Jacques de Villiers sleepsongs (Jacques de Villiers)

Kaplinnas (Lõuna-Aafrika Vabariigis) resideeruv Jacques de Villiers on tundmatu suurus (ambient-)muusika maailmas, kuigi tema pakutav heliline avarus on võrreldav Hea Lootuse neemelt avaneva vaatega ookeanile. Debüütalbumi “sleepsongs” 5 lugu järgivad eksperimentaalambient`i rida - põimides tavapärasestesse hõllandstruktuuridesse drone-, shoegaze- ning noise-esteetikat. Õieti küll on need mõjud vaevu aimatavad. Näituseks loo Moon Ballad/Improvisation for Trevor/Shine a Light on Every Room (part 2) algust on füüsiliselt valus kõrvaklappidest kuulata. Poole pealt lugu nihestub kergelt, liituvad meloodilised kihid ning piaanoklinked, ja eepilised parameetrid settivadki paika. Lõpulugu The Dying Song/Mon Ami viskleb lahkhelides - ühelt poolt ragisevad, et mitte öelda räpakad bassisaundid, teisalt tundmatutest kaugustest kostuvad helindid looduvad muljetavaldavaks väljundiks. See saund on “rikutud” - järelikult olemata aneemiline. Samas eepiline - võrreldav pildiga näha kaugustes mõnd laeva hääletult uppumas. Ilusad unenäod (millel ei ole õnnelikku lõppu).

Kuula albumit siit

8.9

[Artistid] Dizzy Jaguars!

Dizzy Jaguars!
Myspace

[Artistid] Clinker

Clinker
Clinker
Myspace

[Artistid] Kangsinu

Kangsinu
Kangsinu

Lean Horse Marathon Up on Bomber Mountain (Rack& Ruin)

Selle aasta alul reliisis ameeriklane Jeff Koplowitz aka Lean Horse Marathon oma debüütalbumi “LP1EP”. Album, mille heliseinad olid reeglina ragisevatest-kärisevatest helimassiividest täidetud. Sellesse fuzz-raginasse sulandusid juubeldavad meloodiad, mis muutis kogu kupatuse eriliseks. Sinna vahele mahtusid ka vaiksemad ning sisemuses tuhnivad numbrid.

Uus album “Up on Bomber Mountain” (UOBM) koosneb 13 loost, tõsi, mille otsa on ka lükitud toorekõlaline 5 loost koosnev “Sometimes” EP, mis on salvestatud ühe suvehommiku 2 tunnise sessiooni käigus. Album on salvestatud ning komponeeritud noore ühendriiklase magamis- ning elutoas 9 kuu ning paljude sessioonide vältel. Jeff möönis, et ta oli pikka aega kahtleval seisukohal, et kas stilistiliselt niivõrd liigendatud albumit üleüldse üllitada või mitte. Lõpuks pidi album kõlama kui reis läbi erinevate helisfääride ning jõudma viimaks alguslugude saundi tagasi. Just nagu täistiksunud tsükkel. Dear, Under Underground, One of Them, Lessons for Learners, Stormy Weather olid (esimesed) lood, millelt JK albumit edasi arendas. Esimesele albumile nii iseloomulik fuzz-saund tuleb sisse alles kolmandas loos (Lessons for Learners). UOBM algab hillitsetud saundide ning komponeeritud, sageli loopidest rajatud struktuuridega, mis tasapisi arenevad ning laienevad. Albumi ümbrisel on kujutatud värvilist tekki (või hoopis maastikku?) ning selle taamal helilainete interferentsi. Tõepoolest, album on stilistiliselt kirju – dream pop, erinevate intensiivsusastmetega fuzz pop, shoegaze, valge digitaalmüra, robustne lo-fi, akustiline (kidra)pop, post-punk, psühhedeelia. Rack and Ruin Records`i boss Dean Birkett arvas, et see on üks ere näide tänapäevasest kingapõrnitsemismuusikast, mis on põimitud sooja ning hämuse helitekstuuriga. Tõepoolest, pärle tuleb kui konveierilt. Today on Bomber Mountain, Lessons for Learners, Drowning Sun, Stormy Weather, Under Underground, I Can`t See You. Tänapäevastest artistidest on Lean Horse Marathon`il enim sarnasusi Deerhunter`i ning Wavves`iga. Ning oma leiblikaaslasega Andy`s Airport Of Love. Esimesega unistusliku ning dünaamilise sentimendi ning stilistilise kontrastsuse poolest, teisega lo-fi mentaliteedi ning stilistilise kontrastsuse/saundi lihtsakoelisuse ning abstraheeritud kõlavärvide kontrastsuse kaudu. Hoolimata palju-palju väiksemast kuulsusest ei jää baltimorelane kunstiliselt tasemelt ning ambitsioonikuselt kuulsatele kaasmaalastele kuidagi alla. Kurat küll, mida need jänkid (vabandust, tegelikult on ta põhjaosariiklane!) söövad? Äkki see ongi hamburgeriindie? Jeff, keep on moving! Excellent work! Uus album “Winter” EP ilmub järgmise aasta jaanuaris.

Kuula albumit siit

9.4

Narcoleptica The Modular Explanation (Sonic Reverie)

//Narkolepsia – med tukkumistõbi, haiguslik unisus, aeg-ajalt tekkiv vastupandamatu unevajadus, mis võib inimest tabada igas asendis ja tegevuses; hoog kestab kuni kümmekond minutit//.

“The Modular Explanation” on hispaanlanna Beatriz Vaca aka Narcoleptica järg tema kolm aastat varem ilmunud samanimelisele debüütalbumile. Samas on see ikkagi debüütalbum – plaadifirma Sonic Reverie Records`i esimene pääsuke. Kas te teate, mis on muusikakriitikute suurim butafooria? Aimasite õigesti – jutud teise albumi kompleksist. Sedasorti argumentatsiooni kasutamine peegeldab pigem muusikakriitikute komplekse seesugustest ad hoc-skeemidest ülesaamisel. Ka Eestis on seesuguseid kriitikuid. Tõsi, muusikakriitika ei kuulu ka f-teaduste (reaalteaduste) sekka. Raske on uskuda, et muusikud sellest end mõjutada lasevad (võib-olla tõesti mõni õrnahingeline langeb sellesse kunstlikult tekitatud lõksu). Praktika on näidanud, et maailmas on tuhandeid silmapaistvaid sofomoorseid albumeid ning samapalju tuhmumisi. Minu lemmikute – Suede`i, Happy Mondays`i, The Smiths`i, My Bloody Valentine`i, Slowdive`i, CAN`i järjekorras teised stuudioalbumid olid meistriteosed. Popmuusika verstapostid. Ja missugune peaks (teine) album olema, et me saaksime seda läbikukkunuks nimetada? Kas Stone Roses`i “Second Coming” oli ikka läbikukkumine? Album, millel bänd julges otsida ning sai ka oma ülesandega päris kenasti hakkama. Tänapäeva kontekstist vaadatuna oli libastumine pigem nende esimene, paipoisilik ning üheülbaline album. Tõele au andes arvasin ka kümme aastat tagasi samamoodi.

Beatriz Vaca on uuel albumil oma signatuurset atmosfäärilist saundskeipi märksa kvaliteetsemaks lihvinud. Tõepoolest, esimene album kõlas suht demolikult ning ebaprofessionaalselt. Samas stilistiliselt on endiselt kõik vanaviisi – ethereal music, guitar ambient/atmosfääriline shoegaze, darkwave`ilik varjude ning kummituste esilemanamine, (rütmi)masinlikud biitkarkassid. Saund ärkab, virgub ning paisub. Madridlanna vokaal, kuigi ähmaseks moonutatud, peegeldab kohati eelpoolmainitud žanrite põhituumale tavapäratuid finesse, st vanamuusikale iseloomulikku laulmismaneeri. Sugulushinged – Love Whirling Somewhere, Love Spiral Downwards, Autumn`s Grey Solace. Kuigi see album ei uinuta mind ega lase “eemale” tüürida, on sellel piisavalt korralikke ning nauditavaid pidepunkte. Aga noid tagurpidi kriipivaid kitarre või(nu)ks küll veidi mõtestatumalt rakendada.

Kuula albumit siit

8.4

Japanese Gum Lost In Weirdness (Chew-Z)

Japanese Gum on duo Davide Cedolin-Paolo Tortora. 2005. aasta kevadel tegevust alustanud Genua duo esimeseks üllitiseks oli “Talking Silently EP” ning selle jätkuks “Without you I`m napping”. Kui esimesel albumil domineeris veel eksperimentaalne glitchtronica, siis järgmisel olid valdavaks elektroonilised kingapõrnitsemishelid – kitarrihägu IDM-rütmide ning glitch-elementidega.

“Lost In Weirdness” on remiksalbum, mille poolte lugude eest on duo ise hoolt kandnud ning ülejäänu jätnud oma sõprade hooleks. Mõttekaaslased - Arbdesastr, Die Stadt Der Romantisch Punks, Eniac, Grausamerg Eisenberg ning IDM-muusika suurnimi Isan – remiksivad eranditult Japanese Gum`i esimese albumi lugusid. Genualased omalt poolt pakuvad lisaks remaster`itele ka alternatiiv- (And Talk Silently) ning varajast demoversiooni (Cluster Of Bees).

Album on kõrgetasemeline – remiksid on väga tasemel. Seda esiteks. Albumit alustab Die Stadt Der Romantisch Punks world music-rõhuasetusega versioon. Arbdesastr`i versioon loost Could The English Rain (Wash It Away?) kõlab nagu Sigur Ros saanuks omale glitch-inglitiivakesed. Grausamerg Eisenberg`i versioon loost The Undertaker's Tombstone kulgeb eksperimentaalelektro ning abstraktsete hõllanduste eikellegimaal, hiilates kohati düstoopse pingestatusega. Igatahes võimas! Isan esindab oma teada-tuntud headust. Teiseks – Japanese Gum on oma ideede realiseerimisel uuele tasandile hüpanud. Eksperimentaaltehno/elektroonika ning abstraktse shoegaze`i seguse saundi uued valitsejad. Kuulake lugu Sunday, 1:00 pm. Täiesti geniaalne! Võimalik, et Seefeel on selle albumi näol leidnud endale väärika mantlipärija.

Kuula albumit siit

9.6

[Vana ning oluline] A Beautiful Machine Home (Embryo)

Homme esineb Tallinnas klubis Juuksur Austraaliast Melbourne`st pärit The Night Terrors - väga tasemel prog-rock`i ning kummituslikke theremin-helisid segav bänd. Samast linnast on pärit veel üks võimas loojatüüp nimega Skye Klein. Inimmonaad, keda tuntakse 3 projekti järgi. Terminal Sound System - õrnalt thrill and bass rõhuasetusega elektrooniline avangardmuusika, mida ma siiamaani ei ole jõudnud enda jaoks lõpuni ära seedida. Intensiivne ning raskesti hoovatav muusika. Teises projektis Halo on rõhuasetus sludge`i ning noise`i elementidel. Ning A Beautiful Machine. Kõigi projektide albumid olid üllitatud umbes milleeniumivahetusel (viimane album 2002. aastal). Kahjuks puuduvad mul andmed tema hilisema muusikalise tegevuse kohta. Nähtavasti on mees muusikast taandunud.

A Beautiful Machine on üks eristuvamaid akte shoegaze-muusika ajaloos kõrvuti Slowdive`i, My Bloody Valentine`i, Chapterhouse`i ning Swervedriver`iga - kõrvuti žanri suurimate nimedega. Milles siis seisneb A Beautiful Machine`i erisus? Naljatamisi võiks öelda, et arvatavasti ei ole läänemaailmas kuigi palju inimesi, kelle teod peegeldavad inimese eesnimest kerkivaid entiteete. Sky(e)`i puhul on see olemas. Atmosfääriline, samas mitte uinutav helipilt, vaid kõrvuärritavatesse kõrgustesse tõusev helinivoo - selles heli staatilisuses on abstraktsust, ilu ning jõudu. Võtsin selle muusika kirjeldamiseks appi isegi uue žanrimõiste - stoner-shoegaze. Kuigi seal on ka ambient`i, dream pop`i, post-rock`i, space rock`i jpm elemendid esindatud. Ning on tugevalt hingestatud nagu Jason Pierce`i või Anton Newcombe`i looming. See muusika ei jõllita omi varbaid, vaid puurib ainiti maanteel liikudes asfaltpinda ning kaugustes virvendavaid elektriliine.

"Home" oli A Beautiful Machine`i kolmas album, üllitatud 2000. aastal. Mõnes mõttes võis see tõesti olla kojujõudmine, st lähenemine traditsioonilisemale kingapõrnitsemisele. Teisalt on see ikkagi tinglik nentimine, kuivõrd helipilt, esindatud sellel albumil, püüdles jõudsalt uutesse sügavustesse. Samas Skye Klein`i muusika oli jätkuvalt anti-pop. Algas kusagilt merelainete loksumise saatel ning vaibus lõpuks - samuti kusagil lainete keskel. Ei huvita teda teised universumid enda ümber. Uued sügavused avanesid unenäolistes kõlapiltides - vaikivatel meredel ning lainetavates kõrbetes uiates. Kaunis masinavärk omandas unistuslikud dimensioonid. Autarkne austraallane võttis nõuks helide vahendusel reaalsusest irduda ning sai sellega suurepäraselt hakkama. Mitmekihiline õnnelikkus. Selle mehe elutöö on igal juhul tehtud, sõltumata sellest, kas ta veel tegeleb muusikaga või mitte. Ülejäänu on juba kuulajate ning muusikakriitikute kätes, et geeniust mitte ära unustada.

Kuula albumit siit