AstroLogical Living Fossils (Jellyfish Recordings)

In true, firstly I discovered AstroLogical`s Living Fossils as 5-track EP under Bubblectro label. At the other, Jellyfish Recordings it has grown into a 11-track monster. AstroLogical is an emcee/producer from Vancouver, Canada conveying a kind of cinematic-inflected blend of hip-hop and nu-jazz and just laidback music. It is mightily sampledelic, filled in the concept with dynamic samples of exuberant brass sound, lone string chords, dusty sounds of old keyboards, and suggestive vocal samples, sometimes backed even by powerpop punches (Mother Nature) and dark-hued smog. No doubt, such kind of music has been very popular in recent days as I have earlier introduced the bands like Metawon, Bram Nelson, Kämmerer, The Dirty Samples, Cheese People, Pretty Lights, Mentz among others. And labels by the likes of Humanworkshop, Neferiu and Tokyo Dawn Records as well. My favorite notches on the recent issue are Mustard Evening, Headhunters Melody and Rush Of Colour. All in all, at the most times Living Fossils is a playful occurrence.

Listen to it here

8.8

[Artists] Yosup

Yosup/Bandcamp
Soundcloud
Myspace
Lastfm

Hong Kong In The 60s Places (Bandcamp)

Hong Kong In The 60s is a London-based trio, lined up by Mei Yau Kan (vocal, guitar, keys), Christopher Greenberg (vocal, guitar, keys), and Tim Scullion (vocals, guitars, keys). Their 8-track sophomore Places EP - the follow-up to the Willow Pattern Songs EP (2009, Proper Songs) is full of mesmerizing, chillout/easy listening-soaked shards, dominantly loaded with the space age pop and exotica pop sensibility. Indeed, they are deeply get involved in mighty psychedelic grooves to draw upon kinds of moods and shades popularized by Jean-Jacques Perrey, Gershon Kingsley, Mort Garson, and the Barrons approximately 4 decades ago. As you have figured out yet, indeed, a set of simplistic and robust yet catchy, a bit dreadful, altogether full-blown, synth-based melodies-harmonies and burbling cadences can be expected for. Almostly, though. One of the two exceptions is A Bad Night Out which is into the exploiting of vintage-looking, downbeat-drenched Latin rhythms (of course, mingling it with electronic effects). The second feature is Disintegration The Advisory Circle Reshape, as the title admits, it is not their own creative output, playing out a notch of contemporary indie electronica/indietronica/poptronica/glo-fi. By the way, the release name of this Sean O`Hagan-afforded group is obviously used to be a hint at their vast scale of their nowadays and previous residing places/countries (The UK, Hong Kong, Brazil, Japan, Spain, Africa). In a nutshell, without some exceptions, as it is noticed above, it is an excellent quasi-retrospective/retrogard-ish outlook.

Listen to it here

9.8

[Old but important] 8bit Betty Too Bleep To Blop (Hippocamp)

If to check out for the legendary Manchesterian label Hippocamp`s (being on hiatus at the moment) download rates at Archive.org you can see Bryan Teoh`s album Too Bleep To Blop sharing bravely the second place with more than 40 000 times (not included the other download sites and servers to this sum). Vox populi vox dei, as it is used to say nowadays. Although five years have already passed since the release date, however, Teoh`s magic powder have been very refreshing up today yet. 7 tracks, based prinicipially on the numbers of chiptune/8-bit/chipbreak/tracker music, being part of this (those) genre (genres), within it recent computer music was started off approximately two and a half decades ago, and maintained previously (cult) popularity to date as well. Teoh is obviously one of the most ardent musicians I have had the privilege to listen to. Indeed, ablaze breakcore rhythms, subtle pace changes, great harmonic sweetness coming forth through autotuned vocals and elements of lollipop and shibuya-kei - even more else, the echoes of indie/shoegaze music can be heard therein. The American's ante is performed on the covering of 8bit`s very technical nature with a lot of emotions and life sense. If to mention all of those extraordinary tracks like And I Know That You're Happy (Ballad of the Lonesome Spaceboy), Reading Rainbow, Nikoma's Theme (Extended Mix) Spooky Loop, the Green Kangaroo, Blast Off!, it might be viewed as a tautological array because Too Bleep To Blop consists actually of 7 tracks only. Teoh`s comeback with his new releases would be very recommended in any case.

Listen to it here

[Artists] 100percentelectric

100percentelectric/Jamendo
Reverbnation
Lastfm

Alex Alexandroff Anxiety(Piano album) (Jamendo)

Ukraina artist Alex Alexandroff (tal on ka kõrvalprojekt Resistance) on viimase aasta jooksul meilboksi järjekindlalt teadetega pommitanud. Reeglina on see muusiku uute singlitega seotud olnud. Tõsi, eelmise aasta lõpust pärineb ka album "Tranquillity" (Jamendo), kus ta mängis instrumentaalset kitarrimuusikat post-rock`ilikku kokkupuutepunkti otsides.

Nüüd on järg klaverimuusikasse jõudnud. 4 lugu (kogupikkus 10.13) ei äratanud esimestel ja pealiskaudsetel kuulamistel erilist huvi (muusikat ei tohiks tõepoolest taustaks kuulamise põhjal hinnata). Keskendununa hakkasin üllitise voorusi tajuma ning neid üha juurde leidma. Eile varahommikul aknast välja vaadates ning õrna lumevaipa murul nähes tajusin, et seesugune muusika ongi vaikeluliste olupiltide helindamiseks loodud. Minimalistlik, melanhoolne, samas jõuduandev ning ergastav. Meetod on tõepoolest minimeeritud - kas üksikud piaanoakordid üksteisele samal ja lähiastmestikul järgnemas või siis arpedžode abil õhku tõusmas. Üllitise pealkiri siiski ei ole "õigustatud". Ängi(stust) see õnneks ei tekita, seesugune õrnalt melanhoolne tüünus võib paljude kuulajate jaoks täiesti normaalse hingelise seisundi peegeldajaks osutuda. Teisalt ka mustvalget ning kontuure ähmastavat kaanepilti ei väsi vaatamast. Mis iganes, kuid tulevikus tahaks küll ukrainlaselt mõnd täispikka üllitist kuulda.

Kuula albumit siit

8.6

Trio Argentino de Bajos - Mundo Material (Clinical Archives)

2002. aastast tegutsenud Argentiina trio (Hèctor Pegullo, Ricardo Basaldua, Pablo Federico) mängib valdavalt instrumentaalset kitarrimuusikat jazz`i võtmes. 13 lugu 65 minuti sees. Vaikne kitarrinäppemuusika, nailonkeelte sünergia, neutraalsed motiivid, hillitsetud meeleolude vaheldumine mõõduka ning märkamatu improvisatsiooni saatel. Valdavalt kodanlik saalis-tunnustavalt-aplodeerimise muusika (vaimusilmas kangastuvad pildid krimpsus poose ja ilmeid manavatest muusikutest). Mõned vürtsikamad hetked eristuvad seetõttu selgemalt - nt Resolana või lõpetav kaver Madonna loost Material Girl (1985). Kui välja arvata viimatinimetatu, siis ülejäänud vokaalosad on hispaaniakeelsed joigumised (nt En esta soledad, De Madrugada). Siinkirjutaja lemmik on Demasiado cerca de tu sonrisa, kus kordusmotiiv vaheldub enniomorriconeliku teemaarenduse ja kergusega ning samuti keskmisest enam meelolu loovad Cuandombe ja We go to Pipinas (mariachi-motiivid). Nagu Brian Eno kord vihjas, et palju kitarrist ikka saab erinevaid helisid välja võluda (sellel on 6 keelt ning popinstrumentidest ilmselgelt võimsaim traditsioon). Kokkuvõttes võib nentida, et valdavalt omandab käesolev seesuguse klaaspärlimängu mõõtme, mis esmajoones oleks lahtimõtestamiseks mõeldud akustilise kitarri friikidele ja matemaatilistest skeemidest lugupidavaile kriitikuile (paberit ja tinti puudutab see kahtlemata rohkem kui aju emotiivseid punkte). See ei ole väga emo-muusika.

Kuula albumit siit

8.3

[Vana ning oluline] 8bit Betty Too Bleep To Blop (Hippocamp)

Kui vaadata hiljuti hingusele läinud legendaarse Manchester`i label`i Hippocamp allalaadimisreitinguid Archive.org-is, siis teisel kohal troonib Bryan Teoh`i album "Too Bleep To Blop" rohkem kui 40 000 allalaadimiskorraga (arvestamata juurde teisi jagamiskeskkondi). Vox populi vox dei. Kuigi 5 aastat on möödunud üllitamishetkest, kõlab ameeriklase muusika aegumatult ka tänapäeval. 7 lugu, mis baseeruvad chiptune/8-bit/chipbreaktracker music-numbritel (muusika, mille kohta korüfee Kusnets kasutab väljendit "plurtsbiit"- jätke meelde!). Žanr, millega umbes kaks ja pool dekaadi tagasi algas kompuutrimuusika, on populaarne olnud tänaseni. Teoh kuulub kahtlemata träkkermuusikute säravaimasse plejaadi. Rõõmuküllased breakcore-rütmistikud, sulnid, samas kruttivad motiivid, psühhedeelia, autotuunitud vokaalid, lollipop ja shibuya-kei, isegi indie- ja shoegaze`i mõjusid võib siit-sealt kuulda. Ameeriklase teene seisneb selles, et suudab nimetatud stiili(de) väga tehnitsistliku iseloomu emotsioonide (ja eluga) täita. Koorekihi moodustavad And I Know That You're Happy (Ballad of the Lonesome Spaceboy), Reading Rainbow, Nikoma's Theme (Extended Mix), Spooky Loop, Green Kangaroo, Blast Off!. Tõepoolest, suhteliselt tautoloogiline osutamise üritus, kui arvestada tõika, et album koosneb 7 träkist. Väga ootaks Teoh`i uute üllitistega tagasi.

Kuula albumit siit

A.K.A Gelbart Banjo Tapes (Birdsong)

Esiteks, üllitise pealkirjast ei tasu end väga eksitada lasta. Bandžoplõnnimine ei ole valdav, palju enam on siin elektrikitarriga mürgeldamist. Käesoleval hetkel kuuluvad Adi Gelbart`i (A.K.A The Lonesomes) arsenali viiulid (ilmselt juutide rahvuspill), gongid, trummid, tolmused klahvpillid ning heliefektid. Mis siinkirjutajale selle kõige juures enim meeldib, ongi uljas hoogsus, kuid teisalt ka läbimõeldud lähenemine, jäädes kokkuvõttes tasakaalustatud eksperimentalismi piiridesse- ühtides loomupäraselt meeleolulisusega. Paralleele võib tõmmata ameerika primitivistide kiretu kitarrikäsitlusega, kuid Gelbart`i jaoks ei ole emotsionaalne hillitsetus kidrasoikumise kaudu eesmärk omaette, vaid kui vahend, millelt õhku tõusta, millele vastandus - lopsakad motiivid, meloodiad ja harmooniad - rajada. Seesuguselt lähenemiselt meenutab ta oma kaasaegseid nagu Molloy And His Bike, Phil Reavis, Barbagallo ning gillicuddy. Vaikelu käändub ootamatult surfmuusika numbriteks, olles kord muretu, kord altkulmu põrnitsev. Kaheksa lühikese loo seast väärivad erilist rõhutamist I`ve seen Him rising (eepiliselt draiviv refrään), Fried haters (libisev sünkjas surfikäik) ning Interstellar (kõrvust haarav psühhedeelne kokteil exotic pop´ist ja surfgruuvist). Võimalik, et mainitud lugudes on poppotentsiaali pelgalt rohkem. Ei jää muud üle kui taaskord kõrged punktid anda.

Kuula albumit siit

9.1

Nodding by The Fire Nodding by The Fire EP (Bandcamp)

Javier Ordàs (kitarr), Carlos Puente (bass, kitarr, Casiotone, flööt, harmoonika) ning Jacob Gonzàlez (perkussioon) pakuvad hõrgu 10-loolise seti nautimiseks. Muusika on instrumentaalne, mis kätkeb eneses nii psühhedeelse folgi arhailisust kui ka esilepurskuvat sentimentaalset ja melanhoolset meelolulisust. Albumit alustab introlikult lühike Fanfare, mis happeliste pahvakutena kandub kaugele 60ndatesse. Teisalt El Monte krutib üles fantastilised harmooniad brassi, mandoliini ja harmoonika saatel (kes suudab seesuguse pilotaaži saavutada, väärib igati tunnustamist) või siis muretu kaasavilistamise näide Summer in the air. Kitarriarpedžod ja mandoliinid koovad jätkuvalt edasi, kuhu vahele mahuvad ka mariachi-kitarride varju(tuse)d. Lisaks tõdemusele, et suupill on seksikas instrument, saab edasi kuulates üha enam selgemaks, et käesoleva üllitise intentsionaalsus peitubki võrgutavas meeleolulisuses. Igati soliidne, väljapeetud ning lummav.

Kuula albumit siit

9.7

[Artistid] Skanderani

Persona Isla
Myspace
Lastfm

[Artistid] Mente Clara

Mente Clara
Jamendo
Lastfm

Of a Star Finding Gaia (Archaic Horizon)

Jänki John Glaunert aka Of a Star alustab debüütalbumil sulnilt tšilliva numbriga (Sun Yawn on Me) , mis sisaldab elemente M83`likest surisevatest sündikäikudest, daftpunk`ilikust autotuunitud vokaalist, loodushelidest ning new age`likest heiastustest - muusika, mis võiks paljude eelduste kohaselt olla paras camp, siiski olemata seda. Vastupidi - shoegaze/chillwave-momendid kostuvad kohati esile. Ka ülejäänud 9 lugu balanseerivad nimetatud elementide piires ja ümber. Teiseks silmapaistvaks reaks on Rain Spell, mis oma ülesehituselt ning süzeelt on kõrgetasemeline - monotoonselt kostuva loitsu taamal hakkab vihma sadama. Maajumalannat otsides jõutakse Argentina perkussionisti Humberto Luis Schenone`t või teist jänkit Bockholt`i meenutavate flöödiheiastuste, vokaalorkestratsioonide, loodusläheduse ning tüünete helivoogudeni, teisalt laisalt gruuviv psühhedeelia või akustilise kitarri helidega toetatud taiesed viivad ühendriiklase mujale uitama. Üldmulje jääb kaunis neutraalseks - igatahes vähem impressiivseks kui lihtsalt looduses ringi kondata ning Gaiat otsida.

Kuula albumit siit

7.7

Rei Teytum Viajeros (Jamendo)

Oli see vist paar aastat tagasi, kui La Plata`s resideeruv kümneliikmeline Rei Teytum oma 13-loolise demo Jamendo all üllitas. 2006. aastal tegevust alustanud Argentina kombo on ühtlasi eelpoolmainitud versioonile ehitanud oma esimese reliisi "Viajeros". Tõsi, lugusid on kahe võrra vähemaks jäänud, teisalt jälle master rokib märksa paremini.

Tõepoolest, reliis väärib oma nime, koverprinti ja tähendust ("reisijad", "seiklejad", "ringiuitajad"). Seigeldakse erinevate stiilide vahel - siin on funk`i, country-peerude suupillimängu, etnotrummeldamist, orelite ja flöödi psühhedeelset paitust ning kaunihingelist- ja kõlalist popliuglemist (hea näide viimasest on Para Qué?). Ei ole ka ära põlatud loodushelide segamist helipilti. Näituseks loos Recuerdos. Mainitet lugu hiilgab üldse oma mitmekesisusega - psühhedeelsed flöödipassaažid on vaheldumas rokkiva kitarri, keldi folgilõikude ning jazz funk`iga. Träkk Caleteras otsib tuge soul`ist ning smooth jazz`ist. Nada Existe rokib lopsakate brass-seadete peal, omandades kunstilise estraadipopi mõõtmed. Kui kõik eelpoolkirjutatu kõrvale jätta, siis ülejäänud osas domineerib fusion/jazz rock - ripsutades tiiba kord 70ndate musta fusion`i, kord big band-seadetega. Kirkad saksofoni- ja trompetisoolod jäävad kindlasti plusspoole peale. Laia amplituudiga vokaal on reeglina soul`i ja funk`i-segune ning üksnes hispaaniakeelne. Arvata võib, et laivis rokivad need kümme argentiinlast täiel rindel.

"Viajeros" pakub nii sügavamat esteetilist naudingut kui ka sobib lihtsalt muzak`iks.

Kuula albumit siit

8.6

[Artistid] Orquestra Popular de Paio Pires

Orquestra Popular de Paio Pires
Clinical Archives
Myspace

[Vana ning oluline] Cagey House Elephant Orange (Umor Rex)

Suurepärane 11-looline reliis David Keifer`ilt Mehhiko leibli Umor Rex`i alt. Album, mille ta üllitas 4 aastat tagasi, ennustades ette Cagey House`i hilisemaid, puhtalt sämplipõhiseid teoseid ("Lark"; "1902"; oma pärisnime all salvestatud "The Cartoon Mouse Regards"). See album pärineb veel sellest ajast, kui ameeriklane oli Fruit Loops`i heeros ning iseloomustas oma saundi elektrooniliste vahenditega mängitud rockmuusikana. "Elephant Orange" on väärikas osa space age music/exotica pop-fiilingust, kõlades lõõgastavalt ning ajatult. Õieti võiks seda nimetada kui space ageless pop. Mõnusad psühhedeelsed elektronsaundid, happelised harmooniad, distinktsed meloodiad. Killereid on mitu - nimilugu, samuti saffron steps, swanko backway, bebe ebullient, tin star vs. the mikado. Muide, kahtlustasin, et bebe ebullient`i näol maksab Keifer tribuuti Bebe Barron`ile - ruumipopi ühele suurimale staarile -, enne kui ameeriklane konkreetsel juhul minu kahtlused hajutas. Kuigi nii mõelda ka ei ole vale, seda enam, et Barron`i-paari muusikast peab ta väga lugu. Ka ülejäänud lood on meisterlikud, kuigi rõhuasetus näib rohkem struktuuril ning heliefektidel baseeruvat.

Kuula albumit siit

Ryko & Patryk Molinari Who am I EP (Auflegware)

Ryko & Patryk Molinari 4-loolisel albumil pärineb 2 lugu esimeselt, üks Molinari`lt ning viimane on Mathis Johnsen`i remiks Ryko loost Keepin` Me`st. Berliinlaste muusika on house, house ja veelkord house. Deep house. Muusika läbi dub-puhvrite. Käes oli laupäeva hommik, kell oli 11, päike veel paistis (enne ootamatut ning äkilist lumetormi) ning meeleolukas muusika paitas kõrvu. Keskne lugu on Molinari 11 minuti pikkune atmosfäärilise vokaaliga Symphonic Days, kus deep house`i pinnast narmastavad soul`i ja smooth jazz`i juured. Keepin` Me on minimalistlik-monotoonne süvahouse, millele Johnsen lisab plekise kõlaga bubblegum-rütmid, dub-filtrid ning puhkpillisämplid. Meeleolukas ja väljapeetud pooltund.

Kuula albumit siit

8.6

SAMSHARA Omega (Jamendo)

SAMSHARA (programmeerimise, sämplerite ning vokaali) taha peituv keegi hispaanlane avaldas eelmise aasta lõpus debüütalbumi “Daoshi”, millelt kostus peamiselt sirgjoonelist, kohati ka psühhedeelset electro-big beat-rock`i. Gruuvide vahele oli segustatud näputäis hip-hop-vokaali/efekte, mis täitis üksnes rütmide sugereerimise eesmärki.

Tõsi, euel albumil “Omega” - samuti Jamendo all - on vokaalil iseseisvam roll (lugudes garabato trip ning Lier). Muusikas ei ole enam sirgjooneliselt lajatavat rusikat, v.a loos Lier. Heli on muutnud uinutavamaks ning struktuurid mitmekesisemaks. Muutusest annab enim tunnistust avalugu blue - smooth jazz/nu jazz/downbeat`ilik trillerdus. Garabito trip jätkab massiivsete sündiriffide, võbeleva elektroonika ning hispaaniakeelse hip-hop-sentimendiga. Instrumentaallugu japan areneb veelgi üllatavamasse suunda - Kagu-Aasia päritolu ning (drone-)keelpillid arenevad (omamoodi) minisümfooniaks, veel enne kui lugu jätkub ning kulmineerub sulni elektroonilise draivina. Lier on inglisekeelne trash-vokaalribaga hip hop. Lõpulugu No turning back meenutab oma harmooniliselt sulniduselt japan`i - kuigi selles on märksa teravamakõlalist essentsi sees. Vaatamata sellele, et album on stilistiliselt väga mitmesse suunda laiali valgunud, ei kannata sellest üllitise kvaliteet. Puuduvad lood, millele võiks mõtteski näpuga peale näidata. Siin on meeleolukust, dünaamikat, ulaklust, teisalt ka hillitsetust ning kõrgtasemel kunstilisust.

Kuula albumit siit

8.8

[Artistid] Pasqualino Ubaldini

Pasqualino Ubaldini
Myspace

[Artistid] ZGRESS

ZGRESS
Myspace