardeline: kitarr, trompet, flööt, vokaal, meloodika, perkussioon, heliefektid, rüperaalid, klahvpillid-süntesaatorid, kõiksugu artefaktid, lelud, mikrofonid. Teadvusväljundid on leidnud vormi helide keeles, vabadustunne on kõnetamas loovuse muusasid, digitaal- ja analoogsaundid allumas elektroakustilistele modulatsioonidele. Stilistiliselt ulatub muusika free-jazz`ist, piipitavast elektroonikast, jazzrokilikest jämmivatest kitarripannoodest kuni cool jazz`ilike heiastuste ja abrassiivsete müraatakkideni. 42 minutit mitmekesist ning õnnestunud improvisatsiooni. Õige pea on sellele järge oodata. Ootan huviga.

Kuula albumit siit

8.7

Muhr Farewell Anthology (Soft Phase)

Rääkides netimuusikast ning selle ajaloost ei saa üle ega ümber kahest kanadalasest – Brad Turcotte`ist aka Brad Sucks`ist ning Vincent Fugère`st aka Muhr`ist. Viimatimainitu on ka tuntud aliaste Koei, Vizion, Kaminari Synthesis, A Few Days Until Never Again ning Life As A Tree kaudu. Fugère tegutses juba siis, kui esimesed netileiblid (Tokyo Dawn Records ning Monotonik) alles hakkasid formeeruma. Netimuusika üks olulisemaid sümboleid veab ka ise kahte leiblit – Apegenine`i (selle hingekirja on kuulunud ka Julien Neto ning Khonnor) ning selle all-leiblit Camomille Music`ut. Viimatinimetatu on viimase 7-8 aasta jooksul olnud üks olulisimaid netileibleid, reliisides seesuguste oluliste artistide nagu Transient`i , Sascha Müller`i, Makunouchi Bento, Photophob`i, adamned.age`i jpt loomingut. Andekas ning mitmekülgne tüüp, selles veendumiseks piisab ainuüksi tema lehekülje külastamisest ning mehe kujutava kunstiga tutvumisest. Nagu Eestis on ki wa. Montrèallane on kahtlemata oluline osa oma linna muusikalisest südametunnistusest ning suundumustest, luues post-rock`i, modernse klassika, eksperimentaalse - tumedama ning heledama - ämbiendi, kammermuusika, eksperimentaalelektroonika ning drone`i hübriide. Inimesed, kellele meeldivad Max Richter, Hauschka, ki wa ämbientmuusika, Daniel Maze, Tim Hecker, Pan American, GY!BE, olete oodatud Muhr`i piiritule mängumaale. Vale, ikkagi üks piir jookseb läbi. Quebecois`i muusika kulgeb tsivilisatsiooni ning looduse stiihia piirjoonel, mis siinkirjutaja jaoks on perfektse, ideaalse saundi üks ideoloogilisi aluseid (ja-jah, Tim Hecker juhatas mind selleni). Ühelt poolt saab kiigata teisele kaldale. Põhja-Ameerika ajalugu ongi frontier´ide hõivamise ahel. Tema albumid “Drames Et Précipies” (2006, Zymogen), “Poussière” (2007, Serein), “Anthèmes pour les Regrets” (2008, 12rec) on puhas kuld. Samas ma ei välista, et keegi teine seaks Muhr`i albumite edetabeli hoopis teistpidi kokku. Tase on väga ühtlane ning seetõttu iga album kätkeb eneses unustamatuid hetki.

Ka uuel albumil on seda kõike kuulda – minimalistlik, kohati hõre helistruktuur on vaheldumas tihke, kuid sooja saundskeipiga. Kui asi võibki esmapilgul näida natuke lohisev ning ebatäiuslik, siis tegelikult stiihilise, kaootilise pealispinna kaudu käibki ilu genereerimine. Ilu ei ole seisund, see on protsess, mis mingil hetkel kulmineerub. Vastandite esilemanamise, nende ühekssidumise ning nähtamatu piiri ületamise kaudu. Jumaliku alge esiletoomine. Ood igavikule. Album võinuks saada veelgi kõrgemad punktid, kui Vincent Fugère`il polnuks minevikust nii unustamatuid helišedöövreid ette näidata.

Kuula albumit siit

9.6