Blogiarhiiv

10/28/2010

Stubborn Tiny Lights VS Clustering Darkness Forever OK The Infinite Regress (Futurerecordings)


The Californian label Futurerecordings does seem like the valley of plenty for music adorers, containing a lot of undiscovered frontiers of pop music, from really deep and sensible ambient music up to astonishing rock conceptions. If you are up there already to start think about post-rock as some kind of fucked-up misunderstanding, I recommend to listen to such bands like Sunlight Ascending, or Stubborn Tiny Lights vs Clustering Darkness Forever OK?

The last named band, a septet, comes from Cedar Falls, Iowa, starting their debut album at an invisible point and ending at a point wrapped up by silence (silence as invisible conversation). However, inbetween it takes course over the rocks, plateaus, and valleys, offering massive guitar riffs, and some lonely piano chords, and subtle symphonic progressions are entered into here to get reached up for epic melancholy and beauty crossing the borders of each other and blending into a whole. The septet`s sound is full of any kind of key and chord changes, for instance, the experiments with emotionally abrasive male vocals do offer some reminiscence of the like of A Silver Mt. Zion, and some march rhythm passages and pitched vocal orchestrations lead up to the Montrèal`s main post-rock icon itself yet. Some people have suggested The Infinite Regress for to be the best candidate for the post rock album of 2010. Indeed, it may be going out in that way. Amazing music.

Listen to it here

9.8

10/27/2010

[Artistid] Black Monolith

Black Monolith
Jamendo

Epic Flail Mrbitterness and guilty pleasures (Bandcamp)


Epic Flail`i elik newyorklase Randal Helm`i 5-loolise ning 27-minutilise EP kõva tuum peitub indie rock`is, dark industrial-muusikas ning süntpopis. Avalugu breaking down algab 8-bitise abrasiivse trillerdusena, millele taamal Helm`i väljapeetult kandev vokaal omandab kõrgelennulisuse ning harmooniaküllasuse. Kontrast on sissejuhatuseks igatahes võimas. Käesoleva reliisi puhul on paralleele tõmmatud Nine Inch Nails`i ja Blancmange`iga ning koguni spekuleeritud Joy Division`i ja Henry Cow sohilapse võimalusega. Omalt poolt lisaksin David Sylvian`i ja Darkjet`i gloomilikkuse ning Simian`i indie-elektroonilisuse. Indie ja darkwaveliku segmendi kohtumiskoha pealt on suurim sugulushing pigem hollandlaste Fourteen Twentysix. Tegelikkuses on asi märksa mitmeplaanilisem. Träki Lost gruuvivad psühhrifid langevad Spiritualized`i rokkimistega kokku, sellal kui Helm`i vokaal meenutab David Sylvian`i ja Peter Gabriel`i. Voices from the other side jätkab põhimõtteliselt sama koha pealt, kus Lost lõppes, ainult selle vahega, et EBM-ilik sündimulina rütmilisus hakkab helilistest alakihtidest kuulaja alateadvusse murdma. Lõpuloo Thinking Machines (Here Come The) tiitel ei valeta - masinad ja robopop on kohal - kraftwerkilikult autotuunitud vokaalosast ning elektro- ja elektroonikakaosest kerkib üllitise üks tipphetkedest esile. Teisalt kõik see elektrojurakate segunemine eepilise sümfoonilisusega toob meelde Suede`i "Head Music"-u (1999, Nude) mõnede lugude esteetika (Asbestos, Down).

Kuula albumit siit

9.2

[Vana ning oluline] Deep Magic Balance (Deep Tapes)


Kalifornialane Alex Gray (ka tuntud ansamblist Dream Colour) on geenius. Mitte sellepärast, et ta suudab omi kassettalbumeid sold out`ini realiseerida, vaid tema helikeel tundub kordumatu peegeldusena (muusikute puhul usume, et nad lähevad transsi, pannes oma hingeseisundid albumitele). Kas märgilised viited kosmosele osutavad ameeriklase astraalkehastusele?

Tema debüütalbum "Balance" - reliisitud eelmisel aastal 20-minutilisel tape`il, koosnedes kahest 10-minutilisest träkist - peegeldab monumentaalset staatilisust, võimalike parameetrite ja taustsüsteemide hangumist, transtsendentset mõõdet ja ambitsiooni. Süntesaatorite soojakõlalised (pop)drone`id on vaheldumas mitte vähem sugestiivse kosmilise süntesaatorirütmika ja helklevate trillerdustega. Teises loos kaasnevad ka improvisatsioonilised elemendid, muutumata kuidagi jazz`iks. Meenutab pigem Tangerine Dream`i kaemuslikemaid ning transsi lukustunud hetki ("Rubicon", "Ricochet").

Kuula albumit siit

OL Random Phrase (Error-Broadcast)


Plaadifirma Error-Broadcast kuulub ühte ritta seesuguste plaadifirmadega nagu Comfort Fit, Dusted Wax Kingdom, Fresh Poulp, Broque ning Deepindub, kellede meelishuviks on dub-elementide integreerimine klubimuusika rütmidesse. Moskoviit OL demonstreerib head klassi. Lühikeste träkkidega 6-osaline üllitis on täidetud atmosfäärilise house-muusika ning vilisevate filtritega, paksude dub-allhoovuste, kinemaatiliste rütmide, häälutuskatkete, minimeeritud kajaefektide, vinüülikrõbinate ja muudest kahinatega. Kanaliseeritud läbi efektiblokkide ning filtrite - kord intensiivsemas, kord nõrgemas võtmes. Neil hetkedel, kui venelane keerab ruumi juurde-intensiivsemaks, on huvitav täheldada, kuidas kõik pisidetailid äkitselt ergastuvad. Kokkuvõttes kõlab kupatus kui 24nda tunni muusika kusagil raadioeetris. Suitsune, piisavalt aegluupbiidine/downbeat; ka hüpnootiliselt lummav tänasel udusel hommikupoolikul. Väärt asi.

Kuula albumit siit

9.2

10/26/2010

[Artistid] The Shilohs




Cakes And Tapes
Myspace
Lastfm

The Papertiger Sound Everything Matters (Auteur Recordings)


Dan Gelder ja Kerstin Wilson (aka Ker) on naasnud neljaloolise EP`ga. Nagu ikka, teevad nad sulnist popmuusikat, milles kõnelevad sulnid üleminekud, orgaanilised progressioonid pluss värviküllane erksus. Avalugu Atlas üllatab viiulikäiguga, instrumendiga, mida varem nende loomingus kohanud ei ole. Slowdivelikult strummivad ning õrna overdrive`iga rulluvad kitarrid on juba varasemast tuttav element. Can`t see why on link shoegaze`i ja New Order`i vahel, võttes jalad tatsuma ning viies indie-muusika kuldpäevi meenutama. Lõpulugu we`re modern recordists on atmosfääriline heiastus, kus pulbitseva hillitsetuse tagant näib kohe-kohe shoegaze-sein lahti pääsevat. Ometi seda ei juhtu, ning see ei pruugi ka halb olla. Igatahes see töötab. Kuid paradoksaalsel kombel ei jää nimilugu millegi poolest kõrva. Või tuleks ka edaspidi reliisid tiiteldada eeldatavalt nõrgima träki järgi, et kuidagigi sellele positiivset valgust heita?

Kuula albumit siit

9.0