Omara Different EP (Omaramusic)

Lõuna-Saksamaalt Friedrichshafen`ist pärit Omara on helisid üllitanud 2005. aastast saati. Kümnekonnalt helikandjalt võib kuulda tugevalt psy trance`ist mõjutatud techno/tekno`t, acid techno`t, industrial-maigulist bounce techno`t, downtempo`t jpm. Seesugust muusikat, mille kuldaeg jäi 80ndate lõppu-90ndate algusse, kuid mis aeg-ajalt tõuseb taas päevalgusse.

2007. aastal produtseeritud 11-looline ja 79-minutiline album jätkab ühelt poolt Omara varasemas liinis - trance-rütme aeg-ajalt puurivad-katkestavad-lõhestavad elektrojurakad, segunevad helikihid, kuid teisalt psy(ühhedeelse) trance`i element on erinevalt varasemast loomingust natuke rohkem tagaplaanile tõugatud. Üldjoontes domineerib techtrance, millele on lisatud atmosfäärilist sügavust. Üks minu lemmikutest - dunkelheit verbarg das moos - on segu ulmelistest helikihtidest, happest ning maailmamuusikast (conga-trummide vahendusel). Teine superlugu on Valediction - pingestatud, kuid samas jahutav ulmepsühhedeelia viib kaugele-kaugele. Ka pealkirjad näikse vihjavad sügavustele ja väljaspoolsusele (geschichten von piraten mit sternenkarten; bitter froopz (deep remix) ). Loomulikult ei saa läbi ilma eranditeta - Schubfaktor demonstreerib ülekandeid techtrance`ist acid house`iks, Sprühnebel on agressiivne ning masinlik trance-atakk, oldschool ristab psy trance`i, electro`t ning tekno`t. Teisisõnu - korralik ning mitmekesine teos.

Kuula albumit siit

8.2

Least Carpet Least Carpet (Dying For Bad Music/Bandcamp)

Marko Martini aka Least Carpet`i 8-loolise ning 23-minutilise debüütalbumi epiteetideks on "psühhedeelne" ja "eksperimentaalne". Žanr on folk. Psühhedeelne igati, ning sellega seoses on juba jõutud tema muusikat seostada maagiliste seente tarvitamisega. Vaevalt selle järele üldse tarvidust tekib, kuivõrd seesuguse muusika projitseerimiseks ei vajata illusoorseid pilte ega peiteskeeme. Kuigi folk, on see kaugel folgi peavoolu traditsioonist. Kontseptsiooni instrumentaalsus ei võimalda esitada steitmente ega visioone. Seisundimuusika, helide voog, harmooniate liikumine, mittetraditsiooniline pillikooslus (buzuki, meloodika, flöödid, kitarr, taldrikud, juudi harf). Kindlasti ei peegelda "Least Carpet" friikfolgi ekstaasi ja ekstravertsust ega ole ka osa Ida- ja Kesk-Euroopa muusikast - vastupidiselt sellele, mida koduleheküljel mainitakse; v.a Old Wedding Song, mis töötleb Ungari rahvamuusikast ning millest kostub ka balkani rütmikat. Eksperimentaalsus väljendub ennekõike harmooniate ülekasvamises pikkadeks drone-nootideks ning kitarri (ja selle efektide) oskuslikus sulatamises etnopillide sekka. Kes on tuttav Children Of The Drone`i (ning külgnevate projektidega), Six Organs Of Admittance`i muusikaga, küllap aimab kuulvat sellest voogavaid India muusika mõjusid. Ning paralleele võib ka tõmmata Charalambides`e veniva psühhmuusikaga. Enamasti väga ilus, nagu lootoseõie avanemine (A Narrow Path (Part II); Leaving)). Mäletamist mööda teine suurepärane mitteeuroopalik eksperimentaalfolgi album Saksamaalt (gillicuddy "the yaouhl! mashups"-i järel).

Kuula albumit siit

9.6

[Vana ning oluline] Ashbrg Music for Cats (Hamsterloco)

Esimene eeldus on nagunii paljutõotav - Aleix Pitarch`i muusika on siinkirjutajale eranditult meeldinud ning teiseks käesoleva albumi pühendamine kassidele on tänuväärt üritus. Kas see omakorda viitab (kunstilisele) vabadusele - mängimisele erinevate vormide ja žanritega?
30-aastane katalaan on reliisinud posu üllitisi isikliku label`i Hamsterloco all, milledest paljud on hiljuti uuesti välja antud. Tõepoolest, ka 17-looline (kuid kõigest 32-minutiline) "Music for Cats" pärineb aastast 1998 ning on järjekordne näide barcelonalase isepäisest ja ebakonventsionaalsest lähenemisest tracker/8-bitisele muusikale. Ühelt poolt kõik need happelised sündikeermed, kummastavad sämplid ja moondunud helikihid, teiselt poolt segab ta sellesse ohtralt erinevad viiteid - drum`n`bass, big beat, downtempo, ambient ning chilltronica. Isegi indie on esindatud - red eyes`i bassiliinid on tase! Ka on siin küllaltki palju primitivistlikku saundi - mis paratamatult on osa 8-bitise muusika kontseptsioonist -, kuid Pitarch näikse veelgi enam seda forsseerivat, loomaks ja rõhutamaks huvitavaid kontraste. Ning loomulikult kuulub psühhedeelia mehe veregruppi. Samuti on veidrustega reljeefitud radasid - kas country phone on lähem sugulane Kenny Rodgers`i või Bruce Haack`iga? Kas Jaan Elgula mängiks seesugust muusikat oma saadetes? Või teisalt kummituslikult roomav flinser, sufilaulu sämpliv spy ning lõpmatute orbiitide kõledusse kaduv empty. Ometi helipildi suur diversiteet ei tule üllatusena, kuna Pitarch`i suurte lemmikute hulka kuuluvad David Bowie, Cocteau Twins, The Residents, Deerhof, Scott Walker, The Cure, Yellow Magic Orchestra jpt.

Kahtlemata on see Ashbrg`i ning 8-bitise universumi üks tippteoseid.

Kuula albumit siit

The Juliets The Juliets (Bandcamp/Self-released)

Ypsilanti`st (Michigan`i osariik, USA) pärit, kuid hetkel Detroidis resideeruva ansambli 12-looline esikalbum on kindlasti üks selle aasta silmapaistvamaid. Jeremy Freer (piaano, kitarr, basskitarr, kellamäng, perkussioon, vokaal), Kaylan Mitchell (tšello, kellamäng, vokaal) ning Sarah Myers (viiul, vokaal), Ashton Hopkins (basskitarr, vokaal), Jax Phillips (trummid, vokaal) lähenevad popile klassistsistliku tahu kaudu, mässides kuulaja imelisse ja kummastavasse universumisse. Teatraalne, nautisklevalt jantiv, sametine - on esimesed pähe turgatavad iseloomustused, kirjeldamaks nende kontseptsiooni. Kuigi jänkide muusikat võib vaadelda kui The Arcade Fire`i, Jens Lekman`i, Sufjan Stevens`i, Beirut`i, Grizzly Bear`i, Bark Cat Bark`i ja Scott Walker`i sugulast, asub nende muusika ühest, teisest ja kolmandast ühtvõrra kaugel. Ühelt poolt kammer- ja barkokkpopilikud karakteristikud tulevad esile sulnitest tšello- ja viiulipoognate tõmmetest-puudutustest, teisalt vokaalis on piisavalt pingestatust, hüsteeriat, ekstaasi, et helide saatel mitte uinuda. Tõsi, ka uinumist ei keelata, ainult et riukalik helikeel ei jäta selleks kuigi võimalust. On kohti, kus võib isegi tekkida mulje nagu sattunuks muusikud lastetuppa ning asunuks seal musitseerima. Muljeid konkreetsetest träkkidest - The Sequel meenutab Army Of Lovers`i (sic!) absurdset judeo(gei)glämmi, Sweetheart on Bittersweet Symphony AD 2010 - ainult selle vahega, et viiulite juhtmotiivi toetatakse tõmmiste tšellokihtidega. This Just In on ühelt poolt hoogne ja upbeat, teisalt on seda läbimas õrn tremolo, tekitamaks tunnet kaduvast (ja kadunud) ajast ning epohhidest. Sunday Song on siinkirjutaja jaoks teine keskne taies, kuhu on segmenteeritud arty klaverikiht, püstloodis tõusev ja näkku lajatav rokkrefrään-püänt ning ennekõike harmoonilise külje pealt ekspressiivselt lahendatud mees- ja naisvokaali läbikasvamine. Like A Parade kanaliseeritakse sümfopompplahvatuseks, Streets of Gold varjub sametiste kardinate taha, nautiskledes purpurtoone ja murduvat valgust. Ühesõnaga, The Juliets`il on kõvasti potentsiaali ning teisalt USA meedia ja Billboard on avatumad kui kunagi varem kunstilise ambitsiooniga muusikale - eelmisel aastal tõusid masside teadvusse Grizzly Bear, Animal Collective ja The Dirty Projectors, vahetult enne seda MGMT. Kõrged edetabelikohad, prime time esinemised, ülesastumised kuulsuste ja sümfooniaorkestritega tõestasid, et uus muusikaline situatsioon on siin ja praegu. Miks mitte ei võiks ka The Juliets järgmise lainega tippu tõusta?

Kuula albumit siit

9.8

[Laivsessioon] The Dreams Live at WFMU on Brian Turner's show, 5/4/2010

Prantsuse duo/armastajapaar Nafi aka Scott Serpent ja Armelle aka Bisoubisou jäid selle aasta esimesel poolel silma suurepärase singlikimbuga Beko DSL`i alt (kuigi see ei olnud nende esimene reliis). Tandemi segu avant-punk`ist ja no wave`ist jättis kustumatu mulje oma kummastavalt ekstaatilises miljöös.

36-minutiline sett 9 looga pakub helinäiteid post-punk`ist ning no wave`ist kuni dub`i, reggae ning maailmamuusikani välja, kuhu vahele mahub monotoonset šamanismi (Intro / Reggae 1 / Rising Son), primitivistlikult programmeeritud süntekaid-elektroonikat, psühhedeelset kihistust ning müraseinu. Mis olulisim - nad suudavad oma kontseptuaalsed visandid realiseerida, ideed reaalseks apoteoosiks vormida (nt Reggae 2; Tropique du Cancer). Nihilistlikud nihked - mille kõrvalt ei puudu konstruktiivsus - ning kompromissitus on instrumendid selleks. Bändis valitseb demokraatia - kord laulab Nafi, kord Armelle, kord läbisegi. Legenditest meenuvad varane PIL, The Slits, The Screamers, Sonic Youth, ehk isegi Elastica, tänapäevast Gang Gang Dance. Kuid kordagi ei teki tunnet, et The Dreams võiks olla üks neist - üks nende derivaatidest. Suurepärane sess. Kuulake ja nautige - ning vajadusel ka õppige, kuidas tuleks punkmuusikale efektiivselt-adekvaatselt läheneda.

Kuula albumit siit

Enoch Moth (R.A.I.G/Accessory Takes)

David Lynch on bändi tegema ning laulma hakanud. Tõsi küll, tegu ei ole legendaarse kultusrežissööri, vaid muusikuga Põhja-Carolina`st. Ning veelkord tõele au andes on ta muusikaga ka varemalt seotud olnud. "Moth" on Asheville`i trio debüütreliis, mis demonstreerib meeste eksperimentaalse kallakuga raskemuusikaarmastust. Math-rock/math-metal`i rütmitekstuurid, sekka üliintensiivset riffimist - millest paistavad kenasti blues`i mõju(tuse)d läbi - pluss doom-metal`i hüpnootiline staatilisus. Seda segunemist annab kõige paremini edasi lõpetav 9-minutiline Infinity. Neal Wilson`i pealevalguvad tumeolluslikud bassisõlmed on kuulamisväärsus omaette. Iseenesest on Enoch`i muusika puhtameerikalik nähe, kuivõrd selles kõneleb mustade muusika - eelpoolmainitud blues - aktiivselt kaasa. Väga huvitavaid ja meeldivaid assotsiatsioone tekitab uue ja vana traditsiooni ristamine. Või peaks hoopis seda järjepidevuseks ning ajastuvaimust kantud metal-muusikaks nimetama? Oi kuis mulle meeldib Charles Howes`i trummeldamine ning Lynch`i ja Wilson`i elektrinimbusega ümbritsetud kitarrid nimiloos! Traadipillid jäävad süngeilmeliselt kõlkuma, kangestudes kohati letargilisse staatilisusse. Noodiküllasuse tagajärjel "kaotavad" riffid vahetevahel kontrolli ning sulanduvad hetkeks teistesse (tumedatesse) helikihtidesse-, et seejärel taas eralduda-eristuda. Väljamängitud, sophisticated psühhedeelia (muideks, bänd ise nimetab oma muusikat psühhedeelseks doom`iks). Kui Lynch laulab, siis teeb ta seda läbi reverb-filtrite - tulemuseks on deklameeriva tooniga atmosfäärilised vokaalosad. Plague Bearer otsib tuge tumeelektroonilistest tekstuuridest, et seejärel taas tuttavlikku keskkonda valguda. Tõsi, kolmik on liiga püsimatu, lõpetamaks sarnases taktis - träkk lõppeb trashilikus raiumises. Sitaks hea ning egas midagi kui jääda Enoch`i täispikka ootama.

Kuula albumit siit

9.4

[Artistid] Emerald Park

Emerald Park
23 Seconds
Af-Music
Jamendo
Bandcamp
Myspace
Lastfm