[Artistid] Free-Spoken Band

Jamendo
Qulture Production
Myspace
Lastfm

Tyler Walker Spacefaring Male (Bandcamp)

New York`i situatsionist (rühmitus Improv Everywhere) ja muusik Tyler Walker koos ohtra abiliskonnaga on koonud 12-loolise crossover-albumi. Latiinorütmid ja -meeleolud lähemast ja kaugemast ajast kohtuvad jazz`i, kinemaatiliste teemakatkete, fusion-kokteili, space age pop-hinguse, autotuunitud vokaalide ja spoken word-uuristuste, psühhedeelia/acid pop-faksiimiga - teisisõnu, samuti muusika ning stiilide virvarriga lähemast ja kaugemast minevikust. Kokkuvõtvalt jääb domineerima mõnus lounge`ilik miljöö. Siinkirjutajale meenutab käesolev üllitis ennekõike kalifornialase Eugene Harrington`i albumit "The Life Of Eugene Harrington" (2010, Noecho Records), kus ristati sarnaselt akustilist, happelist ja improvisatsioonilist elementi. Muidugi, varjundeid on märksa rohkem ning seoseid tekib sittakanti. Näiteks tolmused Hammond-oreli käigud loos Crashed teevad põike "mitteloogilises" suunas, suundudes dance rock`i suurkuju The Charlatans`i mängumaile. (Piirame reaalsust, jagame ning määratleme konkreetseid maailmu selleks, et saaksime konstrueerida "normaalsust" ja "mittenormaalsust"). Ah jaa, muuseas, "Spacefaring Male"-i on kirjeldatud kui "sürreaalset kosmosesaundträkki moodsale inimesele". Lepime siis sellega. Proosit!

Kuula albumit siit

8.6

Ominous Audio Drum Improvisation with Electronics (Modicum Of Silence/Jamendo)

Nic Ross`i aktiivsus ning mitmekülgsus on igati tervitatavad ning tunnustamist väärivad omadused. Tuntud ennekõike projektide gotikplage ja Our Subatomic Earth järgi, veab noor ameeriklane koos teise muusiku Kevin McCraney`iga label`it Modicum Of Silence (mis on keskendunud Ohio osariigist pärit eksperimentaalmuusikale) ning teeb koostööd ja abistab oma know-how`ga teisi artiste (nt Chad Foltz`i).

Nagu käesolevast pealkirjast aimdub, keskendub Ross oma viimases projektis trummimuusikale ja elektroonikale. Teisisõnu, segu karmist post-metal`ist, post-rock`ist, ambient`ist ja avangardist (Our Subatomic Earth) on mõneks ajaks kõrvale heidetud. 31-minutilise ja 7-loolise taiese lähtealuseks on vibreerivate trummikilede kineetilise energia "tõlkimine" pooljuhuslikeks MIDI-andmeteks. Virtuaalsed instrumendid ja heliefektide live-ülesvõtted on lisatud trummari rütmide ning tempomuutuste taamale, mis omakorda põhineb puhtalt improvisatsioonil. Siin on instrumentaalne tumedakõlalisus (ja eeldatavalt pahaendelisus) vaheldumas atmosfäärilise kihistusega. Trummeldamise, stereoefektide, digitaalsete krõbinate ning urisevate sündisaundide vahele jääb palju tervistavat efekti lisavat õhulisust. Dragging the Limitless Void osutab kõige ilmsemalt tõigale, et Ross`i ei ole külmaks jätnud Tim Hecker`i boreaalne šamanism. Lopsided and Flat muudab suunda 360 kraadi, omandades tormleva acid fusion`i parameetrid. Lõpurajas Ominousness lööb kaasa ka McCraney, toetades süngekõlalist helipannood rüperaalist välja võlutud abrasiivsete digitaalefektidega. (Mehed tõdevad loo lõpus: "It is pretty crazy") Põnev ettevõtmine ning soliidne vormistus.

Kuula albumit siit

9.3

[Artistid] Elisa Luu

Hidden Shoal
La bèl
Phantom Channel
Myspace
Lastfm

[Artistid] Alexander Piterskiy

Alexander Piterskiy/Bandcamp
Myspace
Lastfm

Elisa Luu The time of waiting (La bèl)

Kui room(a)lanna Elisabetta Luciani alustas oma muusikalist karjääri "Floating Sounds" EP-ga (plaadifirma Phantom Channel) 2008. aastal, siis võis kohe aimu saada, et esile on kerkimas suur self-made-woman sooloartist, kes afektiivset külge ja innovatiivset tehnilist pagast originaalselt segades-rakendades suudab vastassugupoolega sammu käia või neist isegi ees olla, mida - poliitilist korrektsust kõrvale heites - ei juhtu kuigi sageli (meenuvad ainult Jessica Bailiff, Maja Ratkje ja Hanne Adam aka adamned.age). (Loomulikult on ka olemas uusi suundi demonstreerivaid naiskollektiive - nt Anahita, Knitted Abyss ja Pocahaunted). "Floating Sounds" EP kasvas aasta hiljem üle albumiks "Chromatic Sigh" (plaadifirma The Hidden Shoal), mis vähemalt ühes webzine`s valiti 2009. aasta 100 parima albumi sekka. Kui keegi ka esitanuks selle parimaks, siis vaevalt oleks vastuväiteid suvatsetud leida.

Tõesti, Luciani helikeelt iseloomustab imetabane sensitiivsus - et mitte öelda afektiseisunditesse suikumine ja neist ärkamine - sfäärilise elektroonika, klassitsismi, helikunsti, drone`i ja eksperimentaalroki varjundite kaudu. Kui laenata ühte pealkirja tema kauamängivalt, siis võiks seda ka haldjate ruumirokiks nimetada.

Uus, 5-looline EP toob esile uusi toone - avalugu r735 on sulnis tervik post-rock-kangastustest, musique concrete`ist ning happelisest psühhedeeliast/indietronica-rütmidest. Kuid see, mis seejärel hakkab juhtuma, võtab pehmelt öeldes sõnatuks. Elektrooniline lummus paisub sümfooniliseks illusiooniks, ülenedes sakraalseks hümniks. Vaevalt et lõikavad kitarririfid siin-seal enam popkriitikute intellektuaalsetesse skeemidesse mahuvad, kuivõrd keelpillide funktsioon on järsult teisenenud. On see siis kitarri kui peenisepikenduse- või ersatsiga vehkimine, kui seksuaalse frustratsiooni maandamine, kui seksuaalsetele ihadele allumine ah? Naisterahvas lööb need skeemid sassi... . (Mis mõtet on raisata oma aega neile muusikariitikutele, kes kasutavad vanu seletusmudeleid, olles võimetud uut situatsiooni adekvaatselt aduma?) Kuigi ka Elisabetta Luciani allub ihadele, jääb selle suunitlus ilmselgelt traditsioonilisest rock-kehandist väljapoole. Tõsi, ka daam ise pole jälgede segamisega kitsi olnud. Kuidas tuleks lõpulugu Piano 5-1 mõista-haarata? Kui palju on sellel õigupoolest klaverimuusikaga pistmist - kui jätta välja esimesed 30 sekundit -, kui see kõlab nagu noir/space-beat/jazz rock, - kui Death In Vegas remiksiks Spiritualized`i?

Kuula albumit siit

10.0

Chappaquiddick Chappaquiddick (Noise Horror)

Chappaquiddick on Taylor Ross, Jeremiah Johnson ja Mark Lynn Jacksonville`ist. Taylor Ross`i (Picayunes) muusikat olen siinses blogis ka varem tutvustanud. Trio 14-looline ja 31-minutiline debüütalbum on segu psühhedeeliast, avangardprogest ning improrock`ist. Intensiivselt esitatud helikihid moodustavad muljetavaldava terviku. See pluss pillikooslus - bass, trummid ja klahvpillid - toovad mällu ennekõike Canterbury legendi The Soft Machine`i. Tõsi, Chappaquiddick`i kohati pilti-eest-viskavad trummeldamised ja vokaalapoteoosid lähenevad hardcore-numbritele, olles seeläbi suguluses Witchporn`i ja The Moon Runner`iga. Muidugi, võib üksnes oletada, kas vihahood on spontaansed või teeseldud-kontrollitud (kahtlustan viimast). See on uus underground-muusika, mis defineerib end sarnaselt 80ndatele kassetikultuuri-liikumise kaudu. Veneetsia progegeenius Gianluca Missero alias Hox Vox andis tagasisidet, öeldes, et omal ajal USA`s elanuna nägi ta küllalt seesuguse taotlusega (clean psychedelia eclectic mix-up) punte, kelledest mitte keegi ei osanud oma kontseptsiooni niivõrd impressiivselt välja mängida kui Chappaquiddick. Ta võrdles bändi "muskleid pumpava Slint`i" ning teiste Louisville/Chicago (jazz`ist mõjutatud) post-rock-ansamblitega. Kahtlemata väga värskendav kogemus ning üks selle aasta üllitisi.

Kuula albumit siit

10.0

[Artistid] Chappaquiddick

Chappaquiddick
Myspace
Lastfm

[Artistid] Mente Clara

Mente Clara
Jamendo
Lastfm

IlKobra All'epeca (Sostanze)

IlKobra on klassikalise muusikahariduse taustaga Edoardo Taori, kes on muuseas mänginud ka nu metal- ja hardrock-puntides. Mis iganes, kuid 6-7 aastat tagasi avastas itaallane enda jaoks pöördumatult elektroonilise muusika võlud ning aastad hiljem asutas plaadifirma Sostanze Records`i. Ta on jaganud lavalaudu seesuguste klubimuusika legenditega nagu The Panacea, Vinka, Crystal Distortion, Suburbass, Banditos, Pseudonym ning Empatysm. Kuulates roomlase teist albumit tuleb nentida, et tegu on tõepoolest andeka ja huvitava muusikuga. Drum`n`bass on kese, mille ümber keerlevad ning mida uuristavad reiviturbulentsid, orkestreeringud, turntablism ja maailmamuusika elemendid (araabia motiivid), klassistsistlikud ja kammerlikud virvendused ning muidugi struktuuri kõvasti raputavad bassijurakad (mis kohati muutub väga madalsageduslikuks müdinaks). Sageli see kese intensiivsuse laksu all nihkub, muutudes thrill`n`bass`i nihilistlikuks vooks. Bassid on tõesti eeskujulikult valjud ja sünged, teisalt kõrges heliregistris võib tajuda avarat värvigammat. Helide tagant peegeldub kompromissitus, mis - arvestades lisaks ET tausta - kuulub pigem avangardi valdkonda kui täidab tantsuplatsi helindamise eesmärki. Teisisõnu, Edoardo Taori pillub-viskab-lammutab-ehitab, kaotamata hullunud mängu juures kordagi elegantsis ja kvaliteedis. 

Kuula albumit siit 

9.4

Rei Teytum Viajeros (Jamendo)

Oli see vist paar aastat tagasi, kui La Plata`s resideeruv kümneliikmeline Rei Teytum oma 13-loolise demo Jamendo all üllitas. 2006. aastal tegevust alustanud Argentina kombo on ühtlasi eelpoolmainitud versioonile ehitanud oma esimese reliisi "Viajeros". Tõsi, lugusid on kahe võrra vähemaks jäänud, teisalt jälle master rokib märksa paremini.

Tõepoolest, reliis väärib oma nime, koverprinti ja tähendust ("reisijad", "seiklejad", "ringiuitajad"). Seigeldakse erinevate stiilide vahel - siin on funk`i, country-peerude suupillimängu, etnotrummeldamist, orelite ja flöödi psühhedeelset paitust ning kaunihingelist- ja kõlalist popliuglemist (hea näide viimasest on Para Qué?). Ei ole ka ära põlatud loodushelide segamist helipilti. Näituseks loos Recuerdos. Mainitet lugu hiilgab üldse oma mitmekesisusega - psühhedeelsed flöödipassaažid on vaheldumas rokkiva kitarri, keldi folgilõikude ning jazz funk`iga. Träkk Caleteras otsib tuge soul`ist ning smooth jazz`ist. Nada Existe rokib lopsakate brass-seadete peal, omandades kunstilise estraadipopi mõõtmed. Kui kõik eelpoolkirjutatu kõrvale jätta, siis ülejäänud osas domineerib fusion/jazz rock - ripsutades tiiba kord 70ndate musta fusion`i, kord big band-seadetega. Kirkad saksofoni- ja trompetisoolod jäävad kindlasti plusspoole peale. Laia amplituudiga vokaal on reeglina soul`i ja funk`i-segune ning üksnes hispaaniakeelne. Arvata võib, et laivis rokivad need kümme argentiinlast täiel rindel.

"Viajeros" pakub nii sügavamat esteetilist naudingut kui ka sobib lihtsalt muzak`iks.

Kuula albumit siit

8.6

[Artistid] Taiga Blues

Taiga Blues
Myspace
Lastfm

[Artistid] Les Dix-Huit Secondes

Les Dix-Huit Secondes
Myspace
Lastfm

Xurxo Romaní Escarnho e maldizer (Aregueifa)

Lõunaeurooplased-romaanlased peavad väga lugu oma keldi juurtest. Itaalia filmides olen seda korduvalt täheldanud. Pürenee poolsaare keldi-ibeeria muusikatraditsioonis on väga tuntavad sarnasused Šoti- ja Iiri rahvamuusikaga. Eelkõige galiitslased (ning astuurialased), üks Hispaania (vähemus)rahvaid, kes keeleliselt-kultuuriliselt on rohkem suguluses portugaallaste kui oma kaasmaalastega, esindavad elujõuliselt keldi folgitraditsiooni, olles peaasjalikult ainsad Hispaanias, kes sellega on maailmas silma paistnud pärast Franco diktatuuri lõppemist (mis teatavasti püüdis kultuurilisi erinevusi tasalülitada). Lisaks samasuguse pärandi otsimisele on kohalikul folgiliikumisel olnud ka kommertsiaalne kaalutlus, mis on tekitanud Galiitsia kultuuriringkondades vastuolusid ning dispuute rahvamuusika autentsuse üle.

Xurxo Romaní, 1997. aastast tegutsev Galiitsia hurdy-gurdy vaste zanfona (ka sanfona) mängija, ajas esimesel albumil “Mandragunalla” (2006, Aregueifa) traditsioonilise, keskaja muusika mõjutustega folgi rida, kasutades lisaks legendaarsele varakeskajast pärinevale pillile ka kohalikku torupilli ehk gaitat. Nimetatud pille on toetamas keelpillid ning käsitrummid. Nauditav pikkadele akordidele toetuv trillimine (viidates sarnasusele soovitan kindlasti tutvuda Inglismaal Exeter`is baseeruva suurekoosseisulise ansambli Children Of The Drone`i ning selle paljude kõrvalprojektidega). Järgmisel albumil “O diaño e a mona” (2007, Aregueifa) jätkab Romaní esimese albumi kiiluvees, kuigi helikeel on liigendatum ning vabam. Ka sugeneb albumi tagumistesse lugudesse popmuusikalisi rütmikatkeid ning muid elemente, ennustades galiitslase tulevasi tendentse.

“Escarnho e maldizer” ongi puhas süntees popist ning etnomuusikast. Võrreldes esimese albumiga on juurde liidetud ka (pop)vokaal, ning liigutud teisse muusikalisse galaktikasse. Elektrikitarrid (värvatud on Kataloonias resideeruv jaapanlane Koichi Tanehashi), sünteetilised biidid ning mulksuvad allhoovused. Ka (pop)vokaal on juurde liidetud. Stilistilise poole pealt võib kuulda funkrütme, newage`ilikke heiastusi, raskeid metallriffe. Sündiimprosid, mis nähtavasti olid populaarsed 80ndate lõpu Tartu muusikapäevadel kahe süntekamängijaga kollektiivide seas. See album väsitab tõsiselt tasakaalu pideva otsimisega – sageli juhtuvad suht ebameeldivad koletised kuulajat kummitama.Mida veel? Olen näinud või kuulanud märksa efektiivsemalt etnot/pärimusmuusikat ning poppi ristavaid kollektiive (Collage, Garmarna, Zetod, Värttinä, Romaní enda leiblikaaslased Projecto [`trepia], Haydamaky, Hedningarna), seega käesolev album päriselt ei õigustanud minu ootusi.

Kuula albumit siit

6.5

Les Dix-Huit Secondes - Les Cahiers Des Improvisations - Premier Volume (Les Dix-Huit Secondes)

Selle Antonin Artaud`i avaldamata jäänud stsenaariumi järgi nime saanud projekti taga on sitsiillased (Carlo) Barbagallo ning Lucia Urgese. Mõned iseloomustused peategelaste kohta - Barbagallo on andekas eksperimentaalrokkar, kes on tasapisi maailmas kuulsust võitmas. Ta on muuhulgas jõudnud kitarrikeelde arranžeerida minimalismi isa Erik Satie tuntud teosed “Gymnopédies” ning “Gnossiennes” (“Barbagallo Plays Satie” 2009, Barbie Noja), liikunud psühh-folgi ja alternatiivkantri tolmu üleskeerutavatel radadel ("Grey/Lady", 2007, Barbie Noja), katsetanud värskelt õhkava alternatiivpopiga, mille mõjud pärinevad 60ndate-70ndate aastate psühhedeeliast ning päikesepopist ("Floppy Disk", 2009, Barbagallo) ning ka avangardistliku indie`ga ("Ego-God", 2007, Barbie Noja). Teisalt on ta ka osaline olnud paljudes kõrvalprojektides (Albanopower; Tempestine; Suzanne`Silver; La Petroliera) Seda meest võib suundumustelt, andekuselt ning produktiivsuselt vabalt võrrelda John McEntire`i ning Jim O`Rourke`iga. Euroopast? Võimalik, et Bert Vanden Berghe ning Erkki Hõbe. Sürakuusalane on väidetavalt ainult 24-aastane... . Teine pool, kaunis daam Lucia Urgese, oli osaline vähetuntud projektis Smoke On Tv.

Et siis Les Dix-Huit Secondes. Igaüks-loob-ise-vabalt-saundi põhimõtte realiseerimise instrumentaarium on laiahaardeline: kitarr, trompet, flööt, vokaal, meloodika, perkussioon, heliefektid, rüperaalid, klahvpillid-süntesaatorid, kõiksugu artefaktid, lelud, mikrofonid. Teadvusväljundid on leidnud vormi helide keeles, vabadustunne on kõnetamas loovuse muusasid, digitaal- ja analoogsaundid allumas elektroakustilistele modulatsioonidele. Stilistiliselt ulatub muusika free-jazz`ist, piipitavast elektroonikast, jazzrokilikest jämmivatest kitarripannoodest kuni cool jazz`ilike heiastuste ja abrassiivsete müraatakkideni. 42 minutit mitmekesist ning õnnestunud improvisatsiooni. Õige pea on sellele järge oodata. Ootan huviga.

Kuula albumit siit

8.7

Amitron_7 The Anton Phase Electro Clockwork Menagerie (Enough Records)

Infoajastu...infoühiskond... Niipalju kui tänapäeval keegi endast välja paista laseb, nõnda palju ta ka olemas on. Sotsiaalse loomana võrgustikes osaledes peab inimene enamasti tegema ohverdusi, ennast müüma ning loobuma millegi nimel, et teda võimalikult palju märgataks. Painduma millegi järgi või millelegi alla. Muidugi, tänane päev on paksult täis sotsiaalset idiotismi, st seesuguste inimeste käitumise kehastuses, kes seda eelpoolmainitud erinevust ei taju, kaotavad seeläbi iseenda, tehes end lihtsalt naerualuseks; või siis vastupidi, on eeskujuks teistele, tootes veelgi enam mainitud kretinismi.

Underground-ringkondades on õnneks info rohkuse või vähesusega võimalik mängida rohkemal määral. Nt muusikutel myspace`i või lastfm`i liikmelisuse kaudu. Enne internetiajastut oli eelduslik paratamatus see, et mõnest ansamblist sai kultusbänd tänu sellele, et infot nende kohta liikus äärmiselt vähe ning grupp, kes selle ümber kujunes, sai olla väike. Eeldused info liikumiseks olid piiratud. Tänapäeval on see situatsioon liikunud diametraalselt teisse äärmusesse - vastupidi, infot tuleb ise ohjata. Kultusega on kaasnenud ka haipelement - mis omakorda on saanud võimalikuks tänu info suurele voole, ning mis sageli muudab ka ansambli staatust - kultus asendub laiema populaarsusega. Näiteks Animal Collective ning Devendra Banhart on kindlad näited sellesuunalisest triivist.

Amitron_7 kohta ei ole teada muud infot peale selle, et ta on pärit kusagilt Loode-Britanniast ning üllitanud kaks albumit. Kuigi olles kõikvõimsa maispeisi liige, on ta jätkuvalt suutnud oma anonüümsust hoida. Mikspärast? Küllap tahtes lihtsalt olla keegi, kes teeb MUUSIKAT. Mõlemad tema albumid - "Karma 08/01 EP" ning "Anton Phase Electro Clockwork Menagerie" - on üllitatud Portugalis resideeruva eksperimentaalmuusikaleibli Enough Records/enoughrecords`i all.

"Anton Phase Electro Clockwork Menagerie" konkretiseerib, süvendab ning ka laiendab seda rada, kus "Karma 08/01 EP" pooleli jäi. Jätkab sealt, kus ambient dub koos aeg-ajalt sisse tungivate vokaalsämplitega äärmiselt atmosfäärilisi kombinatsioone kujundanud oli. Tõsi, uuel albumil on glitch-rütmid asendunud jatsulike rütmisektsioonidega ning vokaalsämplite asemel figureerivad vaimukalt sürreaalsed tekstikatked. Tõepoolest, üldisemas suunitluses on Amitron_7 muutunud uuel albumil ultramodernseks progeks kätte. Kujutage ette seesugust soundtrack`i, millel kohtuvad Air`i "Premiers Symptomes"`i plinkivad neoontuled, Gong`ilik kosmiline fusion, kus aegruum näib kitsaks jäävat allakukkuvate gruuvide mahutamiseks. Suudate te meenutada, millal te viimati kuulsite midagi seesugust, kus downtempo on segatud atmosfäärilise dub`i allhoovustega ning asetatud jazzrock`ilikku konteksti? Weather Report meets Air meets Gong meets The Orb.

Kuula albumit siit

9.0