Lengua Mortuoria Viaje Negro EP (B.P.M Front)

Argentiinlane Hristo on tagasi. Hea on märkida, et tema personaalprojekt Lengua Mortoria on mõneti edenenud nendelt vigadelt, mida siinkirjutaja tema debüütalbumile "I" (2010) ette heitis. Taaskord 3 pikka helinarratiivi, kogupikkusega rohkem kui 30 minutit. Digitaalsete kihtide lahku hingamine, teatud programmifunktsioonide varjamatu ekspluateerimine - mis kahtlemata hakkab kontseptsiooni väljenduslikkust häirima - on minevikku jäetud, esile on tõusnud lopsakam ning nüansirikkam helipilt. Narratiivse poole pealt - erinevalt esimesest üllitisest -, kuigi jätkuvalt leinalik, on see samas eksaktsem, löövam ning aktsente õigesti hindavam. Tonaalsus on märksa rõhutatum ning mitmekesisem. Siin on enam ulmeseoseid, sünkjaid ja häguseid eikellegimaid, kalke kitarririffe ning orelite psühhedeelset overdrive`i. "Drone doom" ja "drone" on kahtlemata märksõnad, millede ümber kogu kupatus on keerlema pandud. Tõsi, esimene ja ühtlasi nimilugu mind ei veennud, seevastu Porque todo lo que me rodea es tan extraño? ning Millones de pequeños horrores veensid piisavalt, et ettevõtmise ilmset edenemist tunnistada.

Kuula albumit siit

8.2

[Artistid] Lengua Mortuoria

B.P.M Front
Lastfm

Lengua Mortuoria I (B.P.M Front)

Legua Mortuoria taga on keegi Hristo. Täpsemat informatsiooni tema kohta ei ole võimalik netiavarustest leida. Ka ei ole argentiinlane soetanud endale muusikute tänapäevast (neti)passporti Myspace`is. Teisalt, kuulates tema muusikat, tundub üsna loomulik, et tal seda ei ole. Raske on ette kujutada, et keegi võiks talle sõbrakutseid saata ning tema neid aktsepteerida.

LM muusikat on koduleibli B.P.M Front leheküljel tunnusmärgitsetud kui funeral drone doom. Kurb meeleolu on 3-loolist albumit teisest loost alates läbimas. Teisalt on selle helipilt toores ning tahumatu, kuivõrd dissonants on helidesse sisse kätketud. Doom-kitarride põrge on vaheldumas süntesaatorite õhulise passaaži ja digitaalelektroonilise õõnsa ulgumisega. Õõnsuses ning tühjuses peitubki tema tugevus. Üksikud klaveriakordid toovad küll sisse vaheldust, samas ka lahjendades helipilti. "I" üldine iluviga peitub siiski liiga intensiivses digitaalses hingamises, s.t teatud programmifunktsioonide varjamatus ekspluateerimises, ennekõige elektroonilisemas osas. Oleksin eelistanud autonoomsemat kõla. Kaaneümbris on igatahes muljetavaldav.

Kuula albumit siit

7.5