The Lights Galaxia – Globe EP (2009)

The Lights Galaxia

Luxus-Arctica 

• Art rock 
• Modern classical 
• Post-classical 
• Experimental rock 
• Post-rock 
• Musique concrète 
• Post-rock 
• Organic electronica 
• Ambient rock

Mõnikord tuleb peale mõte mõelda ajast – selle kulust, kiirusest ja kaduvusest. Reflekteerida mõnd hetke oma elust, mida mäletad kui eilset päeva, kuigi tegelikult võib tollest momendist olla voolanud vett merre juba paarkümmend aastat (ja inimesi – kui hakata mõtlema – on sellel perioodil surnud loendamatu hulk). Heal juhul on see viiendik, reaalselt ehk neljandik inimese elust. Aeg ajaks – see on parameetrite ja mäletamise subjektiivne vahekord, millel objektiivset tähendust ei ole. Kõik see lõppude lõpuks taandub surmale, liikumisele selle suunas. Kas tunneli lõpus on valgus? Oh ei – tunneli lõpus on Vikatimees. Kas tema ongi see valgus? Valgus on ta ehk siis, kui on oldud aktiivne, panustatud piisavalt ja ka raam on eluõhtuks piisavalt väsinud. Ühes Monty Pythoni sketšis püüti Vikatimehega peitust mängida – kas ei usutud, et tegu on temaga või arvati, et Surma on võimalik surmata. Vähemalt lubati seltskonnal endi autode hinged kaasa võtta, asi seegi. Surma foonil on elu ja kunst alati kokku kuulunud ja samas eristavalt lahknenud. Elu on orgaaniline ja päris, kunst aktina seevastu kunstlik. Järelikult kunst ei kuulu ranges tähenduses elusa juurde – sellest tulenevalt peaks see olema loomishetkest alates mitte elus. Kunst kui surma ersats. Ometi kunst saab tähenduse ja elu, kui elus – inimene – kasutab seda referentsi või meediumina objektile osutamisel. Või pelgalt kasutades näiteks muusikat enda väljendusviisina, silmas pidamata konkreetselt üht või teist objekti. Joseph Snodgrass`i ühemeheprojekti The Lights Galaxia neljalooline EP on kahtlemata meeleolukas rännak, millel puudub sihtmärk – justkui lõputuna kestev kulg, mille eesmärgiks näikse olevat püsimine teel, samas ennast ja teisi pidevalt lõbustada; saamaks rõõmu mõningatest kõrvalekalletest, hüpelda postroki, elektroonilise ja konkreetmuusika ning nüüdisklassika nimelistel kividel. Samas pinge püsib – see ei tulene mitte niivõrd võimalusest libastuda või varvas vastu kivi ära lüüa, vaid lõpetamatuse lõpmatu kestmise võimalikkusest – selle võimaluse eelduseks on surm(ajärgsus). Teisisõnu, millalgi tuleb hullumiseni viiv luup maha keerata ja patareid mp3-mängijast välja võtta. Albumi on üllitanud Luxus-Arctica.

Erik Nilsson - Recollage (2011)

Luxus Arctica

9.3

/Folktronica, Modern classical, Chamber folk, Art-pop, Dream folk, Electronic, Psych-blues, Avant-folk, Organic electronica, Baroque folk, Avant-folk, Experimentalism/

Comment: Erik Nilsson`s album starts out with an obscure but majestic snippet as if were brought forth from GYBE!-like space somewhere, which soon will be followed by glitch-pieced micro rhythms and folktronic overthrows being surrounded by modern classical shadows around it. In fact, the following tracks will continue running on the similar template, at times adding some glockenspiel embellishments and more and less bouncing cadences. During its course permanently changing guitar timbres and chord sequences are getting close to flamenco and psych-blues guitars, Some tracks on it used to remind in its breathtaking of Oskar Hallbert`s touch or gillicuddy`s experimentalism. For instance, the last two notches are genuinely odd experiments with elliptical loops on electro-acoustic and psych-folk mode.

Clark Nova Portable - No Wait Okay Now (2010)

Luxus-Arctica

9.8

/Folktronica, Organic electronica, Laptop folk, Experimental folk, Crossover, Dream folk, Ambient folk/

Comment: Such otherworldly beautiful, fairy-like folk tales crossed with subtle touch of electronics comes from Oslo, Norway and is created by Rene Simmons. All those silentfully evoking and running progressions have acquired potent power for conquering a place in your intimate corner of soul and heart. By its power of conviction and the kind of aesthetics it reminds of the Icelandic mùm or the Swedish sonic alchemist Oskar Hallbert. It chimes more than the music used to do. It cradles either temptation and redemption.