- Shoegazing
- Psychedelic
- Indie rock
- Electronic
- Alternative rock
- Lo-fi
- Experimental rock
- Indie rock
- DIY
- Ambient
- Ethereal wave
- Musique concréte
- Avant-rock
- Electro-acoustic
Heites pilgu albumi ümbrisele, võttes arvesse projekti nime ning teades kirjelduste põhjal, mis sorti muusikat võib siit oodata, siis mõtted nõiaväel liikusid kingapõrnitsejate tumeda(ma)te voogude esindajate nagu 80ndate keskpaiga Cocteau Twins'i ja Lycia manu. Sõname konkreetselt – ethereal wave'i. Tšiillase Camilo Vergara Eissmann'i 10-looline üllitis on otsinguline nagu lugugi selle taga – püüe leida oma mina, tehes seda reisides läbi ruumi ja saada kinnitust tehtud otsuste õigsusele või väärusele. Muusika ja eetika – kuidas need omavahel kokku sobivad? Enamus väljapaistvaid muusikuid ilmselt oleksid põhikandidaadid põrgu tumedamatesse katakombidesse, kuna inimlikud nõrkused muusikalise andekuse olemasolu eeldusel võimaldavad luua tingimused suureks mänguks. Sotsiaalse positsiooni kuritarvitamine on patt – taas konkreetseks jäädes. Samas patu sooritamise ja patukahetsuse suletud ringi sattumine võib-olla loob uued eeldused kunstiliselt edasi liikuda. Teisalt teraapia eesmärgil on loodud albumeid psühhoneuroloogia haiglateski. Meenub üks muusik, keda raviarst kohustas komponeerima emotsioonide väljendamiseks ühe loo päevas. Eeldused on head – või kuidas? Muusika koosneb kihtidest – ühelt poolt selged, õrna kajaga kidraakordid, mis aeg-ajalt muutuvad raskemaks, karvasemaks ja tõsiseltvõetavamaks; mis reeglina on esiplaanil ning teisalt foon ning kolmandaks kaudsem mõõde – sünergia nende vahel. Vahel on keelpilliakordid töödeldud ja abstraheeritud, kõlades mitte väga kidrade moodi; taustal kõlavad võimendatud kidrad ja mittekidrad(!?) eri viisidel. On sulnist et mitte öelda imetabast ning samas kraapivat tagasisidestust, on tumedaid sündimaalinguid ja elektroakustilist manipuleerimist, on Patagoonia jäist tuuletõmbust kohale jõudnuna Antarktika tohututelt väljadelt. Huvitavamad momendid ongi seotud kidrade moonutamise või viimase osa domineerimisega – seal on artist huvitav ja nutikas. Esimese osa tõusuhetkedel on kohati tunne, et justkui äsja muusikakooli lõpetanud priimus on otsustanud muusikat looma hakata - mänginud viksilt kitarri ning saatnud ennast väga tüütult ja hõredalt kõlavatel trummidel. Kokkuvõttes siiski jääb näppude vahele rohkem kui sealt ära libiseb.
6.5 (5.5-8.0)
