Hox Vox Hurry Up Harry - part 1 (Jamendo/Hox Vox)

Veneetslane Gianluca Missero on sel aastal juba kolmandat ning üleüldse viiendat korda tagasi. Itaallase albumid on eranditult tähendanud kõrgkvaliteeti. 1989. aastast saati, kui ta üllitas oma debüütalbumi “Eight-Bit Deboned”. Missero on hoidnud üleval RIO/Progressive rock`i parimaid traditsioone - lõivuvaba väljapeetud cutting edge. Avangardistlik progemuusika, mida on läbimas elitaarne, aristokraatlik hõng.

Hox Vox`i puhul on tavapärane, et esmakuulamistel näib, et kõik elemendid on paisatud kaosesse ning terviku haaramine näib võimatu ülesandena. Tegelikult tuleb selle virvarriga kohanduda ning struktuurijoonte väljailmumine on üksnes aja küsimus. Loomulikult ka käesolev album ei ole selles osas erand.

Tõsi, härrasmees, kes on üles kasvanud Residents`i, Frank Zappa, Les Claypool`i, CAN`i, Gentle Giant`i, Pere Ubu peal, tungib käesoleval üllitisel teistsugusesse sfääri. Näiliselt teistsugusesse sfääri, kuna krautrock ning avant-rock on niikuinii andnud tänapäevasele tantsumuusikale piirid. Avang Sabre on progekestas kvaasi-jungle. Lihtsalt ongi nii, et progemees tahtis klubibiidid oma kontseptsiooni sisse sulatada. Samas ei lase ta hetkekski kahelda, et see ei ole tema jaoks eesmärk omaette. Tantsurütmid ning tuletõrjesireenid (Chase In Downtown). Nagu halva unenäo projektsioon, mis aeg-ajalt maailma eri paigus reaalsuseks saab. Teisalt sireen näikse ka hoiatavat kuulajat, mida albumilt oodata võib. Kontseptuaalsest raamistikust annab samuti märku tõik, et enamus lugusid on täpselt 2 minutit pikad. Varasemate albumitega võrreldes on see avangardprokkari (=progerokkar - ae, eesti filoloogid!) klubiversioon. Afrofuturistlikud motiivid stilistiliselt adekvaatsete funk- ja soulpasunatega (Enchilada Layover; Cruisin in El Monte). Tõsi, Missero ei oleks Missero, kui ta afrobiite ei asendaks math-rock`i rütmistruktuuriga. Teisalt demonstreerib veneetslane, et tema suhtes ei tasuks lõpuni eelarvamuslikuks jääda - jäik drum and bass üleneb spetsiaaltegelaste tasemele (Yerba Buena Gardens). Samuti Dawn Flight to Panama flirdib house-muusika diipide tjuunide ning Montego Bay hip-hop-kontseptsiooniga. Albumi lõpetab Spirits Have not Flown - metronoombiidiga kosmische musik, mis annab märku, et äraspidine trip on lõppenud. Finito. Album on pühendatud Marco Bianchi`ile, tema bändikaaslasele Death In Venice päevilt.

Tõeliselt kummastav ning lummav üllitis. Kuid kui kellelegi muusikast tekkinud kujutelmad nõrgaks jäid, see vaadaku itaallase muusikavideosid. Andekas tüüp see Gianluca Missero. Kuu-kahe pärast ilmuv triloogia teine album pidavat Veneterian Snares`i meenutama. Jääme ootama.

Kuula albumit siit

9.2

Hipster Youth Hearse Road Trip (Rack & Ruin)

Senikogetud chiptune/tracker-muusika eripärasemate ilmingute põhjal on mulle meelde jäänud käputäis artiste. Nullindate alul ning keskel tegutsenud The NESkimos (3 albumit) - segatuna prog-rock`i-ning metal`iga. Samuti Ashbrg ning Katatsumuri – kellede muusika kätkeb palju atmosfäärilist ning krutskilist heliessentsi, ka Eesti artisti Microcobra album “Please, play with me” ning lõpuks Hipster Youth.

Hipster Youth aka iirlane Aidan Wall oli varem tuntud kui Porn On Vinyl (“I spent the night thinking with short periods of sleep interrupted by visions, 2008, isereliisitud), mis oli teravate nurkadega (alternatiiv)folk, ning ka kui porn.exe (“porn.rar.exe, 2009, Rack & Ruin), mis põhines 8bitisel sugereerival, psühhedeelselt suriseval saundil, ning spoken word`i ning sample music helikollaažil.

Kuidas võiks vaimusilmas Hipster Youth kõlada? Teisisõnu - kuidas võiks kõlada esperimentaalfolkar, kellele meeldib semmida 8bitise, mängukonsoolide maailma kuuluva intensiivselt biite murdva helitrilliga? Minu esimene mulje oli kohe, et jeeh, “Hearse Road Trip” meenutab Animal Collective`i. Avangardistlik "hipster" noh! Ekstaatilised häälutusloop`id. Ainult et kitarride-süntesaatorite-heliefektide-trummide asemel on chiptune-vundament. Vähemalt esiotsa. Kui ka häälutusefektid hääbuvad, kaovad Loomakollektiivi suunalised seosed. Tõsi, assotsiatsioonid kerkivad albumi lõpus uuesti, seekord täislaksuga kõrgustesse - lugu Thursday Nights on pretsedenditu. Ekstaatilised kitarridega panustatud refrääne moodustavad müravallid. Ning ühte võib küll väita – Animal Collective`il on terased järgijad, kes võtavad neilt šnitti ning oskavad juba oma kumiire paljuski ennetada. Näiteks ka Starstarstar ning Chad Golda. Mark Richardson Pitchfork`ist möönis hiljuti AC plaati Fall Be Kind EP (väga positiivne arvustus) hinnates, et Noah Lennox`il-Dave Portner`il läheb tulevikus raskeks uusi ristandeid (libastumata) leiutada. Duo ise läheneb piiridele ning ka teised võtavad oma. Kes saakski muusikule tema tarkust pahaks panna? Üks võimalikest kantsidest – friikfolgi ristamine konsoolimuusikaga - on ka nüüd hõivatud. Loser Cottage Disco on järgmine pretsedent - vibratsioonid ning arengud-üleminekud tõmbavad kananaha ihule. Kompromissitu, kuid meeliülendav shoegaze-chip music-noise pop tulistamine. Chipgaze? Jah. Võrrelge plaadiümbrist My Bloody Valentine`i - teise Dublin`ist pärit ansambli - legendaarse tähise "Loveless" coverprint`iga. See muusika ei piirdu kuulaja puutumisega; haarab kinni, pigistab, vajadusel ka muljub. Kui punk tuleks tänapäeval välja leiutada, siis see album võiks vabalt “Never Mind the Bollocks” olla. Tõsiselt. Hoidke kindlasti sellel 19aastasel iirlasel kõrva peal.

Kuula albumit siit

9.4

[Vana ning oluline] MACON TIGHTS Tadpole Music (Cold Room)

Herwig Holzmann on ennekõike tuntud aliase Photophob kaudu; selle nime all on ta üllitanud lõviosa oma albumitest. Lisaks veel on austerlane teinud muusikat oma nime, Tomas Down`i, Das Gritli Moser`i ning Macon Tights`ina. Viimatinimetatu oli muideks tema esimene projekt.

Macon Tights`ina on ta üllitanud kokku 4 albumit. “Tadpole Music” on aliase diskograafias kolmas album, aastast 2006, kuigi materjal oli valmis produtseeritud juba 5 aastat varem (sarnane stsenaarium oli ka albumil “The Insect Bite” (2007)).

Mäletan, et kui esimest korda kuulasin, ei olnud see armumine esimes(t)est kuulmishetke(de)st. Tõsi, midagi seal oli, mis jäi mind piinama ning sundis kontrolli mõttes üle kuulama, seda uuesti testima. Kood avanes, iga kuulamisega muutus album üha mõjusamaks ning siin ma siis olen. 90ndate lõpu-nullindate alguse ajastuvaim on sellel albumil esindatud. Tõepoolest, elektrooniline tantsumuusika/club dance on alati ajastuvaimu(de)st tugevalt mõjutatud olnud - loonud ise trende, mis omakorda on eeldanud moe-ja trenditeadlikkust. Kümme lugu paiknevad linnadžungli ristteel – drum and bass, dub, trip-hop, techno. Erinevates proportsioonides ning kombinatsioonidena. Ka on siin ragga-sentimenti. Näituseks lugudes songs of love ning ok?, mis ristavad seda trummi ja bassiga. Lisaks tekitavad peapööritust suitsused skrätšid ning unelevad taustad. Lood ei hõlju staatiliselt algusest lõpuni, neis on dünaamikat-progressiooni – see on omaette monaad, maailm, universum. Selles saundis on midagi, mida tänapäeval analoogsetes suundumustes enam ei leidu. Ei peagi leiduma. Ja kas saakski? Nostalgiabiit. Minu lemmiklooks on portisheadlik-teadlik come rain or come shine.

Kuula albumit siit

[Artistid] Hox Vox

Hox Vox
Hox Vox
Myspace
Lastfm

Dan Masquelier States Away (Jamendo)

Kalifornialane Dan Masquelier ei ole tagasihoidlik noorsand. Oma koduleheküljel ütleb ta otse, et on “suurepärane viiulimängija, kitarrist, vokalist ning sündimängija”. Tõepoolest, viiulit on ta õppinud 11 aastat, kitarri ja bassi 8 aastat, vokaali 5 aastat ning sünti/piaanot 4 aastat. Lõpetanud ülikooli muusikatööstuse ning tehnoloogia erialal, valdab ta nii helitöötlust, videoproduktsiooni, veebidisaini ja programmeerimist kui ka graafilist disaini. Väidab, et on “kõrgelt pädev muusikateoorias ning arranžeerimistehnikas”.

Tõepoolest, jänki mitmekülgsus, oskuslikkus ning kredibiilsus ilmnebki tema kahel albumil. Debüütalbum “Wake Up” (2007, Jamendo) on hillitsetud akustiline singer-songwriter`lus. Kaunis repertuaar, mille omamine võiks igale moosekandile auasi olla. Sugereeriv laulustiil, akustilised kitarrid ning kauniseadelised viiuliliinid. Näituseks Summer is a Blonde Girl on seesugune lugu, mis peegeldab tema kui looja suurust. Kes peavad lugu Jens Lekman`ist ning Sondre Lerche`ist, need peavad lugu ka sellest albumist.

“States Away” on hoopis teine ooper. Teistsugune valdkond selles mõttes, et areng on olnud orgaaniline, esimesest albumist on sujuvalt välja kasvatud, seda mõtestatud kui möödanikku. Ameeriklane demonstreerib elegantselt oma elegantset mitmekülgsust – Pumpkin Pie on kammerlik meeleolumuusika, kõlades nagu Penguin Cafe Orchestra ning Sufjan Stevens`i crossover. Ärme unustame – selle ristandi nimi on jätkuvalt Dan Masquelier. The Hunt algab drõunimisena, mis õige pea võtab sünteetiliselt vürtsitatud kammerlikud jooned, ning lõppedes suubub alguse lähedusse – tanpura drone-helid ning meelierutav orkestratsioon. See Creatures on imeilus hõllandpop. Kordan – imeilus ning eepiline. Ingellik puudutus! Loos Believe ning albumi nimiloos ristuvad omavahel klassitsistlik muusika ning modernne klassika. Kolm osa klassikat ning üks osa modernsust. A Toast jätkab palju vabamas ning rõõmsamas toonis. Albumi lõpetab Abyss - elektroakustilises keskkonnas prepareeritud modernse klassika ning astraalaämbiendi trip. 7 lugu ning 20 minutit sunnivad jälle ja jälle albumi kuulamisega alustama.

Hiljuti lõppes Eestis superstaari valimine, kuigi neist keegi ei olnud minu jaoks (super)staar. Õieti saateformaat – parimal juhul tuntud laulude interpretatsioon, halvimal juhul mahalaulmine, teiste au ja hiilguse peal poosetamine - ei võimaldanudki selleks saada. Ning kui võimaldaski, siis need vähesed võimalused jäeti kasutamata. Seetõttu ei saanud ma osalejate kohta midagi teada. Ka Masquelier jätab mitu võimalust kasutamata. Kui see album oleks antud Jens Lekman`i, Sufjan Stevens`i või kasvõi (meelevaldse näitena) Bob Dylan`i nime all välja, võiks see aasta album olla. Kuid Dan Masquelier ei hooligi sellest – sellest hoolimata on ta mitmeid kordi etem kui enamus muusikapressist läbi käivad nimed. Oh California, so much to answer for.

Kuula albumit siit

9.5

[Artistid] Thuoom (Thuuooom)

Thuoom
Myspace

Oskar Hallbert 1123581321345589 (Zymogen)

“1123581321345589” on Oskar Hallbert`i, Põhja-Rootsis metsade keskel elava muusiku teine album. Uuesti reliisitud, seekord Itaalia kvaliteetelektroonika leibli Zymogen all. Tema eelmist, suurepärast üllitist “Sid Apartment” EP (2008, Rain Music) kirjeldati kui “näpupuute-kitarrimuusikat kusagil tänava keskel või ülerahvastatud maja kauges nurgas”. Sirmitsesin ka oma andmebaasi, kust selgus, et olin albumi paar kuud tagasi täginud kui “chamber music”, “slowcore” ning “folktronica”.

Uue albumi (kontseptuaalseks) aluseks on Fibonacci numbrite teooria. Lähtudes perspektiivist, et numbrikombinatoorika kaudu on võimalik kirjeldada loodust, inimkeha sümmeetriat ning palju muud. Teisisõnu, elu on numbrite kombinatsioonidega täidetud. Suur küsimus on, et kuidas oleks võimalik muusikat praktiseerida selle teooria järgi? Hallbert`i vastus on, et improvisatsioonilise lähenemise kaudu. Teisisõnu, kõik algab sealt, kus “Sid Apartment” lõppes. Tüüned meeleolud arenevad kirjeldamatuks kurbuseks. Apoteoos saabub loos 34 (not ok), muutudes puhtakujuliseks leinamuusikaks. See minoorsus, too piiritu kurbus hakkab pikapeale kuulaja ajukurdudesse tungima. Muusika on reeglina esitatud miniorkestratsioonide ning lohiseva kammermuusika numbritena. Samas ka tänapäeva (moodne!) elektronmuusika palett on siin kenasti esindatud – fragmendid müra ning sahina-kahinaga (tegelikult on see algusest lõpuni helikihte läbiv), elektroakustiline nimbus, helikollaaž, musique concrete, digitaalne helitöötlus ning spoken word/kõnekatked. Kui kümnes, st viimane lugu algab, on ees number 89. Rootslase eesmärgiks oli salvestada album 89 looga. Kindlasti nonde 27 minuti seast võib ka leida seesuguse hulga muutusi-varjundeid ning mida-kõike-veel. Kui leida sarnasusi kellegagi, siis see kontseptsioon-lähenemine meenutab mulle Curd Duca tegemisi eelmise kümnendi teisel poolel. Ilu ning valu käsikäes. Meistriklass? Kaheldamatult.

Kuula albumit siit

9.4