12/28/2009
Волшебная Одноклеточная Музыка Kampuchea, my Kampuchea (Clinical Archives)
Волшебная Одноклеточная Музыка (B.O.M) ehk Magical Unicellular Music on üks väga iseäralik kooslus. Täpsemalt on see ühe teeneka kunstirühmituse-Солнцецветы-muusikaline väljund. Kuigi esmapilgul oleks tegu justkui ühe ansambliga, koosneb rühmitus tegelikult erinevatest koosseisudest - B.O.M 1; B.O.M 2; B.O.M 3; B.O.M 4; B.O.M 5 jne. Liigituse aluseks on erinevad kontseptuaalsed lähtekohad ning koosseisud. Formatsioonid paiknevad erinevates linnades üle ilma - Moskva, Minsk ning Bangkok. Nende tasemest annab tunnistust tõik, et B.O.M on salvestanud oma The Peel Session`i - legendaarse raadiomehe mälestuseks tema stuudios - ning olnud Damo Suzuki taustabändiks.
“Kampuchea, my Kampuchea” on Волшебная Одноклеточная Музыка kolmas album sel aastal ning salvestatud Minskis B.O.M 3 kehastuses. Tihke, kokkusurutud saund pöörleb ja väänleb 3608 sekundi-hetke vältel. Industriaalkõlaline krautrokkmasin hakib täispööretel - repetiivne psühhedeelia, motoorsed rütmiliinid, astraalsed sündijurakad uusi ja uusi ruumikihte maha murdmas. Lisaks paljudele on ka B.O.M`i looming tõestanud Faust`i eneseiroonilise loo Krautrock muutumist krautrock`i sünonüümhelindiks. Vaadates konkreetset rühmitust, on rõhuasetus numbril 3 – kitarr on tonaalinstrument, trummid on rütmiinstrument ning raadiovastuvõtja produtseerib mürahelisid. Tõsi, nad näivad selle kontseptsiooni vastu veidi patustavat - nagu eelpool mainitud, on lugudes ka süntesaatorite efekte. Üle ääre voolav psühhedeelia raudset alusstruktuuri värvimas. Trainspotter`ite muusika. Kuulamise meeleolu võrdub sellega, kui seisad raudtee ääres ning ootad pika tsisternrongi möödumist. Jõllitad vagunite numbreid ning keskendud rongirataste (korrapärasele) rütmile (mida muud seal ikka teha!). Ka 70ndate Saksa ansamblite puhul ei saanud motoorsed kontseptsioonid juhuslikud olla - põhjus peitub ilmselt palju sügavamal, nimelt saksa keele etümoloogias. Trummid kui instrument tähistatakse seal sõnaga “schlagzeug” (schlag(en) – lööma; zeug- rong). Ühesõnaga, seesugune järgnevate löökide jada nagu rongi-vagunite rattad laovad üksteise järel järjest uusi, kuigi analoogseid kihte. Raske on seda teistes keeltes mõista, kuna sõnal “trumm(id)” on väga neutraalne, et mitte öelda mittemidagiütlev tähendus juures. Sugulushingi tänapäeval - ennekõike plaadifirmakaaslased Joxfield ProjeX Rootsist, Kospel Zeithorn ja Ester Poland Soomest ning Acid Mothers Temple Jaapanist. Kui loobute Волшебная Одноклеточная Музыка varasemate albumite kuulamisest, siis kaotate palju. Isegi rohkem kui käesolevast (suurepärasest) üllitisest loobudes. Üks ideaal(pop)kontseptsioone - agressiivsed, unustusse vajutavad psühhedeelsed gruuvid mööda ajumaastikku üles-alla tiirlemas. Aitäh Волшебная Одноклеточная Музыка, aitäh Faust.
Kuula albumit siit
9.2
12/27/2009
docks Ship EP (Revers Engine)
John Morgan Mitchell salvestas oma esimese albumi “ep” 2007. aastal pseudonüümi Morgan all, kasutades helide salvestamiseks, miksimiseks ning masterdamiseks ipod`i kõvaketast. Tollal 17aastane kalifornialane pakkus kuulajale positiivse annuse darkwave`iga segatud post-rock`i. Kõlas täpselt nii nagu üks seesugune asjandus kõlama pidi – massiivne, eepiline, monumentaalne. Rohmakas, maskuliinne kitarristrumming vaheldumas ja põimumas loodushelide, häälutuste ning elektroonikaga. Vaieldamatult etem kui Mogwai või Explosions In The Sky viimased albumid.
Pärast seda albumit-projekti muutis Mitchell oma artistinime, ning docks tungis uutele platoodele. Tõsi küll, uued hõivatud territooriumid ei erine kuigipalju eelmistest. Eksperimentaalroki elemendid on jätkuvalt paljuski esindatud. Digitaalelektroonika osakaalu suurenemine on jõujooni enim segi paisanud. Boreaalsed kummituslikud varjundid on helitekstuuri läbimas. Meeldiv dissonants peletab eemale igasugused mõtted võimalikust steriilsusest. Raske on seda albumit üheselt haarata. Siin on settimist, melanhooliat (gutter blue), aga ka majesteetlikku kaost (2001). Kui konsensust väga püüda leida, siis uue saundikontseptsiooni kvintessents võiks kehastuda imetabases loos annie. Kuulaja võib leida sarnasusi slept.`i, Max Richter`i ja Daniel Maze`i, Muhr`i ja Tim Hecker`iga. Loodushelid on albumi kontseptsioonile kohaselt esindatud - lained on hoogsalt veeremas-laksumas. Käesolev üllitis on mõeldud kõigile neile, kes peavad lugu emotiivsest elektroonikast/eksperimentaalrokist, korralikust kontseptsioonist ning selle lõpuleviidusest.
Kuula albumit siit
9.0
12/26/2009
The Family Simpson Montague`s Lunchtime Speciale (WM Recordings)
The Family Simpson on laulukirjutaja Ian Simpson Šotimaalt Stonehaven`ist, kes võrdleb oma muusikast esilekerkivat ilu “katlaga, mille sisu on paisatud sügavkülmikusse” või “limonaadi, millest on suveriided läbi ligunenud”. Irooniline jah! Seetõttu ning ka intonatsiooni ning tehnilise lihtsuse poolest meenutab ta Šoti ekstsentrikust vagabundi Nick Currie`t aka Momus`t. Kitarrid, süntesaatorid, loop-pedaalid, vokaal. Tõsi küll, Momus`e intelligentse sarkasmi ning poliitilise ebakorrektsuse järele ei ole ta veel ennast sirutanud. Ka Simpson mainib imaginaarseid tegelasi, ainult selle erandiga, et ta seob nood tihedamalt iseendaga. Ta ei taha lihtsalt pealt vaadata, jutustada, vaid olla (inter)aktiivse suhte teine pool. Introspektsioon ning kurtuaasne temaatika. Inspiratsiooniallikana on ta maininud postkaartidel talletatud hetki. Muusikaliselt on siin poolelektroonilist indie`t/magamistoapoppi ning minikammerpoppi, lo-fi poppi ja kaunikõlalist velvetmuusikat. Ohtralt helimöllu veeklaasis. Iseäralikemaks looks on Bite, mis oma akustilise kidratroonikaga meenutab mulle varajast Mice Parade`i. See ning Soup ja My Funny Valentine on meistriteosed. Ka ülejäänud 8 lugu ei hiilga keskpärasusega.
Kuula albumit siit
8.8
12/25/2009
Tellimine:
Postitused (Atom)